Haldusreformi raha lendas korstnasse!

Raha lennutajaks sai Reformierakond. Viisteist aastat on ta torpedeerinud omavalitsusreformi ellu viimist. Juba isamaalasest siseministri Tarmo Looduse aegadest peale. Minister Siim-Valmar Kiisleri reformi taluti viis aastat ja alles nüüd tõmmati seaduseelnõule 647SE vesi peale. Koos sellega läks torust alla ka seni haldusreformile kulutatud raha.

Toompea koridorides räägitakse, et oravad pelgavad reformi seepärast, et omavalitsuste arvu kahanemisega väheneb ka Reformierakonna mõju kohalikel valimistel. Sundühindamisel võib hulk hääli kaduma minna. Aga ka seda, et mida rohkem valdasid jääb, seda kergem neis riigi raha keerutada.

Nii tõmmatigi pärast sotsidega liidu loomist haldusreformile kiirelt hädapidurit. Kahju, et Rõivas põnnama lõi, oleks pesnud koduerakonnalt igipõlise piduri maine - on endine minister Kiisler meediale öelnud. Siiski hellitavad IRL poliitikud veel õhkõrna lootust. Andsid nad ju seaduseelnõu  647SE parlamendi menetlusse ja teisipäeva hilisõhtul tehti ka esimene lugemine ära. Kurjad keeled julgevad arvata, et sinnapaika see paber ka seisma jääb. Eelnõu tuli saali,  naeratades teda ka menetleti ja nüüd unustatakse pikemaks ajaks sahtlisse. Ei uus sise-, rahandus- ega justiitsminister pole seadust toetanud. Rahandusminister Jürgen Ligi peab 42 miljonit eurot maksvat haldusreformi liiga kalliks, 350 miljonilist töövõime reformi aga mitte.

Oravad kasutavad vana nippi ja lubavad ise oma seadusega välja tulla. Kuid seda ei tehta kiirustades. Uue siseministri Hanno Pevkuri sõnul tuleb kõigepealt eesmärk paika saada ja siis tegevuskava koostada. Ka sellega ei tohtivat uisapäisa tuuseldada. Enne on ministeeriumil kavas omavalitsuste ülesanded ära kaardistada! Uskumatu, kaardistada ülesanded! Seda haldusreformi kuueteistkümnendal aastal! Pevkuri kirjas riigikantseleile on kõik kaunilt kirja pandud. „Jätkuvalt toetame ühinemisi ning elujõuliste ja tugevate omavalitsuste teket ja peame vajalikuks vabatahtlike ühinemist senisest intensiivsemat soodustamist, et tulevikus suudaksid omavalitsused seista silmitsi ühiskonna vananemise ja demograafiliste protsessidega seotud väljakutsetega.“ Ilusasti öeldud, kuid ometi ei toeta valitsus IRLi juba valmis seaduse edasi arendamist vaid alustab uue reformikava välja töötamist. Miks siis nii tehakse?

Pevkur on oma kirjas öelnud: „Tõmbekeskuste konseptsioon ei võimalda lahendada riigi keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahelisi olulisi probleeme.“ Võibolla on see nii. Kuid miks ei andnud endine koalitsiooni kaaslane IRLi ministrile sellest teada juba siis, kui nad koos riiki juhtisid. Oma viis aasta tegeles Kiisler reformiga, rääkis tõmbekeskustest, kooskõlastas nad omavalitsustega ja kiitis meedias oma kava. Oravate suust ei kostnud siis vähimatki kriitikat. Ja nüüd järsku ei kõlba tõmbekeskused kuhugi.

Valitsuse kava kohaselt hakatakse keskusi uuesti kirja panema ja kaardile kandma. Milleks? Jääb ju Võru ikka Võruks ja Räpina jääb Räpinaks. Ega uusi uusi tõmbekeskusi kusagilt juurde võtta pole. Kui koht rahvast ei tõmba, siis ikka ei tõmba. Kui kohapeal tööd ei ole, siis teda ei ole. Ehita kasvõi kullast kultuurimaja külla, pereisa sõidab ikka ära. Tallinna tööd otsima!

Lohutust leiab Kiisler ehk sellest, perearstid ja sotsiaalministeerium kavandavad uusi tervisekeskusi vastavalt tema tõmbekeskustele. Euroopa Liidu toetusrahaga hakatakse rajama laiemat esmatasandi tervishoiusüsteemi, mis koosneb kaasaegsetest tervisekeskustest ehk polikliinikutest. Need tulevadki põhiliselt maakonna linnadesse ja suurematesse keskustesse, kuhu rahvast tõmbab.

Reformierakond aga loodab järgmise aasta 1. märtsi riigikogu valimistele minna  omavalitsuste vana süsteemiga ja oravate juhitud valdadest kõvasti hääli koguda. Küll hiljem jõuab valdu ühendada. Võitu loodab ka IRL ja Kiisler lubab siis seaduse 647SE riigikantselei sahtlist välja võtta ning tõmbekeskuste süsteemi ikka ellu viia.

Asja otsustab muidugi valija, kuid küsimuste küsimus jääb üles. Miks lubas Reformierakond oma IRLi partneril aastaid haldusjaotusega mängida ja miljoneid eurosid maksumaksja raha tuulde laste, kui oli teada, et oravad reformi ei toeta. Kas raisatud raha eest peaks vastutama endine peaminister Andrus Ansip või rahandusminister Jürgen Ligi?

Lugu ilmus 13. juuni Õhtulehes    

     

Töövõime võimetu reform !

Vastus Põlvamaa ajalehe Koit küsimusele, kas ma toetan töövõimereformi:

Kindlasti pole ma töövõimereformi toetaja. Vähegi oma peaga mõtlev inimene ei saa toetada reformi, mille eesmärgiks on tõestada, et inimene polegi nii haige, kui arstid seda seni kinnitasid. Toompea saalis on avalik saladus, et reformi tehakse riigi raha kokku hoidmiseks. Et puuetega inimeste toetusi kärpida ehk nende abistamist vähendada ja seega riigi raha kokku hoida. Aga ka selleks, et Euroopale parem välja paista ja puuetega inimeste arvu vähendada.  

Endise sotsiaalministri Taavi Rõivase enda poolt valmis kirjutatud töövõimereform on sisult inimvaenulik. 100 000 puudega ehk siis raskelt haiget inimest vaadatakse komisjoni poolt uuesti läbi lootusega neile tulevikus väiksemat toetust maksta. Selleks võetakse töötuskindlustusse tööle 500 ametnikku. Lisaks veel ajutisele palgale sajad arstid. Sotsiaalministeeriumi andmeil kulub praegu ühe inimese töövõimekao hindamiseks 10 eurot, siis uue süsteemi järgi töövõime suurenemise hindamiseks kulub 250 eurot, mis on 25 korda rohkem kui täna.

Kogu see kampaania läheb maksma 180 miljonit Euroopa raha, millele lisatakse kohalikud miljonid. Kas tõesti sotsiaaldemokraadid valitsuses nõustuvad Reformierakonna varjatud plaaniga muuta kümned tuhanded puudega inimesed tavalisteks töötuteks, kes koatavad ka senise puuderaha?

Et ka pooled ehk 50 000 invaliidi saaks reformi käigus endale töökoha, on ju utoopia, tingimustes, kus niigi tööpuudus suur on. Toompea koridorides levivad jutud, et just see reform võib uuele valitsusliidule saatuslikuks saada ja Rõivase  valitsuse kukutada.

Bilderbergi Grupp: Euroopa Ühendriigid? Elagu!

Bilderbergi grupp kogunes taas. Seekord siis Taanis, Kopenhaageni Mariotti hotellis. Ikka peetakse nõu salaja ja kõnesid osavõtjate tarvis ei salvestata. Üks päevakorra punkt ongi Euroliidu tulevik. Nüüd pärast eurovalimisi on kõikjalt Euroopas kuulda, et liikuda tuleks ühisriigi suunas. Kuigi eestlased astusid Euroopa Liitu kindla veendumusega ja nõudega, et ELiit jääb riikide liiduks, paistab reaalsus teiseks kippuma ja eestlastel tuleb sellega leppida.

Hiljaaegu küsis ajakirjanik minult, et kas Eesti liitumine on meile ikka kasulik. Vastasin:  

Pea võimatu on hetkel hinnata Euroopa Liiduga ühinemise plusse ja miinuseid. Põhjusel, et me ei tea, milline oleks olnud Eesti majanduslik areng väljaspool liitu. Meie ajud on peavoolumeedia poolt nõnda tugevasti pestud, et alternatiivseid variante liitumisele keegi enam isegi tagantjärele ei aruta. Ma olen nõus, et oleme 10 aastaga saanud märkimisväärset rahalist toetust ja need on aidanud maapiirkondaes elu sisse puhuda suurtel talumajanditel.

Aga samal ajal olen mures, et meie suurtööstus on välja suretatud. Kus on Volta, RET, Klementi, Marat, Kreenholm, Tallinna ekskavaatorite Võru gaasianalüsaatorite tehas, mis andsid tööd sadadele tuhandetele. Eesti ekskavaatoreid eksporditi 32 maailma riiki. Milline on Eesti firmatoode täna? Meil on alles jäänud vaid väike ja mikroettevõtted. Väikeriikide iseseisva tööstuse arengust pole Brüssel kunagi huvitatud olnud. Suurriike huvitab vaid turg, sest tootmine on neil endal. Pole ju tänapäeval kunst toota, kunst on toodang maha müüa, seda teab iga eesti ettevõtja ise.

Ma ei pea ennast liidu vastaseks, sest muud variandid oleksid vist veel hullemad. Kuid ma kardan, et selle liidu ohuks saab liigne priiskamine. Milleks eurosaadikule kuupalk 17 000 eurot pluss 18 000 abipersonali palkamiseks ja 0,5 eurot isikliku sõiduauto kilomeetri kohta? 

Järgmise kümne aastaga saame suure liitriigi osariigiks. Me peame liikuma föderatsiooni suunas, kinnitas juba 2012. aasta septembris Postimehes Euroopa Komisjoni president Barroso. Sama aasta 28. juunil kirjutati alla Spinelli grupi (www.spinelligoup.ee) memorandum, kus lausa hüsteeriliselt hüüti, et enam ei sa oodata ja vajatakse kohe föderaalset lepingut (Federal Acti).

Föderaalriigi loomine pidi teoks saama juba Maastrichti lepinguga, kuid Suurbritaania vastuseisule jäi see ära. Tegelikult oligi Euroopa Liit oma loomisel mõeldud ühtse föderaalriigina. Eestlastele on siiani aetud prügi silma, sest liitumisel me ju kinnitasime, et ühineme vaid riikide liidu, mitte liitriigina. Rahvale tõde ei räägitud, sest siis poleks liitumishääli kokku saadud.

Nii, et väljend ühest liidust teise polegi nii väga vale. Kui palju meie suveräänsusest alles jääb on küsimus omaette. Laulupeod tulevad ikka, aga mis keeltes seal lauldakse, ei praegu oska öelda. Tegelikult on föderatsiooni loomisega hiljaks jäädud. Juba Winston Churchill ütles, et kui tahetakse Euroopa Ühendriike, tuleks nende loomisega alata täna. Oli aasta 1947.

Lenk: elu tuli teledebatti alles siis, kui esinejad viisakuse unustasid

www.DELFI.ee

25. mai 2014 14:58

Suurte lootustega pärjatud valimisdebatt rahvusringhäälingus debatiks siiski ei saanud. Valimisstuudio esimese poole raiskasid saatejuhid lihtsalt ära, suutmata mobiliseerida esinejaid põnevaid vastuseid andma, kommenteeris eilset debatti keskerakondlane Heimar Lenk.
Kuni ekspertide esimese kõnetuurini oli saade erakordselt hall ja igav. Milleks eksperdid kõrvaplatvormile istuma toodud, jäigi selgusetuks, sest midagi neil ju öelda ei olnud. Et võiks küsida seda ja seda, soovitasid nad. Milleks siis saateks põhjalikult ette valmistatud juhid, kui neil küsimusi ei jätkunud ja ekspertidelt juurde otsisid. Kuni eksperdid midagi öelda püüdsid, igavlesid saadikukandidaadid stuudios, mis võttis tempot veelgi maha.

Elu tuli telesaatesse alles siis, kui esinejad viisakuse unustasid ja üksteise nõrku kohti ründama kukkusid. Et miks ikka lasteaia kohti ei jätku, ja miks meid, Euroopa tiigrikutsut, järsku majanduslangus tabas? Meie kampaaniaile ja valimisstuudioile tüüpiline üksteise mustamine. Eriti tundsid ennast kõik taas kodus, kui said tümitada seda ühte kandidaati, kes avalikult oma mitteminemist tunnistanud. Kas te ikka pooldate majandusanktsioone Venemaa vastu või mitte? Siis kõlaski aus vastus, et sanktsioone pole ju veel olnudki, mis neist siis pooldada. See vastus pani mõne peavoolu poliitiku suu kohe kinni.

Kui esinejate kultuurist rääkida, siis lihtsalt naerma ja samal ajal nördima pani, kui üleolevalt teised vaidlejad vasakpartei ja iseseisvuslaste juhtide esinemist silmanurgast kõõrutasid. Tegelikult olidki nemad kaks need, kes rääkisid ka asjadest laiemalt, ülejäänud uppusid detailidesse, mis vaatajal ammu teda. Nemad tõid sisse Aasias äsja Venemaa ja 23 riigi USA vastase ühislepingu teema ja ainuke stuudios olnud linnapea lisas hiljutise Venemaa ja Hiina vahelise hiigelepingu gaasi tarnimiseks kollase rassi kodumaale. Ülejäänud esinejad, saatejuhtidest rääkimata, justkui poleks neist muutustest kuulnudki.

Üldmulje jäi selline, et meie kirglikud vaidlejad ei suuda rääkida kõige tähtsamast, vaid komistavad ikka ja jälle detailidesse. Piinlik enese kiitmine ja teise mahategemine on veres. Imekspandavalt kitsalt näevad peavoolupoliitikud maailma ja hämmastavalt kõvasti on nad kinni USA ja Euroopa Liidu stampides, justkui kartes midagi värsket öelda. Aga võibolla neil seda värksust enam polegi. Näiteks ainuke europarlamendis töötanud esineja rabas rahvast seisukohaga, et Euroopa Liit ei tea ise ka, kuhu ta minema peab!

Ekraan otse nõudis värskust ka saatejuhtidelt, kuid troopikakliimas tumedates pintsakutes kohale ilmunud mehed seda pakkuda ei suutnud. Vist silmaringi laius ka ei lubanud. Vahele segamise komme on rahvusringhäälingu eetris laialt levinud ja see paistis välja ka valimisstuudios. Saatejuhid justkui käsu korras püüdsid meeleheitlikult kaitsta meie valitsuse ametlikke seisukohti ja sekkusid eriti kiiresti vahele siis, kui mõni opositsiooni esindaja sõna sai. Pole ju võimalik, et maailmas võib lähiajal tekkida uus kullale põhinev valuuta! Sellised mõtteavaldused rahvusringhäälingu stuudiosse ei sobi. Ometi maailm neist räägib.

Vasakliikumise esindaja sai sõna ebaproprtsionaalselt vähe, mõni jälle vastupidi, teistest rohkem. Mis on meie saadikukandidaatide sõnum, millega Euroopasse kavatsetakse sõita? See jäigi vaatajale mõistatuseks. Küll sai aga selgeks, välja arvatud ühe mehe puhul, et kõik ülejäänud unistavad kodust minema pääsemisest. Justkui magus eelaimus peegeldus kuue esineja näolt, et ehk selle esinemisega murdsid nad läbi viimasest tõkkest, mis lahutab europarlamendi kopsakast palgast ja pensionist. Retsepti, kuidas aidata ka ülejäänud rahval euroopaliku ja hea elujärje peale saada, meile eestlaste rahvustelevisiooni stuudiost ei suudetud anda.

TÜHJAD AKNAD HAIGUTAVAD !!

Ajaleht „Võrumaa Teataja“ küsis:

1. Kagu-Eesti linnades, eriti Valgas ja Võrus on jäänud paljud majad ja korterid tühjaks ning seisavad tühjalt juba aastaid. Kinnisvaraportaalid on täis müügikuulutusi, aga ostjaid ei leidu. Üüriturg on jäänud soiku. Tühjaks jäänud asumid omakorda peletavad olemasolevaid elanikke ja ei ole atraktiivsed uutele tulijatele. Mis sellises olukorras tuleks ette võtta?
2. Põllumajandusminister Ivari Padar on pakkunud, et tühjade pindade paremaks kasutamiseks tuleks kehtestada kinnisvaramaks. Mis Teie sellest arvate?

Vastused: 

1.  Tühjade kortermajade ja lagunevate tondilosside näol nopime me Mart Laari kahe valitsuse „tarkade“ otsuste vilju. Omandireform, mis just selle mehe eestvedamisel ellu sai viidud, tegi valdavast osast nõukogude aegsetest üürnikest omanikud. Korterid erastati kollaste kaartide või erastamise väärtpaberite (EVP) eest ja riik vabastas end majade remondi murest. Esimesel hetkel tunti omaniku tundest rõõmu, kuid mida aasta edasi, seda selgemaks sai, et majaelanikud ei suuda suuri kortermaju tehniliselt korras hoida. Majad hakkasid lagunema ja lagunevad tänaseni.

Kortermajad tulnuks jätta riiklikku või mõnda spetsiaalselt loodud süsteemi. Olnud ise aastaid Tallinnas 12 korruselise ja saja korterilise ühistu esimees, mäletan, et krooni aja lõpuks küsis meie maja kapitaalremondiks 2 miljonit krooni. Suur ühistu saab aastate jooksul selle remondiga hakkama, kuid väiksemad majad mitte.

Nii me nüüd naudime eraomandi kibedaid vilju ja suur hulk maju ja kortereid seisvad tühjana. Ei aita ka uus korteriühistute seadus, mis kohustab igas maja ühistu loomise. Kui korteriomanikud raha kokku ei pane, siis jääbki maja kõdunema. Olukorrast aitaks välja vaid riikliku ja korteriomanikele soodsa remondifondi loomine, milleks aga riigil praegu raha pole.

2. Minister pole ettepanekut korralikult läbi mõelnud. Kinnisvaramaks on maailmas tuntud, kuid ta ei sobi postsotsialistlikele maadele, kus hulgaliselt tühje tondilosse haigutab. Kui maksu kehtestamisel nii mõnigi laguneva korteri omanik ka oma elamisest loobub, peab keegi selle ikka  korda tegema. Siis maksab, kas linn, vald või riik.  

Kagu-Eesti probleem on selles, et koha peal ei suudeta rahvale tööd pakkuda. Kuni viimast pole, siis ei ole mõtet ka korterit osta või üürida. Ilma teenistuseta sa ju elamist ülal ei pea.

Seega põhiküsimus on töökohas ja seal makstavas palgas.

Ilma regulaarse teenistuseta pere ju korterit võtta ei saa. Tallinnas on tööd ja korteriturg väga aktiivne. Nii on probleemid omavahel seotud ja kuni Eesti majandus madalseisus püsib, ei suuda keegi ka Lõuna-Eesti tondilosside saatust muuta. Muide, renoveeritud korterid lähevad ka hirmus kalliks, millist hinda keskmine ostja või üürija maksta ei taha.

Vastused ilmusid 15. mai Võrumaa Teatajas   

Vallad ja väikesed linnad tühjenevad

Arenevad vaid Tallinn, Tartu, Pärnu.

12. mai Postimees tõstis taas teema üles. Vaid 19 vallas rahvaarv kasvab, 142 kahaneb kiiresti. Ülejäänud on nii ja naa. Võrumaa Teataja tõstis teema juba aprillikuus. Vastasin jalahe küsimustele nii:

Kagu-Eesti linnade elanike arv peabki vähenema, sest inimene saab õnnelikult elada vaid seal, kus ta saab ennast teostada, ehk siis loomingulist tööd teha ja selle eest ka väärilist palka saada. Loodus on seadnud kord juba nii, et loomad, linnud ja inimesed peavad kogu aeg töötama, et endale toitu ja ülalpidamist leida. Kus loom või lind seda teha ei saa ja toitu ei leia, ei saa ta ka seal elada. Sama on inimesega. Kui ikka Valgas või Võrus tööd ei ole, siis ei tule ka elust seal midagi välja.

Ajal, mil Võrus andis tööd suur gaasianalüsaatorite tehas ja Valgas võimas 3000 töötajaga raudteesõlm, Marati tsehh, leivakombinaat ja veinitehas,  polnud probleemi ka töö leidmisega. Riik ise hoolitses selle eest, et rahval töö oleks. Nõukogude aega võib igaüks kiruda, kuidas süda ihkab, kuid regionaalpoliitika oli seal paika pandud. Linnades vabrikud ja tehased, maal kolhoos koos loomafarmiga. Tööd jätkus kõigile ja kes seda ei tahtnud teha, sai isegi karistada.

Nüüd karistame rahvast sellega, et tööd ei ole. Kahekümne kolme aastaga oleme selgeks saanud, et turumajandus ise kõike paika ei pane ja ennast ülal hoida ei suuda. Ikka on riigi abi vaja. Näeme, kuidas Euroopa Liitu suudetakse pidada vaid riigi sekkumisega ja rahvusvaheliste abiprogrammidega. Siit ka järeldus, et ilma riigi jõulise sekkumiseta rahva äravoolu Tallinna, Helsingisse või mujale me peatada ei suuda. Ei Andrus Ansipi valitsus ega uus võimuliit Taavi Rõivase juhtimisel pole linnade tühjaks jooksmisest erilist probleemi näinud.

Seda linnade ja maa tühjenemist saab peatada vaid mõni vasakpoolne võimululiit, kellele läheb korda kogu ühiskonna saatus, mitte ainult üksikindiviidi heaolu, nagu seni meil moeks olnud. Kuni meil ei sünni normaalne regionaalpoliitika, asjad ka ei parane. Kuid nüüd likvideeriti isegi regionaalministri eraldi seisev ametipost. Nii, et asjad lähevad vist veel hullemaks. Kagu-Eesti vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Reformierakond on kogu aeg seisnud vastu maksu erisustele Lõuna-Eesti ettevõtluse jaoks, et nad seal madalamad oleksid. Nii ei taha ega suuda keegi siinset ettevõtlust arendada, sest ollakse Tallinnast kui põhilisest turust kaugel, tootmine on kallim, transport kulukas ja areng jääbki seisma.

Maksupoliitikat tuleb kindlasti muuta. Olen maakomisjoni liikmena aastate jooksul selle ettepanekuga Riigikogus korduvalt välja tulnud, kuid paremerakondade kõrvad on kui vaha täis topitud. Ettepanekut pole kunagi toetatud.

Lisaks näen mina väljapääsu vaid riigiettevõtete rajamises ja nende rentimises ettevõtjaile.

Praegune eraettevõtlus on oma tootlikkuselt madalal tasemel, ettevõtjad ajavad taga kiiret kasumit, perspektiiviga tulevikku tegutseb vaid väike osa ettevõtlusest. Ja veel. Venemaa turg. Mõistan, et hetkel ebapopulaarne ettepanek, kuid tulevikku suunatud. Ilma vene turuta, Eesti hakkama ei saa. Näeme, kui raske Euroopa või maailmaturule sisse murdmine on, kui kallis transport. Samal ajal 5 miljoniga Venemaa teine linn Peterburi on eestlastel veel avastamata.   

Vana-Antsla küttis riigikogus kirgi!

Poliitilised kired lõid 21. aprilli riigikogu istungil lõkkele, nagu oleks keegi õli tulle valanud.

Ma isegi imestasin, kui üksmeelselt opositsioonisaadikud Vana-Antsla ja kogu Võrumaa eest välja astusid. Olin ise eelmise aasta 13. juulil Vana-Antslas kohal, kui seal kutsehariduse matuseid peeti ja vana mõisahoone ukse ette mälestuspärg pandi. Matusele saabunud suure rahvahulga ees peetud koosolekul kuulsin minagi oma kõrvaga, kuidas Võrumaa kutsehariduskeskuse direktor Tanel Linnus murelikke õpilasi, pedagooge ja vilistlasi lohutades õppetöö jätkumist Väimelas lubas. Sügisest aga ületulnud osadel ehituserialadel suleti, kuigi uus lend juba kooli vastu võetud.       

Arupärimise, et miks Vana-Antsla kutsekeskkoolist üle toodud ehituseriala Võrumaa Kutseharidusekeskuse programmist välja võeti, andsin sisse juba eelmise haridusministri Jaak Aaviksoo ajal. Nüüd tuli Riigikogu saali IRLi ministri asemel Kagu-Eesti kooliprobleeme selgitama sotsiaaldemokraatide noor haridusminister Jevgeni Ossinovski. Astus julgelt kõnetooli ja kukkus asja selgitama. Et Vana-Antsla ja Valgamaa Helme kutsekeskkoolid pandi kinni õpilaste ja kvalifitseeritud õpetajate puudusel ja nii edasi. Järgnes tavaline sõnarohke loeng teemal, et lapsi vähe ja maameheks õppida ei taheta. Pean tunnistama, et piinlik oli kuulata, kuidas uus minister, kellelt värsket mõtlemist ja lähenemist loodetud, vanameelse sõnavaraga jätkas. Lootuses saali sõnarohkusega uinutada.

Muidugi ei tulnud sellest midagi välja, sest minu temperamenti kõnetoolis toetasid endine haridusminister Mailis Reps, kunagine põllumajandusminister Ester Tuiksoo ja endine Põlva linnapea Tarmo Tamm. Kõik Kagu-Eesti asju hästi teadvad poliitikud.

„Ehituserialade õppega seoses tuleb lisada, et Väimelas puudub ehituserialade õpetamiseks vajalik õppebaas,“ ütles minister. Miks õpilastele ja õpetajaile eelmisel aastal ministeeriumist vale informatsiooni anti ei osanud minister öelda.

Rõhutades, et tema ei saa endise ministri sõnade ja tegude eest vastutada, pani Ossinovski suure lootuse Võrumaa omavalitsuste, kutsehariduskeskuse, ministeeriumi ja teiste aktivistide poolt kokku kutsutud ümarlauale, mis oma esimesed istungid pidas 4. märtsil ja 11.aprillil.

Küsimusele, miks kehtivad haridusministeeriumis topeltstandardid, mille järgi lubati Vana-Antsla kooli sulgemisel erialad üle viia Väimelasse, aga seda lubadust ei täidetud vastas minister: “Ma ei oska täpselt öelda, kus tekkisid kommunikatsiooni häired, et üks osapool on vastu võtnud teise sõnumi, kui ministeeriumi poolt välja saadetu.“

Küsisin ministrilt, et millal siis tehti otsus ehituseriala jätkamise suhtes. Ministri vastus:

“Kokkulepe ehituse erialaga mitte jätkamiseks tehti kutsehariduskeskuse juhtide ja ministeeriumi kutse ja täiskasvanuhariduse osakonna juhtide kohtumisel 2013. aasta suvel.“

Imelik olukord kujuneb välja. Esiteks väidab ministeerium, et tekkisid kommunikatsioonihäired, mille tulemusel Väimela kooli juhtkond ei mõistnud ministeeriumi poolt välja saadetud sõnumit. Teiseks ütleb ta selgelt, et Väimela kooli juhtkond ise tegi ministeeriumis kokkulepped, mis konflikti sünnitasid. Tähendab, et kui Võrumaa Kutsehariduskeskuse juht 13. juulil Vana-Antsla kooli matustel erialade üleviimist Väimelasse lubas, ta juba teadis, et ministeeriumis on otsustatud teisiti. Kuid see kõik on minevik.

Tuleviku kohta ei osanud minister sel päeval midagi erilist lubada, kordas vaid, et

asjaga tegeleb komisjon. “Ehituserialade õppega seoses tuleb kindlasti lisada, et Väimelas puudub ehituserialade õpetamiseks vajalik õppebaas. Väimela õppehooned on Euroopa Liidu eelmistest rahastamisvahendidest välja arendatud, täiendavaid investeeringuid sinna ei ole planeeritud,“ ütles minister riigikogu kõnetoolist ja lisas.“Rõhutan veelkord, et et uute ehituserialade õppebaaside Väimelasse ehitamine ei ole kunagi plaanis olnud ega ei ole meie hinnangul ka mõistlik.“ Selline oli seis 21. aprillil. Vaid mõni päev hiljem tuli uudis, et ministeerium siiski andis loa asuda õpilasi ehituse erialadele vastu võtma.

Raske öelda, kas haridusministeeriumis võitis kaine mõistus, või ehmus noor minister riigikogu saalis peetud ägedast sõnalahingust nõnda ära, et lihtsalt käskis, maksku mis maksab, ehituserialadega Väimelas jätkata. Kui nii, siis võin uhke olla, et saadikuna suutsin Kagu-Eesti  rahva huvisid kaitsta. Mõnikord õnnestub riigikogu koalitsiooni teerullipoliitika alt ka elusana välja tulla.    

 

Lugu ilmus Võrumaa Teatajas 6. mail