Kes kasvatab meie lapsi? Kes hukutab meie lapsed?

Tänav, televiisor ja internet...

Küsimused:

Kuidas hindate Eesti koolide turvalisust- kas Eesti koolid on turvalised hiljuti toimunud Viljandi koolitulistamise valguses? Mida teha selleks, et tõsta Eesti koolides õpilaste ja õpetajate turvalisust?
2. Kas Teie arvates võib Eestis korduda Soome stsenaarium, kus ühele tulistamisele järgnes kiiresti teine, palun põhjendage, miks?
3. Psühholoogid on väitnud, et koolitulistaja oli sügavalt õnnetu inimene. Kas see on Teie arvates laiem probleem Eestis, et lapsed on õnnetud? Millest see tuleb?

Vastused:

1. Hinnata koolide turvalisust koolitulistamise seisukohalt on suhteliselt mõttetu. Eks kõik koolid ole turvalised: uksed-aknad ees, klassid soojad ja valgustatud, tuletõrje siganalisatsioon olemas. Kuidas teha, et kool tagaks turvalisuse hingeliselt haige või psühhiliselt juhtimatu lapse eest, ei oska vist keegi öelda. Seda ei saagi tagada, sest laste hinge me ju ei näe. Küll võib püüda õpilasi kasvatada üksteisest lugu pidama ja kaaslasi austama. Kas see õnnestub, on küsimus omaette. Kuidas panna last austama oma õpetajaid, kui ta kuuleb päevast päeva raadiost ja televiisorist, et enamik vanematest pedagoogidest on halva ettevalmistusega, ei suuda tänapäeva nõudeid täita ja on üldse ühed endised? Kuidas panna last austama pedagooge, kes on aastaid kestnud haridusreformidest väsinud ja lausa räsitud? Kuidas panna last panna austama pedagooge, kes on reeglina vaesemad kui lapse vanemad ja kelle elukutse on ühiskonnas ebapopulaarne ning alatasustatud?

2. Muidugi võib korduda Soome või USA stsenaarium, et mõnes koolis jälle mõni laps erakordselt vägivaldseks muutub. Ega siis pärast Paalalinna kooli juhtumit midagi muutunud või muudetud pole. Õpilaste arvutites on needsamad julmad arvutimängud, kus tulistamine põhitegevuseks saanud. Internetis on üleval need samad verised leheküljed õpetusega, kuidas inimest kiiremini tappa. Televiisoris jooksevad needsamad võikad filmid, mis täis vägistamist, peksmist, lõhkumist, surmahirmus põgenemist ja julma kättemaksu, mis tähendab kellegi õhku laskmist või lõhki lõikamist. Isegi multifilmides peksavad kangelased üksteist nii nagu jõuavad. Ühiskond on jäänud ju samaks. Kust saaks laps õppida viisakust ja heatahtlikku suhtlemist, kui Eesti valitsuse ministrid üksteist ropult sõimavad ja riigi peaminister soovitab lollidel seemneid süüa? Lapsed on ju meie eeskuju ja kasvatuse peegelpilt.

3. Teatud mõttes küll. Ma ei hakka kirjutama neist poolnäljas ja külmas elavaist, kelle pered alla vaesuspiiri eksisteerivad. Ma julgen öelda, et ka tuhanded keskklassi perekondades elavad lapsed on õnnetud, sest nende vanemail pole laste jaoks aega. Emad-isad on osalised metsikus võidujooksus iseenda ja pere eksisteerimise nimel. Selle nimel, et raha teenida, karjääri teha, naabreist parem olla. Lapsest on tarvis voolida võitja sümbol, kes kapitalistlikus džunglis ellu jääks ja läbi lööks. Inimlikkus ja armastus on peredes sageli unustatud. Me võime kohata lapsi, kes on küll materiaalselt kindlustatud, kuid keda pole kordagi kallistatud. Vägivallani on siit vaid üks samm.   

Materjal ilmus ajalehes Võrumaa Teataja 31.oktoobril 2014