Mis sa jaanipäeval teed ?

Sellised küsimused saatis ajaleht Võrumaa Teataja:

1. Kus kavatsete veeta jaanipühad ja kuidas? Kuhu lähete jaanitulele?
2. Kas tarvitate jaanipühade ajal ka alkoholi? Kui palju ning millist?

Vastused:

1. Jaanilaupäeva tähistan ja jaanitulel käin ma traditsiooni kohaselt Hundisilmal Edgar Savisaare juures. See on hästi mõnus koosviibimine ürgse metsa rüppes, kus tõeliselt tajud Eestimaa süvesüdame müstikat. Tundub, et kohe-kohe astuvad sajaaastaste põlispuude varjust välja imekaunid haldjaneiud oma linastes kleitides, tulevad otse sinu poole ja põimivad oma hõbedased käed ümber su kaela. Pöörad pead ja ennäe, Murueide tütred löövad hoogsat tantsu Hundisilma aasa peal. Hetke pärast on pöörasest tantsust haaratud kogu seltskond.

Suvi on Eestimaa peale tulnud!! Keegi juba astub pragiseva lõkke poole, keegi laob taldrikule suurema portsu salatit ja krõbedat liha. Orkester mängib Marinat. Õllelaua juurde koguneb kamp otsustavate nägudega tuntud poliitikuid. Algab diskussioon, kes võidab järgmised vailmised. Nooremad külalised keerutavad tantsu, Ühe puu taga on poiss tüdrukule käe ümber piha pannud ja proovib musi varastada. Kui ilus oled Sa Eestimaa, kui lühike, kuid kui lummav on Su suvi!

Muinasjutulise jaani keskööks olen püüdnud Põhja-Eesti mererannalt ikka Kagu-Eestisse oma valimispiirkonda jõuda ja sealsete blondiinidest kaunitaride käevangus sõnajalgade vahel särava jaaniussi üles leida. Siiani pole teda näinud, kuid kohalikud räägivad, et kuigi väga raske olevat leida, siiski vahel on ikka helkivat jaaniussi nähtud ka. Sõnajala õiega pidi veelgi keerulisem lugu olevat. Kui sel aastal ei leia, ehk siis järgmisel...     

2. Eriti palju jaani aegu viina ei võta. Minule on jaanipäev veel kahekorsdelt tähtis. Palju aastaid tagasi 23. juunil pandi Otepää kirikus paari minu ema Endla ja isa Aleksander. Sama päeva õhtul peeti Pedajamäe õunapuude all suur pulmapidu. Ema meenutas alati, et küll olid Tallinna saksad Otepääst vaimustatud. Tol ajal reisti ju vähem ja sõit Lõuna-Eestisse oli pealinlastele suureks sündmuseks.

Nüüd jääb meil õde Marikaga neid ammuseid aegu vaid heldimusega vanemate jutu järgi meenutada ja jaanilaupäeva saabudes  Rahumäe surnuaeda kimbu punasid pojenge viia ja kaks küünalt põlema panna.

Teie perele ka kõigile lugejaile head Jaani soovides, Heimar !

Vastused ilmusid Võrumaa Teataja 20. juuni numbris  

 

 

Olen uhke Eesti, mitte Ansipi ja Ilvese valitsemise üle !

Ajaleht Võrumaa teataja küsis:

1. Kas olete uhke Eesti üle ja miks?
2. Mida arvate vanarahva tarkusest, et uhkus ajab upakile. Kas see maksab ka tänapäeval?

Ma vastasin toimetusele:

1. Muidugi olen ma uhke Eesti üle, nii nagu iga inimene püüab uhkust tunda oma kodu, oma kodumaa ja oma riigi üle. Kuid ma ei saa mitte kuidagi olla uhke selle riigi valitsuse üle ja selle üle, milliseks on Andrus Ansipi seltskond meie Eesti teinud.

Oleme ühest kõige rikkamast NLiidu liiduvabariigist jõudnud ühe kõige vaesema Euroopa Liidu riigini. Meil on madalamad palgad ja viletsamad pensionid kogu Euroopas. Meie sotsiaalpoliitika ei suuda kutsehaigetele ega puudega inimestele elamisväärset hoolitsust pakkuda. Meie lastetoetused on naeruväärselt madalad. Meil on kuuskümmend tuhat absoluutses vaesuses elavat last. Meie toimetuleku toetusega ei elaks ükski inimene ära, kui keegi teine teda ei aitaks või toetaks. Meil ei jätku raha haridusele, medistsiinile, hooldekodudele.

Ainus, kus raha kokku ei hoita on kaitsekulud. 2 % läheb Euroopa ühe vaesema riigi rahvuslikust rikkusest relvade peale! Kas me peame selle üle uhked olema? Arvan, et mitte. Küll võime olle uhked Eesti kauni looduse ja tema inimeste üle. Kuid Reformierakond on sellest Eestist teinud endale valimisratsu, et näete kui puhtad metsad meil on, kui palju rohelust ümberringi, kui palju kauneid liivaluiteid alles, mida Euroopas pole. Tuletaks oravatele meelde, et selle puhta looduse saime eelmise riigikorra käest. Õnneks oli meil pool sajandit hingetõmbe aega, millal röövellik turumajandus ei pääsenud Eesti kauni looduse kallale. Kui oravad veel kauaks Toompeale jäävad on varsti kogu Eesti koledaid klaasmaju täis ehitud.

2. Muidugi ajab uhkus upakile! Ega eesti vanasõnad ju valeta. Uhkus tuleb ikka enne lõplikku langemist ja hävingut. Proua Ojuland juba seda tõestas: Uhkus ees, nuhtlus järel! Eks 20. oktoobril, kohalike valimiste hilisõhtuks ole selge, kuidas rahvas uhkeid oravapoisse nuhtleb. Minu meelest käib Reformierakonna kohta hästi vanasõna, et: Uhkus ja rumalus on vennad! Oravate viimaste aastate afäärid ja sissekukkumised on seda meile kinnitanud.

 

Eriliselt toreda näituse uhkuse kohta kinkis meile preidesnt Ilves. Twitteris on ta Venemaad kirunud nii, et vähe pole. Ulakate tütarlaste rock-ansambli esinemist Vene Õigeusu kirikus kiitis ta taevani ja hurjutas vene kohtusüsteemi, et miks viimane tütarlastele armu ei andnud ja nad vangi pani. Vene demokraatiaga pole Ilves kohe üldse rahul. Kõike seda loeme internetis.

Kuid nüüd, kus meie uhke president võimuks asjad vene riigi kõrge esindaja Moskva ja Kogu Venemaa patriarhi Kirillliga Tallinnas selgeks rääkida, lahkus riigipea uhkus tema väiksest südamest.

Riigipea lihtsalt kadus Eestist minema, vaatamata sellele, et mitmed nõuaandjad seda ei soovitanud vaid otse keelitasid teda jääma. Paistab, et Lääne maailma taustaga Ilves ikka tõeliselt venelasi kardab. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Patriarh oleks oraatorikunstis meie lihtsat riigipead ju mäekõrguselt ületanud. Mäletame, kuidas presidendi valimiste debati ajal ETV otseeetris Ilves lihtsalt kahvatus Arnold Rüütli rahuliku ja sõnaosava veenmiskunsti ees. Nüüd oleks sama juhtunud kirikupea Kirilliga vesteldes. Ilves ei saanud seda endale lubada.

Eesti uhked poliitikud on reeglina kõvad vene poliitika siunajad koduses meedias ja sotsiaalvõrgustikus. Siirast kahekõne otseeetris või silmast-silma vestlust venelastega kardavad nad paaniliselt.  Paneb tõsiselt mõtlema, kuidas käituks preident Ilves  võimaliku Vene-Eesti sõjalise konflikti ajal? Kas vene sõdureid nähes ta ka Eestist lihtsalt jalga laseb, nagu kunagine kaitseminister Hain Rebas, kes oma lahkumise avalduse sadamast autojuhiga riigikantseleisse saatis.         

 

Kes kaitseks pensionäri?

Heimar Lenk

Valgamaa Pensionäride Ühenduse esimees

Videviku 11. aprilli esilehekülg võttis mind lausa keeletuks. Ebaõiglus jätkub! Sellise pealkirja all arutleb Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu (EPÜL) esimees Andres Ergma

1. aprillist jõustunud pensionitõusu suuruse üle, mis elualliduse kasvuga võrreledes äraütlemata väikseks kujunes. Artikli toon on kui leige vesi, ei ühtegi kriitikanoolt valitsuse suunas, ei ühtegi ettepanekut olukorra muutmiseks. “Kui kaua kestab pensionäride kannatus?“ küsib Ergma  kirjutise lõpus.

Ma vastan härra Ergmale.

Vanarahva kannatus jääb kestma, kuni pensionäride liitu juhivad samad tegelased, kes praegu. EPÜL on  minetanud oma rolli eakate esindamisel ja riigi sotsiaalpoliitika kujundamisel. Organisatsioon on stagneerunud ja muutunud teovõimetuks. Olen objektiivne hindaja, sest mäletan veel aegu, kus pensionäride esindusorganisatsioonid Sven Pärna ja Hilja Kuke eestvedamisel tõeliste arengumootoritena esinesid. Nad olid Mart Laari valitsusel valusaks knopkaks istumise all. Polnud ju Euroopa noorima peaministri kabinetil vanainimestele rahuldavat sotsiaalpoliitikat välja pakkuda. Seda ei tahetutki teha. Eakate meeleavaldusel kisti sotsiaalminister Marju Lauristinil nööbid mantli eest, kui ta rahva küsimuste peale udutama hakkas. Aga kui palju tehti pikette kohtadel! Videvik kutsus üles ja täpselt ühel kellajal seisid pensionärid tänaval nii Tallinnas, Pärnus, Tartus, Valgas kui Põltsamaal. Loosunguid käes ja kõnesid pidades.

Mäletan, kuidas pensionärid, kui üks mees oma õiguste kaitseks allkirju kogusid. Neid kampaaniaid korraldati korduvalt. Kogutud allkirjade rekordarv ulatus ükskord isegi kahekskümne tuhandeni, mis lihtsalt sundis riiki viletsat elatusraha suurendama. Või meenutagem valitsusliikmetele korraldatud kohtumisi pensionäridega. Saalid ei mahutanud  rahvast ära. Ministrid lahkusid reeglina neilt kohtumistelt silmad maas ja näod häbist punased. See kõik on olnud, kuid kahjuks ammu möödanikku vajunud. Tänane pensionäride liidu juhtkond pole suutnud seenioride muresid isegi ajakirjandusse tuua, rääkimata surve avaldamisest valitsuse sotsialpoliitika muutmiseks. 

 

Mõtleme meeleavaldusele?

Videviku esiküljelt loen veel, et hiljuti said Tallinna Pensionäride Majas kokku EPÜLiidu juhid, et pidada plaane, kuidas tulevikus eakate huvide eest seista. Ühe mõttena olevat arutatud ka meeleavalduse korraldamist. Tore mõte! Ainult, miks nii hilja?

Teadis ju liidu juhtkond juba ammu, aasta alguses, et pensionitõus  nadiks jääb. Miks ei tehtud meelevaldusi enne 1. aprilli? Enne, kui kui pensionimuutus seaduseks sai. Siis oleks veel ehk aidanud, nüüd on hilja. Ei mäleta mina viimastel aastatel ühtegi EPÜLiidu poolt korraldatud suurt miitingut või kõnekoosolekut. Kus rahvas oleks kokku kutsutud, igale soovijale sõna antud ja valitsusele ka vastav sotsiaalpoliitika kriitiline pöördumine üle antud. Ikka on neid meeleavaldusi korraldanud kas ajaleht Videvik, pensionäride Tallinna organisatsioonid või siis Eesti Keskerakond.    

Nüüd siis vähemalt mõeldakse asja peale, nagu leht teatab. Uudisnupu juures pildi peal seisavad eakate praegused ja endised juhid Andres Ergma, Enn Kallikorm, Valdek Mikkal, Rein Kriis ja Aare Kitsing. Soliidsed ja targa näoga mehed. Sellise seltskonnaga oleks võinud palju ära teha, kuid kahjuks pole seda juhtunud. Omaltpoolt võin kinnitada, et maakondades oodatakse väga Tallinna keskorganisatsiooni aktiivsemat tegutsemist. Et tuleks alla mõni ringkiri, või üleskutse või küsimus, kuidas teil läheb? Midagi sarnast pole juhtunud. Keskus annab endast märku vaid paar korda aastas, kui tarvis kohaliku ühenduse aastaplaan ning liikmete nimekiri esitada või kui kutsutakse uut volikogu valima. Olen Riigikogu töö kõrvalt aastaid Valgamaa Pensionäride Ühendust juhtinud, kuid ei mäleta, et mõnele meie üritusele oleks jõudnud ka keegi Tallinna juhatusest, kuigi kutsutud on ikka. Valga linn olevat liiga kaugel!

 

Seeniorid, ärgake ometi!

Ei ole mina ainuke hüüdja hääl kõrbes. 2. aprilli Eesti Ekspressis ütleb ajakirjanik Andrei Hvostov ariklis „Abipalve seenioridele“ otse: seenioride vaikimine ühiskonna vananemise ja väikese iibe küsimustes muutub juba kõrvulukustavaks. Vanad, tulge palun oma ideedega kapist välja!

Kuldsed sõnad. Kuid kuidas saavad vanad oma ideedega välja tulla, kui nende formaalne juhtorganisatsioon halvatust põeb. Haige ei saa juhtida. Ometi 300 000 vanadus ja 100 000 invaliidsupensionäri seda ootavad. Ma polegi täpselt aru saanud, kas EPÜLiidu tegevusetuse taga on lihtsalt juhtide võimetus tööd teha ja oskamatus eakaid juhtida, või on see sihilik tegevus, et pensionäre lõpmatus talveunes hoida. Senised juhid on olnud lähedased Reformierakonna ning Isamaa ja Respublica Liiduga ning eks Ansipi valitsusele meeldi ju uinuv seenior väga. Ei virise, ei nõua midagi, ei protesteeri ja teeb valimistel nii, nagu kollane reklaam televiisorist juhatab.

Ühe asja tegi EPÜLiit siiski ära. Paari aasta eest, kui oli päevakorras eestlaste pensioniea tõstmine, siis liit toetas seda tuliselt. Hiljem levis Toompeal kuuldus, et valitsuse tungival palvel. Pensionäride juhid ise selgitasid seda nii, et kui pensioniiga ei tõuse, siis hakataks ehk pensione vähem tõstma kui ette nähtud. Nagu 1. aprillil veendusime, vedas valitsus pensionäride juhte alt. Võimaliku 7% asemel kasvas pension vaid 5,5%. Alt mindi veel ka teist korda. Tänaseks on Euroopa Liidus saanud selgeks kaks asja. Kasinuspoliitika ehk siis suur kokkuhoid majanduses tuleb kiiresti lõpetada, sest muidu jääb elu seisma ja pensioniea tõstmisega pole vaja enam kiirustada. Nii väheneb noortel lootus tööd saada. Seeniorid võivad rahulikult tööl käia ka pensionil olles, kuhu näiteks Prantsusmaal siirdutakse juba 62 aastaselt.  

 

Ilmus  16. mai ajalehes Videvik

 

 

 

 

 

    

Valga!

Euroopa pärl, või hääbuv raudteelinn?
 

Olen Valgat ikka Euroopa Liidu pärliks pidanud. Seda koos lätlaste Valka linnaga. Ega neid kaksiklinnu nii palju polegi. Eriti selliseid, kus üle piiri astudes leiad eest absoluutselt teise keelekõla ja paljuski erineva kultuuri. Kuigi asuvad kõrvuti, pole nad päris kokku kasvanud. Just see teebki neist kahest unikaalse keskuse, mille paremad päevad kindlasti alles ees seisavad.

Valga turust vaimustun ma iga kord uuesti, kui tema väravast sisse astun. Tõeline rahvaste paabel. Sa võid hapukapsa hinda küsida nii eesti, vene, läti kui võru keeles. Müüja ei tee teist nägugi, kui keegi kahes keeles segamini oma ostusoovi seletab. Kui mõni uhke turismibuss veel peatuma juhtub, läheb äri ka soome ja rootsi keeles. Pole küll peale juhtunud, kuid eks leedu ja poola keeles saab ka Valgas ostud tehtud. Ajalugu on selle iidse linna kultuuri väga rikkaks teinud.

Seepärast kippuski meel kurvaks minema, kui eelmisel nädalal Eesti Päevalehest oma lemmiklinna kohta  üsna kibedaid sõnu lugesin. Meie üks tugevama sotsiaalse närviga ajakirjanik Külli-Riin Tigasson kahes artiklis „Maju tuleb hakata lammutama“ ja „Hiid-Valga“ avaldas kogu Eestile oma sünnilinna saladuse: Valga on tühjade majade linn, kust viimase kahekümne aastaga, ehk siis taasiseseisvunud vabariigi ajal, on lahkunud kolmandik elanikest. Näiteks omaaegse kuulsa Valga raudteesõlme 3000 töötajast on täna järele jäänud vaid sadakond. Isegi linna keskel seisavad paljud majad tühjade tondilossidena, milliste lammutamisest linnapea unistab.

 Linnajuhi seisukohad olid artiklis need, mis hämmastama panid. Kalev Härk on artiklis erakordselt avameelne ja tunnistab, et tema jõud jääb linna päästmiseks napiks. Üürivõlgnike probleem süveneb, eraomandis korteritega maju maha lõhkuda ei saa ja uusi kortereid ka raske ehitada, sest magusamas miljööväärtuslikus piirkonnas tuleb muinsuskaitse keelama.

„Omavalitsus pingutab, aga töökohti me luua ei saa, saame ainult bürokraatiat võimalikult lihtsustada,“ lisab linnapea intervjuu lõpus.
Heldene aeg! Mis siis tavakodanikul üle jääb, kui linnapea nii pessimistlikult oma kodukohast räägib? Kui oled linna juhtimise enda peale võtnud, ennast liidriks kuulutanud, ootab linnarahvas juhilt ka ettepanekuid, uusi ideid ja loomulikult vastutust tehtu eest. Kuidas siis aselinnapeade ja linnavalitsuse võitlusmorali üleval hoida, kui juht vaid kurvalt nendib, et suurlinnad inimesi Valgast ära imevad?

Nõustun, et ettevõtlust on ilma riigi abita raske piirilinna meelitada, et rahva väljaränne ületab ammu kõige hullemaidki prognoose, kuid käega lüüa ju ei tohi. Ajad muutuvad ja ega elu ka Valgas päris seisma jää. Kui ta oma sünnipäevast 1584. aasta 11. juunil tänaseni vastu pidanud, teeb ta seda ka edaspidi. Meie ülesanne on praegune raske olukord üle elada ja optimistlikult tulevikku vaadata.

Kuidas seda teha? Kui ei ole raha, siis tuleb appi võtta mõistus ja koostöö. Minu ettepanek oleks kutsuda kokku kohalike poliitiliste jõudude ümarlaud või koostöökoda. Seal tuleks igaüks välja oma linnaarengu programmiga, mis ühiselt läbi saaks arutatud. Unustagem hetkeks opositsiooni või koalitsiooni kuulumise ning püüdkem üksteist ära kuulata. Maa- ja linnavalitsuses on küllalt eksperte, kes oskaks ettepanekute elluviimise reaalsust hinnata. Pärast ideede esialgset kaalumist võib iga erakond või valimisliit nad oma valimisplatvormi kirjutada. Las siis valijad otsustavad, mis neile rohkem meeldib. 20. oktoobril selgub, millise kursi linnaelanikud valivad.

Aga tegutseda tuleb ja kohe! On ju päris selge, et pärast Eesti Päevalehe kahte artiklit, mis vabariigi üldsusele linnast küll objektiivse, kuid üsna õõvastava pildi maalisid, on noori õpetajaid, arste või ärimehi Valka veel raskem saada, kui varem. Sellele vaatamata, tuleb meil Euroopa pärl läikima lüüa.   

Lugu ilmus 28. mai ajalehes Valgamaalane    

 

 

Jumalakartmatud, tulge mõistusele!

Kui te ei usu enam Jumalat, siis austage vähemalt Elu ja Surma! Aeg on loobuda vaid raha ja rikkuse kummardamisest.  Kakskümmend kaks aastat oleme seda oma iseseisvas riigis päevast päeva teinud ja nüüd peaks aitama. Õnnelikuks me pole saanud! Küll aga ükskõikseks ja julmaks ligemese vastu!

Kas teame veel Euroopas riiki, kus avalikult soovitatakse luua kommuun (rahvakogu), kes vanainimesele mürgikarika ulataks või tapva süsti lõtva lihasesse vajutaks. „Eestis on aeg legaliseerida eutanaasia ning seda moel, kus arstide eetikakomisjoni ja järeltulijate asemel hakkavad halastussurmaakti läbi viima elukaaslased ja sõbrad (näiteks vanurite kommuun,“ kirjutas 29. aprillil ajakirjanik Andrei Hvostov Postimehe arvamusportaalis. Tervelt 90% vastas sama väljaande veebiküsitluses, et nad on eutanaasia seadustamise poolt.

Et hästi elada, tellime surma!

Nii see asi välja kukub. Et noored saaks elu nautida, kutsume emale surmatohtri. Jube, kuid oleme sellise eluhoiakuga jõudnud harjuda. Et kass rahulikult diivanil istuks, gastreerime kiisu ära. Invaliidistatud ja õnnetu loomaga kaunistame oma turvalist kodu. Kui Rooma paavst kutsub üles piirama aborte, siis kihistame televiisori ees naerda, avame uue õllepurgi  ja peame püha isa elukaugeks erakuks. Õnneks on erak targem kui enamik meist siinpool ekraani istujaist.

Eutanaasia diskussiooni uljalt üles võttes oleme unustanud oma lapsepõlve, eesti rahva mineviku ja kultuuri. Iial ei istunud noored eestoas lõunalauda enne, kui vanad said tagakambris toidetud! Millal maksan memmmevaeva? Need lauluread on ammu käibelt kadunud. Internetis nad ei ripu, kuid see ei tähenda, et elus nad alles ei oleks. Kasvõi meie endi ema ja isa, kui nad tööl käimise kõrvalt lapsi kasvatasid. Ka siis, kui väga raskeks läks, ei teinud nad ju katset meid ära anda või metsa unustada! Aga meie tahame nüüd seda teha nendega...

Ma mõistaks, kui diskussioon oleks puhkenud meditsiinilisel pinnal ja puhtalt raskete haigete halastussurma silmas pidades. Aga ei! Meil sündis ta ämma hooldamisest tüdinud meesterahva ohkest. Selle asemel, et kogu asja teravik suunata riigi sotsiaalpoliitika muutmisele, leiame me lihtsama lahenduse, millega saaks hakkama siiani meie kõnepruugis vihatud kogu-kommuun. Sellest, et meil läheb sisemajanduse kogutoodangust toimetuleku toetustele kümme korda vähem raha kui mujal Euroopas, sellest diskussiooni ei kerki. Nagu üks netikommentaator kirjutas: vägisi jääb mulje, et eestlased on valmis pigem oma vanemad magama panema nagu koerad, kui et maksustama Rootsi pankasid ja rikkureid, et tagada normaalset ravi oma inimestele.  

 

Kuhu kadus usk ja armastus?

Sinna kuhu paistab kaduvat ka eesti rahvas. Igavikku! Edu ja rikkaks saamise tuhinas minetasime inimlikkuse, armastuse ja helluse. Muide ka omavahelise solidaarsuse ehk ühte hoidmise püha rituaali, mis venelastel hoopis paremini alal hoitud. See on ka põhjus, miks Eesti tuli ära anda õigeusklikele! Neid on 33 000 rohkem kui luterlasi. Nüüd rünnatakse eestlaste kirikut, et ta ei oskavat inimesi kõnetada. Võibolla, kuid keda kõnetada, kui eestlaste seas pole kuulajaid. Mida preester teha saab, kui eesti perekonnas on nõid tähtsam kui püha isa. Kui seitse protsenti vastanuist arvas, et ka lähedastele võiks anda seadusliku õiguse otsustamaks, kas  eutanaasiat vanainimese puhul kasutada või mitte!

Aga mida ka pereisa teha saab, kui teleekraanilt talle õhtuti ainult nõiad vastu vaatavadki aga kirikumehe saade tuleb vaid pühade ajal. Mida saabki see vaene eestlane teha, kui päevast päeva talle pähe taotakse, Milton Friedman on õigem kui Paul Krugman. Et vaid omand on maailmas püha ja parempoolsele ilmavaatele alternatiive pole. „Ehk lõpetaksime ebaõnnestunud eksperimendi üliliberaalse majanduse genotsiidi sugemetega eksperimendi eesti rahva kallal,“ kirjutas 4. mai Õhtulehes tööturuanalüütik Heinart Puhkim. Võibolla on tal õigus. Kuidagi peaksime kristliku moraali juurde tagasi jõudma.

Meile pole palju aega antud. Eelmine aasta tegi Eesti riigi jälle 8000 inimese võrra väiksemaks. Nii jääbki meist lõpuks järele käputäis kibestunud ja vihaseid eestlasi, kes valmis vanematelt elu võtma, kui vaid seadus seda lubaks. Õnneks seda seadust pole ja vaevalt, et ka lähiajal tuleb. See aeg on meile antud, et õppida uuesti uskuma, armastama ja kallistama!            

 Lugu ilmus 14.mai Õhtulehes 

 

 

Piirilepe Venemaaga.

Toetan, kuid miks unustati Setomaa?

Küsimused ajalehelt Võrumaa Teataja:

1. Kas toetate piirleppe sõlmimist Venemaaga? Miks? Millist mõju see Teie arvates Eestile avaldab?
2. Kui sageli ise Venemaal käite? Millal ja kus viimati käisite, millega seoses? Millised on Teie lemmikkohad
Venemaal, kus ikka ja jälle käia armastate?
3. Kas toetate Eesti-Vene viisavabadust, miks?

1. Muidugi toetan ma piirilepet kahe riigi vahel. Kuid sellega, kuidas 20 aasta jooksul  piirileppe asja aetud on, ma küll rahul olla ei saa. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kes läbirääkimisi praegu meie poolt vedanud, küll ilustab asjade käiku ajakirjanduses, kuid suurema osa tõest jätab ta välja ütlemata. Tundub, et ootamatult taasaalustatud läbirääkimiste taga on nii Venemaa tahe kui Euroopa Liidu korraldus Eesti ametnikele. Viisavabadus Venemaa ja Euroopa Liidu vahel peab kunagi sündima ja Eesti-Vene piirileping peab olema kiiresti sõlmitud. Kahjuks töötavad meie ametnikud ja poliitikud taas Brüsseli käske  täites.

Isiklikult mina olen üllatunud kahe asja üle:

Esiteks, kuidas saab Isamaa ja ResPublica liidu liige ja partei välispoliitika komisjoni esimees Mihkelson unustada ära piiri kulgemise küsimuse. Pean silmas Seto alade jätmist Venemaa koosseisu. Isamaa on ju alati nende alade tagasi küsimist nõudnud ja nüüd ühtäkki tuntud IRLi liige selle põhimõtte unustab. Praegu oleks olnud õige aeg asi üles tõsta, kuid ma pole kuulnud IRLi juhtkonnast küll ühtegi avalikku küsimust selle asja kohta.

Teiseks üllatas mind Reformierakondlasest peaminister Andrus Ansip, kes aprillis käis kohtumas Venemaa peaminister  Dmitri Medvedjeviga. Tsiteerin Ansipi intervjuud:“ Vene Föderatsioonil polnud ühtegi etteheidet Eesti Vabariigile ja Eesti Vabariigil polnud ühtegi etteheidet Vene Föderatsioonile.“

Seega peaks küsimus setodele selge olema. Ei IRLil ega Reformierakonnal pole Venemaa poliitikale midagi ette heita ja piirileping tuleb varsti.

See asi peaks Eesti elanikud küll mõtlema panema. Kes ikka neid Eesti huvisid Venemaal esindab ja kes neid maha müüb. Kas ikka tõesti Edgar Savisaar, nagu kooris korratakse või hoopis keegi teine?

2. Olen ikka käinud. Üle kõige armastan ma Moskvat, kus ma 14 aastat nii Ostankino TV ja Moskva Raadio kui Eesti TV kui Eesti Raadio korrespondendina töötasin. Väga põnev aeg oli. Moskva kesklinnas tunnen pea iga tänavat ja parki. Vanasti teadsin ka restorane, nüüd on palju asju muutunud.

3. See viisavabadus tuleb nagunii, olenemata sellest, mida eesti poliitikud arvavad. Tallinnas välispoliitikat ei tehta. Seda tehakse meie eest Moskvas ja Brüsselis.

Vastused ilmusid Võrumaa Teataja 9. mai numbris

 

Lenk kritiseeris teravalt pankasid

237 kommentaari

www.DELFI.ee

23. aprill 2013 10:20

Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Heimar Lenk süüdistas eile riigikogu kõnetoolis Rootsi pankasid eestlaste teadlikus võlaorjadeks tegemises.
Lenk süüdistas ajakirjandust buumiaastatel teadlikus laenuvõtmise õhutamises. "See oli suur strateegia, see oli väga võimas taktika, et anda võimalus Eesti rahvas orjastada Swedbanki ja SEB panga klientidena," kritiseeris Lenk.

"Kui meil vanasti olid eestlased pärisorjad mõisnike juures, kus nendele, kui nad pahandusi tegid, vitsa anti kuuri all, siis nüüd on tehtud Eesti rahvas pangaorjaks. See täpselt niimoodi ongi, sa ei ole mitte ainult laenusõltlane, sa oledki panga ori, sest kui me vaatame praegu statistikat, mul ei ole seda praegu peas, aga tuhanded perekonnad on 30 aastaks nendesamade hüpoteeklaenudega tehtud panga orjaks," lisas Lenk.

"Nendes perekondades ei ole enam rõõmu, õnne ja ei saagi kunagi tulla, sest mõeldakse: ma olen siis 60-aastane, kui me saame oma korterivõla tasutud. See on lihtsalt oravate poliitika olnud ja see on meie valitsuskoalitsiooni, kes on enam-vähem ühed samad jõud võimul olnud 1999. aastast peale, see on nende poliitika, nende retoorika ja niimoodi on Eesti rahvas tehtud võlaorjarahvaks. Rootslaste võlaorjad oleme meie eestlased!" leidis Lenk.