Eestlased ei oska olla?

Umbes nii kirjutab täna Delfis näitleja ja kirikuõpetaja Malle Pärn. Ennekõike aga üks aus ja siira südametunnistusega naine. Ma olen temaga täiesti nõus. Eestlased ei oska olla vaba rahvas. See 700 aastat orjapõlve, mida viimasel ajal õukonnameedia ja Mardi ametlik ajalugu enam tunnistada ei taha, on oma ränga jälje jätnud. Isanda vastu tõusta ei julge keegi ja vaielda lubatakse endale vaid kitsas pereringis ja enamasti ka purjus peaga.  Kui kaineks saadakse antakse hääl valitseva parempoolsete bloki poolt.

Delfi artikli kohta ütleksin, et väga õige jutt. Pr. Malle on alati tõde kirjutanud, kuid küsigem: kas keegi ka nendes artiklites esitatud mõtteid arvestab või analüüsib? Kommentaaridega lastakse surve välja ja ongi kõik. Meil on saabunud aeg, kus valitsev klikk ei arvesta ei parlamendi opositsiooniga, ei teisiti mõtlejatega, rääkimata rahva arvamusest.

Ja teisest küljest jälle, ega rahvas ka oma arvamust väga kaitsma ei kipu. Kutsu kedagi piketeerima. Sa ei leia neid. Imelik, et ühest küljest tahavad eestlased olla väga eurooplased, kuid samas euroopalikke kombeid oma õiguste eest seismiseks ei püüa keegi selgeks õppida ega kasutada.

Malle Pärn rääkib õigetest asjadest, kuid pealkirja: Eestis on loll isand — rahvas — lasknud end teenril laostada, ei ole ta ise oma loole pannud.

Ajaloo jaoks lisan siia autori malle kommentaari.

malle pärn

Juhin lugejate tähelepanu sellele, et pealkiri sellele loole on Delfi looming - lugesin ise uuesti läbi, ega leidnud sealt ühtki lauset, mis räägiks RAHVA lollusest! Mina ei pea rahvast lolliks. Kui teener võtab isandalt võimu käest ära, siis on teener häbematu ja ülbe. Kas isand sellepärast loll on - ei tea - äkki on hoopis usaldav ja viisakas? Aus inimene ei tule selle pealegi, et aina kõiki kahtlustada ja kontrollida.

Minu pealkiri oli "SASSIMÄNGITUD RIIGILÕNGAKERA". Minu meelest väga hea pealkiri - miks see ei sobinud?
Minu meelest on ebaviisakas RAHVAST (üldistavalt!) LOLLIKS nimetada! Ka meie rahva hulgas on VÄGA arukaid ja häid inimesi. Ilusaid jõule!

Lisan ka veel ühe kommentaari  Malle Pärna loole.

rahu, nali on kõige alus

21.12.2011 19:14

Kui enam muud rahvale ei jäeta kui ( veel tasuta hing sisse ) siis jääb ju ainult laus nali rahva pärusmaaks või : „ Milleks see kõik ? „ küsis Saatan kurjakuulutava naerulaginaga. „ Absoluutselt mitte millekski. Iga kord läheb inimkond tagasi lähtepunkti. Juba oma tubli miljon aastat te paljunete kõige igavamal kombel ja tapate üksteist samuti äärmiselt monotoonselt.

Milleks? Ükski tarkpea ei suuda minu küsimusele vastata. Kes saab kõigest sellest kasu ? Üksnes käputäis aadlikke, aristokraate ja tühiseid isehakanud monarhe, kes põlgavad teid ja kes peavad enesele rüvetavaks, kui te neid puudutate, ja kes löövad ukse teie nina ees kinni, kui te nende poole pöördute. Nende kasuks te töötate nagu orjad, nende eest te võitlete ja surete ( ja isegi uhkustate selle üle, selle asemel et pidada end häbistatuks ). Juba nende inimeste olemasolu ise on löögiks teie väärikusele, kuigi te kardate seda tunnistada. Nad ei ole midagi muud kui üksnes päevavargad, keda teie oma armust ülal peate, kuid need päevavargad kõõritavad teie peale nagu heategijad armetute kerjuste peale. Nad kõnelevad teiega nagu isand orjaga, ja kuulevad vastuseks isanda poole pöörduva orja lalisemist. Teie ei väsi nende ees kummardamast, kuigi oma hinge põhjas, kui teil üldse on veel hingest midagi säilinud, põlgate iseennast selle pärast. Esimene inimene oli silmakirjateener ja argpüks ning pärandas silmakirjalikkuse ja arguse oma järeltulijatele. See ongi pärm, mis on kergitanud teie tsivilisatsiooni. Joogem siis selle auks, et ta ka edaspidi õitseks ! Joogem, et see ei kustuks! Joogem selleks, et ... „
 Mark Twain „ Salapärane tundmatu „ kirjutatud 1905a.

Nüüd siis ka eelpool nimetatud lugu oma eheduses:

 Eestis on loll isand — rahvas — lasknud end teenril laostada

21. detsember 2011 14:53
Malle Pärn
 Delfi Rahva hääl

Mulle tundub vahel, et Eestis on sisuliselt toimunud midagi järk-järgulise proletaarse revolutsiooni taolist: rahva teenrid on nüüd viimaks kogu võimu enda kätte haaranud ja oma isandaile lõplikult selja pööranud.

 Suur osa kodumaal mitte toimetulevast rahvast, seega mingis mõttes nagu vaenulik kontingent, on osavasti küüditatud välismaale tööle. Kusjuures nad on läinud ise — oma raha eest ostnud piletid, mitte riigi raha eest. Eelmisel küüditamisel said ju kõik vähemalt prii sõidu.

Ja loosung “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” kehtib jälle. Rahva teenrid muudkui lendavad mööda maailma ringi — konverentsid, läbirääkimised, nõupidamised, ametlikud kohtumised, diplomaatilised lõunasöögid…

Kui miski on nässu läinud, kui ollakse eksinud teelt, siis vaadatakse ikka tagasi. Analüüsivalt, otsivalt. Mis me valesti tegime, kuskohas keerasime valele poole? Kas oleks võimalik olnud seda riiki kuidagi teisiti üles ehitada? Äkki oleks teenrid pidanud natuke rohkem oma isandaid kuulama ja usaldama, mitte tõttama otsima väljastpoolt nõuandjaid, kellele meie maa ja rahva olukord oli absoluutselt tundmatu?

Aga nad ei usalda oma isandaid isegi niipalju, et küsiksid, kui palju need on nõus neile palka maksma. Esimese asjana otsustasid nad selle kohe ise enda jaoks ära. Veider kuidagi. Muidu ikka isand otsustab, kui palju ta teenrile palka maksab. Ja kui teener ei tee head tööd, juhib ettevõtte pankrotti, siis ta ilmselt laseb selle kehva teenri lahti. Loll isand, kes laseb teenril enda üle valitseda. Ja ennast laostada.

Äkki oleks pidanud riigihoone ehitamist alustama vundamendist, mitte sarikatest? Siis oleksime ehk enne suurt vihma vähemalt kile peale jõudnud tõmmata, nüüd kõigub see uhke eurokatus, vaesekene, selle alla kombineeritud kehva karkassi najal, ähvardades meile kõige täiega kaela kukkuda.

Meie valitsejad käivad endiselt rõõmsate nägudega ringi, võtavad meilt aina raha vähemaks ja küsivad endale juurde. Nende meelest on meil kõik ikka veel väga hästi. Ja seda tänu nende edukale juhtimisele. Nende mänguhimu ja usk selle mängu tõelisusse on liigutav. Riiki meil praktiliselt pole, põllumajandus on põhja lastud, väikeettevõtjatel hing kinni pigistatud, pool rahvast on varsti laiali jooksnud, aga president ja ministeeriumid ja riigikogu nagu töötavad endiselt täies koosseisus. Ja sõidavad meie raha eest mööda maailma ringi, et jagada teistegagi oma kogemusi.

Nojah, miski ei alga tühja koha pealt. Meie folklooris on niisama osavasti käitunud Kaval-Ants. On, mida õppida. Ja muidugi talitas nõnda ju ka terve nõukogude süsteem, sest ka siis oli töölisklass valitsev klass.

Pealegi kuuluvad ju paljud riigikogulased mingitesse nõukogudesse, mille eest saavad lisaraha — nii et neil oleks nagu isegi nõukogude võim veel alles?

Kui natuke nalja teha, siis võiks niimoodi arutleda. Ja üsna paljudel on elu nii kibedaks läinud, et enam ei jäägi muud üle, kui nalja teha. Sest nii sageli tundub, et meie riigilõngakera on lootusetult sassi mängitud…