Valimised võidab Valga!

Pealkiri pole huupi valitud. 20. oktoobri valimiste kindlad võitjad on nii Valga linnakodanik kui kogu Eesti elanikkond. Seda lihtsal põhjusel, et praegu kehtiv poliitiline kokkulepe, mis kindlustab Toompeal võimuloleva seltskonna kiire rikastumise, enam ei tööta! See pole suutnud tagada ülejäänud Eesti edu.

Avatud maailm on avanud ka eestlaste silmad ja nad pole enam nõus töötama Euroopa madalama palga eest, mis kindlustaks neile vaid Euroopa viletsama pensioni. Rahvas, kellest rohkem kui pool teenib palka, mis on alla riigi keskmise, pole enam nõus senist riigivõimu tagasi valima. Praeguse valitsuse erakordselt räige kokkuhoiu poliitika riigieelarve tasakaalu nimel on hakanud pärssima eestlaste arengut.

Elatustase, sotsiaalpoliitika, arstiabi- ja hariduse kvaliteet riigis käivad suure hooga alla ja seda tajub pea iga valija, kes ei kuulu elanikkonna selle 10 protsendi hulka, mis moodustab meie rahva rahalise eliidi.

Sa räägid ju suurtest, mitte kohalikest valimistest, küsib lugeja? Sugugi mitte. On möödas aeg, kus kohalike ja Riigikogu valimiste vahele sai selge piiri tõmmata, et kohalikel otsustatakse Kapa-Kohila tänavate ning suurtel valimistel kogu riigi tulevik. Tänaseks on kõik valimised, nii kohalike omavalitsuste, presidendi, Europarlamendi kui Riigikogu valimised üksteisega tihedasti läbi põimunud. Arvan, et kui homme oleks järgmised presidendi valimised, siis Toomas-Hendrik Ilves Kadriorgu enam ei pääseks. Uus olukord, nõuab teistmoodi mõtlevat meest.

Rahva väärtuste skaala on viimaste aastatega kõvasti muutunud. Riigipea kikilipsust on tähtsamaks saanud kodused mured oma perekonna heaolu ja isa-ema teenistuse pärast.

Et riigi poolt pakutav teenuste võrk kiiresti kokku kuivab, siis muutuvad ikka olulisemaks kohaliku hariduse ja arstiabi kättesaadavus ning vanemate sotsiaalhoolduse tase. Siit lähebki sild kohalike valimiste tasandilt otse Riigikokku välja. Valga linna koolide tulevik sõltub valitsuspartei Isamaaliidu-ja Respublika poliitikute tujudest, haigla ja hooldekodu saatus Reformierakonna sotsiaalministrite vanusest ja elukogemusest. Kõige krooniks saab aga alati rahandusminister Jürgen Ligi arvamus. Kui temale ikka Valga ei meeldi, siis ta eelarvest siia raha ka ei anna. Seepärast on vaja kohalikul tasemel võimule valida kindla  käega ja suure läbilöögi võimega poliitikud, kelle tööd juhib vaid üksainus püha eesmärk - teenida Valga linna elanike ja mitte kellegi teise huve!

Kirjutan neist asjust lootuses, et euroopalik valimisharjumus jõuaks ka Eestisse ja Valka. Et hääletama minnes ja poliitiku valimislubadusi lugedes, vaadataks ka laiemalt, et mis mees see lubaja on. Kelle huve ta teenib?  Oravapoisist Tallinna linnapea kandidaat Valdo Randpere avaldas mõni päev tagasi meedias oma isikliku valimisprgrammi. Kui esimesel kohal oli Tallinna Televisiooni müümine mõnele erafirmale, siis teisele kohale asetas Randpere väikelaevade sadama avamise Tallinnas! Ei sõnagi eakate sotsiaalhooldusest, ei haiglatest, ei peretoetustest. Oleks ju kohutav, kui 420 000 elanikuga linna hakkaks valitsema mees, kellele on esmatähtis luksusjahtide sadama loomine, mitte tavakodaniku eluolu. Kuid riigis on see juhtunud, et meid valitseb juba pikemat aega Reformierakond, kelle selgeks eelistuseks siiani on olnud Eestimaa jõukam osa, mitte töötud ega lastega pered.

Kuhu meie elatustase jõudnud, pole vist vaja Valga rahvale küll lähemalt selgitada.

Nädalapäevad tagasi (28.07.13) ilmus Saksa juhtivas ajalehes Die Zeit artikkel Eesti majanduslikust olukorrast. Defi portaal vahendas loo ka eesti lugejale. Selles artiklis imestatakse, kuidas eesti rahvas on suutnud vastu panna sellele suurele kokkuhoiu poliitikale, mis Ansipi-Ligi valitsus rakendas. „Keskmine brutosissetulek ulatub Eestis kõigest 800 euroni kuus, pensionärid saavad keskmiselt 320 eurot. Valitsus on viinud sotsiaalkulud miinimumini, et mitte riskida eelarve puudujäägiga,“ kirjutab Die Zeit ja väljendab ärevust, “Kui valitsus nii karmilt kokku hoiab, on ka investeeringud, mis võiksid töökohti juurde luua, kesised.“ Meie teemaga aga haakub aga ajalehe suur imestus, kuidas eestlased äärmuslikule kokkuhoiu režiimile reageerisid. “Eestlased premeerisid Ansipi liberaal-konservatiivset valitsust 2011. aastal tagasi valimisega!“   

Nähtavasti jäi see eestlaste viimaseks preemiaks, mille nad oma tühjast rahakotist praegusele valitsusele maksid ja 2015. aasta Riigikogu valimistel premeeritakse häältega teisi. Eesti vajab ammu muutusi ja 20. oktoobri kohalikel valimistel astutakse nende suunas pikk samm edasi. Kui kõik valijad hääletama tulevad ja ka need 46%, kes veel oma lemmikerakonda leidnud pole, õige otsuse teevad, saab Valga linn Eesti riigi arengusse kõva sõna kaasa öelda.

Ilmus 6. augusti Valgamaalases

 

Alkoholism! Eestlaste neetud haigus.

 

Põlvamaa ajalehe Koit küsimused:

Kuidas teile tundub, kas Eestis on alkoholisõltlastega tegelemine - ennetustöö, ravi piisavalt tulemuslik?
Kas poleks viimane aeg teha seadusemuudatusi selleks, et taas saaks kroonilisi alkosõltlasi sundviinaravile saata või siis määrata neile puue? Mida arvate? Liiga karm?

Vastused: 

Pole mõtet pead jaanalinnu kombel liiva sisse peita ja seepärast tuleb kahjuks tunnistada, et meil riigi tasandil alkoholismi ennetustöö peaaegu, et puudub. Nimetage mõni viimaste aastate suurem kampaania joomise vastu? Justkui ei meenugi. Vaid vahel mõned sotsiaalministeeriumile lähedal seisvate reklaamiagentuuride plakatid tänaval, mõni üksik raadio- või telereklaam, et ära mine purjus peaga ujuma! See on ka kõik, mis riik teeb. Viina- ja siidritootjate reklaame on lugematu arv kordi rohkem. Ma arvan, et suhtega umbes 1:100 vastu.

Lausa šokeeriv, milliste üleleheliste reklaamidega tulid nädalapäevad tagasi välja ka nn. kvaliteetajalehed. Hästi ilus pilt, kuidas šokolaadipruuniks päevitanud noormees ja neiu teineteist rannas embavad – suur õlleklaas käes ja selle vari mõlema noore inimese kõhule päikese eest valge koha jätnud. Tõesti ligitõmbav pilt! Kuid, kas on meil vaja noori lausa kutsuda alkoholi tarbima? Ja samas on rannas joomine keelatud!

Keskerakond on Riigikogus oma paarkümmend korda esitanud alkoholi reklaami piiramise seaduseelnõusid, kuid eranditult kõik on nad jäänud vastu võtmata. Reformierakonna ja IRLi põhjendus on olnud alati üks ja seesama: ei tohi piirata äri- ja ettevõtluse vabadust! Et viinafirmad on Toompea koridorides kuuldu järgi ka ühed agaramad valitsusparteide rahastajad valimistel, siis ei muutugi olukord enne seda, kui muutub kogu poliitiline kliima Eestis.

Praegu on riigi suhtumine selline, et alkoholism on inimese enda tekitatud haigus. Selle suhtumise tulemus on kurb ja haigekassa kulutab meeletult raha joomise tagajärgede ravimisele, sest alkoholism võib põhjustada üle 60 raske haiguse ja sageli ka invaliidistumist.

Kas kroonilisi alkohoolikuid viinaravile saata? Nii ja naa! Et inimese enda pöördumisel ravile, läheb tal haiglapäev maksma vähemalt 65 eurot, siis suurem osa loobub ravist. Sundravi puhul jälle, kui joodik ise terveks saada ei soovi, jääb tulemus nigelaks. Siiski kaldun ma viimase kasuks otsustama.

Kuid kõik algab joomise põhjustest. Kui meie ühiskonnas jääb veel kaua kestma olukord, kus tööd ei jätku, töö eest vaid sandikopikaid makstakse, riik inimest ei austa ja rikastuda lastakse vaid ühel kitsal sulide seltskonnal, siis jääb alkoholism veel üsna pikaks ajaks eestlaste neetud haiguseks.

Ilmus ajalehe Koit 27. juuli numbris    

 

 

Issand, mis me koolist saanud!

Mitte kui midagi! On jäänud vaid õudus ja ahastus.

Need sõnad pääsesid valla keskealise naisterahva huulilt, kui pärast aastaid kestnud eemalolekut, kerkis tema silme ette kunagine koolimaja Vana-Antsla mõisapargis.

Neid oli mitusada, kes seisid kui soolasambad, rabatuna pildist, mis pargiväravaist sisse astudes vaateväljas avanes. Paljud saabunuist olid ahastuses, keegi lõi ristimärki ette, vanemad mehed seisid surmtõsistena pilgud maas. „Mulle meenutab see Chicago tapamajade tagahoove, mis ka nõndamoodi umbrohtu kasvasid,“ ühmas minu lähedal seisnud põllumees oma kaaslasele. Kuulsa maakutsekooli mõisamajast peahoone aknad on laudadega kinni löödud, teise korruse aknad purustatud, tubade parket läbi ligunenud, peatrepp lagunenud. „Te ei usu, aga siin majas mängisid neli orkestrit, igal laupäeval oli pidu ja poisse lasti sisse vaid lipsuga,“ kõnetas mind kooli 1975. aastal lõetanud keskealine härra. „Ja missugused esmaklassilised laborid meil olid, sõjalise klassidest rääkimata,“ lisas kursusekaaslane juurde. „Kui kool kaheksa aastat tagasi vanast mõisahoonest välja kolis, oli maja seest kenasti korras ja park hooldatud,“ meenutas 31 aastat koolis töötanud õpetaja Einar Potter Maalehes. 

Nädalavahetusel peeti Vana-Antsla Kutsekeskooli 85. aastapäeva ja ühtlasi ka matuseid. Viimasesse tundi helises koolikell enne jaanipäeva. Riigi Kinnisvara AS hoolduses ja G4S valve all oleva mõisahoone paraadukse ette pandi elavaist lilledest pärg ja süüdati mälestusküünlad. Kooli uuemasse, nõukogude ajal ehitaud majja on jäänud veel niipalju mööblit, et vilistlaste kokkutuleku sai ära pidada. Sügiseks jääb vist ka see maja tühjaks ja tuultele puistata. Kuigi ametlikes kõnedes püüti saatusest üle olla ja kokkutuleku vilistlasest korraldaja Tõnis Asson mõnusa huumoriga asja juhtis, oli kõigile selge, et Vana-Antsla majadekompleksi tabab naabermaakonna endise uhkuse Valgamaa Helme Maakutsekooli saatus. Paar aastat tagasi suletud omaaegse musterkooli hoonetekompleksi lõhutakse buldooseritega. Kohalolijaile oli see kõigile teada. Naised pühkisid pisaraid, mõnel mehel olid käed rusikasse tõmbunud.

Need käredad ütlemised Eesti haridus- ja regionaalpoliitika kohta, milliseid Vana-Antsla põlispuude all tol õhtul lendu lasti, ei kannata trükimusta. Mõni nooremapoolne ajakirjanik tembeldanuks mitmed ütlejad punasteks, sest kolhooside ajastu kohta endiste kooolikaslaste kokkutulekul halbu sõnu ei kuulnud. Põllud olid hooldatud, võsa raiutud ja lugematud lehmakarjad väetasid maad. „Meie põldude huumus on otsakorral, loomasõnnikut ei jätku, maast võetakse viimast,“ käis äge arutelu elupõliste agronoomide vahel. Neist vilistlaste kokkutulekul puudust polnud, sest 1928. aastal asutatud kodumajanduskool muudeti 1944. võimsaks põllumajanduskooliks, mille kõige tuntuimaks esindajaks saidki agronoomid. 85 aasta jooksul on Lõuna-Eesti noorte seas populaarse kooli lõpetanud üle 3000 põllumajanduse asjatundja, koka ja ehitusmehe. Keegi teadis öelda, et kui pärast suurt sõda oli Eestis sadakond kutsekooli, siis nüüd jäänud neist kolmandik ja maa haridust andvaid vaid paar-kolm.

Ametlikus keeles Vana-Antsla kooli ei suleta vaid liidetakse Võrumaa Kutsehariduskeskusega. Vilistalaste arvates päris põllumehi sealt enam tulema ei hakka. „Ega meil keskastme põlluteadlikke mehi ja naisi enam ei koolitagi,“ arvas üks tuntud agronoom. Ja polegi vaja, sest taluperemehed ei raatsi asjatundjaid palgale võtta,“ lisas kaaslane.  Piilusin huvi pärast internetti ja leidsin, et Kagu-Eesti piirkonnas saavad näpud mullaseks vaid Räpina Aianduskooli lõpetajad Põlvamaal. Nii Valga- kui Võru Kutsehariduskeskuses õpetatakse  põhiliselt ärindust, müügistrateegiat, turismikorraldust, hotelliteenindust, arvuteid ja teisi valgekraede erialasid. Põllumajandus, kui omaette eriala oli siiani vaid Vana-Antsla Kutsekeskkoolis.

Lugu ilmus 20. juuli Õhtulehes

 

Mõtle kaasa !!

Kes kompenseeriks Kagu-Eesti pereisa saamata jäänud tulu ?

Küsimused ajalehe Võrumaa Teataja toimetuselt:

1. Valitsus kiitis kuus algul heaks seaduseelnõu, millega piiratakse autokütuse kütusepaagis aktsiisivaba sissetoomise võimalust piiril ühe korrani kuus. Kas selline piirang on põhjendatud ja miks?
2. Seoses autokütuse sissetoomisega piiramisega on piiril sõiduautode järjekorrad kadunud, ent autojuhid peavad maksma kohustuslikus korras piirijärjekorra tasu. Kas selline järjekorra tasu võtmine olematu järjekorra eest on põhjendatud ja miks?

Vastused:

1. See valitsuse otsus paneb mind kui parlamendi opositsiooni esindajat otse nördima. Nagu poleks tähtsamaid asju arutada, kui paagitäie bensiini normeerimist kontrollida. Piinlik kuulda ja lugeda. Kui varem Kagu-Eesti mehed said väikesegi lisaboonuse Venemaa odava autokütuse näol, siis nüüd on see võimalus kadunud. Eesti valitsuse tarkade otsuste tulemusena.

Kuid küsime, kas on seesama Reformierakonna ja IRLi valitsus ette võtnud midagi kohaliku elanikkonna elukvaliteedi tõstmiseks. Kas on kompenseeritud bensiini vedamise keelust tulenevalt vähenenud perede rahalist sissetulekut. Mina pole kuulnud. Kui valitsusparteidele ustavad ettevõtjad millesti ilma juhtuvad jääma, siis on kohe kisa lahti, et nende ssaamata jäänud kasum ja tulu peaks keegi kompenseerima.

Kes kompenseerib Kagu-Eesti töömeeste saamata jäänud kulu? Minu meelest on tegemist lihtsalt siinse rahva sissetuleku kärpimisega valitsuse poolt, ilma mingit asendusteenistust asemele pakkumata. Ma arvan, et kohalike valimiste ajal oskavad automehed oma pahameelt väljendada ja teavad, kelle poolt häält mitte anda.

2. Piirijärjekorra tasu võtmine kohaliklet autojuhtidelt on sama juhm lahendus kui see Venemaa bensiini sisse toomise keeld. Nii võiks ju kogu Eestis sisse seada olematu poejärjekorra tasu või hakata kasserima sigarettide hinda sisse neilt, kes üldse ei suitseta ega sigarette ei osta. Või panna liikluskindlustust maksma ka jalakäijad, kel autot polegi. Uskumatu, milliseid absurdseid asju juhtub Eesti Vabariigis meie ilmeksimatu valitsuse juhtimisel.

On ju mitmed majandusteadlased ajakirjanduses teada andnud, et sellist väikestes kogustes piiriülest kütuseäri pole maailmas pahaks pandud ja ei tohiks seda teha ka meie valitsus. Ometi läks teisiti. Suured sulid toimetavad, kuidas tahavad, jätavad makse miljonite viisi maksmata, unustavad osa kaupa tollis deklareerimata ja nii edasi. Loe Äripäevast neid luhgusid nädalast nädalasse. Nende suurte turja kontrollid millegipärast ei hakka. Kas ei suuda või hoopis ei taha? Lõuna-Eesti pereisa aga, kes Venemaalt bensiini toomisega natuke perekonnna eelarvesse raha juurde püüdis saada, kontrollitakse viis korda enne läbi, kui koju lastakse. Küsin veelkord, kes siis selle saamata jäänud tulu Võru ja Põlva automeestele kompenseeriks?

Ilmus ajalehe Võrumaa Teataja 4. juuli numbris.

Mis sa jaanipäeval teed ?

Sellised küsimused saatis ajaleht Võrumaa Teataja:

1. Kus kavatsete veeta jaanipühad ja kuidas? Kuhu lähete jaanitulele?
2. Kas tarvitate jaanipühade ajal ka alkoholi? Kui palju ning millist?

Vastused:

1. Jaanilaupäeva tähistan ja jaanitulel käin ma traditsiooni kohaselt Hundisilmal Edgar Savisaare juures. See on hästi mõnus koosviibimine ürgse metsa rüppes, kus tõeliselt tajud Eestimaa süvesüdame müstikat. Tundub, et kohe-kohe astuvad sajaaastaste põlispuude varjust välja imekaunid haldjaneiud oma linastes kleitides, tulevad otse sinu poole ja põimivad oma hõbedased käed ümber su kaela. Pöörad pead ja ennäe, Murueide tütred löövad hoogsat tantsu Hundisilma aasa peal. Hetke pärast on pöörasest tantsust haaratud kogu seltskond.

Suvi on Eestimaa peale tulnud!! Keegi juba astub pragiseva lõkke poole, keegi laob taldrikule suurema portsu salatit ja krõbedat liha. Orkester mängib Marinat. Õllelaua juurde koguneb kamp otsustavate nägudega tuntud poliitikuid. Algab diskussioon, kes võidab järgmised vailmised. Nooremad külalised keerutavad tantsu, Ühe puu taga on poiss tüdrukule käe ümber piha pannud ja proovib musi varastada. Kui ilus oled Sa Eestimaa, kui lühike, kuid kui lummav on Su suvi!

Muinasjutulise jaani keskööks olen püüdnud Põhja-Eesti mererannalt ikka Kagu-Eestisse oma valimispiirkonda jõuda ja sealsete blondiinidest kaunitaride käevangus sõnajalgade vahel särava jaaniussi üles leida. Siiani pole teda näinud, kuid kohalikud räägivad, et kuigi väga raske olevat leida, siiski vahel on ikka helkivat jaaniussi nähtud ka. Sõnajala õiega pidi veelgi keerulisem lugu olevat. Kui sel aastal ei leia, ehk siis järgmisel...     

2. Eriti palju jaani aegu viina ei võta. Minule on jaanipäev veel kahekorsdelt tähtis. Palju aastaid tagasi 23. juunil pandi Otepää kirikus paari minu ema Endla ja isa Aleksander. Sama päeva õhtul peeti Pedajamäe õunapuude all suur pulmapidu. Ema meenutas alati, et küll olid Tallinna saksad Otepääst vaimustatud. Tol ajal reisti ju vähem ja sõit Lõuna-Eestisse oli pealinlastele suureks sündmuseks.

Nüüd jääb meil õde Marikaga neid ammuseid aegu vaid heldimusega vanemate jutu järgi meenutada ja jaanilaupäeva saabudes  Rahumäe surnuaeda kimbu punasid pojenge viia ja kaks küünalt põlema panna.

Teie perele ka kõigile lugejaile head Jaani soovides, Heimar !

Vastused ilmusid Võrumaa Teataja 20. juuni numbris  

 

 

Olen uhke Eesti, mitte Ansipi ja Ilvese valitsemise üle !

Ajaleht Võrumaa teataja küsis:

1. Kas olete uhke Eesti üle ja miks?
2. Mida arvate vanarahva tarkusest, et uhkus ajab upakile. Kas see maksab ka tänapäeval?

Ma vastasin toimetusele:

1. Muidugi olen ma uhke Eesti üle, nii nagu iga inimene püüab uhkust tunda oma kodu, oma kodumaa ja oma riigi üle. Kuid ma ei saa mitte kuidagi olla uhke selle riigi valitsuse üle ja selle üle, milliseks on Andrus Ansipi seltskond meie Eesti teinud.

Oleme ühest kõige rikkamast NLiidu liiduvabariigist jõudnud ühe kõige vaesema Euroopa Liidu riigini. Meil on madalamad palgad ja viletsamad pensionid kogu Euroopas. Meie sotsiaalpoliitika ei suuda kutsehaigetele ega puudega inimestele elamisväärset hoolitsust pakkuda. Meie lastetoetused on naeruväärselt madalad. Meil on kuuskümmend tuhat absoluutses vaesuses elavat last. Meie toimetuleku toetusega ei elaks ükski inimene ära, kui keegi teine teda ei aitaks või toetaks. Meil ei jätku raha haridusele, medistsiinile, hooldekodudele.

Ainus, kus raha kokku ei hoita on kaitsekulud. 2 % läheb Euroopa ühe vaesema riigi rahvuslikust rikkusest relvade peale! Kas me peame selle üle uhked olema? Arvan, et mitte. Küll võime olle uhked Eesti kauni looduse ja tema inimeste üle. Kuid Reformierakond on sellest Eestist teinud endale valimisratsu, et näete kui puhtad metsad meil on, kui palju rohelust ümberringi, kui palju kauneid liivaluiteid alles, mida Euroopas pole. Tuletaks oravatele meelde, et selle puhta looduse saime eelmise riigikorra käest. Õnneks oli meil pool sajandit hingetõmbe aega, millal röövellik turumajandus ei pääsenud Eesti kauni looduse kallale. Kui oravad veel kauaks Toompeale jäävad on varsti kogu Eesti koledaid klaasmaju täis ehitud.

2. Muidugi ajab uhkus upakile! Ega eesti vanasõnad ju valeta. Uhkus tuleb ikka enne lõplikku langemist ja hävingut. Proua Ojuland juba seda tõestas: Uhkus ees, nuhtlus järel! Eks 20. oktoobril, kohalike valimiste hilisõhtuks ole selge, kuidas rahvas uhkeid oravapoisse nuhtleb. Minu meelest käib Reformierakonna kohta hästi vanasõna, et: Uhkus ja rumalus on vennad! Oravate viimaste aastate afäärid ja sissekukkumised on seda meile kinnitanud.

 

Eriliselt toreda näituse uhkuse kohta kinkis meile preidesnt Ilves. Twitteris on ta Venemaad kirunud nii, et vähe pole. Ulakate tütarlaste rock-ansambli esinemist Vene Õigeusu kirikus kiitis ta taevani ja hurjutas vene kohtusüsteemi, et miks viimane tütarlastele armu ei andnud ja nad vangi pani. Vene demokraatiaga pole Ilves kohe üldse rahul. Kõike seda loeme internetis.

Kuid nüüd, kus meie uhke president võimuks asjad vene riigi kõrge esindaja Moskva ja Kogu Venemaa patriarhi Kirillliga Tallinnas selgeks rääkida, lahkus riigipea uhkus tema väiksest südamest.

Riigipea lihtsalt kadus Eestist minema, vaatamata sellele, et mitmed nõuaandjad seda ei soovitanud vaid otse keelitasid teda jääma. Paistab, et Lääne maailma taustaga Ilves ikka tõeliselt venelasi kardab. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Patriarh oleks oraatorikunstis meie lihtsat riigipead ju mäekõrguselt ületanud. Mäletame, kuidas presidendi valimiste debati ajal ETV otseeetris Ilves lihtsalt kahvatus Arnold Rüütli rahuliku ja sõnaosava veenmiskunsti ees. Nüüd oleks sama juhtunud kirikupea Kirilliga vesteldes. Ilves ei saanud seda endale lubada.

Eesti uhked poliitikud on reeglina kõvad vene poliitika siunajad koduses meedias ja sotsiaalvõrgustikus. Siirast kahekõne otseeetris või silmast-silma vestlust venelastega kardavad nad paaniliselt.  Paneb tõsiselt mõtlema, kuidas käituks preident Ilves  võimaliku Vene-Eesti sõjalise konflikti ajal? Kas vene sõdureid nähes ta ka Eestist lihtsalt jalga laseb, nagu kunagine kaitseminister Hain Rebas, kes oma lahkumise avalduse sadamast autojuhiga riigikantseleisse saatis.         

 

Kes kaitseks pensionäri?

Heimar Lenk

Valgamaa Pensionäride Ühenduse esimees

Videviku 11. aprilli esilehekülg võttis mind lausa keeletuks. Ebaõiglus jätkub! Sellise pealkirja all arutleb Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu (EPÜL) esimees Andres Ergma

1. aprillist jõustunud pensionitõusu suuruse üle, mis elualliduse kasvuga võrreledes äraütlemata väikseks kujunes. Artikli toon on kui leige vesi, ei ühtegi kriitikanoolt valitsuse suunas, ei ühtegi ettepanekut olukorra muutmiseks. “Kui kaua kestab pensionäride kannatus?“ küsib Ergma  kirjutise lõpus.

Ma vastan härra Ergmale.

Vanarahva kannatus jääb kestma, kuni pensionäride liitu juhivad samad tegelased, kes praegu. EPÜL on  minetanud oma rolli eakate esindamisel ja riigi sotsiaalpoliitika kujundamisel. Organisatsioon on stagneerunud ja muutunud teovõimetuks. Olen objektiivne hindaja, sest mäletan veel aegu, kus pensionäride esindusorganisatsioonid Sven Pärna ja Hilja Kuke eestvedamisel tõeliste arengumootoritena esinesid. Nad olid Mart Laari valitsusel valusaks knopkaks istumise all. Polnud ju Euroopa noorima peaministri kabinetil vanainimestele rahuldavat sotsiaalpoliitikat välja pakkuda. Seda ei tahetutki teha. Eakate meeleavaldusel kisti sotsiaalminister Marju Lauristinil nööbid mantli eest, kui ta rahva küsimuste peale udutama hakkas. Aga kui palju tehti pikette kohtadel! Videvik kutsus üles ja täpselt ühel kellajal seisid pensionärid tänaval nii Tallinnas, Pärnus, Tartus, Valgas kui Põltsamaal. Loosunguid käes ja kõnesid pidades.

Mäletan, kuidas pensionärid, kui üks mees oma õiguste kaitseks allkirju kogusid. Neid kampaaniaid korraldati korduvalt. Kogutud allkirjade rekordarv ulatus ükskord isegi kahekskümne tuhandeni, mis lihtsalt sundis riiki viletsat elatusraha suurendama. Või meenutagem valitsusliikmetele korraldatud kohtumisi pensionäridega. Saalid ei mahutanud  rahvast ära. Ministrid lahkusid reeglina neilt kohtumistelt silmad maas ja näod häbist punased. See kõik on olnud, kuid kahjuks ammu möödanikku vajunud. Tänane pensionäride liidu juhtkond pole suutnud seenioride muresid isegi ajakirjandusse tuua, rääkimata surve avaldamisest valitsuse sotsialpoliitika muutmiseks. 

 

Mõtleme meeleavaldusele?

Videviku esiküljelt loen veel, et hiljuti said Tallinna Pensionäride Majas kokku EPÜLiidu juhid, et pidada plaane, kuidas tulevikus eakate huvide eest seista. Ühe mõttena olevat arutatud ka meeleavalduse korraldamist. Tore mõte! Ainult, miks nii hilja?

Teadis ju liidu juhtkond juba ammu, aasta alguses, et pensionitõus  nadiks jääb. Miks ei tehtud meelevaldusi enne 1. aprilli? Enne, kui kui pensionimuutus seaduseks sai. Siis oleks veel ehk aidanud, nüüd on hilja. Ei mäleta mina viimastel aastatel ühtegi EPÜLiidu poolt korraldatud suurt miitingut või kõnekoosolekut. Kus rahvas oleks kokku kutsutud, igale soovijale sõna antud ja valitsusele ka vastav sotsiaalpoliitika kriitiline pöördumine üle antud. Ikka on neid meeleavaldusi korraldanud kas ajaleht Videvik, pensionäride Tallinna organisatsioonid või siis Eesti Keskerakond.    

Nüüd siis vähemalt mõeldakse asja peale, nagu leht teatab. Uudisnupu juures pildi peal seisavad eakate praegused ja endised juhid Andres Ergma, Enn Kallikorm, Valdek Mikkal, Rein Kriis ja Aare Kitsing. Soliidsed ja targa näoga mehed. Sellise seltskonnaga oleks võinud palju ära teha, kuid kahjuks pole seda juhtunud. Omaltpoolt võin kinnitada, et maakondades oodatakse väga Tallinna keskorganisatsiooni aktiivsemat tegutsemist. Et tuleks alla mõni ringkiri, või üleskutse või küsimus, kuidas teil läheb? Midagi sarnast pole juhtunud. Keskus annab endast märku vaid paar korda aastas, kui tarvis kohaliku ühenduse aastaplaan ning liikmete nimekiri esitada või kui kutsutakse uut volikogu valima. Olen Riigikogu töö kõrvalt aastaid Valgamaa Pensionäride Ühendust juhtinud, kuid ei mäleta, et mõnele meie üritusele oleks jõudnud ka keegi Tallinna juhatusest, kuigi kutsutud on ikka. Valga linn olevat liiga kaugel!

 

Seeniorid, ärgake ometi!

Ei ole mina ainuke hüüdja hääl kõrbes. 2. aprilli Eesti Ekspressis ütleb ajakirjanik Andrei Hvostov ariklis „Abipalve seenioridele“ otse: seenioride vaikimine ühiskonna vananemise ja väikese iibe küsimustes muutub juba kõrvulukustavaks. Vanad, tulge palun oma ideedega kapist välja!

Kuldsed sõnad. Kuid kuidas saavad vanad oma ideedega välja tulla, kui nende formaalne juhtorganisatsioon halvatust põeb. Haige ei saa juhtida. Ometi 300 000 vanadus ja 100 000 invaliidsupensionäri seda ootavad. Ma polegi täpselt aru saanud, kas EPÜLiidu tegevusetuse taga on lihtsalt juhtide võimetus tööd teha ja oskamatus eakaid juhtida, või on see sihilik tegevus, et pensionäre lõpmatus talveunes hoida. Senised juhid on olnud lähedased Reformierakonna ning Isamaa ja Respublica Liiduga ning eks Ansipi valitsusele meeldi ju uinuv seenior väga. Ei virise, ei nõua midagi, ei protesteeri ja teeb valimistel nii, nagu kollane reklaam televiisorist juhatab.

Ühe asja tegi EPÜLiit siiski ära. Paari aasta eest, kui oli päevakorras eestlaste pensioniea tõstmine, siis liit toetas seda tuliselt. Hiljem levis Toompeal kuuldus, et valitsuse tungival palvel. Pensionäride juhid ise selgitasid seda nii, et kui pensioniiga ei tõuse, siis hakataks ehk pensione vähem tõstma kui ette nähtud. Nagu 1. aprillil veendusime, vedas valitsus pensionäride juhte alt. Võimaliku 7% asemel kasvas pension vaid 5,5%. Alt mindi veel ka teist korda. Tänaseks on Euroopa Liidus saanud selgeks kaks asja. Kasinuspoliitika ehk siis suur kokkuhoid majanduses tuleb kiiresti lõpetada, sest muidu jääb elu seisma ja pensioniea tõstmisega pole vaja enam kiirustada. Nii väheneb noortel lootus tööd saada. Seeniorid võivad rahulikult tööl käia ka pensionil olles, kuhu näiteks Prantsusmaal siirdutakse juba 62 aastaselt.  

 

Ilmus  16. mai ajalehes Videvik