Kriis aeti rahva kaela!

Täpselt nii see oli ja on ka praegu. Peaminister Ansip ja rahandusminister Ligi kiitlevad, et Eesti pole suuri laene võtnud ning seepärast oleme eesrindlikud Euroopa Liidu liikmeslapsed. Tegelikult pole võlgu vajagi võtta, kui 2009. aastal mindi kõigi töötajate palkade kallale, alandades neid 10-30% ja 100 000 inimest lahti töölt hoopis lahti. Majanduslangus oli üks suuremaid maailmas, kuid häda polnud midagi, sest ma rahvas maksis kaod oma taskust kinni.  Olen seda peaministrile korranud nii riigikogu saalis kui meedias, kuid vastus on olnud alti üks: Lenk, Te pole asjadest õigesti aru saanud.

 

Täna räägib Delfis ametiühingute juht Taliga täpselt sama jutttu. Kriisi vaev ja viletsus pandi rahva kaela. Las kannatab. Hääletab nagunii oravate poolt. Tundub siiski, et asjad hakkavad muutuma ja rahvas hakkab asjast aru saama. Ametiühingud tulevad ka  juba lahtiste kaartidega välja. Väga kaua ikka avalikkust ja masse ei peta!

Lisan siis juurde Harry Taliga loo.  

 Harri Taliga: Kriisi raskus veeretati tänu ülipaindlikule tööturule töötajate õlgadele

 26. juuni 2012 06:00

 www.DELFI.ee

Paindliku tööturu tõttu puudus ettevõtetel sund tootmist ümber korraldada ja nii ei muutunud ka majanduse struktuur. Teisisõnu kannatasid inimesed kriisi ajal asjata.

Valitsus kiirgab rahulolu ja räägib, et Eestil läheb hästi. Meedias kütab vahelduva eduga kirgi küsimus, kas meie kärpepoliitika on edulugu, millest tasuks eeskuju võtta teistelgi riikidel–rahvastel või tuleks tunnistada kärbete kõrget sotsiaalset hinda ja silmad häbiga maha lüüa, sest põhjust uhkustamiseks ju pole.

Senist poliitikat õigustav ja jätkav valitsus ei luba lähiaastatel mingit pööret paremusele päästjatele, politseinikele, õpetajatele, meedikutele – lühidalt kõigile neile, kelle palgaraha tuleb otse või kaudselt riigieelarvest.

Inimesi rängalt räsinud masu peaks ju majandusnäitajaid uskudes möödas olema. Töötajate toimetulek küll erilist paranemist ei näita, vaatamata statistikaameti teatele keskmise brutopalga tõusust mullu rekordilise 839 euroni, mis ületab kriisieelse taseme 14 euro võrra. Aga milles saakski paranemine avalduda, kui kriisieelsega võrreldes on hinnad kasvanud kiiremini kui keskmine brutopalk? Rääkimata sellest, et töötajate enamusele jääb isegi statistiline keskmine palk kättesaamatuks unistuseks.

Kriisi raskus töötajate õlgadel

Hiljuti teatas Eesti Pank, et meie madalapalgalise ühiskonna suurim mure on liiga kiire palgakasv (7% tänavu esimeses kvartalis võrreldes eelmise aasta sama perioodiga) just erasektoris. Kas astume teist korda sama reha peale ja naaseme buumiaegse palgaralli juurde? Tõsiasi, et tootlikkuse kasv jääb palgale alla, ei jäta kahtlust, et riik ja ettevõtted pole majanduskriisist suurt midagi õppinud.

Sellest tuleneb järeldus, et kriis lasti raisku ja inimesed kannatasid asjata. Põhjus on lihtne – meie ülipaindlik tööturg võimaldas veeretada suure osa kriisi raskusest töötajate õlgadele, kes töökoha säilitamise nimel nõustusid valusate palgakärbetega, mis arenenud riikides ei tule kõne allagi. Kuna ettevõtetel puudus sund tootmist ümber korraldada, ei muutunud ka majanduse struktuur.

Tõsi, Eesti eksportis end kriisist välja, kuid oleks pehmelt öeldes lühinägelik vaikida maha kaks olulist aspekti. Esiteks jätkas palgakärbete tõttu üsna kiiresti taastunud eksport toimimist põhimõtteliselt sama mudeliga, mis iseloomustas meie majandust ka enne kriisi – luues üsna vähe lisandväärtust. Teiseks sõltuvad meie ekspordimahud mitte niivõrd Eesti tublidusest, vaid sellest, kuidas läheb meie peamistel ekspordipartneritel.

Nii saigi teoks areng, millest juba 2010. aasta suvel rääkisid nii mitmed ettevõtjad kui ka poliitikud: „Masu on läbi, võime jätkata tegutsemist harjumuspärasel moel“. Inimlikult isegi mõistetav mõttekäik, mis kahjuks vaid süvendab Eesti mahajäämust arenenud riikidest. Ometi on ametiühingud ja sõltumatud eksperdid juba kümmekond aastat rõhutanud, et odav tööjõud ei ole konkurentsieelis teadmuspõhises, suurt lisaväärtust loovas majanduses. Kui uskuda poliitikute sõnu, peaks just see olema meie tähtsaim eesmärk.

Poliitika mõõk lõikab kasvult jalad alt

Kui Soome, Rootsi ja Saksamaa ajaksid Eesti omaga sarnast majanduspoliitikat, oleks väga paljudel meie ettevõtetel piltlikult öeldes hing paelaga kaelas, sest neil lihtsalt poleks oma toodangut kuhugi eksportida. Tahtmatult meenub Kalevipoeg, kellel omaenda mõõk Kääpa jões jalad alt lõikas – kui meist oluliselt jõukamad kaubanduspartnerid meeltesegaduses Eestist tõepoolest eeskuju võtaksid, ei pudeneks nende kasinalt laualt meie majandusele enam neidki palukesi, mis seni on olnud meie kasvu allikas. Ning jutt arenenud riikidele järgi jõudmisest jääkski vaid katteta sõnakõlksuks.

Mitmed teadlased ja eksperdid (näiteks Rainer Kattel ja Heido Vitsur) on tõdenud, et majanduse stabiilseks kasvuks peaks meie eksport kahekordistuma. Täna on see paraku täiesti utoopiline eesmärk, mille saavutamine nõuaks Eestilt kiiret ja märkimisväärset tõusu globaalses väärtuste loomise ahelas. Selle vältimatu eeldus on kogu majanduse struktuuri põhjalik muutus võrreldes tänasega.

Need otsused on riigi ja ettevõtjate teha, töötaja nobedad käed või muskliramm ei määra siin kuigi palju. Kindlasti ei maksa loota, et ametiühingud lasevad palgaläbirääkimistel end heidutada jutuga, et palku tõsta ei saa, kuna tootlikkus kasvab vähe. Töötajate soov saada oma töö eest inimväärset palka aitab Eesti majandusel areneda ja püsida konkurentsis. Odav töö ei tee ühiskonda jõukaks ega päästa välja ummikteelt.

Autor on Ametiühingute Keskliidu esimees.

Kui palju häid uudiseid korraga!

Näe saigi Sandor Liive parema palga peale. Seni oligi alamakstud. Elektri hind muudkui tõuseb, aga näe ülemuse palk ei kasva. Lõpuks ometi. Sõber Käo tegi ära ja ega ta ennastki unusta. See tulemuspalk Eestis on ikka väga hea asi. Tõstad elektri hinda ja saad selle eest preemiat. Ah, et kas elekter on ka paremaks läinud? Aga miks ta peaks? Ühtemoodi suristab ikka, kui näpud pessa torkad. Et tuulega liinid välja viskab ja majad ilma vooluta jätab, pole Sandori süü. Seal ju se va Taavi, kes liinide eest kõva palka saab. Eks tema vastuta. Nüüd saab gaasi ka lisaks, küll siis ka palka juurde pannakse.     

Vaata, kus õpetajatel ikka vedas! Alla  700 euro ei tohigi varsti enam maksta. Proovigu ainult, tuleme tänavale! Elektrik Liive saab 10800 ja õpetaja Laur 700. Kas ongi ainult 15 korda vahe või? Nii vähe! Kes ütles, et Eesti pole õigusriik. Minu meelest küll on. Sest nagu täna haridusministeeriumis otsustati, et palk peab olema läbipaistev ja saajale arusaadav. Kui sa ikka midagi ei tooda, siis ei tohi ka raha rohkem küsida.  Ega peadoog ju elektri tegemisega hakkama saa. Talle võib vaid dünamot teha. Nii, et õiglus on paigas ja ärgu keegi virisegu. Tegijatele tulebki maksta. Ja ettevaatust! Kui keegi veel midagi öelda tahab, tehku seda kodus köögis. Ärgu ta proovigu mobiilis sõbrale kurta, et jama on. Salvestame kõne ära ja paneme lehte. Katsu siis seletada, et sa õigusriigi vastu pole. Veel hullem, võivad sul voolu ka kinni panna. Siis ei helista ka enam...   

Kas peaprokurör, justiitsminister ja kapo juhid astuvad tagasi?

Vapustav, millega lõppes maadevahetuse maratonprotsessi esimene etapp. Seitse aastat uurimist ja kohtus kukub kaardimajake kokku. Ja seda uurijate ebaprofessionaalse töö pärast.

Ma ei hakka arutlema, kes on süüdi või mitte. Ma küsin, kuidas saab selline prokuratuur ja kapo eksisteerida. Töötada nii vigaselt, et üksainus kogemustega kohtunik tuleb ja tunnistab selle töö praagiks. Ja seda olukorras, kus nii kapo peadirektor, kui ajakirjandus ja mitmed riigi tähtsamad tegelased on andnud mõista, et see saab tulema üks tõsine õiguse mõistmine, kus kõik süüdi jäävad. Aga ei jäänud.

Mis saab edasi? Kui lähiminevikku vaadata, mil ükski skandaal Reformierakonda ega IRLi murda ei suutnud, siis vist ei midagi. Kui aga arvestada asjaolu, et isegi õigusteadlane Rait Maruste ei pidanud sellisele uurijate omavolile vastu ja astus avalikkuse ees välja uurimise seaduslikkuse taastamiseks, võib ka midagi muutuda. Tundub, et valede karikas, millesse hakati esimesi tilgakesi valama Mart Laari  Israeli relvatehingu päevil, hakkab täis saama. Ansip on sinna nii palju musta juurde kallanud, et ühiskond varsti enam rohkemat välja ei kannata.

Prantsusmaa on sellest täis saanud karikast hea näide. Rahvas ei talunud enam Sarkozy valesid välja ja hääletas mehe maha. Riik tegi täispöörde ja andis sotsialistist presidendi Hollandega kogu Euroopale eeskuju.  Kas uus Prantsuse revolutsioon? Kas aasta pärast kordub sama ka Eestis kohalikel valimistel? Kas ka meil on pööret oodata? Küsimused on õhus ja ei anna valitsuskoalitsiooni liikmeile asu ka öösel. Selge on üks. Valedest läbi imbunud võimuga Eesti enam kaua edasi mina ei saa.    

Toon lisaks karistused, milliseid prokurör maadevahetus protsessi süüalustele nõudis. Nõudis neile, kes kohtus õigeks mõsiteti.

Maadevahetuse süüasjas on kohtu alla antud seitse inimest ja kaks ettevõtet. Enamikku kohtualuseid süüdistatakse ebaseaduslikes maadevahetustest aastail 2004-2006. Üks poliitik, riigikogu liige Ester Tuiksoo oli kohtu alla antud altkäemaksu võtmise eest, sest lubas väidetavalt põllumajandusministeeriumile rentida uue büroo Merko tütarfirmalt. Asja arutamine jätkub ringkonnakohtus.

Prokuratuur küsis kohtualustele järgmised karistused:

Kalev Kangur, endine riigiametnik

Süüdistus: altkäemaksu võtmine

Küsitud karistus: 5 aastat vangistust, kuus kuud kohe ära kanda, ülejäänu viie aastase katseajaga, lahutatakse vahi all oldud 2 kuud ja 19 päeva

Riigile maksta saadud altkäemaks ligi 1,5 mln eurot

Villu Reiljan, endine minister

Süüdistus: altkäemaksu võtmises

Küsitud karistus: 4 aastat vangistust, kuus kuud kohe ära kanda, ülejäänu nelja aastase katseajaga

Riigile maksta saadud altkäemaks ligi 7000 eurot

Toomas Annus, Merko suuromanik

Süüdistus: altkäemaksu andmine

Küsitud karistus: 3 aastat vangistust, kuus kuud kohe ära kanda, ülejäänu kolme aastase katseajaga

Tarmo Pedjasaar, ettevõtja

Süüdistus: altkäemaksu andmine, altkäemaksu võtmisele kaasa aitamine

Küsitud karistus: 2,5 aastat vangistust, neli kuud kohe ära kanda, ülejäänu kolme aastase katseajaga, lahutatakse vahi all oldud 1 kuu ja 7 päeva

Einar Vettus, ettevõtja

Süüdistus: altkäemaksu andmine

Küsitud karistus: 2 aastat vangistust, kaks kuud kohe ära kanda, ülejäänu kolme aastase katseajaga, lahutatakse vahi all oldud 1 kuu ja 7 päeva

Tullio Liblik, ettevõtja

Süüdistus: altkäemaksu andmine

Küsitud karistus: 2,5 aastat vangistust, kolm kuud kohe ära kanda, ülejäänu kolme aastase katseajaga, lahutatakse vahi all oldud 3 päeva

Merko Ehitus (praeguse nimega Järvevana), börsifirma

Süüdistus: altkäemaksu andmine

Küsitud karistus: 1,6 miljonit eurot trahvi

Ester Tuiksoo, riigikogu liige

Süüdistus: altkäemaksu võtmine

Küsitud karistus: tingimisi1,5 aastat vangistust kolme aastase katseajaga

Riigile maksta saadud altkäemaks 2700 eurot

ELL Kinnisvara, Merko (Riverito) tütrafirma

Süüdistus: altkäemaksu andmine

Küsitud karistus: 128 000 eurot trahvi

Allikas: Postimees, prokuratuur

Omandireformi aastapäevale pühendatud

kõne Riigikogu saalis
Esmaspäeval 11. juunil 2012
 

Head kolleegid!

Kahe päeva pärast, 13. juunil 21 aastat tagasi, võeti siinsamas saalis vastu Omandireformi aluste seaduse ( ORAS) esimene variant. See seadus proovis heastada ajaloolise ülekohtu, mille elasid läbi paljud omanikud, kui nende majad Eesti NSV päevil natsionaliseeriti või jäid maha Eestimaale, kui baltisakslastest omanikud Hitleri kutsel Saksamaale lahkusid.

 Sellest ülekohut heastamisest aga ei tulnud midagi välja, sest inimlik ahnus kasvas suuremaks, kui õiglane seadus oleks seda lubanud. Ikka jäi mõni maja või küün või kuur kätte saamata. Nii hakati paremerakondade, eelkõige Isamaa eestvõttel seadust ümber tegema, et viimasele  kui rehealusele omanik leida. ja see omastada. Minu mälu järgi tehti seadust ümber oma kolmkümmend korda ja ikka nii, et ka kunagise omaniku ammune tuttav oma osa kätte saaks. Asi läks nii hulluks, et juhtus sedagi, kui Eesti õiglane vabariik ka surnuile maju tagastama hakkas.

Ega polekski midagi juhtunud, ei oleks ka keegi krahmajate peale pahaseks saanud, eestlased on jõmmide ahnusega ajaloos harjunud, kui sellest laus tagastamisest mitte uus ülekohus poleks sündinud. Aga ta sündis ja palju kordi suurem kui sõja ajal või maailma sõja eelsel ajal. Eesti õiglane riik hakkas tagastama maju koos nendes elavate inimestega. Esialgsest radikaalselt erineva ja Isamaa erakonna ideoloogiale toetuv omandiseadus sundis majade endisi elanikke oma kodudest välja kolima, ilma, et riik neile mingitki asendus- või uut elamispinda oleks pakkunud. Need sada tuhat inimest, keda omandireform puudutas, kuulutati lindpriiks ja nad jäeti vaid saatuse hooleks. Ja seda Eesti taasasündinud ja ennast demokraatlikuks pidava riigi esimesel aastakümnel. Ja seda omandireformi aluste seaduse kehtides, mille paragrahv number kaks, ei luba reformi  käigus uut ülekohut sündida!

      
Eesti Vabariik, kes ennast põhiseaduse järgi õigusriigiks peab, on oma kahekümnenda taassünni päeva juba ära pidanud. Kuid omandireformi karjuv ülekohus kestab siiani. Umbes sada tuhat inimest on sellest reformist hingeliselt sandistunud, haigeks jäänud. Paljud on riigis pettunud. Need inimesed on kaotanud oma seaduslikult saadud kodu ja pidanud muretsema endale kalli turuhinna eest uue. Miks on see nii ja kuidas sai see juhtuda? Ja kui juhtus, kas poleks siis loogiline, et riik, mida juhivad praegu valitsuserakonnad Isamaa- ja Res Publica Liit ning Reformierakond, püüaksid olukorda päästa ja asuksid üürnikele tehtud ülekohut heastama? Kuid seda pole juhtunud.    

24. aprillil, sel aastal pidas MTÜ Koduõigus, Eesti Üürnike Liit ja Eesti Linnade Liit ühise konverentsi. Seal võeti vastu avaldus, mis saadeti ka kõigile Riigikogu fraktsioonidele. Selles öeldud, et “Heastamaks riigi poolt omandireformiga põhjustatud ülekohut, on vajalik, et need Eesti elanikud, kes jäid ilma oma kasutatava eluruumi üldistel võrdsetel alustel erastamise võimalusest, saaksid neile tekitatud otsese materiaalse kahju eest kompensatsiooni, lähtudes nende kasutuses olnud eluruumi turuhinnast, ja et neile hüvitatakse ka moraalne kahju, võrdsustades sundüürnikud sotsiaaltagatiste osas represseeritud isikutega.”

Selle avaldusega saab vaid nõustuda.  Kindlasti tuleb kulude kompenseerimisse haarata ka sundolukorrast omal käel välja rabelenud üürnikud, ehk need, kes pärast oma seadusliku kodu kaotamist, olid sunnitud muretsema  perekonnale uue elamispinna vastavalt tol ajal kehtinud turuhindadele.

Ainult nii, et heastades riigi seadusega tehtud ülekohtu, saame minna edasi. Raske on rääkida õigusriigist, kus sõna otseses mõttes tuhanded perekonnad on nende seaduslikust kodust välja tõstetud, paljud lastega otse tänavale aetud ja asemele pole antud aga midagi.

Oma kõne lõpuks tõstan üles raamatu, mille omandireformi õudused läbi elanud üürnikud ühiste pingutustega välja andsid. Selle raamatu nimi on “Lõhutud elud”. Kahesajal leheküljel on reas kümned ja kümned traagilised lood, mis räägivad inimeste välja ajamisest nende oma kodust. Need lood on asjaosaliste ehk Üürnike endi kirjutatud.

Sellest raamatust saavad tulevased põlved lugeda ülekohtust, mis sündis Eesti  Vabariigi taasloomise esimestel aastakümnetel. Nii nagu meie lugesime nooruspõlves Ameerika Ühendriikide ülekohtusest sünnist ja suure indiaani rahva verisest lõpust. Nagu meie lugesime õudusega Austraalia mandri asustamisest valge ja “kultuurse” inimese poolt, kes kohaliku aborigeeni kodust välja lõi ja hävitas.

Ma ei taha, et minu Eesti sellisena ajalukku läheks. Veel saame seda ära hoida! Peaminister Andrus Ansipi valitsus peab astuma kaks sammu: esiteks vabandama üürnikele tehtud ülekohtu pärast ning asuma siis seda ülekohut moraalselt ja materjaalselt heastama.

Heimar Lenk, Riigikogu liige, Keskerakond, Eesti Üürnike Liidu liige.       

      

Kagu-Eestile majanduslik eristaatus!

Olen seda ettepanekut toetanud alati, kuid viimase kümne aasta jooksul, mil ma Riigkogus olnud, pole ükski valitsus selle ideega kaasa läinud. Lisan samateemalise vastuse ajalehele „Võrumaa Teataja“, mis ilmus neljapäeval 31. mail.

Reporter Irja Tähismaa: Kas pooldate Kagu-Eestile arengu kiirendamiseks eritingimuste või soodustuste andmist ja miks?

Vastus:

Pooldan kahe käega Kagu-Eesti majandusliku arengu kiirendamiseks piirkonnale eritingimuste loomist või andmist. Seda kahel põhjusel: esiteks on piirkond pealinnast kaugel ja kogu teeninduspaketile lisanduvad Võru-, Valga- ja Põlvamaal suured transpordikulud. Teiseks on piirkonnas probleeme kõrge kvaliteediga tööjõu leidmisel.

Need eritingimused võiks olla: soodustused maksupoliitikas või siis riiklik toetus kohalikule ettevõtlusele. Riik võiks ka ise paar suurt ettevõtet Kagu-Eestis üle panna ja anda need siis mõnele erafirmast operaatorile hallata.

Kuid pean kahjuks lugejaid kurvastama, et neid eritingimusi ei tule. Neid ei tule nii kauaks, kuni praegune Reformierakonna ja IRLi koalitsioon võimu juures on. Riigikogu Maakomisjoni liikmena olen selle probleemiga kokku puutunud juba mitme põllumajanduse- ja regionaalministri ametisoleku ajal. Ükski minister pole ettepanekuid kuulda võtnud. Praegune koalitsioon on põhimõtteliselt eritingimuste vastane, sest maaelu areng või elu  säilitamine maal, ei kuulu selle koalitsiooni eelistuste hulka. Regionaalpoliitika ei kuulu samuti Ansipi valitsuse prioriteetide hulka. Kahjuks!

Lisan siia, et ka Euroopa Komisjon on mures Eesti regionaalpoliitika puudumise ja haldusreformi venimise pärast. Sellekohane ettekanne ilmus eelmise nädala keskel Euroopa Komisjoni raportis, milles kritiseeritakse Eesti regionaal- ja halduspoliitikat. Näiteks elab pooltes omavalitsustes alla 1800 inimese, mille tõttu on neil omavalitsustel raske täita neile pandud ülesandeid.      

Eestlaste ostujõud on häbematult madal!

Toon oma mõttekaaslaste tarvis ära väljavõtte möödunud esmaspäevasest Riigikogu istungist, kus arupärimistele vastas peaminister Andrus Ansip. Esitasin talle küsimuse, miks eesti elanike ostujõud nii madal on? Mike me Euroopa Liidu vaesemate hulka kuulume, kuigi meie majanduspoliitika on ju valitsuse sõnul Euroopa parim. Kui on aega, süvenegem küsimustesse ja peaministri vastusesse ja minu vastulausesse.

Riigikogu istung 28. mai 2012:

Esimees Ene Ergma

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Marika Tuus-Lauli, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi ja Yana Toomi 16. aprillil sel aastal esitatud arupärimine Eesti elanike madala ostujõu kohta. Kõnepuldis on juba kolleeg Heimar Lenk. Palun!
 

Heimar Lenk

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! See arupärimine, mis on küll nüüd hästi vana juba, ta tuli nii hilja saali, on tehtud juba aprilli alguses ja puudutab üht uurimust, mis oli veebruarikuus. See puudutab Eesti elanike madalat ostujõudu, ühesõnaga, vaesust Eestimaal. Ma loen ainult algusest mõne lause ette. Isamaa ja Res Publica Liidu ja Eesti Reformierakonna valitsusliidu programmi esimeses lauses väidetakse, et valitsusliidu eesmärk on Eesti inimeste elatustaseme tõus. Samas näeme, et viimased uuringud ja konkreetselt 30. veebruaril 2012 avaldatud BBC koostatud ILO andmetele tuginev tabel näitavad Eesti elanike ostujõudu pidevalt langemas, see on jäänud maha paljudest teistest riikidest. Samal ajal rahandusminister Jürgen Ligi andis viimase aja uuringutele väga hävitava ja kriitilise hinnangu. Paraku annavad sarnase tulemuse nagu välismaised uurimused, härra peaminister, Eesti Statistikaameti andmed. Reaalpalk on viimastel aastatel 11 kvartalit järjest meil langenud ja midagi pole teha. Samal ajal sundkulutused ehk kulutused toidule ja eluasemele moodustasid eelmisel aastal Eesti leibkonna eelarvest 45%, mis on tunduvalt kõrgem kui Euroopa arenenud riikides. Siin on terve rida küsimusi, millest viimane kõlab niimoodi: härra peaminister, kuidas edeneb Eesti viimine Euroopa viie kõige rikkama riigi hulka? Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Heimar Lenk! Härra peaminister, palun kõnepulti!

Peaminister Andrus Ansip

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Miks valitsusliidu programmi juba esimeses lauses toodud eesmärk pole Teie juhitavale valitsusele jõukohane ehk Eesti elanike elatustase ei ole tõusnud?" Vastus. Eesti 2011. aasta majanduskasv oli Euroopa Liidu kiireim ning koos sellega kasvas töötajate keskmine palk 5,4%. Veelgi rohkem kasvas elanike palgatulu, sest ka tööhõive suurenes 6,7%. Nii keskmise palga kui palgatulu kasvu prognoosib Rahandusministeerium ka selleks aastaks ning järgnevatel aastatel peaks kasvutempo kiirenema. Nii näiteks jõudis keskmine brutopalk käesoleva aasta esimeses kvartalis 847 euroni, mis on 6,9% kõrgem eelmise aasta sama perioodiga võrreldes. See loob võimaluse pensionitõusuks ning üldise elatustaseme parenemiseks. Tänu tulevikuväljavaadete paranemisele ja kindlustunde tõusule on juba kaks aastat kasvanud elanike tarbimisjulgus. Eratarbimine kasvas eelmisel aastal Eestis 4,4%, nii et võib öelda küll, et vähemalt keskmiselt mullu Eesti elanike elatustase tõusis ja teeb seda prognooside järgi ka sellel ja järgnevatel aastatel. Sama ei saa sugugi öelda kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide kohta, sest Euroopa Komisjoni viimase prognoosi kohaselt nii eurotsoonis kui Euroopa Liidus tervikuna eratarbimine sellel aastal langeb.

Teine küsimus: "Millised on ILO andmete puudused, et need meie rahandusministrile ei sobi, ning kuidas Teie antud uuringut kommenteeriksite?" Vastus. Statistilistel andmetel on väärtust vaid siis, kui on tagatud nende võrreldavus ajas ja ruumis. Palgastatistika rahvusvaheliselt võrreldavaks tegemine nõuab mahukat analüütilist tööd ning seetõttu on võrreldavate palgaandmete kättesaadavus piiratud. Keeruliseks teevad olukorra maksusüsteemide, tööseadusandluse ja töö tasustamise meetodite erinevused. Näiteks Eurostat, mis on Euroopa Liidu riikide osas kindlasti kõige kompetentsem statistika allikas, ei avalda palgastatistikat põhjusel, et need arvud ei oleks omavahel võrreldavad ning nende vastutustundetu avaldamine põhjustaks ülemäärast segadust. Lisaks tuleb võrdlemisel arvestada hinnatasemete erinevust, mis lisab keerukust veelgi. Antud juhul pärinevad palgaandmed küll ILO-st, kes on need saanud liikmesriikide statistikaametitelt, kuid hinnataseme erinevustega korrigeeris neid andmeid BBC. ILO enda seisukoht sellise teisenduse usaldusväärsuse osas on samuti skeptiline. ILO vanemanalüütik Patrick Besler on Eesti Rahvusringhäälingule otsesõnu öelnud, ma tsiteerin: "ILO ei ole seisukohal, et riikide andmed on otseselt võrreldavad, kuna palkade arvestamine riikides võib olla erinev."

Kindlam viis riikide jõukust võrrelda on kasutada ostujõuga korrigeeritud sisemajanduse kogutoodangut ühe elaniku kohta. Viimased ametlikud andmed jõukuse kohta Eurostati infosüsteemis on 2010. aasta kohta ning nende järgi moodustas Eesti SKT elaniku kohta 64% Euroopa Liidu keskmisest. Samast tabelist on näha, et Bosnia tase on 31%, Makedoonia 36%, Türgi 49%, Horvaatia 61% Euroopa Liidu keskmisest. Nii Ungari 65% kui Poola 63% on Eestiga umbes samal tasemel, kuid Ungarile ennustatakse selleks aastaks uut majanduslangust. Kuna Eesti majanduskasv oli 2011. aastal konkurentsitult Euroopa Liidu kiireim, siis on meie suhteline positsioon ülejäänud Euroopa Liidu riikidega võrreldes tänaseks veelgi paranenud.

Oluline on ka vaadata, kui suur osa inimesi saab osa ühiskonnas loodud hüvedest. Kui Horvaatia tööpuudus 2011. aastal oli kõrgem, 13,5%, Eesti oma oli 12,5%,  ning Türgi, Poola ja Ungari natuke madalamad, olid need siiski üsna võrreldaval tasemel. Bosnia ja Makedoonia tööpuudus - 2010. aastal Eurostati andmetel vastavalt 27,2% ja 32% - on aga väga kaugel tasemest, mille üle võiks rahulolu väljendada.

Kolmas küsimus: "Milliste praktiliste meetmetega on valitsus suutnud tõsta viimase kolme aasta jooksul Eesti inimeste elatustaset? Millistel ühiskonnagruppidel on see tõusnud?"  Valitsuse majanduspoliitika eesmärk on luua tingimused jätkusuutlikuks majanduskasvuks, mis toob kaasa heaolu suurenemise ja reaalse konvergentsi arenenud riikidega. Stabiilse majandusarengu eeltingimuseks on makromajandusliku stabiisluse ja paindlikkuse tagamine, mis toetab sise- ja välistasakaalu. Eesti reaalse konvergentsi tempo on olnud kiire ja oleme jõudsalt lähenenud Euroopa Liidu keskmisele. Uued töökohad ja kõrgemad palgad peavad eelkõige tulema ikka arengust erasektoris. Valitsuse ülesanne on luua soodne keskkond majandusarenguks, tagada riigi rahanduse usaldusväärsus ja majanduskeskkonna ettevõtjasõbralikkus.

Praktilistest meetmetest majandusarengu teostamisel ja inimeste heaolu tõstmisel tuleb esile tõsta järgmist. Riigieelarve on koostatud vastutustundlikult, eelarved ei ole kajastanud soove, mille koormat meie riigi rahandus välja ei kannataks. Riik jätkab majanduskasvu potentsiaali tõstmiseks investeeringute mahu suurendamist, mis toob kaasa ka tööhõive kasvu. Riik panustab teadus- ja arendustegevusse, 2012. aastal on riigi panus sellesse sektorisse ligikaudu 1% sisemajanduse kogutoodangust. Riik panustab töötute tööleaitamisse, eesmärgiks on seatud eelkõige pikaajalise tööpuuduse vähendamine ja suurem osalemine elukestvas õppes. Keskkonna paremaks hoidmiseks ja säästmiseks suunatud raha tähendab panust rohelisse majandusse, mis omakorda tähendab töökohti, mille tulemusel väheneb saastamine, suureneb energia ja ressursside säästlikum kasutamine. Riik aitab parandada paljulapseliste perede elutingimusi. Valitsuse oluline inimeste elatustaset toetav samm oli pensionitõus 2009. aasta sügava majanduslanguse ja riigi maksutulude vähenemise kontekstis. Unarusse pole jäetud ka pensione. Hoolimata raskest eelarveseisust leiti kriisi haripunktis, 2009. aastal, mäletate, võimalus pensionitõusuks. Käesoleva aasta aprillis oli keskmine vanaduspension ligi 14,5% suurem 2008. aastaga võrreldes. Tarbijahinnaindeks on samal perioodil kasvanud 12%. Juba rakendatud tööhõivele suunatud abinõudest tahan esile tõsta näiteks aktiivsete tööturumeetmete rahastamise suurenemise 2009. aasta 0,21%-lt 2011. aasta 0,34%-ni SKT-st. Tööturukoolituse eelarve kasvas 2011. aastal võrreldes eelmise aastaga veidi üle kolme korra ja tööpraktika rahastamine üle 50%. Pikaajaliste töötute töölerakendamise eesmärgil suurendati tööharituse eelarvet 2011. aastal 2,5 korda. Tulumaksuseaduse muutmisega välistati alates 1. jaanuarist 2012. tööalase tasemekoolituse käsitlemine erisoodustusena.

Neljas küsimus: "Millal jõuab Eesti inimeste ostujõud 2008. aasta IV kvartali tasemele?" Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt ületab Eesti keskmine reaalpalk 2008. aasta taset 2015. aastal. Lisaks tuleks arvestada, et 2008. aasta IV kvartali palgad olid tänu eelnenud buumile veel tasemel, mis osutus meie majandusele selgelt üle jõu käivaks nii sisemiste kui välimiste tegurite tõttu, ehk nagu me teame, eraisikud elasid suuresti üle jõu.

Viies küsimus: "Kuidas edeneb Eesti viimine Euroopa viie rikkaima riigi hulka?" Vastus. Eesti suhteline elatustase on järjekindlalt paranemas. Kui aastal 2000 oli Eesti ostujõudu arvestav SKT elaniku kohta vaid 45% Euroopa Liidu keskmisest, siis 2010. aastal 65%. Olen kindel, et Eesti elatustase kasvab ka edaspidi Euroopa keskmisest kiiremini. Näiteks Euroopa Komisjoni viimane kevadprognoos peab Eestit järgmisel aastal kõige kiiremini kasvavaks Euroopa Liidu liikmesriigiks. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Heimar Lengi.

Heimar Lenk

Aitäh! Ma paluksin kaheksa minutit.

Esimees Ene Ergma
Kaheksa minutit.

Heimar Lenk

Aitäh, härra peaminister, ilusa pildi eest, mille te maalisite Eestist! Mul ei ole mingit põhjust vastu vaielda, et need numbrid, mida te nimetasite, on ka tõepärased. Kuid ma lihtsalt natukese parandaksin või lisaksin siia infot.

Eesti keskmine palk tõusis küll 849 euro peale, kuid ärgem unustagem seda, mis avaldati ka meie Statistikaameti poolt, et meie mediaanpalk on praegu vaid 600 eurot, mis on Euroopa üks viletsamaid. Eesti ja näiteks Luksemburgi pensionide vahe – te rääkisite, et nüüd on pension suuremaks läinud, pärast seda, kui seda tõsteti minimaalselt 4,4% – on praegu kuuekordne. Terve rea Euroopa riikidega on Eesti pensioni ja nende riikide pensioni vahe viis, neli ja nii edasi kordi suurem seal. Ei maksaks rääkida, kui palju on elu inimestel paremaks läinud. Kui te ütlesite, et me oleme kiiremini arenev riik, siis ärgem unustagem, ka täna tuli uudis, et Eesti hinnatõus on Euroopa Liidu ja euroala maade kõige kiirem, kvartal kvartali järel.

Aga meie võime siin puldis vaielda ja nähtavasti jäämegi vaidlema. Et mitte olla isikukeskne ja pressida peale iseenda või oma erakonna mõtteid, siis ma võtsin, härra peaminister, välja täna ühest meie meediaväljaandest lugejakirja ja ma loen selle teile ette, et te saaksite teada, kuidas Eesti elab ja mida Eesti inimesed mõtlevad. See on täna, 28. mail avaldatud kiri. Selle kirja autor kirjutab niimoodi:

"Eestil läheb hästi. Seda on meeldiv lugeda ja veelgi parem teiste suust kuulda. Kui läheb hästi, siis ei olegi vaja pingutada, tuleb ainult taset hoida ja nendele, kes nii ei arva, tuleb leida koht kapo aastaraamatus.

Pöördusime 14. märtsil sel aastal miitingul Toompeal, millest võttis osa üle poole tuhande korteriomaniku, Riigikogu poole kirjaga, kus palusime töötada välja programm [võitlemiseks] üha kasvava vaesusega. Riigikogu vastusest võib mõista, et kuna Eestil läheb hästi, ei ole selleks vajadust." Nii siis vastati rahvale. "On üldiselt teada, et kui inimene on joodik," nii kirjutab selle kirja autor, "siis saab teda ravile allutada üksnes siis, kui ta mõistab, et on joodik. Sama on ka Eesti riigiga, ei ole võimalik planeerida abinõusid võitluseks vaesusega, kui me kuulutame maailmale, kui hästi meil läheb. Täiesti loomulik, et Euroopa Liit hakkab vähendama meile antavaid toetusi ja nõuab, et meie osaleksime nende riikide toetamisel, kellel nii "hästi" ei lähe. Kahjuks on aga nii, et nendes riikides, kus valitsustel on julgust hinnata objektiivselt tegelikku olukorda (Mitte aga nii, nagu Eestis. – H. L.), on rakendatud abinõud, mis aitavad elanikkonnal vaesumist ohjata ja tagada normaalse elu riigi kodanike enamusele.

Õõvastav on kuulata meie rahandusminister Ligi jutte sellest, kui hästi meil läheb ja samal ajal väidet, et palgatõusust ei maksa isegi unistada. Härra peaminister kordab nagu kellakägu (See ei ole minu väljend, see on kirja autori poolt kirjutatud. – H. L.), et meie rahandus on tasakaalus ja meil ei ole võlgu. See on tõsi, aga tulemuseks on see, et riik on jäänud nii õhukeseks, et sulgeme koole, haiglaid, päästeameti depoosid, politseijaoskondi jne. Hr Parts veeretab kodukulude kasvu oskuslikult korteriomanike kaela, kes ei viitsivat maju soojustada, soojustamine pidi küttearveid oluliselt vähendama.

Toasooja saab kahjuks säästa aga siiski ainult talvekuudel, pangalaenu tuleb maksta aga 12 kuud aastas, millega seoses aastaringselt kulutused eluasemele kasvavad ka renoveeritud majades. Kordan jätkuvalt," ütleb kirja autor, "14. märtsi pöördumises öeldut. Vajame laiaulatuslikku programmi võitluseks kasvava vaesusega Eesti Vabariigis. Kindlasti tuleks kaaluda astmelise tulumaksu kehtestamist, maksustada tuleks ka ettevõtete tulu. Saadud riigieelarve kasv võimaldaks toetada korteriomanikke vähendades käibemaksu toasoojalt.

Maksude tõstmisega saaks kosutada riigieelarvet, mis võimaldaks tõsta ka alamastme ametnike palka, kellel tekiks ka põhjus poodi minna, kui on oma eluasemekulud ja pangalaenud ära tasunud. Kui rahval oleks rohkem raha, elavdaks see kaupade ja teenuste tarbimist, mis ergutaks siseturgu ja viiks majanduse tõusule, milles Euroopa Liit näeb täna üht olulisemat majandustõusu võimalust." Ja lõpetuseks. "Seega oleks vastus artikli pealkirjas olevale küsimusele mida teha vaesusega – tuleb kord maha istuda, selgitada välja tegelik olukord ja hakata otsima lahendusi vaesuse põhjuste kõrvaldamiseks. Täna oleme kulude piiramisega jõudnud kriitilise piirini, lahendus peab tulema tulude suurendamisest, aga seda meie riigijuhid ei mõista.

Vaeselt elamine ei ole kunst," ütleb selle kirja autor. "Püüame nüüd ka normaalselt elada, nagu elatakse Euroopa viie rikkama riigi hulgas." Aga härra Ansip – ei tule välja! "Härra Ansip, kunagi kuulutasid kommunistid, et meie lastele saab osaks õnn elada kommunismis. Kas teie kuulutate nüüd, et meie lastele ja lastelastele saab osaks õnn elada Euroopa rikaste hulgas?" Aga meie, härra peaminister, meie lapsed elavad juba täna ja homme tahaksid nad elada palju-palju paremini kui praegu, aga arvatavasti elavad nad ka homme sama halvasti kui täna. Aitäh!