Elu maal pole varsti võimalik!

Küll on tore, et nüüd võttis sõna ka mitte poliitik, vaid laulja, naisfilosoof ja elu väärtuste üle mõtleja. Siiri Sisask, endine riigikogu liige, keda mina mäletan kui väga ausat poliitikasse tulnud kunstiinimest. Maainimesena ütleb ta peaministrile otse välja, et sellise poliitika jätkumisel pole elu maal enam võimalik.

Näitab ju ka kommentaaride arv, 400 ringis, et kirjutajat võetakse niisugusena nagu ta on. Siiri on siiras! Ta ütleb veelkord välja kõik selle, millest nii palju räägitud. Kuid ta teeb seda ehedalt maainimese ja rahvalemmiku kombel. Lõpuks on hakanud ka intelligents, kes pole poliitikaga otseselt seotud, oma arvamust avaldama. See annab rahvale palju tuge juurde.

Aitähh, Siiri, et Sa ühena esimestest loomingulise intelligentsi esindajaist tulid rahva poole. Et sa ei karda, et sa ei keeruta ja ütled otse välja, mida Sa mõtled. Kui väga on meile vaja julgeid ja siiraid ütlejaid. Mõtlejaid ehk isegi veel on, aga ütlejaid vähe. Kõik kardavad. Oma pere, teenistuse, väliskomandeeringute, uute lepingute pärast. Aga siiski! Õnneks mitte kõik ei karda.

Lisan Siiri Sisaski Delfis ilmunud loo.    

Siiri Sisask elust maal: Mul on kahju, et Andrus Ansip oma rahvast rumalaks peab

 (389)

 30. jaanuar 2012 08:07

www.DELFI.ee

 

No mis seal ikka viriseda! Eks ole me harjunud ju niikuinii ise oma peaga mõtlema. Niikuinii ise me oma elu püüame nii sättida, et vähemalt kuidagi hakkama saada.

On ju nii? SEDA pole kunagi meie eest teinud teised või valitsus või erakonnad. Nemad ajavad omi asju. Ei, see ei ole mitte kibestunud jutt, see tegelikult ongi nii.

Loen Delfist – maal on odav elada! Kirjutas seda keegi, kes on varemgi vist kirjutanud ja eks ka tulevikus. Nii, hea küll.

Aga mis mõttes odav? Linnas kortermajades on kulud hajutatud, maal mitte. Ise vaatan, kuidas teed lahti saan, kuidas prügi ära veetud saab, kuidas maja parandan, muru niidan, tube kütan, poodi saan jne. Kui maja põlema läheb, jääb loota, et naaber appi tuleb. Ja on täiesti kindel, et tuleb. Ka ise läheksin.

Arstiabi. Kuna arstiabi meie koduni kindlasti õigeks ajaks ei jõuaks, muidugi oleneb, mis viga, noh – pean silmas kiirabi (kogemus on olemas ka juba), siis jääb mul üle elada ettevaatlikult, asjade seoseid aimates ja ise oma mõistust kasutades. Juba on mul kujunenud päris head teadmised, kuidas ja mida efektiivselt mõne õnnetuse puhul ette võtta või haiguseid ravida. Need on osalt uuritud vanadest teadmistest, osalt ka ise aretatud. Ja küll ellu jääme! Kui mitte, järelikult oligi aeg. Kas pole mitte terve mõtlemine?

Mitte kübetki kibestumust, uskuge. Ka linnarahvale soovitaksin ise oma tervisele rohkem mõelda.

Koolidest. Paha lugu. Jälle – ükspäev panen raadio käima, kuulen – Andrus Ansip eetris, Vikerraadios (ERR). Vist reporteri tunnis. Käis läbisegi kihistamine, nagu koolipoisid, ja teravmeelitsemine – mitmel teemal, ka sellel, et Keskerakonnal polegi maailmavaadet. Mõtlen – reformarite tellitud saade, mugavad teemad, küsimused piisavalt selliselt suunatud, et oleks jälle hea ennast õigustada. Ma ei usu, et olen nüüd ülekohtune, ajakirjanikud ju oskavad küll kaasa mõelda ja ka leida ebakõlasid. Kui tahavad.

Tuleb meelde Juhan Liivi ütlus – „Must valgeks – isamaa nimel“. Kust seda täpselt lugesin, küll leiaksin uuesti oma raamatutest, aga sai vist seal ka valge mustaks, ikka selle sama - isamaa nimel. Koolidest: Ansip ilmse üleoleku, tehtud hoolivusega – koolides ju õpilaste arv vähenenud! - Kumab ta jutust läbi nagu süüdistus või etteheitev noot, miks on nii vähe lapsi, ah!

Ent kas ta ka eesti rahva massilist väljarännet sellega meenutab – ei vist, kuna ta seda nähet ju pigem eitanud on. Seega jah, koolid tulekski kinni panna! Eelarve kõvategija müüdi ja eduga pakitud karm Eesti riik nõuab ja teeb ka ära, tahate seda või mitte. Ratsionaalne mõtlemine on ratsionaalne mõtlemine. Kuid inimlikkusest saavad igaüks erinevalt aru, oleneb haridustasemest. Ehk siis jälle, kohalike omavalitsuste oma asi, peakski rohkem pingutama! MOTT.

Et õpetajate palgad väikesed – no ongi meil liiga palju õpetajaid! Teema liigub tudengitele. Seal kohe väide varrukast, veidi vist teises sõnastuses, aga mõte selline – kõrgharidus on tähtis ja kindel edu pant! Ent ka õpetajad on ju kõrgharitud inimesed. Mis saab neist, kui koondama hakkate? Ei seda küsi ükski ajakirjanik. Liigutakse lahedalt edasi. Ausalt öeldes, juba piinlik kuulata, selline – või sees jutt ja küüniline suhtumine. Tegelikult – isegi ju Riigikogu töös osalenuna, ma juba ei tahaks nagu oma kõrvu uskudagi, see jutt, mida raadiost kuulen, on labane, on mõtlematu, suikvel inimese nägemus oma rahvast ja rahva muredest.

(Vahepeal ütlen, kuulsin mõni päev tagasi ka Valdo Randpere intekat raadios, teemal autorikaitse. Sama fenomen. - Rahvas on hirmunud, mõtleb ise asju välja, lähtub otsustes kuulujuttudest, rumal-rumal rahvas, jne, jne. Jutu tõsiduse kinnituseks saime ka pöööfikt inglise keelt kuulda, ikka AIBIEM ja AIBIEM, et natuke paista ka lasta. Resümeena saime teada – mõelge, kes neid jutte levitavad, eks ole neilgi omad kasud sees.)

Kuulan aga saadet edasi. Huvi on, loodan ikka midagi arukat kuulda. Teeks rõõmsaks. Laisalt arutatakse aga edasi, tudengid kas peavad tööd tegema või mitte. Kiidab meie peaminister, kuidas temagi omal ajal laboratooriumis töötas, palehigis – toites pere ja ikka tublilt õppides! Ei küsi ükski ajakirjanik, kas oli me kõva töömees laboratooriumisse suunatud, nagu nõuka ajal ju nii käis, või otsis ta ise omale tööotsa? Praegu vot ei teagi, kui paljud ettevõtted kõrgkoolidega koostööd teevad ja töötamise võimalusi noortele pakuvad. Mitte, et igatseksin tagasi teist riigikorda ja sellega kaasnevat, aga lihtsalt - mida sa hüppad seal! Selline küsimus tekkis kuulates. Mida sa hüppad ja mida sa kekutad seal? Sa arvad, et rahvas on rumal ja üldistadki selle järele. Ja sellest on siiralt kahju, et oma rahvast rumalaks pead.

Mis veel... Ei midagi suurt. Lihtsalt – ise tuleb hakkama saada, püüda märgata hätta jäänud ligimest, võimaluse korral aidata. Seda maal on lihtsam teha, kõik tunnevad kõiki. Selles mõttes on jah, maal „odavam“ elada.