Haldusreformi raha lendas korstnasse!

Raha lennutajaks sai Reformierakond. Viisteist aastat on ta torpedeerinud omavalitsusreformi ellu viimist. Juba isamaalasest siseministri Tarmo Looduse aegadest peale. Minister Siim-Valmar Kiisleri reformi taluti viis aastat ja alles nüüd tõmmati seaduseelnõule 647SE vesi peale. Koos sellega läks torust alla ka seni haldusreformile kulutatud raha.

Toompea koridorides räägitakse, et oravad pelgavad reformi seepärast, et omavalitsuste arvu kahanemisega väheneb ka Reformierakonna mõju kohalikel valimistel. Sundühindamisel võib hulk hääli kaduma minna. Aga ka seda, et mida rohkem valdasid jääb, seda kergem neis riigi raha keerutada.

Nii tõmmatigi pärast sotsidega liidu loomist haldusreformile kiirelt hädapidurit. Kahju, et Rõivas põnnama lõi, oleks pesnud koduerakonnalt igipõlise piduri maine - on endine minister Kiisler meediale öelnud. Siiski hellitavad IRL poliitikud veel õhkõrna lootust. Andsid nad ju seaduseelnõu  647SE parlamendi menetlusse ja teisipäeva hilisõhtul tehti ka esimene lugemine ära. Kurjad keeled julgevad arvata, et sinnapaika see paber ka seisma jääb. Eelnõu tuli saali,  naeratades teda ka menetleti ja nüüd unustatakse pikemaks ajaks sahtlisse. Ei uus sise-, rahandus- ega justiitsminister pole seadust toetanud. Rahandusminister Jürgen Ligi peab 42 miljonit eurot maksvat haldusreformi liiga kalliks, 350 miljonilist töövõime reformi aga mitte.

Oravad kasutavad vana nippi ja lubavad ise oma seadusega välja tulla. Kuid seda ei tehta kiirustades. Uue siseministri Hanno Pevkuri sõnul tuleb kõigepealt eesmärk paika saada ja siis tegevuskava koostada. Ka sellega ei tohtivat uisapäisa tuuseldada. Enne on ministeeriumil kavas omavalitsuste ülesanded ära kaardistada! Uskumatu, kaardistada ülesanded! Seda haldusreformi kuueteistkümnendal aastal! Pevkuri kirjas riigikantseleile on kõik kaunilt kirja pandud. „Jätkuvalt toetame ühinemisi ning elujõuliste ja tugevate omavalitsuste teket ja peame vajalikuks vabatahtlike ühinemist senisest intensiivsemat soodustamist, et tulevikus suudaksid omavalitsused seista silmitsi ühiskonna vananemise ja demograafiliste protsessidega seotud väljakutsetega.“ Ilusasti öeldud, kuid ometi ei toeta valitsus IRLi juba valmis seaduse edasi arendamist vaid alustab uue reformikava välja töötamist. Miks siis nii tehakse?

Pevkur on oma kirjas öelnud: „Tõmbekeskuste konseptsioon ei võimalda lahendada riigi keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahelisi olulisi probleeme.“ Võibolla on see nii. Kuid miks ei andnud endine koalitsiooni kaaslane IRLi ministrile sellest teada juba siis, kui nad koos riiki juhtisid. Oma viis aasta tegeles Kiisler reformiga, rääkis tõmbekeskustest, kooskõlastas nad omavalitsustega ja kiitis meedias oma kava. Oravate suust ei kostnud siis vähimatki kriitikat. Ja nüüd järsku ei kõlba tõmbekeskused kuhugi.

Valitsuse kava kohaselt hakatakse keskusi uuesti kirja panema ja kaardile kandma. Milleks? Jääb ju Võru ikka Võruks ja Räpina jääb Räpinaks. Ega uusi uusi tõmbekeskusi kusagilt juurde võtta pole. Kui koht rahvast ei tõmba, siis ikka ei tõmba. Kui kohapeal tööd ei ole, siis teda ei ole. Ehita kasvõi kullast kultuurimaja külla, pereisa sõidab ikka ära. Tallinna tööd otsima!

Lohutust leiab Kiisler ehk sellest, perearstid ja sotsiaalministeerium kavandavad uusi tervisekeskusi vastavalt tema tõmbekeskustele. Euroopa Liidu toetusrahaga hakatakse rajama laiemat esmatasandi tervishoiusüsteemi, mis koosneb kaasaegsetest tervisekeskustest ehk polikliinikutest. Need tulevadki põhiliselt maakonna linnadesse ja suurematesse keskustesse, kuhu rahvast tõmbab.

Reformierakond aga loodab järgmise aasta 1. märtsi riigikogu valimistele minna  omavalitsuste vana süsteemiga ja oravate juhitud valdadest kõvasti hääli koguda. Küll hiljem jõuab valdu ühendada. Võitu loodab ka IRL ja Kiisler lubab siis seaduse 647SE riigikantselei sahtlist välja võtta ning tõmbekeskuste süsteemi ikka ellu viia.

Asja otsustab muidugi valija, kuid küsimuste küsimus jääb üles. Miks lubas Reformierakond oma IRLi partneril aastaid haldusjaotusega mängida ja miljoneid eurosid maksumaksja raha tuulde laste, kui oli teada, et oravad reformi ei toeta. Kas raisatud raha eest peaks vastutama endine peaminister Andrus Ansip või rahandusminister Jürgen Ligi?

Lugu ilmus 13. juuni Õhtulehes