Pole kahjuks midagi teha, aga kui nüüd oravad ja kampsunid ning äraostamatud hakkavad korduvate rumalate vastuste pärast Ansipit kohalt kangutama, jääb väike süü selles asjas ka minu kaela. Langes ju peaminister Andrus eelmise kolmapäeva infotunnis just minu küsimusele vastates, et kuhu me ACTAga kiirustame, hüsteeriasse aga võibolla hoopis psühhomotoorsesse rahutusse. „Härra Heimar Lenk , teie olete ikka väga valesti asjast aru saanud,“ alustas ta ning ladus siis välja kogu oma rikkaliku arsenali fooliummütside, mullivannide ja minusuguste seemnesööjate kohta.
Valitsusjuhi värvikas, üleolev ja lõpuks ka veel ülbe kõnepruuk leidis möödunud nädalal rohelise tee nii meie kodukootud kui vähemalt näilist tasakaalu otsivasse välismaa meediasse, kus niisama igat nalja üles ei riputata. Kuid seekord ületas eestlaste valitsusjuht oma loominguga rahvusvahelise uudiskünnise hoobilt.
Te mõelge vaid, need kes on ACTA poolt, kuuluvad tema meelest seemnesööjatest uimaspeade hulka, kelle pead tuleks tinapaberist varjestusega teistest isoleerida ja siis mullivanni pista. Nüüd on selgunud, et taolisi haigevõitu mõtlemisega ja tihti patsiga olevusi tuli Eestis tänavaile nii umbes mõni tuhat ja Euroopas oma paarsada tuhat eksemplari.
Minule see lugu meeldib. Kui siiani oli jäetud valitsuskoalitsiooni ülbe üleoleku talumine vaid opositsiooni erakondade rusuvaks kandamiks, siis nüüd esmakordselt andsid endale selle koorma raskusest aru ka laiemad rahvamassid. Ja mitte ainult riiakad pensionärid või kibestunud töötud, nagu Toompea saalis nende suunas aegajalt nooli pillutud, vaid ühiskonna kõige eesrindlikumakas osaks peetav arvutirahva seltskond. Oli see ju e-maailma esindus, kes tuli seekord Tallinnas ning Tartus interneti õigust ja enese suhtes austamist nõudma. Nüüd on ka oravate valijad arusaamisele jõudmas, et eesti juhid peavad juba ammu lihtinimeste arvamust eimiskiks.
Hirmuga tajud, et Stenbocki maja kaldub farsina kordama prantslaste klassikat, lootes rahva heintega söönuks saada. Prantsuse suurest revolutsioonist lahutab meid üle 200 aasta, kuid võimu suhtumine riiki ja seal elavatesse inimestesse on meil täna hirmsasti prantsuse pärane. “Riik – see olen mina” – Louis XIV või “Pärast meid tulgu või veeuputus” – Louis XV ja lisaks veel kõrge riigiamteniku uhke hüüd “Rahvas – see raibe söögu heinu!”
Mulle tundub, et nüüd on ka Eestis tekkinud tõeline ja enneolematu protestiliikumine. Kui nii üksmeelsed suudetakse olla ACTA küsimuses, siis võib loota ja valitsusel tasub karta, et sama ühtseks saadakse varsti ka sotsiaalsete probleemide lahendamise jaoks. Müüt eestlaste eraldi hoidumise kombest ja vaid köögis elu kitsaskohtade kirumise kirest, hakkab lagunema. Kui häda käes, võivad nad kõvasti kokku hoida. Tänaval käisid juba üliõpilased, lubavad tulla õpetajad, raudteelaste ametiühingud plaanib vastu hakkamist. Eks ole ühteist ka ajaloost eeskujuks võtta. Pühajärve ja Pühajõe ning Mahtra sõjad, Jüriöö ülestõus ja Laulev revolutsioon. Nüüd paistab, et ka ACTA vastane protsessioon Facebookis ja Twitteris, ning demonstratsioonid Tallina ning Tartu tänavail, rajavad endale ka teed ajalukku.
Silmapiirile on kerkimas lootus sotsiaalmeedia võimekusest eestlased lõplikult ühendada. Ja mitte ainult omavahel, aga liita ka rahvusvahelise suure ja oma peaga mõtlejate seltskonnaga. Ehk näeme juba lähemas tulevikus võimsaid protestiliikumisi hirmsate hinnatõusude ja riigis leviva korruptsiooni vastu. Võib-olla juba õige pea hakkavad emad-isad sotsiaalmeedias kutsuma rahvast Toompeale demonstreerima viletsa 19 eurose lapsetoetuse- ja maakoolide kinnipaneku vastu. Üha kiiremini levib interneti usk ka vanema põlvkonna hulgas ja pole võimatu, et meie silmad näevad veel omavahelisi pöördumisi riigis elava 370 000 pensionäri seas üleskutsega-valida parlamenti vaid neid erakondi, kes kohustuvad pensione tõstma mitte näruse nelja protsendi võrra, nagu sel aastal, vaid ikka vastavalt elukalliduse tõusule ja elatustaseme langusele. Algul internetis ja siis tänaval.
Oleks teadnud, et ACTA nii tõsiseid tuure üles võtab ja noorte massid tänavale toob, poleks ehk peaministrit infotunnis oma rumala küsimusega torkima hakanudki. Oleksin võinud vaikselt istuda. Mis siis nüüd minust saab, kui Andrus maha võetakse? Kellega ma siis saalis ping-pongi mängima hakkan? Kellega saaks lõbusat sõnasõda edasi pidada? Uut nii värvikat meest, kui praegune valitsusjuht, oravatel ju välja panna pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar