Kas Põlva haigla jätkab senisel moel?

16. märtsil ilmus Koidus ajakirjanik Mati Määritsa artikkel pealkirjaga „Põlva haigla jätkab senisel moel.“ See oli kirjutatud minu ja veel kolme riigikogu liikme arupärimise põhjal sotsiaalminister  Taavi Rõivasele. Et artiklist jäi kõlama hurraaoptimistlik toon ja lõi läbi olukorra reformerakondlik põhjendus, pean vajalikuks Põlvamaa rahvale küsimust natuke laiemalt selgitada. Tellisin ministeerimust välja „Haiglavõrgu korralduse aluspõhimõtted aastani 2020“ ja saatsin minister Rõivaselt ka kirjaliku küsimuse Põlva haigla tuleviku kohta ja sain vastuse. Kirjalik küsimus on üks parlamendi saadiku töö vormidest, kui tarvis mõne rahvale väga tähtsa küsimuse kohta põhjalikku selgitust saada.

Minister kinnitab oma vastuses, et selle aasta alguseks välja töötatud haiglavõrgu arengukava puudutab tõepoolest kõiki, seega sealhulgas ka Põlva haiglat. Vastuses tuuakse ära põhjused ning statistika, mis sunnib haiglate tööd ümber korraldama ja ravimahtu vähendama. Nii on Põlva ja Võru maakonnas elanike arv viimase kümne aastaga vähenenud 16%, Valga maakonnas veelgi rohkem. Koos elanike arvu vähenemisega on muutunud ka patsiendi harjumused. Haigekassa poolt läbi viidud uurimusest selgub, et kohaliku haiglaga maakondade elanikud käivad järjest rohkem arstiabi saamas kodumaakonnast väljas suuremates kesk- ja piirkondlikes haiglates. Põlva- ja Valgamaa elanikud on käinud pea 2/3 ambulatoorsetest vastuvõttudest oma  kodumaakonnas ja 1/3 puhul Tartu raviasutustes. Minister toonitab, et käsu korras ei vähendata ravimahtu kusagil, seda nõuab elanike arvu langus ja raviasutuste eelistus patsientide poolt.

See kehtib ka sünnitusosakondade töö kohta. „Ministeerimil ei ole plaanis Valga, Põlva ega Võru haiglates sünnitusosakondi sulgeda. Selle otsuse saavad teha nende piirkondade naised ise, kes oma valikutega suunavad haiglat,“ kirjutab Rõivas. Diplomaatiline vastus ütleb üsna selgelt, et seoses sünnitajate arvu vähenemisega ei ole nende haiglate sünnitusosakondade sulgemine välistatud.  „Lähtutakse sellest, et sünnitusosakonna pidamiseks peab seal sünnitama vähemalt 500 naist aastas, ehk olema ligi üks sünnitus ööpäevas. 2012. aastal käis Põlva haiglas vaid 320 sünnitajat, kellest 69 Venemaalt tulnud. Valga haiglas käis 313 sünnitajat, kellest 123 tulnud Lätist ja Venemaalt. Vaatamata sellele, välismaiste sünnitajate üle tunnevad uhkust nii Põlva kui Valga haigla, on ministeerimile tähtis hoopis teine näitaja. „Sünnitusosakonna otsustavad haiglad sulgeda siis, kui üle poole maakonna naistest otsustab sünnitada mujal,“ ütles minister Riigikogu saalis minu arupärimisele vastates. Põlvamaal on see näitaja 59%. Valgamaal valis kohaliku haigla sünituskohaks veelgi vähem, ehk 52% maakonna naistest. Ülejäänud käisid Tallinnas, Tartus ja Viljandis. „Mure on olemas, jah, sünde on vähem, kui neid oli,“märkis minister.

Mis puutub erakorralisse ööpäevaringsesse arstabiabisse, siis see jätkub Kagu-E¤esti haiglates samas mahus, ütles minister Riigikogu saalis. Samas jättis ta mainimata selle, mille ütles välja Lõuna-Eesti haigla juht Arvi Vask ajalehele Võrumaa Teataja, kui kommenteeris haiglate arengukava. „Kohaliku tähtsusega haiglates hakkab edaspidi olema üks ööpäevane valvering senise kolme-nelja asemel. Kui valve kärbitakse ühe arsti peale, tähendab see, et teatud teenuste, näiteks traumade, puhul tuleb haiged saata sajakonna kilomeetri kaugusele Tartusse. Lõuna-Eesti haigla peab loobuma ka muust erakorralisest abist, nagu sünnitusest ja intensiivravist.“

Nüüd on kuulda, et Lõuna-Eesti haigla plaanib suuremat koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumiga, mille käigus ülikoolilinna professionaalid hakkavad haigeid vastu võtma ka Võrus. Tundub, et haigla püüab oma nime vääriliseks saada ja Võrus jääbki tulevikus tööle Lõuna-Eesti keskne haigemaja, mis suudaks abistada ka naabermaakondade patsiente. Mida aasta edasi, seda rohkem hakkab kunagise maavanema Robert Lepiksoni idee Suur- Võrumaast ilmet võtma. Põlva haigla jääb ilmselgelt kahe keskuse, Võru ja Tartu teeninduspiirkonda vahele. Võrumaa Teataja ütles oma 5. veebruari juhtkirjas otse välja, et  kahte võrdset haiglat pole mõtet siinkandis pidada. „Teineteisest 25 kilomeetri kaugusel, nagu praegu on Lõuna-Eesti ja Põlva haigla, pole kahte suurt arstiabi asutust pidada. See on kriisiolukorras selge laristamine.“

Haiglavõrgu arengukava aastani 2020 ütleb selgelt, et meile jäävad tulevikus nelja tasemega haigemajad. 1.ehk kõige madalam tasand hõlmab teeninduspiirkonda kuni 40 000 inimest ja sinna kuuluksid Võru, Valga, Põlva, Järva, Rapla, Läänemaa, Jõgeva ja Hiiumaa haiglad. 2. tasand oleks üle  40 000 elanikuga piirkondades, ehk Viljandi, Narva, Rakvere ja Kuressaare haiglad. 2. ja 3. tasand kuni 500 000 elanikku ja sinna kuuluksid Pärnu, Ida-Viru Keskhaigla, Ida ja Lääne Tallinna keskhaiglad. 3. tasand ehk tipptasandisse kuuluksid PõhjaEesti Regionaalhaigla, tallinna lastehaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum. Selgelt on dokumendis öeldud, et 1. tasandi haiglatest, mis nimetatakse ümber maakondliku vastusega haiglateks, kaovad mõne aja pärast nii kirurgia- kui sünnitusabi osakonnad. See toimub sujuvalt ja mõne aja jooksul. „Riik ei saa sulgeda osakondi ega reorganiseerida haiglaid, mis on sihtasutused või aktsiaseltsid,“ ütles 23. märtsi Eesti Päevalehe laupäevalisas LP sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste. Märge on tähelepanuväärne! Ajalehes Pealinn hoiatab tuntud meedik Jüri Ennet juba eelmise aasta 19. novembris: „Haigekassa kuulub riigile ja toimetab selle näpunäidete järgi-kui tahab sõlmib haiglaga lepingu, kui ei taha, ei sõlmi. Haigla jääb siis rahast ilma, vaagub hinge. Riik ütleb, et linn või maakond ei oska majandada, haigla tuleb erastada.“  Meedikute seas liigub ammu jutt ühest tuleviku stsenaariumist, mille kohaselt võib tulevikus jääda meile alles vaid neli suurt haiglat Tallinnas, Tartus, Ida –Virumaal ja Pärnus, ülejäänud erastatakse.

Lõpetuseks meenutaks pisut ajalugu. Suures osas tänu kahele mehele on Põlva Haigla oma tänases hiilguses säilinud. 2002. aastal kujunes sama olukord, kus Põlva haigla taheti muuta maakondlikust üldhaiglast kohalikuks, koos kirurgia ja sünnitusosakonna kaotamisega. Õnneks leidus kaks julget Põlva meest Heiki Männik ja Jaan Laul, kes otsustasid mitte alla anda. Nad hakkasid koguma allkirju maakondliku haigla alles jätmise eest. Kokku said nad rahvalt toetuse, mis ületas kõik ootused. Üle 7604 allkirja anti haigla säilitamise heaks. Saatuse tahtel sain ise olla meestele abiks allkirjade toimetamisel tolleaegse sotsiaalministri Siiri Oviiri lauale. Otsus Põlva üldhaigla sai tehtud üsna pea. Sel ajal dirigeeris Eesti medistiinis veel inimlikkus, mitte vaid raha, nagu praegu.  

 

Artikkel ilmus Põlva ajalehes ajalehes Koit.  11. aprillil