Omandireformi aastapäevale pühendatud

kõne Riigikogu saalis
Esmaspäeval 11. juunil 2012
 

Head kolleegid!

Kahe päeva pärast, 13. juunil 21 aastat tagasi, võeti siinsamas saalis vastu Omandireformi aluste seaduse ( ORAS) esimene variant. See seadus proovis heastada ajaloolise ülekohtu, mille elasid läbi paljud omanikud, kui nende majad Eesti NSV päevil natsionaliseeriti või jäid maha Eestimaale, kui baltisakslastest omanikud Hitleri kutsel Saksamaale lahkusid.

 Sellest ülekohut heastamisest aga ei tulnud midagi välja, sest inimlik ahnus kasvas suuremaks, kui õiglane seadus oleks seda lubanud. Ikka jäi mõni maja või küün või kuur kätte saamata. Nii hakati paremerakondade, eelkõige Isamaa eestvõttel seadust ümber tegema, et viimasele  kui rehealusele omanik leida. ja see omastada. Minu mälu järgi tehti seadust ümber oma kolmkümmend korda ja ikka nii, et ka kunagise omaniku ammune tuttav oma osa kätte saaks. Asi läks nii hulluks, et juhtus sedagi, kui Eesti õiglane vabariik ka surnuile maju tagastama hakkas.

Ega polekski midagi juhtunud, ei oleks ka keegi krahmajate peale pahaseks saanud, eestlased on jõmmide ahnusega ajaloos harjunud, kui sellest laus tagastamisest mitte uus ülekohus poleks sündinud. Aga ta sündis ja palju kordi suurem kui sõja ajal või maailma sõja eelsel ajal. Eesti õiglane riik hakkas tagastama maju koos nendes elavate inimestega. Esialgsest radikaalselt erineva ja Isamaa erakonna ideoloogiale toetuv omandiseadus sundis majade endisi elanikke oma kodudest välja kolima, ilma, et riik neile mingitki asendus- või uut elamispinda oleks pakkunud. Need sada tuhat inimest, keda omandireform puudutas, kuulutati lindpriiks ja nad jäeti vaid saatuse hooleks. Ja seda Eesti taasasündinud ja ennast demokraatlikuks pidava riigi esimesel aastakümnel. Ja seda omandireformi aluste seaduse kehtides, mille paragrahv number kaks, ei luba reformi  käigus uut ülekohut sündida!

      
Eesti Vabariik, kes ennast põhiseaduse järgi õigusriigiks peab, on oma kahekümnenda taassünni päeva juba ära pidanud. Kuid omandireformi karjuv ülekohus kestab siiani. Umbes sada tuhat inimest on sellest reformist hingeliselt sandistunud, haigeks jäänud. Paljud on riigis pettunud. Need inimesed on kaotanud oma seaduslikult saadud kodu ja pidanud muretsema endale kalli turuhinna eest uue. Miks on see nii ja kuidas sai see juhtuda? Ja kui juhtus, kas poleks siis loogiline, et riik, mida juhivad praegu valitsuserakonnad Isamaa- ja Res Publica Liit ning Reformierakond, püüaksid olukorda päästa ja asuksid üürnikele tehtud ülekohut heastama? Kuid seda pole juhtunud.    

24. aprillil, sel aastal pidas MTÜ Koduõigus, Eesti Üürnike Liit ja Eesti Linnade Liit ühise konverentsi. Seal võeti vastu avaldus, mis saadeti ka kõigile Riigikogu fraktsioonidele. Selles öeldud, et “Heastamaks riigi poolt omandireformiga põhjustatud ülekohut, on vajalik, et need Eesti elanikud, kes jäid ilma oma kasutatava eluruumi üldistel võrdsetel alustel erastamise võimalusest, saaksid neile tekitatud otsese materiaalse kahju eest kompensatsiooni, lähtudes nende kasutuses olnud eluruumi turuhinnast, ja et neile hüvitatakse ka moraalne kahju, võrdsustades sundüürnikud sotsiaaltagatiste osas represseeritud isikutega.”

Selle avaldusega saab vaid nõustuda.  Kindlasti tuleb kulude kompenseerimisse haarata ka sundolukorrast omal käel välja rabelenud üürnikud, ehk need, kes pärast oma seadusliku kodu kaotamist, olid sunnitud muretsema  perekonnale uue elamispinna vastavalt tol ajal kehtinud turuhindadele.

Ainult nii, et heastades riigi seadusega tehtud ülekohtu, saame minna edasi. Raske on rääkida õigusriigist, kus sõna otseses mõttes tuhanded perekonnad on nende seaduslikust kodust välja tõstetud, paljud lastega otse tänavale aetud ja asemele pole antud aga midagi.

Oma kõne lõpuks tõstan üles raamatu, mille omandireformi õudused läbi elanud üürnikud ühiste pingutustega välja andsid. Selle raamatu nimi on “Lõhutud elud”. Kahesajal leheküljel on reas kümned ja kümned traagilised lood, mis räägivad inimeste välja ajamisest nende oma kodust. Need lood on asjaosaliste ehk Üürnike endi kirjutatud.

Sellest raamatust saavad tulevased põlved lugeda ülekohtust, mis sündis Eesti  Vabariigi taasloomise esimestel aastakümnetel. Nii nagu meie lugesime nooruspõlves Ameerika Ühendriikide ülekohtusest sünnist ja suure indiaani rahva verisest lõpust. Nagu meie lugesime õudusega Austraalia mandri asustamisest valge ja “kultuurse” inimese poolt, kes kohaliku aborigeeni kodust välja lõi ja hävitas.

Ma ei taha, et minu Eesti sellisena ajalukku läheks. Veel saame seda ära hoida! Peaminister Andrus Ansipi valitsus peab astuma kaks sammu: esiteks vabandama üürnikele tehtud ülekohtu pärast ning asuma siis seda ülekohut moraalselt ja materjaalselt heastama.

Heimar Lenk, Riigikogu liige, Keskerakond, Eesti Üürnike Liidu liige.