Kriis aeti rahva kaela!

Täpselt nii see oli ja on ka praegu. Peaminister Ansip ja rahandusminister Ligi kiitlevad, et Eesti pole suuri laene võtnud ning seepärast oleme eesrindlikud Euroopa Liidu liikmeslapsed. Tegelikult pole võlgu vajagi võtta, kui 2009. aastal mindi kõigi töötajate palkade kallale, alandades neid 10-30% ja 100 000 inimest lahti töölt hoopis lahti. Majanduslangus oli üks suuremaid maailmas, kuid häda polnud midagi, sest ma rahvas maksis kaod oma taskust kinni.  Olen seda peaministrile korranud nii riigikogu saalis kui meedias, kuid vastus on olnud alti üks: Lenk, Te pole asjadest õigesti aru saanud.

 

Täna räägib Delfis ametiühingute juht Taliga täpselt sama jutttu. Kriisi vaev ja viletsus pandi rahva kaela. Las kannatab. Hääletab nagunii oravate poolt. Tundub siiski, et asjad hakkavad muutuma ja rahvas hakkab asjast aru saama. Ametiühingud tulevad ka  juba lahtiste kaartidega välja. Väga kaua ikka avalikkust ja masse ei peta!

Lisan siis juurde Harry Taliga loo.  

 Harri Taliga: Kriisi raskus veeretati tänu ülipaindlikule tööturule töötajate õlgadele

 26. juuni 2012 06:00

 www.DELFI.ee

Paindliku tööturu tõttu puudus ettevõtetel sund tootmist ümber korraldada ja nii ei muutunud ka majanduse struktuur. Teisisõnu kannatasid inimesed kriisi ajal asjata.

Valitsus kiirgab rahulolu ja räägib, et Eestil läheb hästi. Meedias kütab vahelduva eduga kirgi küsimus, kas meie kärpepoliitika on edulugu, millest tasuks eeskuju võtta teistelgi riikidel–rahvastel või tuleks tunnistada kärbete kõrget sotsiaalset hinda ja silmad häbiga maha lüüa, sest põhjust uhkustamiseks ju pole.

Senist poliitikat õigustav ja jätkav valitsus ei luba lähiaastatel mingit pööret paremusele päästjatele, politseinikele, õpetajatele, meedikutele – lühidalt kõigile neile, kelle palgaraha tuleb otse või kaudselt riigieelarvest.

Inimesi rängalt räsinud masu peaks ju majandusnäitajaid uskudes möödas olema. Töötajate toimetulek küll erilist paranemist ei näita, vaatamata statistikaameti teatele keskmise brutopalga tõusust mullu rekordilise 839 euroni, mis ületab kriisieelse taseme 14 euro võrra. Aga milles saakski paranemine avalduda, kui kriisieelsega võrreldes on hinnad kasvanud kiiremini kui keskmine brutopalk? Rääkimata sellest, et töötajate enamusele jääb isegi statistiline keskmine palk kättesaamatuks unistuseks.

Kriisi raskus töötajate õlgadel

Hiljuti teatas Eesti Pank, et meie madalapalgalise ühiskonna suurim mure on liiga kiire palgakasv (7% tänavu esimeses kvartalis võrreldes eelmise aasta sama perioodiga) just erasektoris. Kas astume teist korda sama reha peale ja naaseme buumiaegse palgaralli juurde? Tõsiasi, et tootlikkuse kasv jääb palgale alla, ei jäta kahtlust, et riik ja ettevõtted pole majanduskriisist suurt midagi õppinud.

Sellest tuleneb järeldus, et kriis lasti raisku ja inimesed kannatasid asjata. Põhjus on lihtne – meie ülipaindlik tööturg võimaldas veeretada suure osa kriisi raskusest töötajate õlgadele, kes töökoha säilitamise nimel nõustusid valusate palgakärbetega, mis arenenud riikides ei tule kõne allagi. Kuna ettevõtetel puudus sund tootmist ümber korraldada, ei muutunud ka majanduse struktuur.

Tõsi, Eesti eksportis end kriisist välja, kuid oleks pehmelt öeldes lühinägelik vaikida maha kaks olulist aspekti. Esiteks jätkas palgakärbete tõttu üsna kiiresti taastunud eksport toimimist põhimõtteliselt sama mudeliga, mis iseloomustas meie majandust ka enne kriisi – luues üsna vähe lisandväärtust. Teiseks sõltuvad meie ekspordimahud mitte niivõrd Eesti tublidusest, vaid sellest, kuidas läheb meie peamistel ekspordipartneritel.

Nii saigi teoks areng, millest juba 2010. aasta suvel rääkisid nii mitmed ettevõtjad kui ka poliitikud: „Masu on läbi, võime jätkata tegutsemist harjumuspärasel moel“. Inimlikult isegi mõistetav mõttekäik, mis kahjuks vaid süvendab Eesti mahajäämust arenenud riikidest. Ometi on ametiühingud ja sõltumatud eksperdid juba kümmekond aastat rõhutanud, et odav tööjõud ei ole konkurentsieelis teadmuspõhises, suurt lisaväärtust loovas majanduses. Kui uskuda poliitikute sõnu, peaks just see olema meie tähtsaim eesmärk.

Poliitika mõõk lõikab kasvult jalad alt

Kui Soome, Rootsi ja Saksamaa ajaksid Eesti omaga sarnast majanduspoliitikat, oleks väga paljudel meie ettevõtetel piltlikult öeldes hing paelaga kaelas, sest neil lihtsalt poleks oma toodangut kuhugi eksportida. Tahtmatult meenub Kalevipoeg, kellel omaenda mõõk Kääpa jões jalad alt lõikas – kui meist oluliselt jõukamad kaubanduspartnerid meeltesegaduses Eestist tõepoolest eeskuju võtaksid, ei pudeneks nende kasinalt laualt meie majandusele enam neidki palukesi, mis seni on olnud meie kasvu allikas. Ning jutt arenenud riikidele järgi jõudmisest jääkski vaid katteta sõnakõlksuks.

Mitmed teadlased ja eksperdid (näiteks Rainer Kattel ja Heido Vitsur) on tõdenud, et majanduse stabiilseks kasvuks peaks meie eksport kahekordistuma. Täna on see paraku täiesti utoopiline eesmärk, mille saavutamine nõuaks Eestilt kiiret ja märkimisväärset tõusu globaalses väärtuste loomise ahelas. Selle vältimatu eeldus on kogu majanduse struktuuri põhjalik muutus võrreldes tänasega.

Need otsused on riigi ja ettevõtjate teha, töötaja nobedad käed või muskliramm ei määra siin kuigi palju. Kindlasti ei maksa loota, et ametiühingud lasevad palgaläbirääkimistel end heidutada jutuga, et palku tõsta ei saa, kuna tootlikkus kasvab vähe. Töötajate soov saada oma töö eest inimväärset palka aitab Eesti majandusel areneda ja püsida konkurentsis. Odav töö ei tee ühiskonda jõukaks ega päästa välja ummikteelt.

Autor on Ametiühingute Keskliidu esimees.