Kes kaitseks pensionäri?

Heimar Lenk

Valgamaa Pensionäride Ühenduse esimees

Videviku 11. aprilli esilehekülg võttis mind lausa keeletuks. Ebaõiglus jätkub! Sellise pealkirja all arutleb Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu (EPÜL) esimees Andres Ergma

1. aprillist jõustunud pensionitõusu suuruse üle, mis elualliduse kasvuga võrreledes äraütlemata väikseks kujunes. Artikli toon on kui leige vesi, ei ühtegi kriitikanoolt valitsuse suunas, ei ühtegi ettepanekut olukorra muutmiseks. “Kui kaua kestab pensionäride kannatus?“ küsib Ergma  kirjutise lõpus.

Ma vastan härra Ergmale.

Vanarahva kannatus jääb kestma, kuni pensionäride liitu juhivad samad tegelased, kes praegu. EPÜL on  minetanud oma rolli eakate esindamisel ja riigi sotsiaalpoliitika kujundamisel. Organisatsioon on stagneerunud ja muutunud teovõimetuks. Olen objektiivne hindaja, sest mäletan veel aegu, kus pensionäride esindusorganisatsioonid Sven Pärna ja Hilja Kuke eestvedamisel tõeliste arengumootoritena esinesid. Nad olid Mart Laari valitsusel valusaks knopkaks istumise all. Polnud ju Euroopa noorima peaministri kabinetil vanainimestele rahuldavat sotsiaalpoliitikat välja pakkuda. Seda ei tahetutki teha. Eakate meeleavaldusel kisti sotsiaalminister Marju Lauristinil nööbid mantli eest, kui ta rahva küsimuste peale udutama hakkas. Aga kui palju tehti pikette kohtadel! Videvik kutsus üles ja täpselt ühel kellajal seisid pensionärid tänaval nii Tallinnas, Pärnus, Tartus, Valgas kui Põltsamaal. Loosunguid käes ja kõnesid pidades.

Mäletan, kuidas pensionärid, kui üks mees oma õiguste kaitseks allkirju kogusid. Neid kampaaniaid korraldati korduvalt. Kogutud allkirjade rekordarv ulatus ükskord isegi kahekskümne tuhandeni, mis lihtsalt sundis riiki viletsat elatusraha suurendama. Või meenutagem valitsusliikmetele korraldatud kohtumisi pensionäridega. Saalid ei mahutanud  rahvast ära. Ministrid lahkusid reeglina neilt kohtumistelt silmad maas ja näod häbist punased. See kõik on olnud, kuid kahjuks ammu möödanikku vajunud. Tänane pensionäride liidu juhtkond pole suutnud seenioride muresid isegi ajakirjandusse tuua, rääkimata surve avaldamisest valitsuse sotsialpoliitika muutmiseks. 

 

Mõtleme meeleavaldusele?

Videviku esiküljelt loen veel, et hiljuti said Tallinna Pensionäride Majas kokku EPÜLiidu juhid, et pidada plaane, kuidas tulevikus eakate huvide eest seista. Ühe mõttena olevat arutatud ka meeleavalduse korraldamist. Tore mõte! Ainult, miks nii hilja?

Teadis ju liidu juhtkond juba ammu, aasta alguses, et pensionitõus  nadiks jääb. Miks ei tehtud meelevaldusi enne 1. aprilli? Enne, kui kui pensionimuutus seaduseks sai. Siis oleks veel ehk aidanud, nüüd on hilja. Ei mäleta mina viimastel aastatel ühtegi EPÜLiidu poolt korraldatud suurt miitingut või kõnekoosolekut. Kus rahvas oleks kokku kutsutud, igale soovijale sõna antud ja valitsusele ka vastav sotsiaalpoliitika kriitiline pöördumine üle antud. Ikka on neid meeleavaldusi korraldanud kas ajaleht Videvik, pensionäride Tallinna organisatsioonid või siis Eesti Keskerakond.    

Nüüd siis vähemalt mõeldakse asja peale, nagu leht teatab. Uudisnupu juures pildi peal seisavad eakate praegused ja endised juhid Andres Ergma, Enn Kallikorm, Valdek Mikkal, Rein Kriis ja Aare Kitsing. Soliidsed ja targa näoga mehed. Sellise seltskonnaga oleks võinud palju ära teha, kuid kahjuks pole seda juhtunud. Omaltpoolt võin kinnitada, et maakondades oodatakse väga Tallinna keskorganisatsiooni aktiivsemat tegutsemist. Et tuleks alla mõni ringkiri, või üleskutse või küsimus, kuidas teil läheb? Midagi sarnast pole juhtunud. Keskus annab endast märku vaid paar korda aastas, kui tarvis kohaliku ühenduse aastaplaan ning liikmete nimekiri esitada või kui kutsutakse uut volikogu valima. Olen Riigikogu töö kõrvalt aastaid Valgamaa Pensionäride Ühendust juhtinud, kuid ei mäleta, et mõnele meie üritusele oleks jõudnud ka keegi Tallinna juhatusest, kuigi kutsutud on ikka. Valga linn olevat liiga kaugel!

 

Seeniorid, ärgake ometi!

Ei ole mina ainuke hüüdja hääl kõrbes. 2. aprilli Eesti Ekspressis ütleb ajakirjanik Andrei Hvostov ariklis „Abipalve seenioridele“ otse: seenioride vaikimine ühiskonna vananemise ja väikese iibe küsimustes muutub juba kõrvulukustavaks. Vanad, tulge palun oma ideedega kapist välja!

Kuldsed sõnad. Kuid kuidas saavad vanad oma ideedega välja tulla, kui nende formaalne juhtorganisatsioon halvatust põeb. Haige ei saa juhtida. Ometi 300 000 vanadus ja 100 000 invaliidsupensionäri seda ootavad. Ma polegi täpselt aru saanud, kas EPÜLiidu tegevusetuse taga on lihtsalt juhtide võimetus tööd teha ja oskamatus eakaid juhtida, või on see sihilik tegevus, et pensionäre lõpmatus talveunes hoida. Senised juhid on olnud lähedased Reformierakonna ning Isamaa ja Respublica Liiduga ning eks Ansipi valitsusele meeldi ju uinuv seenior väga. Ei virise, ei nõua midagi, ei protesteeri ja teeb valimistel nii, nagu kollane reklaam televiisorist juhatab.

Ühe asja tegi EPÜLiit siiski ära. Paari aasta eest, kui oli päevakorras eestlaste pensioniea tõstmine, siis liit toetas seda tuliselt. Hiljem levis Toompeal kuuldus, et valitsuse tungival palvel. Pensionäride juhid ise selgitasid seda nii, et kui pensioniiga ei tõuse, siis hakataks ehk pensione vähem tõstma kui ette nähtud. Nagu 1. aprillil veendusime, vedas valitsus pensionäride juhte alt. Võimaliku 7% asemel kasvas pension vaid 5,5%. Alt mindi veel ka teist korda. Tänaseks on Euroopa Liidus saanud selgeks kaks asja. Kasinuspoliitika ehk siis suur kokkuhoid majanduses tuleb kiiresti lõpetada, sest muidu jääb elu seisma ja pensioniea tõstmisega pole vaja enam kiirustada. Nii väheneb noortel lootus tööd saada. Seeniorid võivad rahulikult tööl käia ka pensionil olles, kuhu näiteks Prantsusmaal siirdutakse juba 62 aastaselt.  

 

Ilmus  16. mai ajalehes Videvik

 

 

 

 

 

    

Valga!

Euroopa pärl, või hääbuv raudteelinn?
 

Olen Valgat ikka Euroopa Liidu pärliks pidanud. Seda koos lätlaste Valka linnaga. Ega neid kaksiklinnu nii palju polegi. Eriti selliseid, kus üle piiri astudes leiad eest absoluutselt teise keelekõla ja paljuski erineva kultuuri. Kuigi asuvad kõrvuti, pole nad päris kokku kasvanud. Just see teebki neist kahest unikaalse keskuse, mille paremad päevad kindlasti alles ees seisavad.

Valga turust vaimustun ma iga kord uuesti, kui tema väravast sisse astun. Tõeline rahvaste paabel. Sa võid hapukapsa hinda küsida nii eesti, vene, läti kui võru keeles. Müüja ei tee teist nägugi, kui keegi kahes keeles segamini oma ostusoovi seletab. Kui mõni uhke turismibuss veel peatuma juhtub, läheb äri ka soome ja rootsi keeles. Pole küll peale juhtunud, kuid eks leedu ja poola keeles saab ka Valgas ostud tehtud. Ajalugu on selle iidse linna kultuuri väga rikkaks teinud.

Seepärast kippuski meel kurvaks minema, kui eelmisel nädalal Eesti Päevalehest oma lemmiklinna kohta  üsna kibedaid sõnu lugesin. Meie üks tugevama sotsiaalse närviga ajakirjanik Külli-Riin Tigasson kahes artiklis „Maju tuleb hakata lammutama“ ja „Hiid-Valga“ avaldas kogu Eestile oma sünnilinna saladuse: Valga on tühjade majade linn, kust viimase kahekümne aastaga, ehk siis taasiseseisvunud vabariigi ajal, on lahkunud kolmandik elanikest. Näiteks omaaegse kuulsa Valga raudteesõlme 3000 töötajast on täna järele jäänud vaid sadakond. Isegi linna keskel seisavad paljud majad tühjade tondilossidena, milliste lammutamisest linnapea unistab.

 Linnajuhi seisukohad olid artiklis need, mis hämmastama panid. Kalev Härk on artiklis erakordselt avameelne ja tunnistab, et tema jõud jääb linna päästmiseks napiks. Üürivõlgnike probleem süveneb, eraomandis korteritega maju maha lõhkuda ei saa ja uusi kortereid ka raske ehitada, sest magusamas miljööväärtuslikus piirkonnas tuleb muinsuskaitse keelama.

„Omavalitsus pingutab, aga töökohti me luua ei saa, saame ainult bürokraatiat võimalikult lihtsustada,“ lisab linnapea intervjuu lõpus.
Heldene aeg! Mis siis tavakodanikul üle jääb, kui linnapea nii pessimistlikult oma kodukohast räägib? Kui oled linna juhtimise enda peale võtnud, ennast liidriks kuulutanud, ootab linnarahvas juhilt ka ettepanekuid, uusi ideid ja loomulikult vastutust tehtu eest. Kuidas siis aselinnapeade ja linnavalitsuse võitlusmorali üleval hoida, kui juht vaid kurvalt nendib, et suurlinnad inimesi Valgast ära imevad?

Nõustun, et ettevõtlust on ilma riigi abita raske piirilinna meelitada, et rahva väljaränne ületab ammu kõige hullemaidki prognoose, kuid käega lüüa ju ei tohi. Ajad muutuvad ja ega elu ka Valgas päris seisma jää. Kui ta oma sünnipäevast 1584. aasta 11. juunil tänaseni vastu pidanud, teeb ta seda ka edaspidi. Meie ülesanne on praegune raske olukord üle elada ja optimistlikult tulevikku vaadata.

Kuidas seda teha? Kui ei ole raha, siis tuleb appi võtta mõistus ja koostöö. Minu ettepanek oleks kutsuda kokku kohalike poliitiliste jõudude ümarlaud või koostöökoda. Seal tuleks igaüks välja oma linnaarengu programmiga, mis ühiselt läbi saaks arutatud. Unustagem hetkeks opositsiooni või koalitsiooni kuulumise ning püüdkem üksteist ära kuulata. Maa- ja linnavalitsuses on küllalt eksperte, kes oskaks ettepanekute elluviimise reaalsust hinnata. Pärast ideede esialgset kaalumist võib iga erakond või valimisliit nad oma valimisplatvormi kirjutada. Las siis valijad otsustavad, mis neile rohkem meeldib. 20. oktoobril selgub, millise kursi linnaelanikud valivad.

Aga tegutseda tuleb ja kohe! On ju päris selge, et pärast Eesti Päevalehe kahte artiklit, mis vabariigi üldsusele linnast küll objektiivse, kuid üsna õõvastava pildi maalisid, on noori õpetajaid, arste või ärimehi Valka veel raskem saada, kui varem. Sellele vaatamata, tuleb meil Euroopa pärl läikima lüüa.   

Lugu ilmus 28. mai ajalehes Valgamaalane    

 

 

Jumalakartmatud, tulge mõistusele!

Kui te ei usu enam Jumalat, siis austage vähemalt Elu ja Surma! Aeg on loobuda vaid raha ja rikkuse kummardamisest.  Kakskümmend kaks aastat oleme seda oma iseseisvas riigis päevast päeva teinud ja nüüd peaks aitama. Õnnelikuks me pole saanud! Küll aga ükskõikseks ja julmaks ligemese vastu!

Kas teame veel Euroopas riiki, kus avalikult soovitatakse luua kommuun (rahvakogu), kes vanainimesele mürgikarika ulataks või tapva süsti lõtva lihasesse vajutaks. „Eestis on aeg legaliseerida eutanaasia ning seda moel, kus arstide eetikakomisjoni ja järeltulijate asemel hakkavad halastussurmaakti läbi viima elukaaslased ja sõbrad (näiteks vanurite kommuun,“ kirjutas 29. aprillil ajakirjanik Andrei Hvostov Postimehe arvamusportaalis. Tervelt 90% vastas sama väljaande veebiküsitluses, et nad on eutanaasia seadustamise poolt.

Et hästi elada, tellime surma!

Nii see asi välja kukub. Et noored saaks elu nautida, kutsume emale surmatohtri. Jube, kuid oleme sellise eluhoiakuga jõudnud harjuda. Et kass rahulikult diivanil istuks, gastreerime kiisu ära. Invaliidistatud ja õnnetu loomaga kaunistame oma turvalist kodu. Kui Rooma paavst kutsub üles piirama aborte, siis kihistame televiisori ees naerda, avame uue õllepurgi  ja peame püha isa elukaugeks erakuks. Õnneks on erak targem kui enamik meist siinpool ekraani istujaist.

Eutanaasia diskussiooni uljalt üles võttes oleme unustanud oma lapsepõlve, eesti rahva mineviku ja kultuuri. Iial ei istunud noored eestoas lõunalauda enne, kui vanad said tagakambris toidetud! Millal maksan memmmevaeva? Need lauluread on ammu käibelt kadunud. Internetis nad ei ripu, kuid see ei tähenda, et elus nad alles ei oleks. Kasvõi meie endi ema ja isa, kui nad tööl käimise kõrvalt lapsi kasvatasid. Ka siis, kui väga raskeks läks, ei teinud nad ju katset meid ära anda või metsa unustada! Aga meie tahame nüüd seda teha nendega...

Ma mõistaks, kui diskussioon oleks puhkenud meditsiinilisel pinnal ja puhtalt raskete haigete halastussurma silmas pidades. Aga ei! Meil sündis ta ämma hooldamisest tüdinud meesterahva ohkest. Selle asemel, et kogu asja teravik suunata riigi sotsiaalpoliitika muutmisele, leiame me lihtsama lahenduse, millega saaks hakkama siiani meie kõnepruugis vihatud kogu-kommuun. Sellest, et meil läheb sisemajanduse kogutoodangust toimetuleku toetustele kümme korda vähem raha kui mujal Euroopas, sellest diskussiooni ei kerki. Nagu üks netikommentaator kirjutas: vägisi jääb mulje, et eestlased on valmis pigem oma vanemad magama panema nagu koerad, kui et maksustama Rootsi pankasid ja rikkureid, et tagada normaalset ravi oma inimestele.  

 

Kuhu kadus usk ja armastus?

Sinna kuhu paistab kaduvat ka eesti rahvas. Igavikku! Edu ja rikkaks saamise tuhinas minetasime inimlikkuse, armastuse ja helluse. Muide ka omavahelise solidaarsuse ehk ühte hoidmise püha rituaali, mis venelastel hoopis paremini alal hoitud. See on ka põhjus, miks Eesti tuli ära anda õigeusklikele! Neid on 33 000 rohkem kui luterlasi. Nüüd rünnatakse eestlaste kirikut, et ta ei oskavat inimesi kõnetada. Võibolla, kuid keda kõnetada, kui eestlaste seas pole kuulajaid. Mida preester teha saab, kui eesti perekonnas on nõid tähtsam kui püha isa. Kui seitse protsenti vastanuist arvas, et ka lähedastele võiks anda seadusliku õiguse otsustamaks, kas  eutanaasiat vanainimese puhul kasutada või mitte!

Aga mida ka pereisa teha saab, kui teleekraanilt talle õhtuti ainult nõiad vastu vaatavadki aga kirikumehe saade tuleb vaid pühade ajal. Mida saabki see vaene eestlane teha, kui päevast päeva talle pähe taotakse, Milton Friedman on õigem kui Paul Krugman. Et vaid omand on maailmas püha ja parempoolsele ilmavaatele alternatiive pole. „Ehk lõpetaksime ebaõnnestunud eksperimendi üliliberaalse majanduse genotsiidi sugemetega eksperimendi eesti rahva kallal,“ kirjutas 4. mai Õhtulehes tööturuanalüütik Heinart Puhkim. Võibolla on tal õigus. Kuidagi peaksime kristliku moraali juurde tagasi jõudma.

Meile pole palju aega antud. Eelmine aasta tegi Eesti riigi jälle 8000 inimese võrra väiksemaks. Nii jääbki meist lõpuks järele käputäis kibestunud ja vihaseid eestlasi, kes valmis vanematelt elu võtma, kui vaid seadus seda lubaks. Õnneks seda seadust pole ja vaevalt, et ka lähiajal tuleb. See aeg on meile antud, et õppida uuesti uskuma, armastama ja kallistama!            

 Lugu ilmus 14.mai Õhtulehes 

 

 

Piirilepe Venemaaga.

Toetan, kuid miks unustati Setomaa?

Küsimused ajalehelt Võrumaa Teataja:

1. Kas toetate piirleppe sõlmimist Venemaaga? Miks? Millist mõju see Teie arvates Eestile avaldab?
2. Kui sageli ise Venemaal käite? Millal ja kus viimati käisite, millega seoses? Millised on Teie lemmikkohad
Venemaal, kus ikka ja jälle käia armastate?
3. Kas toetate Eesti-Vene viisavabadust, miks?

1. Muidugi toetan ma piirilepet kahe riigi vahel. Kuid sellega, kuidas 20 aasta jooksul  piirileppe asja aetud on, ma küll rahul olla ei saa. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kes läbirääkimisi praegu meie poolt vedanud, küll ilustab asjade käiku ajakirjanduses, kuid suurema osa tõest jätab ta välja ütlemata. Tundub, et ootamatult taasaalustatud läbirääkimiste taga on nii Venemaa tahe kui Euroopa Liidu korraldus Eesti ametnikele. Viisavabadus Venemaa ja Euroopa Liidu vahel peab kunagi sündima ja Eesti-Vene piirileping peab olema kiiresti sõlmitud. Kahjuks töötavad meie ametnikud ja poliitikud taas Brüsseli käske  täites.

Isiklikult mina olen üllatunud kahe asja üle:

Esiteks, kuidas saab Isamaa ja ResPublica liidu liige ja partei välispoliitika komisjoni esimees Mihkelson unustada ära piiri kulgemise küsimuse. Pean silmas Seto alade jätmist Venemaa koosseisu. Isamaa on ju alati nende alade tagasi küsimist nõudnud ja nüüd ühtäkki tuntud IRLi liige selle põhimõtte unustab. Praegu oleks olnud õige aeg asi üles tõsta, kuid ma pole kuulnud IRLi juhtkonnast küll ühtegi avalikku küsimust selle asja kohta.

Teiseks üllatas mind Reformierakondlasest peaminister Andrus Ansip, kes aprillis käis kohtumas Venemaa peaminister  Dmitri Medvedjeviga. Tsiteerin Ansipi intervjuud:“ Vene Föderatsioonil polnud ühtegi etteheidet Eesti Vabariigile ja Eesti Vabariigil polnud ühtegi etteheidet Vene Föderatsioonile.“

Seega peaks küsimus setodele selge olema. Ei IRLil ega Reformierakonnal pole Venemaa poliitikale midagi ette heita ja piirileping tuleb varsti.

See asi peaks Eesti elanikud küll mõtlema panema. Kes ikka neid Eesti huvisid Venemaal esindab ja kes neid maha müüb. Kas ikka tõesti Edgar Savisaar, nagu kooris korratakse või hoopis keegi teine?

2. Olen ikka käinud. Üle kõige armastan ma Moskvat, kus ma 14 aastat nii Ostankino TV ja Moskva Raadio kui Eesti TV kui Eesti Raadio korrespondendina töötasin. Väga põnev aeg oli. Moskva kesklinnas tunnen pea iga tänavat ja parki. Vanasti teadsin ka restorane, nüüd on palju asju muutunud.

3. See viisavabadus tuleb nagunii, olenemata sellest, mida eesti poliitikud arvavad. Tallinnas välispoliitikat ei tehta. Seda tehakse meie eest Moskvas ja Brüsselis.

Vastused ilmusid Võrumaa Teataja 9. mai numbris

 

Lenk kritiseeris teravalt pankasid

237 kommentaari

www.DELFI.ee

23. aprill 2013 10:20

Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Heimar Lenk süüdistas eile riigikogu kõnetoolis Rootsi pankasid eestlaste teadlikus võlaorjadeks tegemises.
Lenk süüdistas ajakirjandust buumiaastatel teadlikus laenuvõtmise õhutamises. "See oli suur strateegia, see oli väga võimas taktika, et anda võimalus Eesti rahvas orjastada Swedbanki ja SEB panga klientidena," kritiseeris Lenk.

"Kui meil vanasti olid eestlased pärisorjad mõisnike juures, kus nendele, kui nad pahandusi tegid, vitsa anti kuuri all, siis nüüd on tehtud Eesti rahvas pangaorjaks. See täpselt niimoodi ongi, sa ei ole mitte ainult laenusõltlane, sa oledki panga ori, sest kui me vaatame praegu statistikat, mul ei ole seda praegu peas, aga tuhanded perekonnad on 30 aastaks nendesamade hüpoteeklaenudega tehtud panga orjaks," lisas Lenk.

"Nendes perekondades ei ole enam rõõmu, õnne ja ei saagi kunagi tulla, sest mõeldakse: ma olen siis 60-aastane, kui me saame oma korterivõla tasutud. See on lihtsalt oravate poliitika olnud ja see on meie valitsuskoalitsiooni, kes on enam-vähem ühed samad jõud võimul olnud 1999. aastast peale, see on nende poliitika, nende retoorika ja niimoodi on Eesti rahvas tehtud võlaorjarahvaks. Rootslaste võlaorjad oleme meie eestlased!" leidis Lenk.

 

 

 

Maale elama! Miks ka mitte?

 

Mina käisin „Maale elama“ messil, mis nädal tagasi Tallinna Tehnikaülikooli aulas peeti. Väga huvitav ja kaasakiskuv oli. Rahvast kõvasti koos. Lõuna-Eesti maakonnad olid täiega väljas ja kes külastajaist tahtis, sai ikka päris hea pildi Võru-, Põlva-, Valga-, Viljandi- ja Jõgeva maakonna eluolust. Rõuge vald ja Valga linna noortekogu olid koguni oma televisiooniga väljas. Andsin minagi Valga noortele reporteritele väikese intervjuu, milles avaldasin oma mõtteid elu üle maal.

 

Ega midagi väga helget öelda ei olegi, sest inimesi maale tagasi saada on üsna raske. Sellele küsimusele oli pühendatud messi infoseminar, kus esinesid nii põllumajandusminster Helir-Valdor Seeder kui regionaalminister Siim Kiisler. Ei ühel ega teisel polnud täpset retsepti, kuida rahvast maale saada. Põhiküsimus on ikka  töökohtade puudus külades. Kui aga näiteks Võrust Tartusse tööle käia, kulub suurem osa teenitud rahast transpordi peale. Tark mees Hardo Aasmäe pakkus ühe retseptina välja üleriigilist tasuta transpordi süsteemi, nagu see töötab praegu Tallinnas. Kui riik võtaks teranspordikulud enda kanda, oleks maainimesel kindlasti palju lihtsam ja mugavam tõmbekeskusse tööle käia. Ühes lepiti Tallinna Tehniülikooli suures auditooriumis kohe kokku-ilma lähedal asuva koolita perekond maale kodu looma ei hakka.

 

Tundub, et regionaalministri poolt välja pakutud haldusreformi kava, mis põhineks valdade ühinemisel tõmbekeskuste ümber, maarahva seas suurt poolehoidu ei leia. Võru, Põlvat või Valgat enamik inimesi enam tõmbekeskusteks ei peagi. Nendeks on pigem Tartu, Tallinn ja Helsinki. Ka mulle tundub, et haldusreformist meil niipea asja ei saa. Ümber tuleb teha kõik! Just nii arvas enamiks seminaril esinenuist. Nii haridus-, transpordi-, perearsti- kui regionaalsüsteem. Eesti peab paika panema oma sihid vähemal paarikümneks aastaks ja vastavalt sellele hakkama riiki reformima. Kuni aga suuri eesmärke kaardistatud pole, jääb ka maa- ja külaelu poliitika rohkem jutu- kui teoinimeste pärusmaaks.       

Eelmisel aastal käis suur kampaania Misso valda elama minemiseks. Misso ja muu väikese koha eelised pealinna ees on teada: värske õhk, ilus loodus, vaikus, puhas köögivili ja nii edasi. Kui saaks Tallinna töökohad Missosse ümber tõsta ja seal ka pealinna palka võtta, siis lendaks kõik kohe maale elama. Paraku tuleb värske õhu eest kallist hinda maksta, kaugel tööl käia ja suure osa palgast autosõidu peale kulutada.

Mina olen valmis küll maale elama minema. Tegelikult ma praegu endale kohta otsingi. Tahaks väga mõne veekogu lähedale. Eks töö ja sissetuleku eest peab ise hoolitsema, sest nagu ma aastaid Kagu-Eestit mööda ringi sõites olen kogenud, tasuvat palgatööd on väga raske leida. Ainus võimalus ise endale tööandjaks hakata ja ettevõtlust arendada. Kuid, nagu paljud lehelugejaid ise kogenud, pole see asi niisama lihtne. Kuidas Jüri Mõis ütleski, et ainult rikkad võivad elada maal!     

Ajakiri Elukiri esitas oma "poolt ja vastu" rubriigis küsimuse "Kas elada maal või linnas?". Linnaelu poolt esitas oma argumendid Jüri Mõis. "Inimlikust aspektist soovitan ma mõelda laste peale. Linnas on lastele ja noortele inimestele rohkem võimalusi, maalaste elu on rängalt ette määratud," leiab Mõis. "Maaelu on tegelikult kogu maailma mõistes võimalik ainult nende jaoks, kellele see on taskukohane. Kõik inimesed ei saa seda endale lubada. Isegi kodutud kogunevad ju linnadesse ega taha maale," ütles ta ajakirjale Elukiri.

Osa materjalist avaldadati ajalehe Võrumaa Teataja 18. aprilli numbris 

  

Kas Põlva haigla jätkab senisel moel?

16. märtsil ilmus Koidus ajakirjanik Mati Määritsa artikkel pealkirjaga „Põlva haigla jätkab senisel moel.“ See oli kirjutatud minu ja veel kolme riigikogu liikme arupärimise põhjal sotsiaalminister  Taavi Rõivasele. Et artiklist jäi kõlama hurraaoptimistlik toon ja lõi läbi olukorra reformerakondlik põhjendus, pean vajalikuks Põlvamaa rahvale küsimust natuke laiemalt selgitada. Tellisin ministeerimust välja „Haiglavõrgu korralduse aluspõhimõtted aastani 2020“ ja saatsin minister Rõivaselt ka kirjaliku küsimuse Põlva haigla tuleviku kohta ja sain vastuse. Kirjalik küsimus on üks parlamendi saadiku töö vormidest, kui tarvis mõne rahvale väga tähtsa küsimuse kohta põhjalikku selgitust saada.

Minister kinnitab oma vastuses, et selle aasta alguseks välja töötatud haiglavõrgu arengukava puudutab tõepoolest kõiki, seega sealhulgas ka Põlva haiglat. Vastuses tuuakse ära põhjused ning statistika, mis sunnib haiglate tööd ümber korraldama ja ravimahtu vähendama. Nii on Põlva ja Võru maakonnas elanike arv viimase kümne aastaga vähenenud 16%, Valga maakonnas veelgi rohkem. Koos elanike arvu vähenemisega on muutunud ka patsiendi harjumused. Haigekassa poolt läbi viidud uurimusest selgub, et kohaliku haiglaga maakondade elanikud käivad järjest rohkem arstiabi saamas kodumaakonnast väljas suuremates kesk- ja piirkondlikes haiglates. Põlva- ja Valgamaa elanikud on käinud pea 2/3 ambulatoorsetest vastuvõttudest oma  kodumaakonnas ja 1/3 puhul Tartu raviasutustes. Minister toonitab, et käsu korras ei vähendata ravimahtu kusagil, seda nõuab elanike arvu langus ja raviasutuste eelistus patsientide poolt.

See kehtib ka sünnitusosakondade töö kohta. „Ministeerimil ei ole plaanis Valga, Põlva ega Võru haiglates sünnitusosakondi sulgeda. Selle otsuse saavad teha nende piirkondade naised ise, kes oma valikutega suunavad haiglat,“ kirjutab Rõivas. Diplomaatiline vastus ütleb üsna selgelt, et seoses sünnitajate arvu vähenemisega ei ole nende haiglate sünnitusosakondade sulgemine välistatud.  „Lähtutakse sellest, et sünnitusosakonna pidamiseks peab seal sünnitama vähemalt 500 naist aastas, ehk olema ligi üks sünnitus ööpäevas. 2012. aastal käis Põlva haiglas vaid 320 sünnitajat, kellest 69 Venemaalt tulnud. Valga haiglas käis 313 sünnitajat, kellest 123 tulnud Lätist ja Venemaalt. Vaatamata sellele, välismaiste sünnitajate üle tunnevad uhkust nii Põlva kui Valga haigla, on ministeerimile tähtis hoopis teine näitaja. „Sünnitusosakonna otsustavad haiglad sulgeda siis, kui üle poole maakonna naistest otsustab sünnitada mujal,“ ütles minister Riigikogu saalis minu arupärimisele vastates. Põlvamaal on see näitaja 59%. Valgamaal valis kohaliku haigla sünituskohaks veelgi vähem, ehk 52% maakonna naistest. Ülejäänud käisid Tallinnas, Tartus ja Viljandis. „Mure on olemas, jah, sünde on vähem, kui neid oli,“märkis minister.

Mis puutub erakorralisse ööpäevaringsesse arstabiabisse, siis see jätkub Kagu-E¤esti haiglates samas mahus, ütles minister Riigikogu saalis. Samas jättis ta mainimata selle, mille ütles välja Lõuna-Eesti haigla juht Arvi Vask ajalehele Võrumaa Teataja, kui kommenteeris haiglate arengukava. „Kohaliku tähtsusega haiglates hakkab edaspidi olema üks ööpäevane valvering senise kolme-nelja asemel. Kui valve kärbitakse ühe arsti peale, tähendab see, et teatud teenuste, näiteks traumade, puhul tuleb haiged saata sajakonna kilomeetri kaugusele Tartusse. Lõuna-Eesti haigla peab loobuma ka muust erakorralisest abist, nagu sünnitusest ja intensiivravist.“

Nüüd on kuulda, et Lõuna-Eesti haigla plaanib suuremat koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumiga, mille käigus ülikoolilinna professionaalid hakkavad haigeid vastu võtma ka Võrus. Tundub, et haigla püüab oma nime vääriliseks saada ja Võrus jääbki tulevikus tööle Lõuna-Eesti keskne haigemaja, mis suudaks abistada ka naabermaakondade patsiente. Mida aasta edasi, seda rohkem hakkab kunagise maavanema Robert Lepiksoni idee Suur- Võrumaast ilmet võtma. Põlva haigla jääb ilmselgelt kahe keskuse, Võru ja Tartu teeninduspiirkonda vahele. Võrumaa Teataja ütles oma 5. veebruari juhtkirjas otse välja, et  kahte võrdset haiglat pole mõtet siinkandis pidada. „Teineteisest 25 kilomeetri kaugusel, nagu praegu on Lõuna-Eesti ja Põlva haigla, pole kahte suurt arstiabi asutust pidada. See on kriisiolukorras selge laristamine.“

Haiglavõrgu arengukava aastani 2020 ütleb selgelt, et meile jäävad tulevikus nelja tasemega haigemajad. 1.ehk kõige madalam tasand hõlmab teeninduspiirkonda kuni 40 000 inimest ja sinna kuuluksid Võru, Valga, Põlva, Järva, Rapla, Läänemaa, Jõgeva ja Hiiumaa haiglad. 2. tasand oleks üle  40 000 elanikuga piirkondades, ehk Viljandi, Narva, Rakvere ja Kuressaare haiglad. 2. ja 3. tasand kuni 500 000 elanikku ja sinna kuuluksid Pärnu, Ida-Viru Keskhaigla, Ida ja Lääne Tallinna keskhaiglad. 3. tasand ehk tipptasandisse kuuluksid PõhjaEesti Regionaalhaigla, tallinna lastehaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum. Selgelt on dokumendis öeldud, et 1. tasandi haiglatest, mis nimetatakse ümber maakondliku vastusega haiglateks, kaovad mõne aja pärast nii kirurgia- kui sünnitusabi osakonnad. See toimub sujuvalt ja mõne aja jooksul. „Riik ei saa sulgeda osakondi ega reorganiseerida haiglaid, mis on sihtasutused või aktsiaseltsid,“ ütles 23. märtsi Eesti Päevalehe laupäevalisas LP sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste. Märge on tähelepanuväärne! Ajalehes Pealinn hoiatab tuntud meedik Jüri Ennet juba eelmise aasta 19. novembris: „Haigekassa kuulub riigile ja toimetab selle näpunäidete järgi-kui tahab sõlmib haiglaga lepingu, kui ei taha, ei sõlmi. Haigla jääb siis rahast ilma, vaagub hinge. Riik ütleb, et linn või maakond ei oska majandada, haigla tuleb erastada.“  Meedikute seas liigub ammu jutt ühest tuleviku stsenaariumist, mille kohaselt võib tulevikus jääda meile alles vaid neli suurt haiglat Tallinnas, Tartus, Ida –Virumaal ja Pärnus, ülejäänud erastatakse.

Lõpetuseks meenutaks pisut ajalugu. Suures osas tänu kahele mehele on Põlva Haigla oma tänases hiilguses säilinud. 2002. aastal kujunes sama olukord, kus Põlva haigla taheti muuta maakondlikust üldhaiglast kohalikuks, koos kirurgia ja sünnitusosakonna kaotamisega. Õnneks leidus kaks julget Põlva meest Heiki Männik ja Jaan Laul, kes otsustasid mitte alla anda. Nad hakkasid koguma allkirju maakondliku haigla alles jätmise eest. Kokku said nad rahvalt toetuse, mis ületas kõik ootused. Üle 7604 allkirja anti haigla säilitamise heaks. Saatuse tahtel sain ise olla meestele abiks allkirjade toimetamisel tolleaegse sotsiaalministri Siiri Oviiri lauale. Otsus Põlva üldhaigla sai tehtud üsna pea. Sel ajal dirigeeris Eesti medistiinis veel inimlikkus, mitte vaid raha, nagu praegu.  

 

Artikkel ilmus Põlva ajalehes ajalehes Koit.  11. aprillil