Kodanikuühiskond! On ta meil sündimas?


Võrumaa Teataja küsimused:
Eestis peetakse Ühisnädalat, mis on pühendatud kodanikeühendustele, mis tegutsevad valdavalt mittetulundusühingute ja sihtasutustena. Millised on Teie ettepanekuid, mis küsimused või probleemid tuleks Kagu-Eesti MTÜdel tõstatada-lahendada? Mis on need küsimused kodanikeühendustele, mis Teil hingel pakitsevad?
Palun edastage oma ettepanekud või küsimused!Kes oleks need inimesed, kes võiks Teie poolt esitatud ettepanekuid kommenteerida või küsimustele vastata? Pakkuge välja mõned nimed.


Vastused:
1. Mulle tundub, et meie kodanike ühendused on veel liiga nõrgad, et näiteks Kagu-Eesti tasemel midagi suurt ellu viia. Seni on edu on saavutatud külaliikumise ja kodukandi projektide teostamise raames, rajades kaasaegseid külakeskusi ja kooskäimise kohti. Kuid kodanikuühiskonna laiema eesmärgini, mis tasakaalustaks ärimaailma ja avaliku võimu suurt mõju ühiskonnas, pole me veel jõudnud. Kagu-Eesti põhiprobleem on uute töökohtade loomine, kuid selles osas jääb kolmanda sektori mõju keskvalitsusele Toompeal kindlasti nõrgaks. Sotsiaalne ettevõtlus on selles osas pisut ära teinud, kuid heast lõpptulemusest ollakse veel kaugel.

Ka pole ma kuulnud, et kolmas sektor valjuhäälselt kõrgemat palka või suuremaid pensione nõuaks. Või tuleks üksmeelselt välja laste- ja peretoetuste suurendamise nõudmisega. Või siis esitaks valitsusele oma programmi Lõuna-Eesti noorte väljaraände pidurdamiseks. Mulle jääb arusaamatuks, miks nii mõnigi sädeinimene rõhutab, et poliitikaga tema ei tegele. Minu meelest vastupidi, kodanikuühiskonna eest seisjad peaks töötama tihedais sidemeis poliitiliste parteide- ja liikumistega.

Ainult üheskoos võiks midagi saavutada. ACTA vastane ühisliikumine oli heaks näiteks, kuidas demonstratsioonidega kogu maailmas saavutatigi oma eesmärgid ja rida IT piiranguid, milliseid nii USA kui Euroopa Liit plaanisid, jäidki tegemata.    

2. Ehk soovitaksin eeskujuks kodanikuühiskonna aktivisti ja filmiprodutsenti Artur Talvikut. Hiljuti esines ta Riigikogu ees, kui kodanikuühiskonna küsimus, kui riiklikult tähtis küsimus, arutluse all oli. Ta jättis hea mulje, kuid ka temas kõnest kumas läbi kahtlusevari, et kas ikka suudame saavutada seda, millest unistame.

Siiani on kodanikuühiskonna aktivistid jätnud endast mulje, kui üksikute inimgruppide tegevusest vabal ajal uue paadikuuri ehitamisel või vana traktori remontimisel. Selleks neile muidugi edu ja jõudu!

Kuid ootaks ka mõnda kõvemat ühist sõnumit või üleskutset, kuidas Eestis heaolu ühiskond välja ehitada. Igal juhul mina neid aktiivseid inimesi toetan ja olen neid alati valmis ka abistama, kui suudan. Ikka selle ühise ülla eesmärgi, meie kõigi parema tuleviku nimel!
Ilmus 20. novembri ajalehes Võrumaa Teataja.

PS! Nüüd lugesin ajalehest, et ka Artur Talvik seadis sihid poliitikasse ja tahab kandideerida Riigikokku. Tundub, et paljud kodanikuühiskonna aktivistid teevadki seda tööd selleks, et edasi poliitikasse suunduda. Aga ega see paha pole. Poliitika on meie ümber ja ilma temata me läbi ei saa. Ka kodanikuühiskonda luues!  

Reform, mis jätab õnnetud rahata!

Kolmapäeval 19. novembril võetakse inimvaenulik seadus riigikogus vastu

Need õnnetud on invaliidid ehk nagu nüüd öeldakse puuetega inimesed. Meie ühiskonna kõige nõrgemad, kõige haigemad ja õnnetumad. Neile makstakse praegugi sandikopikaid selle sõna otseses mõttes.

Nüüd jääb nii mõnigi neistki sentidest ilma, sest võib oma puude eest määratud toetuse sootuks kaotada. Siis kui ta töövõimeliseks tunnistatakse. Kust leivad need inimesed tööd. Kust leiavad tööd haiged, kes ise hommikul endale riideidki selga saa? Kes hakkab neid tööle viima, seal toitma ja tualetti aitama? Kus võetakse need abilised või tugiisikud?   

Kindlasti pole ma töövõimereformi toetaja. Vähegi oma peaga mõtlev inimene ei saa toetada reformi, mille eesmärgiks on tõestada, et inimene polegi nii haige, kui arstid seda seni kinnitasid.

Toompea saalis on avalik saladus, et reformi tehakse riigi raha kokku hoidmiseks. Et puuetega inimeste toetusi kärpida ehk nende abistamist vähendada ja seega riigi raha kokku hoida. Aga ka selleks, et Euroopale parem välja paista ja puuetega inimeste arvu vähendada.  

Endise sotsiaalministri, praeguse peaministri Taavi Rõivase enda poolt suures osas valmis kirjutatud töövõimereform on sisult inimvaenulik. 100 000 puudega ehk siis raskelt haiget inimest vaadatakse komisjoni poolt uuesti läbi lootusega neile tulevikus väiksemat toetust maksta.

Selleks võetakse töötuskindlustusse tööle 500 ametnikku. Lisaks veel ajutisele palgale sajad arstid. Sotsiaalministeeriumi andmeil kulub praegu ühe inimese töövõimekao hindamiseks 10 eurot, siis uue süsteemi järgi töövõime suurenemise hindamiseks kulub 250 eurot, mis on 25 korda rohkem kui täna.

Kogu see kampaania läheb maksma 180 miljonit Euroopa raha, millele lisatakse kohalikud miljonid. Kas tõesti sotsiaaldemokraadid valitsuses nõustuvad Reformierakonna varjatud plaaniga muuta kümned tuhanded puudega inimesed tavalisteks töötuteks, kes kaotavad ka senise puuderaha?

Et ka pooled ehk 50 000 invaliidi saaks reformi käigus endale töökoha, on ju utoopia, tingimustes, kus niigi tööpuudus suur on. Toompea koridorides levivad jutud, et just see reform võib uuele valitsusliidule saatuslikuks saada ja Rõivase  valitsusse uue mõra lüüa.

Abort ja eutanaasia meie elus

Ajaleht Võrumaa Teataja:
1. Toimetuse poole on pöördunud mitmed inimesed, kes on kurtnud, et parandamatult haigetel vanuritel lastakse haiglates piinelda, selle asemel, et nende piinad eutanaasia abil lõpetada. Mida arvate - kas eutanaasia tuleks Eestis seadustada või mitte? Miks?
2. Teatavas mõttes on inimese tapmine Eestis praegu lubatud - iga rase võib teha  soovi korral kuni 12. rasedusnädalani aborti ja kui tuvastatakse loote arenguhäire, siis lausa kuni 20. rasedusnädalani. Ehk kui abort on lubatud, siis miks ei võiks olla lubatud ka eutanaasia? Või vastupidi - kui eutanaasia on keelatud, siis miks on lubatud abort?

Vastused:

1. Ma seisaksin Riigikogus eutanaasia seadustamise vastu. Kardan, et seadusega antaks liiga palju õigust lastele ja sugulastele vanainimese eutaneerimise soovitamisel. Eestlased on viimase paarikümne aastaga väga kalgiks muutunud ja eutanaasia lihtsalt saadavat luba võidaks  sugulaste poolt liiga kergelt kasutama hakata.

Kui me oma riigis ei suuda ära lahendada ei haigete hooldamist ega puuetega inimeste abistamist, siis tähendab see, et oleme ülimalt ükskõiksed endast nõrgemate vastu. Pea igal nädalal loeme ajalehtedest südantlõhestavaid lugusid, kus lapsed ema või isa nende endi majast välja tõstnud ja vanadekodusse saatnud, sest siis oleks noortel ruumi rohkem. Eutanaasia lubamisel loeksime lugusid, kuidas lapsed ema sundsurma saatnud, et endal lahedam oleks. Paljudele on vanainimese eest hoolitsemine, pesemine ja lamatiste ravimine raskuseks, kuid ärgem unustagem, kuidas ema meie mähkmeid vahetas ja pesemisega vaeva nägi.

Olen palju hooldekodudes käinud, kuid pole veel näinud ühtegi vanainimest, kes otse surma paluks. Mõnel on elurõõmu rohkem kui noortel. Üks tuntud eesti arst ütles hästi, et eutanaasiast rääkigu need, kes on surma lähedalt näinud. Muidugi on iseküsimus suurtes valudes vaevlev ravimatu haige, kuid siin tuleb otsus teha mitme arsti ühisotsusega.

Eutanaasia on seadustatud vähestes riikides: Holland, Belgia, Luksemburg. Abistatud suitsiid on USA-s kahes osariigis, Oregonis ja Washingtonis ja Šveitsis. 1995. aastal võttis Austraalia vastu eutanaasia seaduse,  kuid 1997 see tühistati. Üks Hollandi arst kirjutas hiljuti, et kõik haiged, kellele ta eutanaasiat rakendanud, käivad temaga kogu elu kaasas.

2. Abordi ja eutanaasia võrdlemine on Võrumaa Teataja oskuslik leid, mis kutsub üles filosofeerima. Eks tegelikult pea ka abort keelatud olema ja sajandeid on ta ka seda olnud. Kuid üleüldise moraali allakäiguga ja seksi muutmisega tulusaks äriks, on devalveerunud ka uue inimese sünni pühalikkus.

Seks on lubatud kõikjal ja kõigiga ning muidugi juhtub, et ka mõni lapsuke sellest sündida tahab. Eks sel puhul abordi tegemine on kompromiss, sest väga noorest laps-emast pole ju ka uue lapse kasvatajat. Nii peame abordi vajadust mõistma. Ega pole ka parem, kui noor ema endalt ahastuses elu võtaks, nagu Eesti kirjandusklassika neid juhtusid laialt kirjeldanud. Lepime siis parem arsti kunstliku vahele segamisega. Kuid lõppkokkuvõttes on ka see samm patu tegemine, kui ristiusu põhimõtteid järgida. Aga eks karm argielu nõua vahel pühadusest taganemist. Mis teha.  

Nüüd on Riigikogus kavas seadus, mis lubaks alaealisel ilma vanemate nõusolekuta aborti teha. Väga kahtlane vabadus!?  Minu meelest peaks ikka neid asju ka emaga arutama, aga kes mind kuulab. Kahjuks pole vähe juhuseid, kus varajane abort naise terveks eluks  õnnetuks teeb. Seega peaks tüdrukuid veelgi paremini eluks ette valmistama, et nad juba varajases nooruses hävitatud elude pärast kibedaid pisaraid valama ei peaks. Surm enne sündi on ju õudne!

Ilmus Võrumaa Teatajas 30. oktoobril

  

Kes kasvatab meie lapsi? Kes hukutab meie lapsed?

Tänav, televiisor ja internet...

Küsimused:

Kuidas hindate Eesti koolide turvalisust- kas Eesti koolid on turvalised hiljuti toimunud Viljandi koolitulistamise valguses? Mida teha selleks, et tõsta Eesti koolides õpilaste ja õpetajate turvalisust?
2. Kas Teie arvates võib Eestis korduda Soome stsenaarium, kus ühele tulistamisele järgnes kiiresti teine, palun põhjendage, miks?
3. Psühholoogid on väitnud, et koolitulistaja oli sügavalt õnnetu inimene. Kas see on Teie arvates laiem probleem Eestis, et lapsed on õnnetud? Millest see tuleb?

Vastused:

1. Hinnata koolide turvalisust koolitulistamise seisukohalt on suhteliselt mõttetu. Eks kõik koolid ole turvalised: uksed-aknad ees, klassid soojad ja valgustatud, tuletõrje siganalisatsioon olemas. Kuidas teha, et kool tagaks turvalisuse hingeliselt haige või psühhiliselt juhtimatu lapse eest, ei oska vist keegi öelda. Seda ei saagi tagada, sest laste hinge me ju ei näe. Küll võib püüda õpilasi kasvatada üksteisest lugu pidama ja kaaslasi austama. Kas see õnnestub, on küsimus omaette. Kuidas panna last austama oma õpetajaid, kui ta kuuleb päevast päeva raadiost ja televiisorist, et enamik vanematest pedagoogidest on halva ettevalmistusega, ei suuda tänapäeva nõudeid täita ja on üldse ühed endised? Kuidas panna last austama pedagooge, kes on aastaid kestnud haridusreformidest väsinud ja lausa räsitud? Kuidas panna last panna austama pedagooge, kes on reeglina vaesemad kui lapse vanemad ja kelle elukutse on ühiskonnas ebapopulaarne ning alatasustatud?

2. Muidugi võib korduda Soome või USA stsenaarium, et mõnes koolis jälle mõni laps erakordselt vägivaldseks muutub. Ega siis pärast Paalalinna kooli juhtumit midagi muutunud või muudetud pole. Õpilaste arvutites on needsamad julmad arvutimängud, kus tulistamine põhitegevuseks saanud. Internetis on üleval need samad verised leheküljed õpetusega, kuidas inimest kiiremini tappa. Televiisoris jooksevad needsamad võikad filmid, mis täis vägistamist, peksmist, lõhkumist, surmahirmus põgenemist ja julma kättemaksu, mis tähendab kellegi õhku laskmist või lõhki lõikamist. Isegi multifilmides peksavad kangelased üksteist nii nagu jõuavad. Ühiskond on jäänud ju samaks. Kust saaks laps õppida viisakust ja heatahtlikku suhtlemist, kui Eesti valitsuse ministrid üksteist ropult sõimavad ja riigi peaminister soovitab lollidel seemneid süüa? Lapsed on ju meie eeskuju ja kasvatuse peegelpilt.

3. Teatud mõttes küll. Ma ei hakka kirjutama neist poolnäljas ja külmas elavaist, kelle pered alla vaesuspiiri eksisteerivad. Ma julgen öelda, et ka tuhanded keskklassi perekondades elavad lapsed on õnnetud, sest nende vanemail pole laste jaoks aega. Emad-isad on osalised metsikus võidujooksus iseenda ja pere eksisteerimise nimel. Selle nimel, et raha teenida, karjääri teha, naabreist parem olla. Lapsest on tarvis voolida võitja sümbol, kes kapitalistlikus džunglis ellu jääks ja läbi lööks. Inimlikkus ja armastus on peredes sageli unustatud. Me võime kohata lapsi, kes on küll materiaalselt kindlustatud, kuid keda pole kordagi kallistatud. Vägivallani on siit vaid üks samm.   

Materjal ilmus ajalehes Võrumaa Teataja 31.oktoobril 2014

Vaesus kummitab Eestimaad !

Valijad saaksid olukorda muuta, kui õiglase valiku teeks. 

Tallinna Linnavalitsuses poolt korraldatud vaesuse alasel konverentsil selgus ootamatu tõsiasi. Keskmine statistiline palk on küll tublisti kasvanud, kuid vaesus on elanikkonna seas hoopis suurenenud. Eestlane on jäänud veelgi vaesemaks. Põhjendus on lihtne. Palgatõusust hulga kiiremini kasvavad hinnad ja üleüldine elukallidus. 

1. Teatavasti on suhteline vaesus olukord, kus perekonna elamistingimused on alla ühiskonna keskmist elatustaset. Need inimesed ei kannata küll otsese füüsilise puuduse all, kuid tema naabrid ja ümberkaudsed elavad märkimisväärselt jõukamalt. See olukord on moraalselt erakordselt raske taluda, eriti kui peres on väiksed lapsed, kes näiteks märkavad kibedusega, kui hästi teised koolikaaslased riides käivad. See on ka levinud põhjusi, miks pereisa viinapudelilt korgi võtab.

Eesti toidupanga asutaja Piet Boerefijn imestas, kui vaene eesti inimene on. On šokeeriv, et kui riik on nii väike ja abivajajaid on nii palju, et kuuel protsendil inimestel pole raha, et osta igapäevast toitu, ning 150 000 eestlasel on pidevad finantsprobleemid, kui üks eesti ema saab 300 eurot kuus ja teine inimene saab sada korda rohkem, rääkis aasta kodanikuks valitud hollandlane.

Miks Harjumaal elu parem kui Võrumaal või Valgamaal? Muidugi tuleks seda küsida valitsuses olevate poliitikute käes. Meil pole polnud ja paistab, et lähiajal ka ei tule, regionaalpoliitikat. Kuigi minister nagu palgal on. Oma pikaajaliste kogemuste põhjal ütlen otse, et Stenbocki maja peremeestel, eriti Reformierakonnal, pole sooja ega külma, kuidas Lõuna-Eesti inimesed elavad. Küsimusele, et kas pole kole, et see kant töömeestest tühjaks ja välismaale jookseb, vastas mulle üks parempoliitik Toompea koridoris otse: las lähevad, nagunii on nad Keskerakonna valijad!

2. Kagu-Eesti on kahjuks juba traditsiooniliselt mahajääjate hulgas ja see olukord pruugi lähiaastail paraneda. Süüdi on muidugi meie liberaalne riigivõim ja tema majanduspoliitika, mis annab indiviidile küll ülima vabaduse tegutsemiseks, kuid hädas olijaid abistama ei kipu.

Enne kui Eesti ei suuda läbi vabade valimiste, mille tulemusel peaks vahelduma praegune riigivõim märksa inimkesksema valitsusega ja selle läbi muutuma ka üldine kurss tulevikku, pole ka loota mahajäänud piirkondade kosumist. Kõik oleneb Lõuna-Eesti valijaist endast. Siiani on enamik neist valinud paremerakondi ja see enamik ei tohi ka elu üle viriseda. Enne kui eesti inimene ei õpi jälle mõtlema, asjade sisu üle vaagima ja valimistel õigeid valikuid tegema, ei muutu meil kui midagi. Meil on kujunenud omapärane olukord, kus tavainimene valib Reformierakonna kandidaadi Riigikokku, kuid pärast valimisi jookseb minu, kui Keskerakonna saadiku juurde halama, kui raske ikka see elu siin on!

  

President Obama ja luuraja Kohvri tähendus

Ajalehe Võrumaa Teataja küsimused:

1. Kuidas hindate Obama visiiti Eestisse?
2. Kas usute Obama tõotust, et vajadusel tullakse Eestile appi nüüd ja kohe? Mil moel see abi saabub?
3. Mida tähendab Eesti jaoks kaitsepolitseiniku vahistamine Luhamaa piiripunkti lähedal?

1. Sellele visiidile on ülivõrretes kõrge hinnangu andnud juba  Eesti poliitikud ja ajakirjanikud. Väikeriikide puhul alati nii, et kui maailma mõne superriigi juht neid külastab, aga seda juhtub harva, tehakse visiidist meeletu meediasündmus. Nii juhtus ka ka seekord. Ise arvan ma, et Tallinna külastamine enne NATO suurkohtumist, oli ennekõike tarvilik Obamale endale. Tema valitsemine on olnud suhteliselt ilmetu, eriti välispoliitika osas. Alates Liibüast ja Iraagist ning lõpetades Egiptuse ja Afganistaniga on teda tabanud üks ebaõnn teise järel. Süürias kaotas ta Venemaa välispoliitikale, kui oli sunnitud järele andma keemilise relva hävitamise programmile, mille venelased välja pakkusid. Pärast seda kaotust pöördusid pilgud Ukraina poole, kuid seal kohtati taas Putini ägedat vastupanu. Nii on Obamat saatnud mitmed välispoliitilised kaotused, mille eest on juba soovitatud temalt isegi Nobeli rahupreemia tagasi küsida. Obama ajal on rahu maailmas unustatud. Nii panustab ta nüüd energiliselt NATO poliitikale Euroopas ja Balti maades. Tallinna sõit aitas tal oma mainet parandada. Meie jaoks oli visiit aga väga vajalik ja kasulik. Nii, et tänagem Obamat ja ärevat rahvusvahelist olukorda. Eks Eesti ole ikka oma saatust saanud kujundada siis, kui suurriikides käib sõda.

2. Isiklikult ma ei usu, et Baltikumi pärast maailmasõda alustataks. Suurriikidele on praegu Aasia ja Aafrika tähtsamad kui Euroopa. Kuigi Ukraina pole  NATO riik, kuid selgelt praegu USA huvisfääris asub, pole ameeriklased talle sõjalist abi pakkunud. Ehkki Kiiev korduvalt palunud on.

3. Mida vahejuhtum Luhamaa piiripunkti lähedal tähendab, näitab tulevik. Selge on see, et ilma kahepoolselt kokku lepitud ja maha märgistatud riigipiirita on üsna keerukas eksisteerida. Eks Võrumaa rahvas tea isegi ja nüüd kinnitasid ka telemeeste reportaažid Meremäe vallast, et piir on üsna vaba ja seda metsavahel ületada pole teab, mis kunst. Kas ka tankidele?

Vastused ilmusid 11. septembri Võrumaa Teatajas

Mida ütleb president?

Kui eile (10.08) poleks ilmunud Toomas-Hendrik Ilvese usutlust ajalehele „Sonntags Zeitung“, milles ta heidab Šveitsile ette loobumist Vene vastastest sanktsioonidest, oleks ma juba arvanud, et meie riigipea on puhkusele läinud. Pärast juuli alguses laulupeol peetud kõne ja riigipea mobiiliga selfimist, pole Kadriorust suuremaid elumärke tulnud. Ka Twitteri säutsudest pole midagi olulist kuulda olnud. Küll on aga viimastel päevadel maailm ja Eesti oluliselt muutunud.

Ida-Ukraina relvakonflikt separatistide ja Kiievi armee vahel võib iga hetk lahvatada suureks Euroopa sõjaks. Piima- ja lihasõda on Euroopas juba puhkenud. Ka Eesti loomakasvatajad on jõudnud esimesed rasked sõnad lendu lasta ja loodavad kõrgemate riigimeeste seisukohti kuulda. Põllumajandusminister Ivari Padar lubas ümarlaua teisipäevaks kokku kutsuda. Läti peaminister Laimdota Straujuma katkestas puhkuse ja pidas kiirkoosoleku põllumeestega juba nädalavahetusel.

Eesti valitsuse juht Taavi Rõivas ja riigipea Toomas-Hendrik Ilves aga vaikivad. Miks nii? Maarahvas lausa januneb kõrgemate meeste ütlemisi kuulda. On ju selge, et nii mõnegi talu või tööstuse tulevik on löögi alla sattunud. Leedus toodetud piimast läks umbes kolmveerand Venemaale ja nüüd  on leedulastest piimatöösturid juba ka esimestele Eesti piimatootjaile teatanud, et ärgu homme piimaautot oodaku. Maal on kujunemas erakordselt tõsine olukord. Protsent üldise ekspordi langust tähendab miljoneid eurosid riigile, kuid ühe ettevõtte võib ta ka hävitada.

Seni on lisaks põlluministrile aumehelikult käitunud riigikogu maaelu komisjoni esimees  Kalvi Kõva. Venemaa vastusanktsioonide kohta ütles ta rahvusringhäälingule antud intervjuus otse ja häbenemata, et nende mõju saab olema väga suur. „Otsus mõjutab kogu maailma, sest algab turgude ümberjagamine,“ märkis ta ja lisas, et seda kõike, mis juhtuma hakkab, on võimatu prognoosida, sest ümber orienteerumine uutele turgudele on väga raske.

„Iga nädala ja kuuga läheb elu keerulisemaks,“ kirjutas oma blogis peaministri majandusnõunik Maris Lauri. Eesti ettevõtjaile ei olnud ka tema muud öelda, soovitada uusi turgusid otsida. „Tuleb otsida teisi võimalusi: uued tooted, uued turud. Samuti tuleb päris paljudel õppida oma kaupu ja teenuseid müüma, parandada ettevõtte juhtimist ja tegevuste planeerimist,“ ütles ta. Pisut lohutavad sõnad, kuid neid oleks soovinud kuulda peaministri enda suust, mitte nõuniku ajaveebist lugeda.

Ühe suurema piimatootja, OÜ „Estonia“ juhatuse esimees Jaanus Marrandi hüüdis alles eelmisel nädalal Ärilehes, et tema küll Oliver Kruudale, kes Venemaale kohandatud sanktsioonid hukka mõistis,  piima müüma ei hakka, nüüd aga soovib piimameestele riigipoolset toetust saada. Ajalugu on täis irooniat ja täna oleks vist kõik meie piimatootjad valmis Kruudale kogu oma piima kohale tooma ja ära andma.

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina soovitab toidukaupade tootjail valmis olla hullemaks. "Tõenäoliselt Venemaa nende sanktsioonidega ei piirdu. Sellega tuleks ettevõtjatel kindlasti arvestada," märkis ta. Nagu teame soomlaste „Valio“ kontsern juba sulges oma tehase Helsingi lähedal ja saatis palgata puhkusele 800 töölist. Õnneks päästis firma, mille toodangust 80% Venemaale läks, tema kaks suurt tehast just sellel samal Venemaal. Seal paikneva tööstuse kohta embargo ei kehti ja „Valio“ on ennast juba ümber häälestamas kohalikule vene toorpiimale.

Eesti majandus saab paratamatult tekkinud olukorrast tagasilöögi. Sellega on nõustunud kõik seni oma arvamust avaldanud eksperdid. „Loomulikult on igati üllas üleskutse, et eestlased tarbiksid rohkem Eesti toodangut, kuid see ei lahenda tekkinud olukorda, sest eelkõige vajame uusi eksporditurgusid,“ rõhutas riigikogu väliskomisjoni aseesimees Enn Eesmaa Delfile antud intervjuus.

Mitmed ajakirjanikud ja majandusspetsialistid on juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas Eesti valitsus pole piisava tõsidusega sanktsioonidele reageerinud ning teada andnud, kuidas kavatsetakse Eesti ettevõtjaid võimalike raskuste korral toetada. Seepärast peaks nii riigipea Toomas-Hendrik Ilves, kui peaminister Taavi Rõivas ning värske väliskaubanduse minister Anne Sulling oma ametkondade jõud ühendama ja kiiresti asuma meetmete kallale, millega kohalikku toidutootmist aidata.

Mõne teadjamehe arvamus, et venelased tulistasid sanktsioonidaga endale jalga, ei pea paika. Viimast uudiste kohaselt on Argentiina, Brasiilia ning rida Aasia riike oma majandust kiires korras ümber korraldamas, et Vene turult raha lõigata. Brasiilias arvatakse isegi, et tänu venelaste hiiglaslikele lihatellimustele, mis toovad kaasa  töökohtade arvu kiire kasvu, suudab  president Dilma Rousseff peatsetel valimistel juba esimeses voorus oma riigipea koha kindlat säilitada. „Rahvas, kes saab tööd ja palka, toetab ka oma juhte,“ ütles ta.

Venemaal aga tõusid toidutööstuse ettevõtete aktsiad kohe esimesel päeval kuni 40%. Euronewsi ekraanilt aga vaatavad vastu Vene talumeeste juubeldavad näod. Suured kaubandusketid, mis alles nädala eest kohaliku kauba ülbelt tagasi lükkasid, on nüüd sunnitud ka Tambovi kartuli ja Saraatovi kaalika tänutundega vastu võtma ja letti panema.