Lenk: elu tuli teledebatti alles siis, kui esinejad viisakuse unustasid

www.DELFI.ee

25. mai 2014 14:58

Suurte lootustega pärjatud valimisdebatt rahvusringhäälingus debatiks siiski ei saanud. Valimisstuudio esimese poole raiskasid saatejuhid lihtsalt ära, suutmata mobiliseerida esinejaid põnevaid vastuseid andma, kommenteeris eilset debatti keskerakondlane Heimar Lenk.
Kuni ekspertide esimese kõnetuurini oli saade erakordselt hall ja igav. Milleks eksperdid kõrvaplatvormile istuma toodud, jäigi selgusetuks, sest midagi neil ju öelda ei olnud. Et võiks küsida seda ja seda, soovitasid nad. Milleks siis saateks põhjalikult ette valmistatud juhid, kui neil küsimusi ei jätkunud ja ekspertidelt juurde otsisid. Kuni eksperdid midagi öelda püüdsid, igavlesid saadikukandidaadid stuudios, mis võttis tempot veelgi maha.

Elu tuli telesaatesse alles siis, kui esinejad viisakuse unustasid ja üksteise nõrku kohti ründama kukkusid. Et miks ikka lasteaia kohti ei jätku, ja miks meid, Euroopa tiigrikutsut, järsku majanduslangus tabas? Meie kampaaniaile ja valimisstuudioile tüüpiline üksteise mustamine. Eriti tundsid ennast kõik taas kodus, kui said tümitada seda ühte kandidaati, kes avalikult oma mitteminemist tunnistanud. Kas te ikka pooldate majandusanktsioone Venemaa vastu või mitte? Siis kõlaski aus vastus, et sanktsioone pole ju veel olnudki, mis neist siis pooldada. See vastus pani mõne peavoolu poliitiku suu kohe kinni.

Kui esinejate kultuurist rääkida, siis lihtsalt naerma ja samal ajal nördima pani, kui üleolevalt teised vaidlejad vasakpartei ja iseseisvuslaste juhtide esinemist silmanurgast kõõrutasid. Tegelikult olidki nemad kaks need, kes rääkisid ka asjadest laiemalt, ülejäänud uppusid detailidesse, mis vaatajal ammu teda. Nemad tõid sisse Aasias äsja Venemaa ja 23 riigi USA vastase ühislepingu teema ja ainuke stuudios olnud linnapea lisas hiljutise Venemaa ja Hiina vahelise hiigelepingu gaasi tarnimiseks kollase rassi kodumaale. Ülejäänud esinejad, saatejuhtidest rääkimata, justkui poleks neist muutustest kuulnudki.

Üldmulje jäi selline, et meie kirglikud vaidlejad ei suuda rääkida kõige tähtsamast, vaid komistavad ikka ja jälle detailidesse. Piinlik enese kiitmine ja teise mahategemine on veres. Imekspandavalt kitsalt näevad peavoolupoliitikud maailma ja hämmastavalt kõvasti on nad kinni USA ja Euroopa Liidu stampides, justkui kartes midagi värsket öelda. Aga võibolla neil seda värksust enam polegi. Näiteks ainuke europarlamendis töötanud esineja rabas rahvast seisukohaga, et Euroopa Liit ei tea ise ka, kuhu ta minema peab!

Ekraan otse nõudis värskust ka saatejuhtidelt, kuid troopikakliimas tumedates pintsakutes kohale ilmunud mehed seda pakkuda ei suutnud. Vist silmaringi laius ka ei lubanud. Vahele segamise komme on rahvusringhäälingu eetris laialt levinud ja see paistis välja ka valimisstuudios. Saatejuhid justkui käsu korras püüdsid meeleheitlikult kaitsta meie valitsuse ametlikke seisukohti ja sekkusid eriti kiiresti vahele siis, kui mõni opositsiooni esindaja sõna sai. Pole ju võimalik, et maailmas võib lähiajal tekkida uus kullale põhinev valuuta! Sellised mõtteavaldused rahvusringhäälingu stuudiosse ei sobi. Ometi maailm neist räägib.

Vasakliikumise esindaja sai sõna ebaproprtsionaalselt vähe, mõni jälle vastupidi, teistest rohkem. Mis on meie saadikukandidaatide sõnum, millega Euroopasse kavatsetakse sõita? See jäigi vaatajale mõistatuseks. Küll sai aga selgeks, välja arvatud ühe mehe puhul, et kõik ülejäänud unistavad kodust minema pääsemisest. Justkui magus eelaimus peegeldus kuue esineja näolt, et ehk selle esinemisega murdsid nad läbi viimasest tõkkest, mis lahutab europarlamendi kopsakast palgast ja pensionist. Retsepti, kuidas aidata ka ülejäänud rahval euroopaliku ja hea elujärje peale saada, meile eestlaste rahvustelevisiooni stuudiost ei suudetud anda.