Seda päeva tähistatakse ÜRO ettepanekul 1981. aastast peale ja iga aasta oktoobri alguses tuletatakse kogu maailmale meelde, et eakas inimene on ühiskonnale vajalik, teda tuleb austada, hellalt hoida ja tema elukogemusi võimalikult palju arvesse võtta.
Õnneks hakkab meil aeg, mil töökuulutustes seisis kindlal kohal nõudmine, et kandidaat olgu kuni 35 aastane, mööda saama. Kuid noor ja rikas mees on jäänud edukuse etalooniks siiani. Euroopa kogemus, kus rikkana kujutatakse ikka halli pea ja kalli ülikonnaga vanemat härrat, pole meile veel jõudnud. Nii nagu puuduvad siinmail elutarga näoga telediktorid ja suurte kogemustega ministrid.
Eakate tööhõive üldiselt praegu suurt muret ei tee, üle kolmandiku pensioni saajaist käib tööl. Viimastel aastatel levib tendents vanemaid isegi keskastme juhtideks panna, sest nad on reeglina täpsemad, neil on suur kogemus ja kohusetunne. Nii ongi kurb kuulda, kuidas nooremad vahel tänitavad, et vanemad neilt töö nina alt ära võtavad. Nad unustavad, et selle väikese raha eest, mis makstakse vanemaile, noored tööle ei lähekski. Kuid eakaile on ka väke juurde teenimise võimalus suur asi, sest ainult pensionirahale lootmine tähendab enamasti ka elamist alla vaesuspiiri.
Meie 287 eurone (4500 krooni) keskmine pension on viletsaim kogu Euroopa Liidus. Selle eest saab tasuda vaid eluaseme kulud ja viletsasti süüa. Tuleb lisada, see keskmine arvestab ka kõrgeid eripensione, 80% eakaist saab vaid pisut üle 4000 krooni kuus. Nüüd lubab valitsus järgmisel aastal 13 eurot juurde panna. Võrdluseks soomlaste keskmine pension oli eelmisel aastal 1300 eurot ( 20 000 krooni).
Eesti Ekspress juba jagas noorematele õpetusi, kuidas tuleks kümmekond aastat kusagil välisriigis tööl käia, et siis hiljem sealt ka inimväärset vanadusraha saada. Tundub, et noorte suur väljaränne, iga viies Balti ketis osaleja on kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud, pakub lähiaastail väljakutset vanemaile. Tühjaks jäänud madalapalgalised töökohad tulebki täita küpsema põlvkonna esindajail. Nii, et see, mis riigil tegemata, tuleb vanemal rahval endal ära teha. Püüdkem siis ennast vormis hoida ja vaadakem sagedamini töökuulutusi! Koos väikese lisateenistusega teeme pensionipõlve rikkamaks!
Erinevalt Lääne maailmast, on meil tegemata jäänud ka eakate ehk siis elutarkade kaasamine riigi või omavalitsuse juhtimisse. Nii-öelda nõuandva häälega. Seega tuleks ka Valgamaal volikogudesse ja nende komisjonidesse julgemini erksaid vanemaealisi valida. Nende kogemus ja võrdlemisvõime eelmiste aegadega kuluks volikogu majas hädasti ära.
Seltskondlikus tegevuses lööme me Euroopa kolleege ehk isegi ära. Tuleb kiita nii tegijaid-lauljaid, tantsijaid ja näitlejaid kui ka nende toetajaid omavalitsusi. Alates Sangastest ja lõpetades Valga linnaga võib laval näha vanema põlvkonna kõrget esinemiskunsti, lusti ja rõõmu tehtust enesest. Üha suuremaks probleemiks kujuneb aga vanema rahva liikumisvabadus. Kütuse kõrge hind on busside tellimise väga kalliks teinud ja nii tuleb uue teatritüki näitamine kodust kaugemal tihti ära jätta.
Kahekordne Oscari filmiauhinna võitja, ka paljude meie lugejate lemmik ja nüüd 73aastane Jane Fonda avaldas hiljaaegu raamatu, millele pani pealkirjaks „Parimad päevad“. Nende paremate all peab filmitäht silmas omaenda pensioniaega. „Ma pole iial olnud nii vaba ja võinud aega vaid iseendale pühendada, kui seda minu elufilmi kolmandas vaatuses,“ kirjeldab filmidiiva pensioniea eeliseid. Kuigi liikuda tuleb tal kunstliku põlve- ja puusaliigesega, püüab ta võimalikult aktiivne olla. Oma paksus raamatus pühendab kolmandat korda abielus olev Fonda hulga lehekülgi soovitustele, kuidas ka vanemas põlves armastust, meest ja voodit nautida.
Ma ei kasutanud selle artiklis kordagi sõna pensionär. Soovitan seda teilegi. Ehk proovida moodsat sõna-seenior? Aga veelgi parem, kui ütleme üksteisele ikka lihtsalt ning siiralt: proua ja härra!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar