Mida ütleb president?

Kui eile (10.08) poleks ilmunud Toomas-Hendrik Ilvese usutlust ajalehele „Sonntags Zeitung“, milles ta heidab Šveitsile ette loobumist Vene vastastest sanktsioonidest, oleks ma juba arvanud, et meie riigipea on puhkusele läinud. Pärast juuli alguses laulupeol peetud kõne ja riigipea mobiiliga selfimist, pole Kadriorust suuremaid elumärke tulnud. Ka Twitteri säutsudest pole midagi olulist kuulda olnud. Küll on aga viimastel päevadel maailm ja Eesti oluliselt muutunud.

Ida-Ukraina relvakonflikt separatistide ja Kiievi armee vahel võib iga hetk lahvatada suureks Euroopa sõjaks. Piima- ja lihasõda on Euroopas juba puhkenud. Ka Eesti loomakasvatajad on jõudnud esimesed rasked sõnad lendu lasta ja loodavad kõrgemate riigimeeste seisukohti kuulda. Põllumajandusminister Ivari Padar lubas ümarlaua teisipäevaks kokku kutsuda. Läti peaminister Laimdota Straujuma katkestas puhkuse ja pidas kiirkoosoleku põllumeestega juba nädalavahetusel.

Eesti valitsuse juht Taavi Rõivas ja riigipea Toomas-Hendrik Ilves aga vaikivad. Miks nii? Maarahvas lausa januneb kõrgemate meeste ütlemisi kuulda. On ju selge, et nii mõnegi talu või tööstuse tulevik on löögi alla sattunud. Leedus toodetud piimast läks umbes kolmveerand Venemaale ja nüüd  on leedulastest piimatöösturid juba ka esimestele Eesti piimatootjaile teatanud, et ärgu homme piimaautot oodaku. Maal on kujunemas erakordselt tõsine olukord. Protsent üldise ekspordi langust tähendab miljoneid eurosid riigile, kuid ühe ettevõtte võib ta ka hävitada.

Seni on lisaks põlluministrile aumehelikult käitunud riigikogu maaelu komisjoni esimees  Kalvi Kõva. Venemaa vastusanktsioonide kohta ütles ta rahvusringhäälingule antud intervjuus otse ja häbenemata, et nende mõju saab olema väga suur. „Otsus mõjutab kogu maailma, sest algab turgude ümberjagamine,“ märkis ta ja lisas, et seda kõike, mis juhtuma hakkab, on võimatu prognoosida, sest ümber orienteerumine uutele turgudele on väga raske.

„Iga nädala ja kuuga läheb elu keerulisemaks,“ kirjutas oma blogis peaministri majandusnõunik Maris Lauri. Eesti ettevõtjaile ei olnud ka tema muud öelda, soovitada uusi turgusid otsida. „Tuleb otsida teisi võimalusi: uued tooted, uued turud. Samuti tuleb päris paljudel õppida oma kaupu ja teenuseid müüma, parandada ettevõtte juhtimist ja tegevuste planeerimist,“ ütles ta. Pisut lohutavad sõnad, kuid neid oleks soovinud kuulda peaministri enda suust, mitte nõuniku ajaveebist lugeda.

Ühe suurema piimatootja, OÜ „Estonia“ juhatuse esimees Jaanus Marrandi hüüdis alles eelmisel nädalal Ärilehes, et tema küll Oliver Kruudale, kes Venemaale kohandatud sanktsioonid hukka mõistis,  piima müüma ei hakka, nüüd aga soovib piimameestele riigipoolset toetust saada. Ajalugu on täis irooniat ja täna oleks vist kõik meie piimatootjad valmis Kruudale kogu oma piima kohale tooma ja ära andma.

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina soovitab toidukaupade tootjail valmis olla hullemaks. "Tõenäoliselt Venemaa nende sanktsioonidega ei piirdu. Sellega tuleks ettevõtjatel kindlasti arvestada," märkis ta. Nagu teame soomlaste „Valio“ kontsern juba sulges oma tehase Helsingi lähedal ja saatis palgata puhkusele 800 töölist. Õnneks päästis firma, mille toodangust 80% Venemaale läks, tema kaks suurt tehast just sellel samal Venemaal. Seal paikneva tööstuse kohta embargo ei kehti ja „Valio“ on ennast juba ümber häälestamas kohalikule vene toorpiimale.

Eesti majandus saab paratamatult tekkinud olukorrast tagasilöögi. Sellega on nõustunud kõik seni oma arvamust avaldanud eksperdid. „Loomulikult on igati üllas üleskutse, et eestlased tarbiksid rohkem Eesti toodangut, kuid see ei lahenda tekkinud olukorda, sest eelkõige vajame uusi eksporditurgusid,“ rõhutas riigikogu väliskomisjoni aseesimees Enn Eesmaa Delfile antud intervjuus.

Mitmed ajakirjanikud ja majandusspetsialistid on juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas Eesti valitsus pole piisava tõsidusega sanktsioonidele reageerinud ning teada andnud, kuidas kavatsetakse Eesti ettevõtjaid võimalike raskuste korral toetada. Seepärast peaks nii riigipea Toomas-Hendrik Ilves, kui peaminister Taavi Rõivas ning värske väliskaubanduse minister Anne Sulling oma ametkondade jõud ühendama ja kiiresti asuma meetmete kallale, millega kohalikku toidutootmist aidata.

Mõne teadjamehe arvamus, et venelased tulistasid sanktsioonidaga endale jalga, ei pea paika. Viimast uudiste kohaselt on Argentiina, Brasiilia ning rida Aasia riike oma majandust kiires korras ümber korraldamas, et Vene turult raha lõigata. Brasiilias arvatakse isegi, et tänu venelaste hiiglaslikele lihatellimustele, mis toovad kaasa  töökohtade arvu kiire kasvu, suudab  president Dilma Rousseff peatsetel valimistel juba esimeses voorus oma riigipea koha kindlat säilitada. „Rahvas, kes saab tööd ja palka, toetab ka oma juhte,“ ütles ta.

Venemaal aga tõusid toidutööstuse ettevõtete aktsiad kohe esimesel päeval kuni 40%. Euronewsi ekraanilt aga vaatavad vastu Vene talumeeste juubeldavad näod. Suured kaubandusketid, mis alles nädala eest kohaliku kauba ülbelt tagasi lükkasid, on nüüd sunnitud ka Tambovi kartuli ja Saraatovi kaalika tänutundega vastu võtma ja letti panema.

Mida ütleb president?

Kui eile (10.08) poleks ilmunud Toomas-Hendrik Ilvese usutlust ajalehele „Sonntags Zeitung“, milles ta heidab Šveitsile ette loobumist Vene vastastest sanktsioonidest, oleks ma juba arvanud, et meie riigipea on puhkusele läinud. Pärast juuli alguses laulupeol peetud kõne ja riigipea mobiiliga selfimist, pole Kadriorust suuremaid elumärke tulnud. Ka Twitteri säutsudest pole midagi olulist kuulda olnud. Küll on aga viimastel päevadel maailm ja Eesti oluliselt muutunud.

Ida-Ukraina relvakonflikt separatistide ja Kiievi armee vahel võib iga hetk lahvatada suureks Euroopa sõjaks. Piima- ja lihasõda on Euroopas juba puhkenud. Ka Eesti loomakasvatajad on jõudnud esimesed rasked sõnad lendu lasta ja loodavad kõrgemate riigimeeste seisukohti kuulda. Põllumajandusminister Ivari Padar lubas ümarlaua teisipäevaks kokku kutsuda. Läti peaminister Laimdota Straujuma katkestas puhkuse ja pidas kiirkoosoleku põllumeestega juba nädalavahetusel.

Eesti valitsuse juht Taavi Rõivas ja riigipea Toomas-Hendrik Ilves aga vaikivad. Miks nii? Maarahvas lausa januneb kõrgemate meeste ütlemisi kuulda. On ju selge, et nii mõnegi talu või tööstuse tulevik on löögi alla sattunud. Leedus toodetud piimast läks umbes kolmveerand Venemaale ja nüüd  on leedulastest piimatöösturid juba ka esimestele Eesti piimatootjaile teatanud, et ärgu homme piimaautot oodaku. Maal on kujunemas erakordselt tõsine olukord. Protsent üldise ekspordi langust tähendab miljoneid eurosid riigile, kuid ühe ettevõtte võib ta ka hävitada.

Seni on lisaks põlluministrile aumehelikult käitunud riigikogu maaelu komisjoni esimees  Kalvi Kõva. Venemaa vastusanktsioonide kohta ütles ta rahvusringhäälingule antud intervjuus otse ja häbenemata, et nende mõju saab olema väga suur. „Otsus mõjutab kogu maailma, sest algab turgude ümberjagamine,“ märkis ta ja lisas, et seda kõike, mis juhtuma hakkab, on võimatu prognoosida, sest ümber orienteerumine uutele turgudele on väga raske.

„Iga nädala ja kuuga läheb elu keerulisemaks,“ kirjutas oma blogis peaministri majandusnõunik Maris Lauri. Eesti ettevõtjaile ei olnud ka tema muud öelda, soovitada uusi turgusid otsida. „Tuleb otsida teisi võimalusi: uued tooted, uued turud. Samuti tuleb päris paljudel õppida oma kaupu ja teenuseid müüma, parandada ettevõtte juhtimist ja tegevuste planeerimist,“ ütles ta. Pisut lohutavad sõnad, kuid neid oleks soovinud kuulda peaministri enda suust, mitte nõuniku ajaveebist lugeda.

Ühe suurema piimatootja, OÜ „Estonia“ juhatuse esimees Jaanus Marrandi hüüdis alles eelmisel nädalal Ärilehes, et tema küll Oliver Kruudale, kes Venemaale kohandatud sanktsioonid hukka mõistis,  piima müüma ei hakka, nüüd aga soovib piimameestele riigipoolset toetust saada. Ajalugu on täis irooniat ja täna oleks vist kõik meie piimatootjad valmis Kruudale kogu oma piima kohale tooma ja ära andma.

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina soovitab toidukaupade tootjail valmis olla hullemaks. "Tõenäoliselt Venemaa nende sanktsioonidega ei piirdu. Sellega tuleks ettevõtjatel kindlasti arvestada," märkis ta. Nagu teame soomlaste „Valio“ kontsern juba sulges oma tehase Helsingi lähedal ja saatis palgata puhkusele 800 töölist. Õnneks päästis firma, mille toodangust 80% Venemaale läks, tema kaks suurt tehast just sellel samal Venemaal. Seal paikneva tööstuse kohta embargo ei kehti ja „Valio“ on ennast juba ümber häälestamas kohalikule vene toorpiimale.

Eesti majandus saab paratamatult tekkinud olukorrast tagasilöögi. Sellega on nõustunud kõik seni oma arvamust avaldanud eksperdid. „Loomulikult on igati üllas üleskutse, et eestlased tarbiksid rohkem Eesti toodangut, kuid see ei lahenda tekkinud olukorda, sest eelkõige vajame uusi eksporditurgusid,“ rõhutas riigikogu väliskomisjoni aseesimees Enn Eesmaa Delfile antud intervjuus.

Mitmed ajakirjanikud ja majandusspetsialistid on juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas Eesti valitsus pole piisava tõsidusega sanktsioonidele reageerinud ning teada andnud, kuidas kavatsetakse Eesti ettevõtjaid võimalike raskuste korral toetada. Seepärast peaks nii riigipea Toomas-Hendrik Ilves, kui peaminister Taavi Rõivas ning värske väliskaubanduse minister Anne Sulling oma ametkondade jõud ühendama ja kiiresti asuma meetmete kallale, millega kohalikku toidutootmist aidata.

Mõne teadjamehe arvamus, et venelased tulistasid sanktsioonidaga endale jalga, ei pea paika. Viimast uudiste kohaselt on Argentiina, Brasiilia ning rida Aasia riike oma majandust kiires korras ümber korraldamas, et Vene turult raha lõigata. Brasiilias arvatakse isegi, et tänu venelaste hiiglaslikele lihatellimustele, mis toovad kaasa  töökohtade arvu kiire kasvu, suudab  president Dilma Rousseff peatsetel valimistel juba esimeses voorus oma riigipea koha kindlat säilitada. „Rahvas, kes saab tööd ja palka, toetab ka oma juhte,“ ütles ta.

Venemaal aga tõusid toidutööstuse ettevõtete aktsiad kohe esimesel päeval kuni 40%. Euronewsi ekraanilt aga vaatavad vastu Vene talumeeste juubeldavad näod. Suured kaubandusketid, mis alles nädala eest kohaliku kauba ülbelt tagasi lükkasid, on nüüd sunnitud ka Tambovi kartuli ja Saraatovi kaalika tänutundega vastu võtma ja letti panema.

Kes vastutab Malaisia lennuki Boeing 777 eest?

Küsimused ajalehelt Võrumaa Teataja:

1. Mida arvate, kas Venemaa peaks võtma vastutuse Malaisia lennuki allatulistamise eest Ukraina separatistide territooriumi kohal? Miks, miks mitte? Kui leiate, et Venemaa ei ole süüdi, siis palun kirjutage, kes peaks teie arvates lennuki allatulistamise eest vastutama.

 2. Mida arvate Vene propagandast - et lennukis polnudki elus inimesed, vaid hoopis surnud jne. Kas usute lennuki allatulistamise osas pigem vene või lääne telekanalite juttu?

 3. Kas Malaisia lennuki allatulistamine Ukraina kohal mõjutab ka teie lennuplaane? Kuidas?

Vastused:

1. Venemaa saab võtta vastustusele siis, kui tema süü on tõestatud või Venemaa kõrgemad sõjaväelased ise tunnistavad lennuki tulistamist. Seni pole Venemaa oma süüd tunnistanud ja pole ka Venemaa roll selles katastroofis rahvusvahelis komisjoni poolt tõestatud. Käimas on vaid kõrgema taseme propagandasõda ajakirjanduses, suurtes telekanalites ja Internetis. Ukraina ning USA võimud süüdistavad Malaisia lennuki alla tulistamises Venemaad ja Donetski separatiste.

Kreml omalt poolt süüdistab Kiievit, et tema sõjavägi on lennuki raketiseadeldise BUK-1  ja Ukraina hävituslennuki SU-25 abil alla toonud. Kui USA poolt on seni esinetud vaid üldiste süüdistustega separatistide ja Vladimir Putini aadressil ning konkreetseid videovõtteid  või kosmosepilte pole avaldatud, siis Moskva poolt on tulnud põhjalik süüdistusmaterjal, kus püütakse tõestada Ukraina armee rolli selles katastroofis.

Eesti telekanalid pole Vene Kaitseministeeriumi maailmas suurt kõmu tekitanud pressikonverentsi näidanud, küll andis sündmusest hea ülevaate 23. juuli Eesti Päevaleht. Ukraina pole oma tõestusmaterjali esitanud, ega avalikustanud ka helisalvestisi Dnepropetrovski lennujuhtimise dispetšerite kõnelustest lennuki meeskonnaga. See oleks konkreetne materjal, mis tooks asjasse palju selgust.

Kiiev polnud selle nädala alguseks, mil ma vastust kirjutan, ehk 12 päeva jooksul, koha peale saatnud katastroofi uurimiseks oma ametlikku komisjoni. On käinud vaid OSCE vaatlejad, kes pole eksperdid. Ka hollandi uurijad polnud nädala alguseks veel Boeing 777 avarii paigale jõudnud. Reisi MH 17 traagilise lõpu uurimise alustamine on äraütlemata kaua veninud. Tavaliselt luuakse uurimise komisjon samal päeval, kui lennukatastroof toimub ja selle kutsub kokku riik, kelle territooriumi kohal õnnetus juhtus ja kelle dispetšerid lennukit õnnetuse ajal õhus suunasid ning temaga sidet pidasid.

2. Pole neid jutte juhtunud kuulma.

Tähelepanelikult jälgin järgmisi uudiste kanaleid: Vabaduse Raadio venekeelsed saated, raadiojaam „Eho Moskvõ“ Internetis, TV kanalid Bloomberg, CNN, Euronews, PBK, Doždj, RTR ning BBC uudiseid.

Nüüd on lisandunud Ukraina TV kanalid. Õhtuks on mul pilt maailmast olemas. Kohalikest TV uudistest saan uut infot juurde Tallinna TV kanalilt. Kindlasti kuuluvad allikate hulka arvukad sotsiaalmeedia portaalid.

3. Juhtum minu lennuplaane ei muuda. Kuid lennuki katasroofi üskikasju tahaks teada küll. Aga juba on ka Eesti meedias ilmunud artikleid, et seda tõde ei saa me teada kunagi. Nii nagu parvlaeva „Estonia“ huku tõeliste põhjuste kohta või 11. septembri kaksiktornide kohta maailma kaubanduskeskuses. Väga suurt tõde ei tohi avaldada, väga suurt valeinfot aga küll!  

Ilmus ajalehes Võrumaa Teataja 31. juulil 

Meenutusi Suurest Laulupeost

Meenutusi Suurest Laulupeost

1. Minu jaoks on laulu- ja tantsupidu rohkem suhtlemise koht. Muidugi naudin ka ühist laulmist ja kooride meisterlikkust, kuid rahva seas ringi käimine annab ehk rohkemgi elamusi. Need hoolikalt sirgeks triigitud undrukid ja läikima löödud ehted õndsa nägudega maarahva seljas on kogemus, mis sööbib mällu. Minu meelest ongi see pidu kaugemalt tulnutele hoopis tähtsam kui Tallinna enda rahvale.

Eks nii on see läbi ajaloo olnud. Sõidad ikka harjumatult suurde linna, kus nii mõnigi asi silme ees kirjuks võtab. Tallinn ise on end peoks hästi ette valmistanud. Kõikjal viidad ja sildid, kuhu minna ja kuidas olla. Ära eksida polegi võimalik. Liiklus on piiratud küll suurte teetööde pärast, aga eks see näita linna kiiret arengut. Mulle tunnistas üks tuttav, kes polnud mitu aastat pealinnas käinud, et ta ei usu oma silmi, kui kiiresti Tallinn kasvanud.

Üheks tõrvatilgaks minu nägemuses sai uudis Tallinna hotellide kohta, kus mõnel puhul hindu isegi kahekordseks tõstetud. Lihtsalt häbi meie kasuahnete ärimeeste pärast! Linn annab peolistele tasuta sõidu, vallad toetavad rahva sõidukulusid, inimesed isa panevad peo jaoks raha kokku ja siis äkki mingid „ärihaid“ kukuvad nöörima nii oma rahvast, kui meie külalisi. Häbi neile, isehakanud ettevõtjaile!

2. Olen neid laulu ja hiljem ka tantsupidusid elus kümneid näinud. Eks neid peetud ka nõukogude aastatel ja mitte halvasti. Olin noore ajakirjanikuna ikka alati korraldajate ja sündmuse valgustajate ridades ning nägin asja ette valmistanud üsna lähedalt. See töö käis sama innuga, kui tänagi. Kuigi Lenini hümnid tuli kohustusliku kavana alguses kohe ära laulda, siis isamaalised laulud said ka siis väga laia kõlapinna.

Räägin seda seepärast, et just peo jälgimine sai ajakirjanikele põnevaks elamuseks. Et mitu punast laulu, mitu kaasaegset ja mitu igihaljast isamaalaulu esitatud sai. Käekella pealt sai aega mõõdetud, et kui palju minuteid Miina Härmat lauldi ja kui pikaks viimane lugu ning peolõpu aplaus kujuneb. Äärmiselt tähelepanelikult kuulati parteimeeste kõnesid ja seda, mida Gustav Ernesaks ütleb. Et, kui palju sinna rahvuslikku mahub.

Väga põnevad olid Arnold Greeni kõned. Need olid kui köiel tantsija kunst ning balanseerisid täpselt lubatud ja lubamatu vahel. Seega olid minu noorepõlve laulupeod äärmiselt põnevad jälgida ja neist sai suur õnn ajakirjanikuna osa võtta. Üks asi hakkab veel silma: minu ajal tegid TV- ja raadioülekannete reporterid väga suurt eeltööd, mistõttu reportaažid said äärmiselt sisutihedad, faktirohked ja olid põnevad jälgida.

Vastused ilmusid Võrumaa Teatajas 10.07.14       

Meenutusi Suurest Laulupeost

 

1. Minu jaoks on laulu- ja tantsupidu rohkem suhtlemise koht. Muidugi naudin ka ühist laulmist ja kooride meisterlikkust, kuid rahva seas ringi käimine annab ehk rohkemgi elamusi. Need hoolikalt sirgeks triigitud undrukid ja läikima löödud ehted õndsa nägudega maarahva seljas on kogemus, mis sööbib mällu. Minu meelest ongi see pidu kaugemalt tulnutele hoopis tähtsam kui Tallinna enda rahvale. Eks nii on see läbi ajaloo olnud. Sõidad ikka harjumatult suurde linna, kus nii mõnigi asi silme ees kirjuks võtab. Tallinn ise on end peoks hästi ette valmistanud. Kõikjal viidad ja sildid, kuhu minna ja kuidas olla. Ära eksida polegi võimalik. Liiklus on piiratud küll suurte teetööde pärast, aga eks see näita linna kiiret arengut. Mulle tunnistas üks tuttav, kes polnud mitu aastat pealinnas käinud, et ta ei usu oma silmi, kui kiiresti Tallinn kasvanud. Üheks tõrvatilgaks minu nägemuses sai uudis Tallinna hotellide kohta, kus mõnel puhul hindu isegi kahekordseks tõstetud. Lihtsalt häbi meie kasuahnete ärimeeste pärast! Linn annab peolistele tasuta sõidu, vallad toetavad rahva sõidukulusid, inimesed isa panevad peo jaoks raha kokku ja siis äkki mingid „ärihaid“ kukuvad nöörima nii oma rahvast, kui meie külalisi. Häbi neile, isehakanud ettevõtjaile!

2. Olen neid laulu ja hiljem ka tantsupidusid elus kümneid näinud. Eks neid peetud ka nõukogude aastatel ja mitte halvasti. Olin noore ajakirjanikuna ikka alati korraldajate ja sündmuse valgustajate ridades ning nägin asja ette valmistanud üsna lähedalt. See töö käis sama innuga, kui tänagi. Kuigi Lenini hümnid tuli kohustusliku kavana alguses kohe ära laulda, siis isamaalised laulud said ka siis väga laia kõlapinna. Räägin seda seepärast, et just peo jälgimine sai ajakirjanikele põnevaks elamuseks. Et mitu punast laulu, mitu kaasaegset ja mitu igihaljast isamaalaulu esitatud sai. Käekella pealt sai aega mõõdetud, et kui palju minuteid Miina Härmat lauldi ja kui pikaks viimane lugu ning peolõpu aplaus kujuneb. Äärmiselt tähelepanelikult kuulati parteimeeste kõnesid ja seda, mida Gustav Ernesaks ütleb. Et, kui palju sinna rahvuslikku mahub. Väga põnevad olid Arnold Greeni kõned. Need olid kui köiel tantsija kunst ning balanseerisid täpselt lubatud ja lubamatu vahel. Seega olid minu noorepõlve laulupeod äärmiselt põnevad jälgida ja neist sai suur õnn ajakirjanikuna osa võtta. Üks asi hakkab veel silma: minu ajal tegid TV- ja raadioülekannete reporterid väga suurt eeltööd, mistõttu reportaažid said äärmiselt sisutihedad, faktirohked ja olid põnevad jälgida.

Vastused ilmusid Võrumaa Teatajas 10.07.14       

Haldusreformi raha lendas korstnasse!

Raha lennutajaks sai Reformierakond. Viisteist aastat on ta torpedeerinud omavalitsusreformi ellu viimist. Juba isamaalasest siseministri Tarmo Looduse aegadest peale. Minister Siim-Valmar Kiisleri reformi taluti viis aastat ja alles nüüd tõmmati seaduseelnõule 647SE vesi peale. Koos sellega läks torust alla ka seni haldusreformile kulutatud raha.

Toompea koridorides räägitakse, et oravad pelgavad reformi seepärast, et omavalitsuste arvu kahanemisega väheneb ka Reformierakonna mõju kohalikel valimistel. Sundühindamisel võib hulk hääli kaduma minna. Aga ka seda, et mida rohkem valdasid jääb, seda kergem neis riigi raha keerutada.

Nii tõmmatigi pärast sotsidega liidu loomist haldusreformile kiirelt hädapidurit. Kahju, et Rõivas põnnama lõi, oleks pesnud koduerakonnalt igipõlise piduri maine - on endine minister Kiisler meediale öelnud. Siiski hellitavad IRL poliitikud veel õhkõrna lootust. Andsid nad ju seaduseelnõu  647SE parlamendi menetlusse ja teisipäeva hilisõhtul tehti ka esimene lugemine ära. Kurjad keeled julgevad arvata, et sinnapaika see paber ka seisma jääb. Eelnõu tuli saali,  naeratades teda ka menetleti ja nüüd unustatakse pikemaks ajaks sahtlisse. Ei uus sise-, rahandus- ega justiitsminister pole seadust toetanud. Rahandusminister Jürgen Ligi peab 42 miljonit eurot maksvat haldusreformi liiga kalliks, 350 miljonilist töövõime reformi aga mitte.

Oravad kasutavad vana nippi ja lubavad ise oma seadusega välja tulla. Kuid seda ei tehta kiirustades. Uue siseministri Hanno Pevkuri sõnul tuleb kõigepealt eesmärk paika saada ja siis tegevuskava koostada. Ka sellega ei tohtivat uisapäisa tuuseldada. Enne on ministeeriumil kavas omavalitsuste ülesanded ära kaardistada! Uskumatu, kaardistada ülesanded! Seda haldusreformi kuueteistkümnendal aastal! Pevkuri kirjas riigikantseleile on kõik kaunilt kirja pandud. „Jätkuvalt toetame ühinemisi ning elujõuliste ja tugevate omavalitsuste teket ja peame vajalikuks vabatahtlike ühinemist senisest intensiivsemat soodustamist, et tulevikus suudaksid omavalitsused seista silmitsi ühiskonna vananemise ja demograafiliste protsessidega seotud väljakutsetega.“ Ilusasti öeldud, kuid ometi ei toeta valitsus IRLi juba valmis seaduse edasi arendamist vaid alustab uue reformikava välja töötamist. Miks siis nii tehakse?

Pevkur on oma kirjas öelnud: „Tõmbekeskuste konseptsioon ei võimalda lahendada riigi keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahelisi olulisi probleeme.“ Võibolla on see nii. Kuid miks ei andnud endine koalitsiooni kaaslane IRLi ministrile sellest teada juba siis, kui nad koos riiki juhtisid. Oma viis aasta tegeles Kiisler reformiga, rääkis tõmbekeskustest, kooskõlastas nad omavalitsustega ja kiitis meedias oma kava. Oravate suust ei kostnud siis vähimatki kriitikat. Ja nüüd järsku ei kõlba tõmbekeskused kuhugi.

Valitsuse kava kohaselt hakatakse keskusi uuesti kirja panema ja kaardile kandma. Milleks? Jääb ju Võru ikka Võruks ja Räpina jääb Räpinaks. Ega uusi uusi tõmbekeskusi kusagilt juurde võtta pole. Kui koht rahvast ei tõmba, siis ikka ei tõmba. Kui kohapeal tööd ei ole, siis teda ei ole. Ehita kasvõi kullast kultuurimaja külla, pereisa sõidab ikka ära. Tallinna tööd otsima!

Lohutust leiab Kiisler ehk sellest, perearstid ja sotsiaalministeerium kavandavad uusi tervisekeskusi vastavalt tema tõmbekeskustele. Euroopa Liidu toetusrahaga hakatakse rajama laiemat esmatasandi tervishoiusüsteemi, mis koosneb kaasaegsetest tervisekeskustest ehk polikliinikutest. Need tulevadki põhiliselt maakonna linnadesse ja suurematesse keskustesse, kuhu rahvast tõmbab.

Reformierakond aga loodab järgmise aasta 1. märtsi riigikogu valimistele minna  omavalitsuste vana süsteemiga ja oravate juhitud valdadest kõvasti hääli koguda. Küll hiljem jõuab valdu ühendada. Võitu loodab ka IRL ja Kiisler lubab siis seaduse 647SE riigikantselei sahtlist välja võtta ning tõmbekeskuste süsteemi ikka ellu viia.

Asja otsustab muidugi valija, kuid küsimuste küsimus jääb üles. Miks lubas Reformierakond oma IRLi partneril aastaid haldusjaotusega mängida ja miljoneid eurosid maksumaksja raha tuulde laste, kui oli teada, et oravad reformi ei toeta. Kas raisatud raha eest peaks vastutama endine peaminister Andrus Ansip või rahandusminister Jürgen Ligi?

Lugu ilmus 13. juuni Õhtulehes    

     

Töövõime võimetu reform !

Vastus Põlvamaa ajalehe Koit küsimusele, kas ma toetan töövõimereformi:

Kindlasti pole ma töövõimereformi toetaja. Vähegi oma peaga mõtlev inimene ei saa toetada reformi, mille eesmärgiks on tõestada, et inimene polegi nii haige, kui arstid seda seni kinnitasid. Toompea saalis on avalik saladus, et reformi tehakse riigi raha kokku hoidmiseks. Et puuetega inimeste toetusi kärpida ehk nende abistamist vähendada ja seega riigi raha kokku hoida. Aga ka selleks, et Euroopale parem välja paista ja puuetega inimeste arvu vähendada.  

Endise sotsiaalministri Taavi Rõivase enda poolt valmis kirjutatud töövõimereform on sisult inimvaenulik. 100 000 puudega ehk siis raskelt haiget inimest vaadatakse komisjoni poolt uuesti läbi lootusega neile tulevikus väiksemat toetust maksta. Selleks võetakse töötuskindlustusse tööle 500 ametnikku. Lisaks veel ajutisele palgale sajad arstid. Sotsiaalministeeriumi andmeil kulub praegu ühe inimese töövõimekao hindamiseks 10 eurot, siis uue süsteemi järgi töövõime suurenemise hindamiseks kulub 250 eurot, mis on 25 korda rohkem kui täna.

Kogu see kampaania läheb maksma 180 miljonit Euroopa raha, millele lisatakse kohalikud miljonid. Kas tõesti sotsiaaldemokraadid valitsuses nõustuvad Reformierakonna varjatud plaaniga muuta kümned tuhanded puudega inimesed tavalisteks töötuteks, kes koatavad ka senise puuderaha?

Et ka pooled ehk 50 000 invaliidi saaks reformi käigus endale töökoha, on ju utoopia, tingimustes, kus niigi tööpuudus suur on. Toompea koridorides levivad jutud, et just see reform võib uuele valitsusliidule saatuslikuks saada ja Rõivase  valitsuse kukutada.