Viimastel päevadel imestavad paljud ja ka noorte meeste poolt toimetatud meedia ei suuda seletada, kuidas Põhja-Korea täiskasvanud inimesed saavad riigijuhi surma nii südamesse võtta, et massiliselt nutma puhkevad. Rahvusvahelised telekanalid näitavad terveid müsteeriume, kuidas rahvas tänaval või töökohtadel lausa transsi langeb.
Delfi: „Kohalik televisiooni näitas kaadreid Põhja-Korea ametnikest, kes leinast armastatud juhi Kim Jong Ili surma üle nii murtud, et nutavad grupiviisiliselt ja kõva häälega.
Riigitelevisioon näitas pilti Pyongyangist, kus hüsteerilised põhjakorealased, noored ja vanad, taovad tohutus kurbuses maad, vahendab Daily Telegraph.Inimesed Pyongyangi tänavatel ulgusid, mõned põlvitasid maas või kummardasid, kui olid teada saanud armastatud juhi surmast.
„Kuidas võivad taevad olla nii julmad? Palun tule tagasi, kindral. Me ei suuda uskuda, et sa oled läinud,“ nuttis intervjuus riigitelevisioonile Hong Son Ok, ise üle kere värisedes.“
Delfi, 19. detsember 2011 12:32
Lisan uudistele ja kommentaatoreile, et Stalini surma päeval 5. märtsil 1953. aastal ja leinaajal nutsid ka eestlased. Olin viie aastane poiss ja mäletan seda selgesti, kui õudne oli diktaatori surm. Moskva Raadios, mida Eesti Raadio üle kandis, luges legendaarne diktor Levitan oma metalsel häälel iga tunni või poole järel, mitu südamelööki Stalini süda minutis teeb, milline on tervise üldine seisund jne.
Et suur juht haigeks jäi, teatasid minu mälu järgi lehed juba paar päeva varem. Minu ema hoidis veel tükk aega alles Rahva Hääle numbreid Stalini tervise teadetega. Need olid suures kirjas esiküljel. Huvitav, et erinevalt Brežnevist, Andropovist, Tšernenkost ja teistest parteijuhtidest, kelle tervise seisundit kuni viimse minutini salajas hoiti, oli Stalini puhul asi natuke teisiti.
Kui surm kätte tuli nutsid inimesed kõikjal. Ka eestlased. Nii Nõmme turul, kui tänaval. Mäletan ka naabreid nutmas. Meeleolu oli hullem, kui oma sugulase surma puhul, kus kõik nagu selge on. Nüüd lisandus õudus tuleviku ees. Tühjus oli kohutav, sest keegi ei teadnud, mis juhtub homme. Nii palju ma mäletan, et ka meil kodus ja kitsamas tuttavate ringis vanemad inimesed pidevalt arutasid, kes võiks edaspidi riiki juhtima hakata.
Lisaks hirmule, mängis rahva seas suurt rolli veel teinegi fenomen. Nimelt olid nii Kim Jong Il kui Jossif Stalin tõstetud meedia poolt jumaluse staatusse. Seda meie kommentaatorid pole millegipärast tähele pannud ega väärtustanud. Kui iga päev korrata vaid ülivõrretes, kui suur ja püha meie riigi juht on, siis kaotab ta oma inimlikud mõõtmed. Lisage siia veel kohutav hirm diktaatori kuritegude ees.
Vanemad inimesed mäletavad oma koolipäevilt ja noorusajast, et sama juhtus Vladimir Leniniga. Ta muutus juba päris ebajumalaks. Suur Lenin ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea... Nii lauldi. Oleks Nõukogude aeg kauem kestnud, ehk oleksime ühe uue jumaluseni jõudnud.
Sama juhtus Staliniga. Ta oli nii NSV Liidu kui ka kommunistliku partei, NLKP juht kui ka Sümbol. Kirjanik Radzinski kirjeldab Stalini biograafias Jossif Stalini äkilist reaktsiooni, kui tema poeg Vassili kuulutas: "Ka mina olen Stalin!" Radzinski väitel karjunud Vassili isa, et isegi mitte tema ise ei ole Stalin, kuna Stalin on enamat kui inimene, Stalin on terve riik. Kui Stalini surma järel hakati tema tegevust ümber hindama, miljonite kaupa süüdi mõistetuid vangilaagritest vabastama ja tapetuid postuumselt rehabiliteerima, loobuti ka Stalinist NSV Liidu sümbolina.
Samasugust sümbolit nutavad nüüd taga Põhja-Korea elanikud. Neid ei maksa välja naerda, ega arvata, et nutetakse vaid hirmust. Esiteks on sealkandis taoline nutmise-halamise komme ja teiseks jäetakse hüväasti oma jumalusega. Mis siis, et ehk ka vihatud iidoliga. Püüdkem seda mõista!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar