Issand, mis me koolist saanud!

Mitte kui midagi! On jäänud vaid õudus ja ahastus.

Need sõnad pääsesid valla keskealise naisterahva huulilt, kui pärast aastaid kestnud eemalolekut, kerkis tema silme ette kunagine koolimaja Vana-Antsla mõisapargis.

Neid oli mitusada, kes seisid kui soolasambad, rabatuna pildist, mis pargiväravaist sisse astudes vaateväljas avanes. Paljud saabunuist olid ahastuses, keegi lõi ristimärki ette, vanemad mehed seisid surmtõsistena pilgud maas. „Mulle meenutab see Chicago tapamajade tagahoove, mis ka nõndamoodi umbrohtu kasvasid,“ ühmas minu lähedal seisnud põllumees oma kaaslasele. Kuulsa maakutsekooli mõisamajast peahoone aknad on laudadega kinni löödud, teise korruse aknad purustatud, tubade parket läbi ligunenud, peatrepp lagunenud. „Te ei usu, aga siin majas mängisid neli orkestrit, igal laupäeval oli pidu ja poisse lasti sisse vaid lipsuga,“ kõnetas mind kooli 1975. aastal lõetanud keskealine härra. „Ja missugused esmaklassilised laborid meil olid, sõjalise klassidest rääkimata,“ lisas kursusekaaslane juurde. „Kui kool kaheksa aastat tagasi vanast mõisahoonest välja kolis, oli maja seest kenasti korras ja park hooldatud,“ meenutas 31 aastat koolis töötanud õpetaja Einar Potter Maalehes. 

Nädalavahetusel peeti Vana-Antsla Kutsekeskooli 85. aastapäeva ja ühtlasi ka matuseid. Viimasesse tundi helises koolikell enne jaanipäeva. Riigi Kinnisvara AS hoolduses ja G4S valve all oleva mõisahoone paraadukse ette pandi elavaist lilledest pärg ja süüdati mälestusküünlad. Kooli uuemasse, nõukogude ajal ehitaud majja on jäänud veel niipalju mööblit, et vilistlaste kokkutuleku sai ära pidada. Sügiseks jääb vist ka see maja tühjaks ja tuultele puistata. Kuigi ametlikes kõnedes püüti saatusest üle olla ja kokkutuleku vilistlasest korraldaja Tõnis Asson mõnusa huumoriga asja juhtis, oli kõigile selge, et Vana-Antsla majadekompleksi tabab naabermaakonna endise uhkuse Valgamaa Helme Maakutsekooli saatus. Paar aastat tagasi suletud omaaegse musterkooli hoonetekompleksi lõhutakse buldooseritega. Kohalolijaile oli see kõigile teada. Naised pühkisid pisaraid, mõnel mehel olid käed rusikasse tõmbunud.

Need käredad ütlemised Eesti haridus- ja regionaalpoliitika kohta, milliseid Vana-Antsla põlispuude all tol õhtul lendu lasti, ei kannata trükimusta. Mõni nooremapoolne ajakirjanik tembeldanuks mitmed ütlejad punasteks, sest kolhooside ajastu kohta endiste kooolikaslaste kokkutulekul halbu sõnu ei kuulnud. Põllud olid hooldatud, võsa raiutud ja lugematud lehmakarjad väetasid maad. „Meie põldude huumus on otsakorral, loomasõnnikut ei jätku, maast võetakse viimast,“ käis äge arutelu elupõliste agronoomide vahel. Neist vilistlaste kokkutulekul puudust polnud, sest 1928. aastal asutatud kodumajanduskool muudeti 1944. võimsaks põllumajanduskooliks, mille kõige tuntuimaks esindajaks saidki agronoomid. 85 aasta jooksul on Lõuna-Eesti noorte seas populaarse kooli lõpetanud üle 3000 põllumajanduse asjatundja, koka ja ehitusmehe. Keegi teadis öelda, et kui pärast suurt sõda oli Eestis sadakond kutsekooli, siis nüüd jäänud neist kolmandik ja maa haridust andvaid vaid paar-kolm.

Ametlikus keeles Vana-Antsla kooli ei suleta vaid liidetakse Võrumaa Kutsehariduskeskusega. Vilistalaste arvates päris põllumehi sealt enam tulema ei hakka. „Ega meil keskastme põlluteadlikke mehi ja naisi enam ei koolitagi,“ arvas üks tuntud agronoom. Ja polegi vaja, sest taluperemehed ei raatsi asjatundjaid palgale võtta,“ lisas kaaslane.  Piilusin huvi pärast internetti ja leidsin, et Kagu-Eesti piirkonnas saavad näpud mullaseks vaid Räpina Aianduskooli lõpetajad Põlvamaal. Nii Valga- kui Võru Kutsehariduskeskuses õpetatakse  põhiliselt ärindust, müügistrateegiat, turismikorraldust, hotelliteenindust, arvuteid ja teisi valgekraede erialasid. Põllumajandus, kui omaette eriala oli siiani vaid Vana-Antsla Kutsekeskkoolis.

Lugu ilmus 20. juuli Õhtulehes