13. juunil tähistavad üürnikud Omandireformi ohvrite leinapäeva

Reformi algusest möödub 20 aastat 

Üürnikud nõuavad

omandireformi ülekohtu heastamist! 

Eesti on koduomanike ühiskond! Avalik võim peab soodustama kodu omamist!

Need kaks loosungit on võetud Riigikogu menetluses olevast IRLi seadueelnõust koduomanike maamaksu vähendamise kohta. Selle seadusega tahavad Isamaliit ja Res Publica jätta ühiskonnale muljet, et nad kaitsevad kodukollet ja perekonda. Kuid ma ei saa neid uskuda!

Just need samad kaks erakonda on oma seadustega tuhandeid eestlasi julmalt oma kodudest välja ajanud. Nad on toime pannud uusküüditamise omaenda rahva kallal. Omandireformi käigus kaotas oma senise kodu umbes 100 000 inimest. Reformi algusest möödub järgmisel esmaspäeval, 13. juunil kakskümmend aastat. Kodust ilma jäänud üürnikud tähistava seda kurba päeva koos stalinliku küüditamise aastapäevaga, rõhutades eestlaste kahekordseid kannatusi.

Mart Laari esimese valitsuse ajal, kui sotsiaaldemokraat Liia Hänni näol seati sisse isegi reformiministri ametikoht, võttis reform kohutavad mõõtmed ja tagastavate majade üürnike hakati kohtlema kui elajaid. Stalin viis eestlased loomavaguneis Siberisse, eestlased ise küüditasid oma rahvuskaaslasi kui loomi nende kodudest otse tänavale. Kassid-koerad visati järele ja nii oli hulk juhuseid, kui vanainimene jäigi esimeseks ööks kuuse alla. Enamasti korjasid sugulased nad järgmisel päeval üles ja viisid kuhugi suvilasse või maale.

Ajakirjanikuna olen ise seda korduvalt pealt näinud ja lehte või teleekraanile pannud. Isiklikult olen omandireformi käigus kaotanud kodu kaks korda: kõigepealt ema-isa lapsepõlve kodu ja siis ka omanenda muretsetud kodu.

Kui eelmisel nädalal tulid rahvuslased välja nõudega kõik stalinlikule küüditamisele kaasa aitajad üles leida ja kohtu  alla anda, siis üürnikud ühinevad selle nõudmisega. Lisades aga omalt poolt, juurde, et vastutusele tuleks võtta ka Eesti omandireformi julmad ellu viijad.

17. septembril 1997. aastal esines selles samas kõnetoolis, kus praegu mina, Mart Siimanni valitsuse majandusminister, professor Jaak Leimann ja pakkus juba siis riigieelarve üheks prioriteediks sundüürnike kannatuste ja kodu kaotamise rahalise hüvitamise. Tsiteerin: “Tõepoolest 100 000 on neid inimesi, kes ei saanud läbi EVP-de oma korterit erastada…nagu kõik teised,“ ütles minister Leimann otse selle alasti tõe Riigikogu ees välja. Kahjuks ei jõudnud see valitsus kavandatut ellu viia, sest 25. märtsil tuli taas võimule Mart Laari valitsus, kes üürnike koduõigusest enam kuuldagi ei tahtnud.

Sotsiaalteadlane Aili Aarelaid on tähendanud, et omandireform on osa meie kultuuritraumast. “Terve pika perioodi elas eestlane, kui temalt maa võõrandati, kui ta sunnismaiseks ja seejärel pärisoriseks muudeti, ikkagi oma kodus, kuigi see ei olnud tema omand. Aga omand ei olnudki tähtis, tähtis oli kodu ise. Ka nõukogude ajal ei ole umbes kaks põlvkonda tegelikult mingit omandit saanud omada. Heal juhul oli see kooperatiivne omand. Ja siis tekitati omandireformiga olukord, kus korraga anti paljudele inimestele õigus öelda, et kellegi teise kodu on tema omand.“

Omandireformi ohvritest üürnikud ei unusta riigi poolt tehtud ülekohut ja ega pole loobunud ka nõudest ülekohus vabariigi valitsuse poolt heastada. Kui suur minister Leimannilt küsiti, kui suur oleks see kompensatsiooni suurus, siis vastas ta, et umbes 10 miljardit oleks see summa, millest 100 000 üürnikku ilma jäid, sest nad ei saanud oma korterit läbi EVP-de erastada. 

Tuletan meelde, et see summa öeldi välja 1997. aastal, selle aja korteri turuhindadest lähtuvalt. Möödunud on 34 aastat, kuid ülekohus kestab. Täna 2011. aasta 6. juunil nõuavad omandireformi ohvrid või nende järeltulijad ning nende esindusorganisatsioon Eesti Üürnike Liit riigilt kompensatsiooni küsimuse arutamist ja elamispinna praegusest turuhinnast lähtuvalt. Sajalt tuhandelt eesti kodanikult võeti ära nende kodu ja mitte keegi pole kavatsenud seda ülekohut heastada. Üksi valitsusjuht pole üürnikelt röövitud kodude eest isegi andestust palunud.

Vist vähesed siin saalis teavad või mäletavad, et Riigikogu, võttis 13. märtsil 1996.aastal vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide ratifitseerimisest”. Ma tuletan kogu rahvale meelde, et Eesti parlament tegi  seaduse vastu võtmisel reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!

See ebaõiglus kestab tänaseni. Kuid üürnikud ei kavatse edaspidi sellega enam leppida! Nad nõuavad inimõigusi sarnaselt Euroopaga ning oma kannatuste moraalset ja materiaalset heastamist riigi poolt.

Täna nädala pärast, 13. Juunil saab 20 aastat omandireformi algusest. Praegu oleks Andrus Ansipi valitsusel  õige  aeg alustada omandireformi ülekohtu heastamist ja üürnike kahjude kompenseerimist. Järgmise aasta riigieelarvet juba koostatakse.

XII Riigikogus 06.06.2011

Saalis esitasin eelpool toodud loost lühema variandi, mis saadaval Riigikogu koduleheküljel.