Kas Nõukogude aja elu oli lill?

Avaldan Delfi Rahva Hääle rubriigis ilmunud vastuse minu loole -Kas 1991. aastal oli parem? Head lugemist ja arvamist. 

Vastuseks Heimar Lenki arvamusele: nõukaaja elu polnud mingi lill (119)

rahvahaal.delfi.ee

03. juuni 2011 16:21

Riigikogulane H

La Strada: Itaalia ringreis al. 255 €

eimar Lenk võrdles oma arvamusloos Delfile praegust aega ja aastat 1991. Minu mälestused "nõukaajast" pole aga sugugi nii sinised ja ilusad. Teie kirjeldused on neile lausa vastupidised.

Kui räägite tasuta arstiabist, siis minu kogemused olid vastupidised, sest arsti ei saanud ise valida, kuna olid ühega neist lihtsalt ametlikult justkui kokku laulatatud. See kuidas keegi oma kohustusi täitis, sõltus täpselt sellest, kui kohusetundlik ta oli.

Põhjalik ravi polnud igaühele võimalik. Siis polnud see riiklikult võimalik, kui sa ei kuulunud just valitud seltskonda, sest võrdsus oli vaid loosung. Otsustas tutvus ja rahakott. Sanatoorne ravi oli samuti valitute võimalus ja enamikel juhtudest sai määravaks parteitruudus.

Siingi oli eelisolukorras see osa ühiskonnast, kes toimis põhimõttel "kust tuul, sealt meel" ja olen veendunud, et ka teie [Heimar Lenk -toim] kuulute nende hulka. Kes toimis oma südametunnistuse järgi, polnud kuigi soodsas olukorras.

Minul isiklikult on sellest ajast meeles aga järgmised olukorrad. Oma probleemi pidin selgitama vene keeles, sest arst ei osanud eesti keelt. Spetsialisti juurde pääsesin tänu mõistva ja abivalmis teretuttavale. Oma retsepti pidin ootama tunde. Polnud ka harvad olukorrad, kui ootasin tunde, koju sain pimedal õhtul ja olin viimane mineja enne koristajat. Samuti oli ootamine suitsuses ruumis tavaline. Olen isegi käinud purjus arsti vastuvõtul.

Psühhiaatrid ei kuulanud sind, vaid hävitasid igasuguse usu paranemise võimalusse, nii et vastuvõtule minek muutus traumeerivaks. Psühholoog oli ainult unistus, seda abi sai vaid mõistvalt sõbralt-tuttavalt. Samuti polnud võimalik ravil olla vastavalt vajadusele, vaid selleks oli kindel limiit ja siingi oli paber inimesest tegelikult tähtsam.

Tulevik olenes sellest, kas kuulusid valitute hulka ja vastasid Nõukogude inimesele nõutud standardile ja siin olid kindlad normid. Psühhiaatri ooteruumis jäi meelde teade seinal: "Kes on psühhiaatrias arvel, ei saa luba välisreisiks." Nii oli reisimine teatud grupile hoopis keelatud. Siingi polnud tähtsust, kuivõrd raske su haigus on, aitas diagnoosist.

Võin siin tuua veel palju näiteid. Ka polnud jutt töövõimaluste ja suure töötasu osas nii ilus. Siingi määrasid su saatuse vaid tutvused. Polnud harvad ka ülekohtud. Kuidas mõista turuvarblaste kasutamist, kelle palk ei olnud tegelike töötegija suhtes võrdne. Palk olenes vaid sellest, kas olid tööl kohal või mitte. Kas sa seal ka tööd tegid või logelesid niisama, ei huvitanud kedagi.

Võibolla mõned tõesti igatsevad seda aega taga. Teie isiklikult kiidate antud aega sellepärast, et näida halastajana, kelle õlal saab nutta. Olen kindel, et peamised virisejad-kaeblejad on need, kes otsib probleeemi, aga mitte lahendust ja ootavad seda kellegi teise poolt kandikul.

Vigu tuleb tunnistada, aga ennast tuleb kõigepealt aidata ise. Vanasõnagi ütleb, et santi ei saa sundida, kui sant ise ei taha kõndida. Antud analoogiat saab kasutada igal tasandil. Kurb, kui riigikogus on nii palju selliseid, kes eelistavad probleemide suurendamist sellele lahenduste otsimisele. Vastaste materdamise asemel peaks nägema ühisosa. Tahaks näha kultuursemat käitumist valitutute poolt. Eneseupitamise asemel tahaksin kuulda nendepoolset lahendust.