Piinlik Vaino Väljase ees!

Kirjutama sundis mind ühe naisterahva telefonikõne Vikerraadiosse. Tema tundis muret, miks kuulsa Hiiumaa mehe Vaino Väljase 80. juubel riigis maha magati. Kuigi teine kuulaja täpsustas, et Maalehes ilmus Väljase kohta artikkel, jäi esimese kuulaja arvamus peale. Eesti riik Väljase sünnipäevast välja ei teinud.

Arvestades mehe hindamatuid teeneid eestlaste ees, on välja kujunenud situatsioon muidugi äärmiselt piinlik. Vähemalt peaminister Andrus Ansip oleks pidanud initsiatiivi näitama ja oma endise parteikaaslase juubeli riiklikule tasemele tõstma. Peaminister võinuks seda teha. President Ilvesest ma ei räägi, sest tema tollaseid aegu Eestimaal nii hästi ei tunne ja eks nn. „endised“ tekita temas teatavat kõheduse tunnet.

Väljase poliitiline pagas on nii suur, et sünnipäeva võinuks vabalt teadusliku konverentsiga tähistada. Enamik tema kaasvõitlejaist on veel heas vormis, nagu ta isegi ja kõnelejaid teadusfoorumile jätkunuks. Kindlasti vääriks mees ka paksu raamatut, telesaadet, filmi. Aga meil kahjuks pole kombeks neid asju riigi poolt korraldada, kuigi antud juhul on tegemist selle riigi enda taastajaga. Ajaloolise tõe huvides märgin, et lisaks Maalehele tähistas sisuka artikliga Väljase juubelit ka ajaleht Kesknädal.

Olles ise kahekskümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses otse ajalooliste sündmuste keskel ja nähes paljude otsuste sündimist oma silmaga pealt, võin kinnitada, et Väljase rolli Eesti taasiseseisvumise protsessis on raske üle hinnata. Oli hetki, kus kõik olenes vaid temast.

Kasvõi 1988. aasta 16. novembri iseseisvuse deklaratsiooni vastu võtmine Toompeal. Kuidas oleks võinud selle dokumendi hääletamine minna, kui istungit poleks juhatanud parteijuht Väljas isiklikult, kes ka deklaratsiooni poolt esimesena saalis käe tõstis.

Töötades neil päevil Ostankino televisiooni ja raadio korrespondendina, võin kinnitada, et tolleaegne Moskva arvestas vaid ühe inimese arvamusega Eestis. Selleks oli kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär. Sellest, mis Väljas arvas ja ütles, lähtus ka üleliiduline keskkomitee.

Mulle meenub üks pikk, ligi pooletunnine intervjuu Väljasega. See oli Ostankino eritellimus ja talle omistati väga suurt tähtsust, sest ta pidi jahutama teiste liiduvabariikide himu suveräänseks saada. Esinejale oli see erakordselt raske katsumus, sest iga sõna tuli hoolikalt valida ja seda teha veel vene keeles. Salvestasime materjali partei keskkomitees, praeguses välisministeeriumi majas. Ümberringi seisis hulk aparaadi töötajaid, kes kõik hinge kinni pidades hoidsid pöialt, et sõnad ometi sassi ei läheks. Ikkagi ju võõras keeles. Väljas tuli katsumusest hiilgavalt välja ja saime esinemise kätte esimesel katsel. Oma rahulikus kõnetoonis ütles kohalik kõrgeim parteitöötaja silma pilgutamata telekaamerasse, ehk siis 250 miljonilisele vaatajaskonnale otse välja, et Eesti tahab saada iseseisvaks. See videolint oli Moskvale šokk, kuid see lasti eetrisse.

Tänase päeva noorem põlvkond vaevalt, et mõistab, millega laulva revolutsiooni aegsed Eesti riigijuhid riskisid. Iga nende eestimeelne esinemine kujutas noateral käimist. Viimane kui sõna kanti julgeoleku poolt Moskvas ette. Kremli mõistes olid nad kõik riigi reeturid. Väljas, kui kõrgeim parteitegelane reetur number üks. Sõja seaduste järgi ootanuks neid maha laskmine, rahuaja kriminaalkoodeks nägi ette pikki vanglaastaid.  

Et meie laulev revolutsioon veretult kulges, on Väljasel suur roll. Oli ennekuulmatu, et partei esimene sekretär revolutsionääridega samal poolel seisab. Eestis nii juhtus. Ja see aitas meid kõvasti. Ilma esimese sekretäri nõusolekuta, naljalt miilitsat või eriüksusi rahva vastu ei saadetud.

Aega veel on. Ehk leidub mõnes meie esimese ešeloni tegijas riigimehelikkust näha Vaino Väljase tegelikku ajaloolist rolli  iseseisva riigi taassünnis. Ehk suudaks keegi ennast ületada ja ütleks selle kõva häälega välja. Keegi otsustajatest peaks seda tegema.

Aaviksoo: tõdegem, mittetõde pole tingimusteta halb.

Elagu! Pooltõdede ja valede maailm on meil kõrgel tasemel, valitsuse tasemel, heaks kiidetud. Kui nii, siis peame arvestama, et samade reeglite järgi nagu vastne haridusminister, käitub ka kogu meie riik. Tegelikult on ammu juba seda teinud, ainult et üles tunnistamist pole senini esitatud. Nüüd on ta kohal. Eks siis samade  reeglite järgi peame suhtuma uude koalitsioonileppesse, noorsoo ja vanuripoliitikasse. Kindlasti ka kaitsepoliitikasse. Eriti meie sõdurite osalemisse Afganistanis ja mujal, kuhu ookeani tagused peremehed meid kutsuvad.

Ega USA parem pole. Kas kunagi selgub tõde Iraagi okupatsiooni kohta. Kuhu kadusid sealsed keemiarelvad? Neid ei leitud, kuid just keemiarelva mindi ju hävitama. Muidugi leiti hoopis naftat ja muid rikkusi, mida nüüd ameeriklaste ning juutide firmad käsutavad.

Kui nõukogude väed Afganistani läksid, siis nimetas Moskva seda operatsiooni piiratud väekontingendi sisseviimiseks, kes pidid kaitsma kohalikku elanikkonda ja tagama riigi demokraatliku arengu. Nüüd räägib USA president täpselt sama sõnaraamatu järgi. Liibüas viibivat piiratud väekontingent, kelle ülesandeks pole mitte praeguse võimu kukutamine vaid kohaliku elanikkonna kaitse ja riigi demokraatliku arengu tagamine. Tõde oleks hoopis lihtsam välja öelda: nafta. Kuid Aaviksoo väidab, et pooltõde elanikkonna kaitsest on parem kui päristõde naftast.

Aga 11. september? Kas ükskord näidatakse teleekraanil kaksiktornidele sõja kuulutajaid. Ehk siis katastroofi tellijaid? Või nende fotosid, kes lennuki valele kursile suunasid? Või hoopis neid hulgalisi ohvreid, kes lennukis istusid. Kas nad on tuvastatud? Me ei tea ju tegelikult midagi. On ka hulk tõendeid, et tornid hoopis lõhati seestpoolt ja lennukil, mis moe pärast torni rammis, polnud aknaid. Et see polnudki reisilennuk vaid hoopis nukk.

Mida me tegelikult teame Estonia huku kohta? Peaaegu, et mitte kui midagi. Ehk vaid seda, et laevakere valati tsementi täis, et keegi sisse ei saaks. Miks oli tarvis seda teha? Keegi pole vastust andnud. Minister, kes asjaga tegeles, puhkes teleekraanil nutma. Seda nägin ma oma silmaga. Ülejäänu on kõik luule valdkonda kalduv.

Nüüd siis ütleb endine kaitseminister ja värske haridusminister, et kõik eelpool toodu peabki nii olema ja käib reeglite järgi, mis läänemaailmas heaks kiidetud. Eestis ka! Kole mõelda, et niisugune õilsa vale ja pooltõdede sõdur hakkab eesti lapsi õpetama. Millise põlvkonna me sellise hariduspoliitika najal üles kasvatame? Eestlase, kes mitte kunagi teile otse silma ei julge vaadata.         

Ansip ütleb, et raha pensionide tõusuks jätkub?

Seda on kena kuulda, et raha pensionitõusuks jätkub. Aga kas jätkub oravatel poliitilist tahet? Tahet elatusraha suurendada? Vaid mõni päev pärast valimisi öeldi valitsuse pressikonverntsil otse välja, et tõstetakse jah pensione, aga vaid 3-6% ja sedagi alles aasta pärast. Kui arvestada, et tänavu elatusraha ei kasva ja eelmisel aastal tõsteti seda kolm korda vähemas mahus, kui lubatud, siis tekib küsimus, millest vanarahvas elab. Hinnad on ju vahepeal tõsnud oma paarkümmend porotsenti, energiale isegi kolmandiku ja mõnede toiduainete osas kuni 80%.

Mina igatahes kahtlen, et valitsusjuhil oleks suur soov kallist raha pensionäride peale kulutada. Seni pole seda näha olnud. Kui valitsus nii käitub, nagu nädal tagasi istungil lubas, siis saavad vanemad inimesed järgmise aasta aprillis juurde vaid paarsada krooni! Aga sinnamaani on ju terve aasta oodata, kuid hinnad üha tõusevad.

Huvitav, et eakate poliitika on Reformierakonna ja IRL-i valitsemisprogrammis peaaegu olematu. Midagi konkreetset seal öeldud pole. Isegi mitte umbkaudseid numbreid pole välja toodud. Vaid väärika vananemise eest lubab järgmine valitsus seista.  

Täna peale Reformmierakonna volikogu rääkis Ansip, et praegused majanduse kasvunumbrid on head, kasvuprognoosid vaid tõusevad ning kui pensioniindeks suureneb, tõuseb järgmisel aastal ka pension. Pensionitõusu suurusega ta spekuleerima ei tahtnud hakata, ent raha taha tema sõnul kindlasti asi ei jää. Väga kahtlane, kui peaminister ütleb, et raha on küll, kuid ta ei oska öelda kui palju sellest vanarahva arvele võib kirjutada.

Pensionärid said jälle petta!

Kuigi paljud vanema ealistest andsid hääle just Ansipile ja tema meeskonnale. Paistab, et pärast valimisi see enam ei loe. Hääled käes ja vanarahvas unustatud. Koalitsioonileppest on pensionärid lihtsalt kadunud. Seda vaatamata valimiskampaaniale, kus Ansip ei väsinud kordamast, et pensionärid ärgu tuleviku pärast muretsegu. Nüüd on muretsemiseks põhjust küllaga. Eakate poliitika on Reformierakonna ja IRL-i valitsemisprogrammis peaaegu olematu. 

Ma toon need kohad välja, mis mul koalitsioonileppest eakate kohta leida õnnestus:

Väärtustame riigi hea majandusarenguga kaasnevaid kõrgemaid sissetulekuid, tegelikele vajadustele vastavaid inimväärseid toetusi ja väärikat vananemist

Stabiilne pensionitõus:

a. pensionitõusu eelduseks on aruka ja konservatiivse majandus- ja rahanduspoliitika jätkamine, mis kindlustab majanduskasvu ning uued töökohad;

b. väärtustame sotsiaalselt aktiivset elu, mis tagab pensionile jäädes suuremad sissetulekud ning loob kõigile võimaluse töötada nii kaua kui ise soovitakse.

Eakatele suunatud teenuste arendamine: tagame eakatele paremad hooldusravi ja koduõenduse võimalused. Demograafilisest seisundist tulenevalt eelistame rahastada hooldusravi ennaktempos ning rajame igasse maakonda kaasaegsed hooldusravikeskused.

See on ka kõik. Vähemalt mina vanainimestele pühendatud punkte, rääkimata peatükkidest rohkem ei leidnud. Ja ometi andis suur osa eakaid oma hääle just valitsusliidu erakondadele. Lootuses, et pensione peagi tõstetakse. Vaid mõni päev pärast valimisi öeldi valitsuse pressikonverntsil otse välja, et tõstetakse jah pensione, aga vaid 3-6% ja sedagi alles aasta pärast. Kui arvestada, et tänavu elatusraha ei kasva ja eelmisel aastal tõsteti seda kolm korda vähemas mahus, kui lubatud, siis tekib küsimus, millest vanarahvas elab. Hinnad on ju vahepeal tõsusnud oma paarkümmend porotsenti, energiale isegi kolmandiku ja mõnede toiduainete osas kuni 80%.

Kui valitsus nüüd nii käitub, nagu nädal tagasi istungil lubas, siis saavad vanemad inimesed järgmise aasta aprillis juurde vaid paarsada krooni! Aga sinnamaani on ju terve aasta oodata. Kas pole kohutav? Kuidas ikka valimistel osatakse pensionäre petta!

    

Rahvast petetakse edasi

Kuigi valimised juba möödas, käib rahvale puru silma ajamine täie hooga edasi. Rahandusminister Jürgen Ligi kiitis täna riigiraadios ennast taevani, et tal olevat õnnestunud Euroopa stabiilsusfondi kogu sissemakse suuruse kaubelda üheksa protsendini Eesti SKT-st. Teises raadiosaates „Buum“ seadis Tartu Ülikooli poliitökonoomia õppejõud Viljar Veebel valitsuse info kahtluse alla.

Veebli sõnutsi ütles rahandusminister Jürgen Ligi sama hingetõmbega, et kogu sissemakse suuruseks kaubeldi üheksa protsendini SKT-st, kuid kõnealune 148 miljonit ei ole isegi mitte üks protsent SKT-st. "See on alles esimene sissemakse, mis tuleb 2013. aasta alguseks reaalses rahas deponeerida," räägis Veebel. "See ei ole mitte maksimumpiir, vaid absoluutne miinimum, mille peame kohe andma."

Veebli sõnul on ülejäänud peaaegu üheksa protsenti äsja sõlmitud kokkuleppe kohaselt veel läbirääkimiste teema, kas see broneeritakse valitsuse varadest, mis on välismaal reservidena, või tuleb osa sellest veel reaalselt fondile üle anda või anda garantiidena. Kokku oleme lubanud fondi täna panna umbes 1/4 Eesti riigieelarvest ning Veebel täiendas, et seni on iga eurotsooni kohtumine koormisi ainult suurendanud.

Üllatav uudise rahva pimeduses hoidmisest ehk info varjamisest toob ära Tallinna Linnavalitsuse häälekandja Pealinn oma 20. märtsi numbris. Artiklis „Majandus lihtsalt põhjas“ kirjutab toimetaja Andrus Allika:

Igasuguseid edetabeleid võib teadagi mitut moodi võtta, kuid suhtumine ei tohiks sõltuda sellest, millist kohta pingerida parasjagu näitab – kuid head, siis lehvitame lippe, lööme trummi ja puhume pasunat, aga kui halba, siis püüame asja sootuks maha vaikida.

Rein Järvelill, Euroopa Parlamendi liikme Ivari Padari nõunik, saatis Delfi Rahva häälele juba enne Riigikogu valimisi kaastöö, millest selgus, et Eesti on Šveitsis asuva Juhtimise Arendamise Instituudi (IMD) konkurentsivõime edetabelis viimastel aastatel mitmete põhinäitajate osas kolinal kukkunud.

Delfi avaldas küll ülevaate, aga alles pärast valimisi, sest kuidas valijatele öelda, et hinnang Eesti majanduse üldisele seisundile kukkus kolme aastaga üheksandalt kohalt 52. kohale ehk edetabelisse võetud 58 arenenud riigi seas kuue viimase sekka, sisemajanduse olukord lausa viimaseks ja tööhõive eelviimaseks... Kuidas oleks valijad pärast selliste faktide teadmist saanud võtta tõsiselt valitsuserakondade juttu, et kõik on «kindlates kätes», Eesti vajab stabiilsust ja midagi pole vaja muuta. Stabiilsus on valitsusel õnnestunud saavutada paraku vaid massilise tööpuuduse osas.

Sisuliselt samast ooperist on ka viimase aja imeilus statistika ekspordi- ja majanduskasvu kohta. Täiesti mõistetav on Äripäeva «kuri kahtlus, et need numbrid annavad Eesti majandusest väära pildi». Majanduseksperdid Heido Vitsur ja Viktor Trasberg on juba varem Pealinna veergudel rääkinud – Äripäeva sõnul «suurest moonutusest» – üksikute suurte kitsas valdkonnas tegutsevate eksportijate nagu Ericsson Eesti majandusedu mõjust statistikale.

Kui meenutame nüüd, et IMD edetabelis oli Eesti siseturu majandus 2010. aasta tulemuste põhjal hinnatud viimase ehk 58. koha vääriliseks, siis pole ka põhjust imestada, miks mõne üksiku ettevõtte edu numbriliselt nii tugevalt võimendab Eesti majandus- ja tööstuskasvu – oleme lihtsalt nii põhjas! Sama võib öelda ka Äripäeva sõnadega: «Tuleb siiski üht kurba tõde tunnistada – sisetarbimine, millest sõltub enamus Eesti ettevõtetest ja maksumaksjatest, on endiselt varjusurmas».

Kas pole mitte piinlik lugeda, kuidas riigimehed ja meedia hullutavad üldsust libauudistega ja hoiavad tõest informatsiooni kinni. Ikka selleks, et näidata meie argielu paremana, kui ta tegelikult on. Kui kaua seda veel teha õnnetsub, on raske ära arvata. Valimiste eel võttis rahvas kõike meediast pakutut tõe pähe ja andis oma hääled neile, kes suuremat udu oskasid ajada.   

Lisaks toon ära ka Delfi uudise sisemajanduses seisu kohta:

Kehv sisemajandus ja nadi tööhõive kisuvad Eestit põhja

Delfi Majandus 21. märts 2011 08:43                       

Eesti riik on oma siseriikliku majanduse olukorra poolest 58 riigi võrdluses viimasel kohal, tööhõive poolest aga eelviimane.

"Globaalse konkurentsivõime dünaamika näitab selget trendi, et Ansipi ajal on see ikka allapoole liikunud. Samal ajal on Põhjamaad säilitanud oma koha esikümnes," kommenteeris olukorda Tartu ülikooli majandusteadlane Viktor Trasberg Pealinnale. "Kui vaatame Eesti majanduse arengut valitsuskoalitsiooni kontekstis, siis võrreldavas hinnas on meie SKT jõudnud allpoole 2005. aasta taset ehk 9022 miljonit eurot. Pärast kaheaastast tõusu aga järgnes kolm aastat kukkumist 2010. aastal oli meie SKT vaid 8 988 miljonit eurot ehk juba alla taset, mis oli siis, kui Ansip sai peaministriks. Ühe elaniku kohta arvestatuna oleme enam-vähem 2005. aasta tasemel – siis 6702 ja nüüd 6707 eurot. Tipphetkel 2007. aastal oli see näitaja 7949 eurot."

Šveitsis Lausanne’is asuv Juhtimise Arendamise Instituut (IMD) võrdleb oma iga-aastases väljaandes World Compettitiveness Yearbook 58 tööstuslikult arenenuma riigi konkurentsivõimet kokku 327 kriteeriumi alusel, ning neist mitme osas on Eesti viimastel kohtadel. Üldarvestuses oli Eestis mullu 34.

Lisaks üldkohale on põhinäitajatena esile tõstetud majanduse seisund, valitsuse töö tõhusus, äritegevuse efektiivsus ja infrastruktuur. Ka nendes kategooriates on Eesti riik kukkunud edetabelis tahaotsa.

Valitsuse tõhususe osas on Eesti viie aastaga kukkunud 13. kohalt 24. kohale ning äritegevuse efektiivsuselt 26. kohalt 36. kohale. Põhinäitajatest on paranenud vaid infrastruktuuri positsioon – Eesti on tõusnud 33. kohalt 27-ks.

E-hääletamine. Kas korrektne ja seaduslik?

BNS 21. märts

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis Paavo Pihelga esitatud valimiskaebuse rahuldamata. Pihelgas taotles riigikogu 2011. aasta valimistel elektrooniliselt antud häälte tühistamist, sest väidetavalt oli elektrooniline hääletamine korraldatud ebaturvaliselt.

Pihelgas väitis, et arvutiviirusega on võimalik mõjutada valija arvutit nii, et selle kaudu hääletades saadetakse vabariigi valimiskomisjoni serverisse ainult nendele kandidaatidele minevad hääled, kelle viirus on heaks kiitnud. Selle tõestamiseks viis Pihelgas katsealuste täiel teadmisel ja nõusolekul läbi eksperimendi. Seaduse järgi saab riigikohus hääletamistulemusi kehtetuks tunnistada juhul, kui on tuvastatud valija õiguste rikkumine, mis mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt. Selle pinnalt uuris kolleegium, kas ka Pihelga valimisõigust on rikutud.

Kui eeldada, et Pihelgas ka ise teadlikult nimetatud eksperimendist osa võttis, siis riigikohtu hinnangul tema valimisõigust ei ole rikutud. "Nimelt on hääletamisviisi valiku võimalusega isik, nakatades oma arvuti "viirusele ebameeldiva hääle" edastamist blokeeriva viirusega, end teadlikult pannud olukorda, kus tema elektrooniliselt antud hääl ei jõua vabariigi valimiskomisjonini," seisab otsuses.

Veel märkis kolleegium, et kuna hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamise eelduseks on tuvastatud rikkumine, ei saa riigikohus tulemusi kehtetuks tunnistada ka hüpoteetilise võimaluse pinnalt, et mõne hääletaja arvutis võis talle teadmata olla sarnane viirus.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Nii kõlas uudis. Vaevalt, et keegi lootis Riigikohtult teistsugust otsust või koguni Riigikogu valimistulemuste tühistamist. Isegi Euroopa Parlamendi valimistel 2009. aastal, kui Palupera vallas täheldati valimissedelite ebakorrektset täitmist ja seda kinnitas ka Vabariigi Valimiskomisjon (VVK), ei tehtud vallas kordusvalimisi, mida laialt nõuti. Oleks liialt palju meie demokraatialt loota, et mõnda valimistulemust ei tunnistataks. Isegi kahe tunnist pausi 2011. aasta Riigikogu valimistulemuste eksponeerimisel televisiooni otsesaateis, mis räägib ilmselgelt suurest segadusest häälte lugemisel, ei peeta miskiks ja keegi seda enam ei uuri. Ometi on selge, et taolise tehnilise äparduse käigus võivad valimistulemused muutuda või neid on võimalus suvaliselt muuta.

Ma ei loodagi, et seda uurimist teostaks VVK, kes peaks sellega endale tuhka pähe raputama, või valitsus, kellele valimistulemus väga meeltmööda oli. Küll pean ma loogiliseks, et tõde, püüaks välja selgitatada meie uuriv ajakirjandus. Kuid paistab, et ka see lootus on ebareaalne. Selleks peaks meedia olema meil sõltumatu. Kuid kas ta on seda?

Lisan rahva arvamusena mõned mõned lugejate kommentaarid Delfi portaalist:     

Mati.A., 21.03.2011 18:38

Antud otsus näitab, et meie seadused koos seaduste tegijatega on läbinisti mädad, kus tehakse, mis iganes pähe tuleb, vaatamata faktidele. Pole ka midagi imestada, et töötav rahvas siit jalga laseb. Kel vähegi võimalik, lahkub siit tagasi vaatamata ja Ansip jääb üksi oma valitseva klikiga. Kuid ta pole ju üksi, tal on ju ka suur abiline, taevas, keda ta kogu aeg appi palub. Kuid tekkib küsimus, kas see taevas talle ka makse maksab, mida valitsus oma kukrusse kandib ja lihtsalt tuulde loobib? Mängige aga pealegi, härrased valgekraed, küll Kreeka varsti ka teie õue peale jõuab. Ka Eesti rahva kannatusel on piirid.

Noojaah, 21.03.2011 18:56

otsus on igati loogiline.

Kuna e-valimiste puhul ei ole võimalik tuvastada ei rikkumisi ega nende puudumist, siis sai otsus olla ainult selline.

Ka siis, kui 100% hääli läheb refile või keskile või tontteabkellele, saab vastus olla ainult samasugune. Ja ka siis, kui hääli on 110%. Valija õigusi pole ju rikutud.

läbinägija, 21.03.2011 18:57

Ega see ainuke apsakas pole. Mis tegelikult tehti sel ajal kui 6. märtsi õhtul arvutisüsteem rivist väljas oli? "Asjatundjad" sobrasid serveris, mida nad parandasid? Peale oravate ei usu maailmas keegi, et Ansip ausalt võitis.

Maailmasõda on ju alanud!?

Ühel pool Liibüat rünnanud Prantsusmaa, USA, Suurbritannia,  Kanada ja Itaalia Liitlasväed ning teisel pool Venemaa koos Hiinaga. Ainult see sõda ei käi Euroopas, nagu II Maailmasõda vaid meist kaugel mandril. Seni vaatame meie teda vaid televisiooni kaudu. Kuid! Iraagi sõja algusest saadik ei ole liitlasväed ühegi kolmanda riigi vastu sedavõrd suurt sõjalist jõudu kasutanud.

Pühapäev 20. märts 2011, 08:29 Delfi uudis:

Liitlasväed pommitasid Tripolit ja Gaddafi punkrit, Liibüa teatab 48 hukkunust.

Liibüa armee Gaddafile lojaalsed väeosad vastasid rünnakutele pealinna kaitsvatest õhutõrjerelvadest, vahendas BNS uudisteagentuuri AFP.Liibüa riigitelevisiooni teatel sai laupäeva õhtul alanud lääneriikide õhulöökides surma vähemalt 48 ja vigastada 150 inimest; USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa on terve öö pommitanud Muammar Gaddafi režiimi rajatisi.Prantsusmaa sõjalennukid hävitasid laupäeval neli Liibüa valitsusvägede tanki ning USA ja Briti sõja- ning allveelaevadelt tulistati enam kui 20 erineva sihtkoha pihta kokku üle 110 Tomahawk-tüüpi tiibraketi. USA riikliku julgeolekunõukogu kõrge ametniku teatel on Liibüa valitsusvägede õhutõrjesüsteemid "tõsiselt rivist välja löödud".

Gaddafi vägede õhutõrjeliinide vastu suunatud operatsioonist võtab osa viieliikmeline koalitsioon, kuhu kuuluvad peale Prantsusmaa, USA ja Suurbritannia ka Kanada ja Itaalia. Liitlased leppisid laupäeval Pariisis kriisitippkohtumisel kokku, kuidas jõustada ÜRO Julgeolekunõukogu neljapäeval vastu võetud resolutsioon Liibüa lennukeelutsooni kohta.

ÜRO Julgeolekunõukogu otsustas neljapäeval kehtestada Liibüa kohal lennukeelutsoon ja võtta vägivalla peatamiseks tarvitusele "kõik vajalikud meetmed".

Hiina ja Venemaa võimud avaldasid kahetsust lääneriikide pommirünnakute suhtes Liibüale.

Hiina välisministeerium väljendas täna kahetsust liitlasvägede õhurünnakute pärast Liibüale ja märkis avalduses, et seisab rahvusvahelistes suhetes vastu igasugusele jõukasutamisele.

Siit ka küsimus, kas seda uut sõda oli tarvis? Mäletame Iraagi ründmist, mida õigustati USA luureandmetega, et Husseinil olevat olnud võimas ja ohtlik keemiarelv. Hussein poodi üles, kuid keemiarelva ei leitudki. Kuid asi oli tehtud ja Iraagi rikkust hakkasid laiali kandma Lääne suurfirmad.

Aga Jugoslaavia? Kososvo tehti mõnes piirkonnas maatasa. NATO väed pommitasid teda poolteist kuud järjest. Surma sai üle poole tuhande inimese. Ja pärast sõda anti linnade ülesehitamise tellimused põhiliselt USA ja teiste lääneriikide suurfirmadele, millised teenisid miljardilisi kasumeid. Selleks oli siis vaja sõda?

Lisan mõned Delfi lugejate kommentaarid:

Gaddafi ju kinnitas, et prantsuse president sai oma valimisrahad tema käest. Et võlgu mitte tagasi maksta, on kindlam võlausaldaja kasti lüüa.
Teisalt: mis lennuala on Gaddafi punker? ÜRO ju lubas vaid lennukeeldu kontrollida?
Kui Saddami puhul oli tegemist otseselt USA presidendi ja maailma petmisega (otsiti keemiapomme, mida jänkid ise lahkelt jaganud olid), siis Liibüa puhul provotseeriti ise ja nüüd minnakse lihtsalt jõuga peale.
Mõni. Pärast liitlaste pommitamisi on seal näljaseid märksa rohkem kui enne. Ja nafta hakkab kuuluma jänkidele. Tuletaks meelde, et ajal, kui meite esivanemad pidid rohuga "pühkima", tegelesid araablased juba astronoomiaga. Miks eelistame kasutada just "araabia", mitte "rooma" numbreid?

USA. Ameerika uusasukad hakkasid uut maailma väga armastama. Ainult need indiaanlased rikkusid pildi ära. Tulid seega maha nottida.Tänapäeval armastavad jänkid väga Iraaki, Afganistani. Nüüd ka Liibüat. Ainult et neid araablasi on seal väheke palju. Järelikult pommid appi.

Ma ise ei ole Koloneli poolt aga olen kategooriliselt vastu välisjõudude sekkumisele. Ajalugu on näidanud, et selline käitumine edu ei too. Ning pean seda sekkumist ka ebaseaduslikuks. Kui selline käitumine võetakse ette ühe riigi vastu, peab selle käitumise ette võtma ka teiste represseerivate ja diktaatorlike riikide vastu. Miskipärast arvan, et seda ei juhtu.

Kolonel ütles, et ta ei kavatsegi kuhugi kaduda. See, et Tripolit pommitatakse ei tähenda veel lõppu. Kui tuletame meelde, siis Kosovot pommitati NATO poolt u 72 päeva. Human Rightsi andmetel suri kuni 528, mis on knnitatud. Mida kauem Kolonel vastu peab, seda soodsam talle.