Heimar Lenk: eriti häirib mind tüdrukute ropp suu!

Karol Sepik, www.Publik.ee 22. oktoober 2011 16:01

Foto: Andres Putting Poliitik Heimar Lenk võrdleb Publiku palvel n-ö omaaegsete ning tänapäevaste noorte meelelahutamist ja lõbutsemist. Mees pöörab muu hulgas tähelepanu sõnakasutuse arengule. "Eriti häirib mind tüdrukute ropp suu. Kole kuulata," kurdab Lenk tänapäeva neidude kõnepruugi üle. "Mis puutub minu nooruse aja pidudesse, nad jäid põhiliselt kuldseisse kuuekümnendatesse aastatesse ja mõneti erinesid nad tänase põlvkonna omadest," meenutab Lenk. Klubides alkoholi ei saanud "Ei kavatse oma põlvkonda kiitma hakata, kuid niisugust joomist, kui ma praegu ööklubides tähele olen pannud, meie ajal polnud. Ma tean, et mind hakatakse ründama, et näen rohtu rohelisemana ja lund valgemana, kui praegu, kuid nii see oli." "Keegi vist ei usu, et 1960ndate aastate algul, ei olnud üheski Tallinna noorteklubis ega tantsusaalis võimalik alkoholi leida. Teda lihtsalt ei müüdud. Tundus suure revolutsioonina, kui 70ndate algul tegi esimese argliku sammu tolleaegse nn Vana Tombi klubi (praegune Mustapeade maja) tubli direktor härra Kraemer tõi keldrisaali sisse kuiva veini." Heimari esimene viinamälestus "Ma ei väida, et noored ei joonud. Poest ja kohvikust sai kõike kätte, naps ei maksnud midagi ja polnud ju keeruline tõsta enne tantsupidu pits või paar tuju loomiseks. Ka minu esimene mälestus viina võtmisest seostub enne ühe peoõhtu algust poistekamba peale ära limpsitud Vana Tallinna pudeliga." "Teine asi, mis eristab minu põlvkonda praegusest on see, et meie mingil juhul ei ropendanud me nii palju kui täna seda noorte seas tehakse. See vist ongi moes. Eriti häirib mind tüdrukute ropp suu. Kole kuulata. Ja kolmas asi on muidugi narkomaania. Meie ajal seda ei tuntud. Tähendab meil siin Eesti Nõukogude liiduvabariigis ei tuntud. Soome telekast nägime ikka." Kuuekümnestel pole kuhugi minna "Üldiselt olen ma alati pidanud lugu peenema seltskonna pidudest. Ka kooli ajal. Taolistest, kuhu tuldi kultuurselt suhtlema, teisi vaatama ja ennast näitama. Ka oma uut pintsakut või moodsat kaabut demonstreerima. Kus vaieldi elu mõtte, maailma vallutamise ja tõelise armastuse võimalikkuse üle. Need olid õhtud, mille juurde kuulus kerge flirt, kuhu tuldi üksinda, kuid lahkuti kahekesi." "Mis puutub tänaste kuuekümne aastaste daamide ja härrade ajaviitmist, siis Eestis selleks võimalused peaaegu, et puuduvad. Räägime vaid mingitest pensionäride õhtutest, kudumis- või laulmisringidest ja laulukooridest. Soliidseid vanemate härrade klubisid meil pole, daamide salonge samuti, kaasaja kõrtsid on 300 eurose pensioni jaoks kallid, välisreisidest rääkimata." Pole isegi kuulatavat raadiot "Ma lihtsalt kadestan vanemaealisi välisturiste, keda ma iga päev tööle tulles Riigikogu maja ees patseerimas ja Aleksander Nevski katedraali uudistamas näen. Kõik puha valgetes ülikondades, käes kallid Canon foto- või videokaamerad. Lisaks haistab nina peenikese konjaki lõhna, mida mõnes vanalinna baaris proovitud. Ja need tervete laevade kaupa saabuvad turistid on ikka oma kuue-seitsmekümne aastased, kelmikas naeratus näol ja priske pakk pensionieurosid taskus." "Meil pole isegi ühtegi nostalgilise muusika raadiojaama, mis vanemale seltskonnale noorepõlve bände mängiks. Maksumaksja raha eest töötavast Vikerraadiost võid kuude kaupa oodata mõnda Heli Läätse või Georg Otsa omaaegset kuulsat hitti. Rockikuninga Elvis Presley või Rock`n Rolli isa Bill Haley plaatidest rääkimata." "Mis kuuekümnendate põlvkonnal siis üle jääb? Tulla mõnes eramajas kokku, pudel Kännu Kuke likööri lauale panna, kirsikooki kõrvale ampsata ja nukra näoga vanu plaate kuulata. Pole siis vaja imestada, kui keegi puistab mälestusekilde, et kui tore elu ikka omal ajal oli."

Ärge lõhkuge Eestit ära!

Mul on hirm, et sel korral see just nii lähebki. Valitsuskoalitsioon, kes pole hakkama saanud kõrgete hindadega, elukalliduse tõusuga, kõrge inflatsiooniga, haridusreformiga, püüab maine säilitamiseks nüüd valdasid ühendama hakata. On vist igale normaalsele mõtlejale selge, et sunniviisiline Eestimaa ümber jaotamine ei vii meid kuhugi. Lätlased tegid seda ja suur osa omavalitsusi kahetseb seda tänaseni. Olen nende meestega rääkinud, nad hoiatavad meid, et me nende vigu ei kordaks. Ühinemine olgu vabatahtlik ja saadetud riigipoolse kopsaka toetusrahaga.

 

Kõigepealt tuleb küsida kohalike elanike ja omavalitsusjuhtide käest. Pole mõtet kahelda,

et  vastused tulevad enamuses negatiivsed, ehk siis ühinemise vastu. Valga linn püüdis moodustada kuuest naabervallast suure rõngasvalla. Asi läks lörri ja idee jooksis liiva. Ilma rahvaga nõu pidamata seda suurt asja edukalt ära ei tee.

 

Ääremaad on niigi juba tühjad ja manduvad üha. Värsked uurimused kinnitavad seda. Keda ühendada, kui mõlemad vallad nõrgad. Kahest viletsast suurt ja tublit on raske teha. Kes mäletab Nõukogude aega, teab täpselt kinnitada, et mahajäänud kolhoosi suure rikka külge haakides, kaotas kõigepealt suur. Väike ja vilets hakkas teda alla vedama. Kui õiget esimeest ei leitud, siis asi vedu ei võtnud. Nii ka täna. Kui entusiaste ja eestvedajaid, kes liitmisest tõepoolest tulu näevad ja oskavad selle ka tekitada, ei leia, siis asjast asja ei saa. 

Lisan pikema artikli samal teemal

 Jüri Landberg: Valdade-linnade lihtlabane liitmine ei paranda midagi

15. oktoober 2011

Haldusreform peaks olema halduse kui terviku ümberkorraldamine riigi paremaks funktsioneerimiseks. Meedia poolt kajastatu ja kõrgete riigiametnike poolt hiljuti väljaöeldu põhjal võib järeldada, et haldusreformi sisuks peetakse nende poolt eelkõige kohalike omavalitsuste liitmist suuremateks üksusteks, ilma muid toimimistingimusi muutmata.

Sellisel kujul on tegemist tegelikult haldusterritoriaalse reformiga, mis tähendab haldusterritooriumide ümberjagamist, suurendamist, vähendamist või ühendamist.

Asudes reformima kohalikke omavalitsusi, on vaja ühiskonnas esmalt ühtset arusaama, millises suunas liigutakse edasi omavalitsussüsteemiga — kas Lõuna-Euroopa ehk tsentraliseerimise või Skandinaavia ehk detsentraliseerimise suunas.

Senine areng alates 90-ndate aastate keskelt näitab, et toimunud on ühelt poolt ülesannete detsentraliseerimine, teiselt poolt aga finantseerimise tsentraliseerimine riigi suurema sekkumise kaudu. See tähendab, et kohalike omavalitsuste otsustusulatus on ahenenud. Lisaks tuleb arvestada, et kohalikele omavalitsustele ülesannete lisandumisega ei ole kaasnenud nende tulude kasvu.

Tegelikult näevad ka omavalitsused, et muutused on vajalikud. Alustama peaks aga küsimusega, miks on muutusi vaja. Kas tõesti on ainuke tõde see, et suur osa omavalitsustest on vähesuutlikud sellepärast, et nad on liiga väikesed. Omavalitsuste suurus on võimekuse puhul vaid üks näitaja. Selle kõrval ja nähtavasti hoopis kaalukam on finantseerimise süsteem ja ülesannete jaotuse otstarbekus.

Seega peaks analüüsima kõiki kolme komponenti, et hinnata omavalitsuste toimetulekut. Praegu palju kirgi üleskütnud omavalitsuse võimekuse indeksi analüüs kasutab ainult mahunäitajaid, kus pealegi poolte indeksi väärtuste käsitlemine on kaheldav. Seega selle analüüsi tulemusena saab rääkida vaid tinglikult omavalitsuse eeldustest praeguse finantseerimise süsteemi ja ülesannete jaotuse puhul toime tulla.

Püüdes analüüsida kohalike omavalitsuste finantseerimissüsteemi, võib tõdeda, et see ei võimaldagi omavalitsustel toime tulla kõigi ülesannetega tasemel, mis rahuldaks ühiskonda ja selle kõiki liikmeid. Kohalikele omavalitsusele pandud ülesannete täitmiseks ei piisa vahenditest, mida kehtiv rahastamissüsteem kohalike omavalitsuste tuludeks kavandab.

Keskvalitsuse väited, et ka riigil ei ole raha piisavalt, tähendab ühtlasi seda, et riik on võtnud endale ja pannud omavalitsusele ülejõukäivaid ülesandeid, mille täitmiseks riigil ei ole piisavalt vahendeid.

Omaette teema on kohalike omavalitsuste poolt ülesannete täitmise taseme piisavuse hindamine, kuna paljuski puuduvad kokku lepitud või seadusega pandud ülesande täitmise miinimumtasemed, kvaliteedi või mahu normatiivid vms. Siit järgneb küsimus — kuidas ja millega võrreldes väidetakse, et omavalitsused ei tule toime, ei ole suutlikud neile pandud ülesandeid täitma. Need väited on sellisel kujul pigem emotsioonide tasemel või lähtuvad mõnest üksikust juhtumist või püütakse nende abil riigi tegematajätmisi veeretada omavalitsuste kaela.

Kohalikud omavalitsused ei ole kõik tõesti võrdselt võimekad, aga selleks on erinevaid põhjuseid.

Esimese põhjusena võib nimetada asukohta. Riik on pealinna, mere, suurte infrastruktuuriobjektide (sadamate, lennujaamade ja magistraalteede) suunas kaldu. Tulenevalt sellest koondub ka ettevõtlus ja tõmbab üha kasvavas tempo ligi töötegijaid koos peredega. Seega nii maksud kui investeeringud on samasuunalised ja üha vähem jääb neid mujale, milleks on kogu Eesti, va mõned suuremad linnalised keskused ja nende ümbruskaudsed vallad.

Seega riik ei ole toime tulnud ettevõtluse tasakaalustatud paigutamise korraldamisega, töökohtade loomisele kaasaaitamisega ühtlaselt kogu riigis, regionaalpoliitika elluviimisega. Samas süüdistatakse aga ka selles omavalitsusi, et nad ei toeta ettevõtluse arengut, ei loo töökohti. Unustatakse ära, et omavalitsuste sellealane tegevus on piiratud nii seaduste kui võimalustega.

Üheks näiteks on nii omavalitsuste arenguks kui ka ettevõtluse arengu toetamiseks vajaliku maa olemasolu, kuid reformimata riigimaa või riigi omaduses oleva maa hulgast seda anda ei soovita. Nii et süüdistada omavalitsusi selles, et nende vähese võimekuse tõttu lahkuvad sealt elanikud, on küüniline.

Teiseks võib aga tuua omavalitsustele pandud ülesannete ebaotstarbeka jaotuse. Juba aastaid on selge, et iga omavalitsus üksinda ei peaks kõiki talle seadusega pandud, nn omavalitsuslikke ülesandeid täitma. Tuleks asuda korrastama ülesannete jaotust ja nende täitmise viise. Sellele ei pöörata aga tähelepanu ja väidetakse, et süü on ainult omavalitsuste väiksuses. Siin peab lisaks viitama ka ülesannete ebaotstarbekale jaotusele riigi ja omavalitsuste vahel.

Kohalike omavalitsuste seadustega reglementeeritava koostöö, sh koostööpiirkondade abil oleks võimalik täita mitmeid ülesandeid, mis ületavad ühe omavalitsusüksuse piire või mida on piisava mahu tagamiseks otstarbekas täita laiemas piirkonnas kui üks omavalitsus. Näiteks maakonnaplaneering ja koolivõrgu paiknemine maakonnas; jäätmetekäitlus; järelevalvealaste ülesannete täitmine jms. Nii tekivad erinevates valdkondades eri suurusega kootööpiirkonnad, kus omavalitsused koos peavad otsustama selle ülesande korraldamise. Täna seda teha aga ei saa või osadel juhtudel on väga keeruline. Seadusandlus koostööd tegelikult ei toeta.

Eelnevalt nimetatud valdkondlike koostööpiirkondade kaudu omavalitsuslike ülesannete täitmine ei nõua omavalitsuste liitmist. Samas otsustusõigus kohaliku elu küsimuste üle jääb alles, kohalikud elanikud jäävad oma esindusorgani kaudu otsustama ülesande täitmist ja kontrollima selle elluviimist. Otsustuspädevus ei kaugene nendest, mis aga võib juhtuda praeguste valdade mehhaanilisel liitmisel, millega võib kaasneda ka oht veelgi suuremale ääremaastumisele ja kiiremale elanike vähenemisele.

Võib-olla kõige valusamaks küsimuseks kujuneb aga hoopis teenuste kaugenemine elanikust. Kas elanike mobiilsus on kaasajal nii suur, et pole probleemi kui kaugele lapsed kooli, lasteaeda viia või muud vajalikku teenust saada? Ilmselt mitte. Maapiirkonna elanikud on tunduvalt vähem kindlustatud, vahemaad kaugemad jms. Põhimõte peaks olema, et igasugune ümberkorraldus ei tohiks muuta elanike olukorda halvemaks, vaid paremaks.

Lõpetuseks — haldusreformi eesmärgiks peab olema halduskorralduse kaasajastamine ja paremaks muutmine, mille tagaks ülesannete ja nende täitmise korralduse ülevaatamine ja vastava finantseerimissüsteemi kujundamine. Seni propageeritav haldusterritoriaalne reform, jättes puudutamata sisulised küsimused, sellele eesmärgile ei vasta ega lõppkokkuvõttes taga elanike olukorra paranemist.

Autor on Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimees

Lõpuks Eestis ka ausad valimised!

 

Tõepoolest vahva, et ükskord jõudsime ära oodata ühe riigiasutuse juhi ausa valimise. Alalõpmata on taoliste hääletamiste puhul läbinähtavaid petuskeeme ja pärastisi parastamisi, et tehti sohki jne. Oleme sellega täiesti harjunud. Kui meenutada president Meri aegseid pangajuhi valimisi, siis erinevad need tänasega võrreldes nagu öö ja päev.

Tuletagem meelde kuidas Vahur Kraft ametist maha võeti, talle miljon krooni lahkumise hüvitist maksti ja siis hiljem Kadrioru käsul samale kohale tagasi „valiti“. Vahepeal ametisse pandud pangajuht ja TPI majandusteaduskonna teadurist rahandusspetsialist Ventsel astus omal soovil ametist tagasi, olnud seal vaid 3 päeva. Siis liikusid kuulujutud, et Eesti pangas on nii mustad asjad, mida keegi ei tohi näha ja seepäarst astus Lennart ise vahele ning pani Krafti ametisse tagasi. Õnneks läks seekord asi läbipaistvamalt. Kindlasti on Hansson parem pangajuht, kui oleks Jürgen Ligi olnud. 

Eesti Panga nõukogu valis teisipäeval keskpanga järgmise presidendi kandidaadiks Ardo Hanssoni. Kaheksa liikmega nõukogus toimunud salajastel valimistel sai Hansson 5 häält ja teisena lõppvooru pääsenud Andres Sutt 3 häält, teatas Eesti Pank.
Hansson peab läbima kuni kolm kuud kestva kaitsepolitsei julgeolekukontrolli. Seejärel tutvub nõukogu kogutud andmetega ja saab teha riigi presidendile ettepaneku nimetada Hansson keskpanga presidendi ametisse.
 

Hansson juhib Maailmapanga majanduspoliitika osakonna tööd Hiinas. Alates 1998. aastast Maailmapangas töötav Hansson on lisaks Hiinale töötanud Ida-Euroopa ja Balkani riikidega. Ta oli Eesti Panga nõukogu liige aastail 1993–1998, Eesti peaministri majandusnõunik aastail 1992–1995 ja 1997 ning välisministeeriumi nõunik aastail 1991–1992. Hansson oli ka Eesti krooni rahareformi juhtinud rahareformi komitee liige. Varasemalt on ta töötanud mitme maineka ülikooli juures. Ta on avaldanud arvukalt majanduspoliitilisi artikleid. Ardo Hanssonil on Harvardi ülikooli majandusteaduse doktorikraad.

Keskpanga presidendi võimalike kandidaatidena seadsid nõukogu liikmed septembri alguses toimunud koosolekul üles Ardo Hanssoni, Jürgen Ligi, Andres Suti ja Andres Tupitsa. Nõukogu koosolekul toimunud hääletuste tulemusel pääsesid lõppvooru Hansson ja Sutt.

Seeniori võrdsed võimalused?

On nad olemas? Pean silmas pensionäride võrdseid võimalusi elada, nii nagu teised. Kindlasti mitte. Kuigi nii mõnigi töötu lugeja vaidleb mulle kohe vastu, et mis neil vanematel viga. Kindel sissetulek ja abielupaaril veel kahekordne pension ju olemas. Ka neil on õigus. Kuid mina räägin asjast laiemalt, sest 1.oktoobril peetava eakate päeva moto: võrdsed võimalused kõigile, kohustab meid selleks.

Seda päeva tähistatakse ÜRO ettepanekul 1981. aastast peale ja iga aasta oktoobri alguses tuletatakse kogu maailmale meelde, et eakas inimene on ühiskonnale vajalik, teda tuleb austada, hellalt hoida ja tema elukogemusi võimalikult palju arvesse võtta.

Õnneks hakkab meil aeg, mil töökuulutustes seisis kindlal kohal nõudmine, et kandidaat olgu kuni 35 aastane, mööda saama. Kuid noor ja rikas mees on jäänud edukuse etalooniks siiani. Euroopa kogemus, kus rikkana kujutatakse ikka halli pea ja kalli ülikonnaga vanemat härrat, pole meile veel jõudnud. Nii nagu puuduvad siinmail elutarga näoga telediktorid ja suurte kogemustega ministrid.

Eakate tööhõive üldiselt praegu suurt muret ei tee, üle kolmandiku pensioni saajaist käib tööl. Viimastel aastatel levib tendents vanemaid isegi keskastme juhtideks panna, sest nad on reeglina täpsemad, neil on suur kogemus ja kohusetunne. Nii ongi kurb kuulda, kuidas nooremad vahel tänitavad, et vanemad neilt töö nina alt ära võtavad. Nad unustavad, et selle väikese raha eest, mis makstakse vanemaile, noored tööle ei lähekski. Kuid eakaile on ka väke juurde teenimise võimalus suur asi, sest ainult pensionirahale lootmine tähendab enamasti ka elamist alla vaesuspiiri.

Meie 287 eurone (4500 krooni) keskmine pension on viletsaim kogu Euroopa Liidus. Selle eest saab tasuda vaid eluaseme kulud ja viletsasti süüa. Tuleb lisada, see keskmine arvestab ka kõrgeid eripensione, 80% eakaist saab vaid pisut üle 4000 krooni kuus. Nüüd lubab valitsus järgmisel aastal 13 eurot juurde panna. Võrdluseks soomlaste keskmine pension oli eelmisel aastal 1300 eurot ( 20 000 krooni).

Eesti Ekspress juba jagas noorematele õpetusi, kuidas tuleks kümmekond aastat kusagil välisriigis tööl käia, et siis hiljem sealt ka inimväärset vanadusraha saada. Tundub, et noorte suur väljaränne, iga viies Balti ketis osaleja on kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud, pakub lähiaastail väljakutset vanemaile. Tühjaks jäänud madalapalgalised töökohad tulebki täita küpsema põlvkonna esindajail. Nii, et see, mis riigil tegemata, tuleb vanemal rahval endal ära teha. Püüdkem siis ennast vormis hoida ja vaadakem sagedamini töökuulutusi! Koos väikese lisateenistusega teeme pensionipõlve rikkamaks!  

Erinevalt Lääne maailmast, on meil tegemata jäänud ka eakate ehk siis elutarkade kaasamine riigi või omavalitsuse juhtimisse. Nii-öelda nõuandva häälega. Seega tuleks ka Valgamaal  volikogudesse ja nende komisjonidesse julgemini erksaid vanemaealisi valida. Nende kogemus ja võrdlemisvõime eelmiste aegadega kuluks volikogu majas hädasti ära.

Seltskondlikus tegevuses lööme me Euroopa kolleege ehk isegi ära. Tuleb kiita nii tegijaid-lauljaid, tantsijaid ja näitlejaid kui ka nende toetajaid omavalitsusi. Alates Sangastest ja lõpetades Valga linnaga võib laval näha vanema põlvkonna kõrget esinemiskunsti, lusti ja rõõmu tehtust enesest. Üha suuremaks probleemiks kujuneb aga vanema rahva liikumisvabadus. Kütuse kõrge hind on busside tellimise väga kalliks teinud ja nii tuleb uue teatritüki näitamine kodust kaugemal tihti ära jätta.

Kahekordne Oscari filmiauhinna võitja, ka paljude meie lugejate lemmik ja nüüd 73aastane Jane Fonda avaldas hiljaaegu raamatu, millele pani pealkirjaks „Parimad päevad“. Nende paremate all peab filmitäht silmas omaenda pensioniaega. „Ma pole iial olnud nii vaba ja võinud aega vaid iseendale pühendada, kui seda minu elufilmi kolmandas vaatuses,“ kirjeldab filmidiiva pensioniea eeliseid. Kuigi liikuda tuleb tal kunstliku põlve- ja puusaliigesega, püüab ta võimalikult aktiivne olla. Oma paksus raamatus pühendab kolmandat korda abielus olev Fonda hulga lehekülgi soovitustele, kuidas ka vanemas põlves armastust, meest ja voodit nautida.

Ma ei kasutanud selle artiklis kordagi sõna pensionär. Soovitan seda teilegi. Ehk proovida moodsat sõna-seenior? Aga veelgi parem, kui ütleme üksteisele ikka lihtsalt ning siiralt: proua ja härra! 

                   

Kas näpud on päris põhjas?

Tundub, et on vist küll. Nii riigil kui rahval. Vähemalt lihtrahval.

Ei mäleta mina oma elu jooksul, et eestlane oleks nii vaeseks tehtud, et talve küttepuid pidanuks ostma järelmaksuga. Nüüd oleme siis põhjas ja pakume vaesemale rahvale küttpuid järelmaksuga.

Sellest teatasid nüüd riigimetsamajandid. Sealjuures müüakse 3 meetri pikkusi ja veel kuivamata puutüvesid. Vaene perekond peab need puud ise veel kuigimoodi lühikesteks halgudeks lõikama.

Rahvale on puud nii kalliks tehtud, et osta enam ei jõua, aga Narva elektrijaamadesse ajame puid vagunite kaupa alla. Ja nii ajame ka puidu hinna üles. Kallid inimesed mõelgem korraks oma peaga, mis ikka toimub!

 

Lisan Delfist võetud uudise.

 

RMK hakkas küttepuitu järelmaksuga müüma

Delfi Majandus

13. september 2011 15:39

2011. aasta viimaseks kvartaliks on Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) reserveerinud eraisikute ostusoovide täitmiseks kuni 15 000 kuupmeetrit küttepuitu. Seejuures on eraisikutel esmakordselt võimalus küttepuidu eest tasuda järelmaksuga.

„RMK koostööpartneri vahendusel saavad tarbijad tasuda küttepuidu tellimuste eest ka osade kaupa, mis võimaldab jagada ühekordset suuremat kulutust pikema ajaperioodi peale,“ selgitas RMK puiduturustusosakonna juhataja Ulvar Kaubi. Teenuse osutajaks on finantseerimislahendusi pakkuv Cofi AS.

RMK-st saab eratarbija osta kolmemeetriseid küttepuid, mida ostja peab ise parajaks saagima ja kuivada laskma. “RMK küttepuidu varud on eraisikute vajaduste rahuldamiseks piisavad, seda jätkus meil nii eelmisel talvel kui kindlasti ka tänavu,” ütles Ulvar Kaubi ja lisas, et ka hinnatase on hetkel tarbijasõbralik.

Poole koorma ehk 10 m3 kolmemeetriste küttepuude kojutellimisel on hind 45 eurot kuupmeetri kohta koos käibemaksuga, täiskoormal (24 m3) on kuupmeetri hind 36 eurot. Tulenevalt veokaugusest lisandub kaugemale kui 50 km transpordi eest 4 eurot.

Ostetud küttepuidu eest saab tasuda ettemaksuga või 4-12 osamaksega. Järelmaksu taotleja peab olema eraisik vanuses 24-70 aastat. Järelmaksu intress on 24,9% aastas arvestatuna lepingu jäägilt, lisaks on lepingu sõlmimise tasu 15 eurot ja igakuine haldustasu 0,9 eurot. Igakuiste osamaksete tasumine toimub lepinguga koos sõlmitava otsekorralduslepingu alusel.

Kas poliitilist eliiti hävitatakes teadlikult?

Hiljuti meedias avalikustatud Wikileaksi materjale lugedes taoline mulje jääb.

30. augustil  refereeris ajakirjandus senis salajast dokumenti, milles USA saatkond Tallinnas ütleb järgmist: "Isegi peavooluerakondadesse kuuluvad vene keelt rääkivad poliitikud näevad kohalike vene erakondade nõrkuse taga valitsuse vandenõud.“ Tsitaadi autoriks on Ameerika Ühendriikide saatkonna ajutine asjur Eestis Karen Decker ja see pärineb 2008. aasta juulis tehtud ettekandest, mille Wikileaks nüüd avalikustas.

Reformierakondlane Sergei Ivanov süüdistas 2007. aastal kaitsepolitseid selles, et 90. alguses hävitas see teadlikult vene eliiti. "Sergei Ivanov, koalitsiooni juhterakonna Reformierakonna etnilisest venelasest liige, süüdistas, et varastel 90. aastatel KAPO eesmärgipäraselt "hävitas" Vene eliiti hirmust, et Venemaa kasutab neid mõju saavutamiseks," seisab USA saatkonna dokumendis.

 

Kui nüüd vähegi pea tööle panna ja paralleele tõmmata, võib ameeriklaste toodud analüüsi abil seletada ka mastaabset kampaaniat Eesti Keskerakonna ja tema esimehe Edgar Savisaare vastu. See kestab juba teist aastakümmet ja viiakse põhiliselt ellu peavoolu meedia kaasabil. Ei möödu vist ühtegi päeva, et mõni internetiportaal või ajaleht ei tooks ära mõnda negatiivset uudist või arvamusavaldust keskmeeste ja nende esimehe tegevuse kohta. Aegajalt kutsutakse ellu mõni suurem operatsioon nagu lindi-või kirikuraha skandaal, mis peanuks parteijuhi autoriteedi lõplikult murdma. Siiani pole seda suudetud, sest ei lindistamise ega raha küsimise fakte pole avalikkusele suudetud esitada. Küll on läinud korda kahjustada erakonna mainet.

 

Parafraseerides ettekannet vene eliidi hävitamisest võime tulevikus ehk lugeda analoogset välismaale saadetud raportit ka keskerakonna tasalülitamise mehhanismi kohta: isegi peavooluerakondadesse kuuluvad poliitikud näevad Eesti Keskerakonna kui riigi suurima opositsioonijõu poliitiliselt areenilt tõrjumise taga valitsuse vandenõud.

Meil on üks laps!

Sõnavõtt Eesti Keskerakonna XIII kongressil Tallinnas Nokia kontserdimajas 2011. aasta 27.augustil

 

Lupeetud erakonna- ja mõttekaaslased!

Meil on üks ühine laps! Ta on praegugi paljudel käevahel või põlvedel. See lapsuke on meie kõigi ajaleht - Kesknädal. Oleme teda hellalt hoidnud juba kaksteist aastat. Mäletan täpselt seda päeva 1999. aasta 18. augustil kui Urmi Reindega, kes tänaseni lehte toimetab, Kesknädala esimest numbrit heldimusega käes hoidsime.

Nüüd aga kuulen ma üksikuid hääli, kes lehe kinni tahaks panna. Miks? Aga sellepärast, et Kesknädal kirjutab õigust. Sealt loed seda, millest teised lehed ei kirjuta. See on ajaleht mõtlevale inimesele: loe ja mõtle on lehe moto. Kuid tundub, et mõnele erakonna mõtlevad liikmed ei meeldi. Neile jätkub suurest meediast, mis ei väsi Keskerakonda, tema poliitikat ja esimeest ründamast.

Kui vaadata tagasi paarile kuule, mis kongressile eelnesid, siis lihtsalt ei suutnud enam kõiki neid halbustavalt lahmivaid lugusid Keskerakonna ja Savisaare vastu ära lugeda. Samamoodi ei jõudnud enam Ratase perekonna kiitust, Seppiku, Laaneti kangelastegusid peast läbi lasta. Seda kõike oli niivõrd palju. Täpselt sama nagu Arnold Rüütli ja Toomas Ilvese valimisdebati ajal, kui Rüütel tehti lehtedes maatasa, Ilves tõsteti taevasse. Kuid kui kohtuti ühises telesaates, selgus, et Arnold oli mäekõrguselt Toomas - Henrikust üle. Ka nüüd Keskerakonna sisevalimiste päevil näeme, kui kallutatud on Eesti ajakirjandus.

Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et Kesknädalt on meile hädasti tarvis ja teda on vaja toetada ning arendada. Just sellisena, nagu ta meil praegu on. Paber-väljaandena ja omas heas klassikalises kujunduses koos huvitava sisuga. Muidugi peab kõrval olema hea veebiväljaaane, kuid üksi sellest jääb väheseks.

Ma ei mõista, miks Mart Viisitamm järsku ajalehe vastu välja astub? Kunagi tegime lehte koos ja kõik oli kenasti. Tuletan kolleegile meelde, et ka oma armastatud abikaasa Hilvi leidis ta meie sõbralikust toimetuse kollektiivist ja viis ta siis suvepealinna Pärnusse.

Kallid kaaslased! Hoidkem Kesknädalt! Teistel erakondadel nii tugevat lehte ei ole.

Tahtsin lõpetuseks värske lehega lehvitada, aga Urmi arvas, et pole vaja. Et nii on varemgi olnud. Tehkem siis seekord vastupidi. Kõiks siin saalis, võtkem Kesknädala ja tema sõsarajalehe Seitse Päeva kätte ning lehvitagem pea kohal kõvasti. Nii, et kõik näeksid ja fotograafid jäädvustaksid, kuivõrd me oma lehte hoiame ja armastame. Elagu Kesknädal! Elagu Keskerakond!