Vaimsus pole Eestis moes!

Lugesin suure huviga 2. ja 3.jaanuaril Ülo Vooglaiu kahte pikka lugu Delfi portaalis. Eesti tänase päeva elu kohta. Pealkirjaga: Eesti ühiskond on kriitilisel teel. Väga kõvad artiklid. Soovitan kõigile. Ehk suudavad need lood nii mõnegi inimese mõtlema panna. Viimast jääb minu meelest Eestis üha vähemaks. Tundub, et nn. keskmise eestlase, keda Vooglaid küll ei tunnista, mõtte- ja analüüsivõime on viimastel aastatel üha nõrgemaks jäänud. Paistab, et see protsess jätkub. Seepärast on taolised artiklid, nagu need kaks, oodatud ja teretulnud.

Mind paneb ikka imestama, kuivõrd vähe saavad avalikkuse ees sõna akadeemiliste ringkondade esindajad. Toimetused neid vist ei telli. Või nad pole soovitatud. Seepärast korduvad vaid ühed ja samad nimed, kelle mõtteid juba ette teada. Eriti päevalehtedes. Mõnede meeste nimed on tüdimuseni tuttavad, aga neid ilmutatakse taas ja taas. Sellepärast, et nad räägivad seda, mida peab. Seda, mida soovitud kuulda. Pisikese kriitika annusega, nad õukonna meedia juhte rahuldavad ja valitsust ei häiri. Hr. Vooglaid on meeldiv erand. Ta ütleb seda, mida mõtleb. Aga, kes tema nõuannetga arvestab?

See just üllatab mind, et valitsus nende tarkade meeste nõuandeid ignoreerib. Miks ta nende soovitusi ei märgata ei taha? Kus on kuulda meie akadeemikute hääl. Palju me peavoolu meedias alternatiivseid arvamusi loeme?  Vahel ehk vaid Nõmme Raadiost kuuled neid. Muidu ikka üks ja see sama. Et, kui hästi ikka Eestil läinud on. Ehk teiste sõnadega öelduna peame ikka ja jälle imestama, kui hästi meid ja meie riiki juhitakse. Valitseva kliki poolt muidugi. Nagu muud polekski. Ja ssepoärast ongi nii, nagu Vooglaid kirjutab.

Vooglaid: „Suur osa rahvast on ühiskonnast, perekonnast, kogukonnast ja kultuurist võõrdunud. Võõrdumisega kaasneb eemaldumine, hoolimatus, ükskõiksus, minnalaskmine.“ Nii on lood ja parata pole midagi. Vaimsus ei ole pole Eestis praegu moes. 

Ülo Vooglaid: Rääkida on mõtet nendega,
• kes saavad aru, millest jutt käib;
• kellel on puhtad käed ja keda on võimalik uskuda ning usaldada;
• kes lähtuvad inimesest, mitte majandusest või õigusest, milles inimene on pelgalt vahend või ettekääne;
• kes suudavad näha tervikut, mitte ainult tükke või auke;
• kes tahavad olla (mitte näida) õiglased;
• kes julgevad ise mõelda ja öelda oma mõtted välja avalikult, selgelt, midagi varjamata ja ilustamata;
• kes räägivad seda, mida mõtlevad ja teevad seda, mida on lubanud teha;
• kes on võimelised vastutama ja tahavad vastutada nii selle eest, mida nad teevad ja saavutavad kui ka selle eest, mis jääb tegemata ning mis selle tegevuse(tuse) tõttu juhtub.