Kui kiiresti ilm muutus !

1. Mida arvate selleaastasest talvest? Kas Teile meeldib külm või soe talve, miks?
2. Kuidas mõjub soe talv Teie arvates inimeste tervisele? Kuidas Teil endal sel talvel tervis on olnud?

Tervitades
Irja
Võrumaa Teatajast

Nii küsiti ajalehest kümmekond päeva tagasi. Siis oli soe ja sula ning ega me enam osanudki suurt lund oodata. Aga ta tuli üle öö. Kui kiiresti maailmas kõik muutub! Ja seda inimese käest küsimata või meiega nõu pidamata. Eks me ka ise muutu. Vastasin, et soe talv meeldib. Nüüd kõva pakasega pean lisama, et ka see ilm meeldib mulle. Halba ilma vist polegi olemas.

Nüüd vastused, mis ilmusid 16. jaanuari Võrumaa Teatajas.

1. Sellest talvest arvan ma ainult head! Mõnus soe ilm. Teed ei ole libedad, autoga ohutum sõita. Tänaval ei lenda ka kohe uppi, kui kodust välja astud. Majapidamise küttearved väikesed, saab odavamalt läbi. Ei pea ennast paksult riidesse toppima.

Nii, et terve rida plusse. Me võitsime kaks ja pool kuud sooja aega ning hoidsime hulga raha kokku. Muidugi lumi on ka ilus vaadata ja mõnus suusatada, kuid kahjuks tänapäeval, kus me elame üsna karmides majanduslike tingimustes, on kokkuhoid küttesooja pealt tervitatav.

Olen kogu oma lapsepõlve mööda saatnud Tallinnas Nõmmel või Otepääl Pühajärve ääres, kus suusatamiseks ning  kelgutamiseks ideaalsed tingimused. Seega olen lumiste talvedega ära harjunud ja nooruspõlves igatsesin neid väga, kuid nüüd küpsemas eas kaalub paljas asfalt, kus libe pole, lumemõnud üles.

2. Eks korralik pakane ole tervisele hulga kasulikum, kui niiske ja soe ilm. Seekord ta niisugusena meile anti. Elame üle, eks järgmisel aastal tule jälle külmem talv. Aga ei maksa ära sõnada. Ka tänavu võime lund ja jääd ja külma veel kõvasti saada. Kes seda oskab ette öelda. Isegi isand Mang mitte!

Ega siis päris talv ka seekord tulemata jää, ta on ainult palju lühem, kui tavaliselt oleme harjunud külma käes elama. Oleme ju nii soojade kui külmade talvedega harjuda jõudnud.

Meil jääb üle vaid igast ilmast rõõmu tunda ja öelda taevale tänu, et selles mõnusas kliimas elada saame. Et tormid ja marud meist kaugele jäävad. Et veeuputused ja maavärinaid vaid teleekraani kaudu meieni jõuavad. Et me ei pea neid ise üle elama. Nii, et olgem tänulikud, et just Maarjamaale elama sattusime!         

Kuidas jätkaksite lauset,

Mina arvan, et.... ?

Nii küsis minu käest Põlvamaa ajaleht Koit. Mõtlesin pisut ja saatsin lehele järgmise lühikese nupukese:

Mina arvan, et eesti inimesed on hakanud vähem mõtlema! Nad on oma igapäeva muredega nõnda hõivatud, et elu mõtte üle arutamiseks aega ja energiat enam ei jätku. Kui veel nõukogude aja lõpul genereeris ühtne vabadustahe rahva kollektiivses ajus kohutaval hulgal uusi ideid, siis ränk kapitalism pani eestlase lihtsalt tööle kui masina, mis filosofeerimist ei kannata.

Kohalikel valimistel Valga linnas oli mul kampania käigus üle 2000 kontakti konkreetsete valijatega. Valdavaks probleemiks, mille üle eestlased kurtsid, oli raha- ja tööpuudus. Venelastele seevastu läks rohkem korda Eesti, Venemaa, Euroopa tulevik ja vene kultuuri säilimine uues olukorras.

Üha rohkem saab mulle viimasel ajal selgeks, et kodueestlaste (need, kes veel siin elavad) mõttemaailm on üsna ahtakeseks jäänud, mis omakorda tingib kohaliku eliidi kokku kuivamist. Äsja sain selle kohta šokeeriva näite. Möödunud nädalal, uutmoodi Sirbi ilmumise päeval olin parajasti ringsõidul oma valimispiirkonnas Kagu-Eestis. Kultuurilehte ei õnnestunud mul saada ei Valgast, ei Võrust ega Põlvast. Lõpuks sain teada, et ühessegi neist maakondadest Sirpi müügiks ei saadetagi, sest ostjaid lihtsalt pole!

Mina arvan ja ma kardan, et eestlased sulanduvad kohutava kiirusega Lääne tarbimisühiskonda, kus mõtlemine pole ammu enam moes. Sellel aga on aga meie, kui väikese ühiskonna jaoks, üks suur oht. Rahvast, kes ei mõtle, on lihtne valitseda nende poolt, kes mõtlevad!

Ilmus ajalehes Koit novembrikuu lõpus

Valgas tulid võimule endised !

1Kuna jagasin valimiskampaania käigus laiali suure hulga nimekaarte, ei jõua nüüd enam telefonis kõnedele vastata. Küsimus ikka seesama: andsime hääled Keskerakonnale, aga linna juhivad hoopis teised. Miks? Vastaksin lehe kaudu korraga kõigile. Mis siis ikka Valgas juhtus?

Tuletan meelde, et valdav enamik Valga valijaid eelistas Keskerakonda ja nende häälte tulemusel sai linnavolikokku üheksa selle erakonna nimekirjas kandideerinut. Reformierakond sai kuus ja sotsiaaldemokraadid viis kohta. Ühe koha sai veel IRL, valimisliit Meie Valga mitte ühtegi.

Muidugi lootis valija, et keskmehed teevad linnas ka valitsuse, kutsudes koalitsiooni kas siis Reformierakonna või sotsiaaldemokraatide esinduse. Tegelikkuses juhtus aga see, mida poliittehnoloogia õpikutes nimetatakse poliitiliseks kambakaks. Keskerakonna seljataga sõlmisid liidu hoopis valimistel teisele ning komandale kohale jäänud Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Need, kellele valija vähem hääli andis ja keda ta linna valitsemisel näha ei tahaks.

Ajaloo ja täpsuse huvides ütlen, et keskmehed käitusid džentelmenidena ja tegid kohe valimisööl Reformierakonnale ettepaneku asuda liidu tegemiseks läbirääkimistesse. Ei öösel ega ka järgmistel päevadel Reformierakonna esindajatelt tagasisidet ei tulnud. Küll kutsus sotside juht Kalev Härk keskmehed järgmisel varahommikul raekotta ja tegi silmatorkavalt üleolevas toonis ettepaneku «koostööks», mida aga Keskerakonna delegatsioon kuidagi vastu võtta ei saanud.

Kuigi saanud valimistel kolmest erakonnast viletsaima tulemuse, nõudis Härk endale linnapea kohta, unustades Keskerakonnale linna täitevvõimu juures üleüldse midagi arvestatavat pakkuda. Keskerakond tuletas Härgile meelde, et kord ta juba sai Keskerakonna naiste armust linna juhiks, kuid seda viga enam ei korrata.

Edasine on lugejaile üldjoontes juba teada. Valimistel ülekaalukalt teisi võitnud Keskerakond mängiti opsitsiooni ja võimule tuli valgalastele hästi tuttav vana sõpruskond. Maakonda ja linna juhivad Margus Lepik, Enno Kase, Kalev Härk, Ivar Unt ja teised, kes aastaid omavahel juhtivaid ametikohti jaganud ning vahetanud.

Just selle seltskonna juhtimisel on Valga linn ja maakond mängitud Eesti edukuse edetabelites häbiväärseile viimastele kohtadele. Just tänu selle vennaskonna vastu võetud otsustele on Valga linna maine langenud erakordselt madalale tasemele ja vabariiklikus ajakirjanduses ilmuvad hirmuäratavad artiklid piirilinna tühjadest tondilossidest või pealkirjaga «Mida teha Valgaga?».

Kuulsin, et teleekraanil olevat Ivar Unt seletanud, et Reformierakond ei saanud Keskerakonnaga koalitsiooni teha, kuna Heimar Lenk ei hakanud linnapeaks. See on puhas vale, sest ühtegi ametlikku kohtumist või läbirääkimist, kus minu kandidatuur võinuks üles tõusta, pole keskmeestel Valga reformikatega olnud. Valimisöine põgus tervitamine ühes kohvikus ei saa arvesse tulla.

Teisest vassimisest lugesin Valgamaalasest, kus «peibutuspart» Margus Lepik põhjendab oma loobumist linnapea kohast: «Arvestades valimistulemusi ja läbirääkimiste käiku, sai mulle selgeks, et linnapea ametisse pürgides minu soovidele vastava linnavalitsuse moodustamine seekord ei õnnestu.» Loe, kuidas tahad, aga selgust ei saa.

Kui Reformierakonnal on kuus ja sotsidel viis kohta, on ju klaar, et enim hääli kogunu otsustab. Pealegi linnavalitsuse moodustamine ju õnnestus hiilgavalt. Ju siis Lepik lihtsalt ei tahtnud kunagisele toolile tagasi istuda. Toompeal omavahel rääkides nimetavad poliitikud maavanemat kohaliku valimisstaabi ülemaks, kelle abil mõnus nii linnavolikogude kui ka Riigikogu valimiskampaaniaid korraldada. Kes siis seda magusat kohta käest annaks.

Kui jälgida võimu moodustamist meist rohkem arenenud riikides, siis ööpimeduses valimiste võitjale noa selga löömist kohtame vähem. Näiteks praegune Saksamaa, kus Angela Merkel küll võitis, kuid mitte nii võimsalt kui Edgar Savisaar.

Nüüd peab sakslaste raudne leedi pikki ja väsitavaid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kuid me pole veel kuulnud tema kõrvale tõrjumise katseist. Valimiste võitjale püütakse jätta vabadus viimast kui võimalust proovida ja alles siis, kui tõepoolest valitsusliitu moodustada ei suudeta, algavad uued mängud valimised kaotanute vahel.

Valgas aga juhtus see, mida üks valija mulle saadetud elektronkirjas rahvast üle karjumiseks nimetas: «Eestis ei olene valimistulemus sageli enam valijast, vaid neist, kes valimisi oma suva järgi tõlgendavad. Valga valimiste tulemus kinnitab seda, et mitte «rahva hääl» ei võitnud, vaid võidu sai nende hääl, kes alati on püüdnud rahvast üle karjuda!» Teiste sõnadega sülitasid Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond Valga valijale lihtsalt näkku.

Lugu ilmus  14. novembri ajalehes Valgamaalane

 

Valimiste võitjast võib saada kaotaja!

See, mis juhtus kohalike valimiste tulemusena Valgas, pole Eesti poliitikultuuris mitte hälve vaid pigem laialt levinud erand, mis kinnitab kehtivaid reegleid.

Valgas andis valija selge eelistuse Keskerakonna poliitikale ja minule isiklikult 508 häält, mis tähendas kohalikku tipptulemust. Keskpartei sai volikokku üheksa kohta. Teise tulemusena sai Reformierakond kuus, sotsiaaldemokraadid viis ja IRL ühe koha.

Viisaka partnerina pöördus Keskerakonna esindus kohe teisele kohale jäänud Reformierakonna poole ettepanekuga moodustada linnas kahe erakonna võimuliit. Keskerakond oleks saanud linnapea ja Reformierakond volikogu esimehe koha. Kuid ärimeeste partei jäi ettepaneku suhtes kõhklevale seisukohale. Tuli välja, et enne meie öist kohtumist olid käed löödud juba sotsialdemokraatidega. Moe pärast kutsusid sotsid keskmehed järgmisel hommikul linna raekotta kohtumisele. Ülbusest lõhki mineval kombel tehti ettepanek võimuliiduks äärmiselt alandavatel tingimustel: valimiste võitja erakond taheti jätta ilma nii linnapea, kui kahe aselinnapea kohast, ehk siis kohalikust täitevvõimust üldse. Edaspidine areng sujus juba omasoodu keskmeeste selja taga ja päädis kolme kõige vähem hääli saanud partei liidu sõlmismisega.

Midagi uut ju selles loos pole. President Lennart Meri aegadest peale mäletame, kuidas suruti tagasi esimestel presidendi valimistel rahvalt suure toetuse saanud Arnold Rüütel ja hiljem korduvalt riigikogu valimistel rekordhääli saanud Keskerakond. Ikka ühe valemi järgi, et võimule ei too mitte valimisvõit, vaid hoopis hilisem omavaheline kokkumäng kaotajate vahel. „Tähtis pole mitte saadud häälte hulk vaid sõpruskonna otsus,“ kiitis mulle üks poliitik ühes teises linnas, kui võitjaid järjekordselt ignoreeriti.“ Me oleme Eestis poliitilise kambaka tegemisega nii ära harjunud, et ühiskond peab seda asjade normaalseks käiguks.

Vist küll ainult Edgar Savisaare vastu see libademokraatia ei toimi, sest tema on Tallinnas 40 000 häälega nii võimas ja rahva poolt sedavõrd hinnatud linnapea, et Keskerakond pealinna võimu jaoks koalitsiooni kaaslasi ei vajagi. Ülejäänud kohtades erakondade ainuvõimu nii naljalt saavutada ei suudeta ja seal otsustavad kohaliku võimu tulemuse kavalad läbirääkimised, mis reeglina algavad valimiste ööl kusagil salatikausi ja õllekannu taga. Nii jooksevad osapooled ööhämaruses ühelt valimispeolt teisele, kaasas üha paremad pakkumised järgmistele. Kandideerinud meeste ja naiste ilmavaade ununeb lähimate tundide jooksul pärast valimistulemuste välja kuulutamist ning hommikupäikest võetakse vastu poliitikaülestena, kellele tähtis vaid ametikoht ja palga suurus uues vallavalitsuses.

Kui jälgida võimu moodustamist meist rohkem arenenud riikides, siis ööpimeduses valimiste võitjale noa selga löömist kohtame vähem. Näiteks praegune Saksamaa, kus Angela Merkel küll võitis, kuid mitte nii võimsalt kui  Edgar Savisaar. Nüüd peab sakslaste raudne leedi pikki ja väsitavaid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kuid me pole veel kuulnud tema kõrvale tõrjumise katseist. Saksa poliitkultuuri jaoks pole see võimule tulemise viis, mis Eesti poliitikute tavakäitumiseks loetakse, lihtsalt vastuvõetav. Valimiste võitjale püütakse jätta vabadus viimast kui võimalust proovida ja alles siis kui tõepoolest valitsusliitu moodustada ei suudeta, algavad uued mängud valimised kaotanute vahel.

Tulles tagasi Valga juurde, näeme et rahva tahe linnavõimu kujundamisel suurt arvesse ei tulnud. Sotsiaaldemokraate eelistatas valija alles kolmanda valikuna, kuid jõumeetodil pandi just see erakond läbi linnapea ametikoha piirilinna tähtsamaid küsimusi otsustama. Rahvas  tahtis linna juhtima Keskerakonda, kellele andis võimsa valimiseelistuse, kuid sai hoopis  vastupidise maailmavaatega Reformierakonna, kes näiteks tasuta transporti saatanaks peab. IRL sai minimaalse tulemuse, ehk jäi valgalaste toetusest peaaegu ilma, kuid ka tema juhib nüüd linna ja surub valijale oma tahet peale. Juhtus see, mida üks nördinud valgalane mulle saadetud elektronkirjas  rahvast üle karjumiseks nimetas: "Eestis ei olene valimistulemus sageli enam valijast, vaid neist, kes valimisi oma suva järgi tõlgendavad. Valga valimuste tulemus kinnitab seda, et mitte "rahva hääl" ei võitnud, vaid võidu sai nende hääl, kes alati on püüdnud rahvast üle karjuda!" 

Lugu ilmus 4. novembri Õhtulehes

 

Kas ma olen uhke Eesti üle ?

Nii küsis ajaleht Võrumaa Teataja.

1. Kas olete uhke Eesti üle ja miks?
2. Mida arvate vanarahva tarkusest, et uhkus ajab upakile. Kas see maksab ka tänapäeval?

Vastasin  toimetusele.
1. Muidugi olen ma uhke Eesti üle, nii nagu iga inimene püüab uhkust tunda oma kodu, oma kodumaa ja oma riigi üle. Kuid ma ei saa mitte kuidagi olla uhke selle riigi valitsuse üle ja selle üle, milliseks on Andrus Ansipi seltskond meie Eesti teinud.

Oleme ühest kõige rikkamast NLiidu liiduvabariigist jõudnud ühe kõige vaesema Euroopa Liidu riigini. Meil on madalamad palgad ja viletsamad pensionid kogu Euroopas.

Meie sotsiaalpoliitika ei suuda kutsehaigetele ega puudega inimestele elamisväärset hoolitsust pakkuda. Meie lastetoetused on naeruväärselt madalad. Meil on kuuskümmend tuhat absoluutses vaesuses elavat last. Meie toimetuleku toetusega ei elaks ükski inimene ära, kui keegi teine teda ei aitaks või toetaks. Meil ei jätku raha haridusele, medistsiinile, hooldekodudele. Ainus, kus raha kokku ei hoita on kaitsekulud. 2 % läheb Euroopa ühe vaesema riigi rahvuslikust rikkusest relvade peale!

Kas me peame selle üle uhked olema? Arvan, et mitte. Küll võime olle uhked Eesti kauni looduse ja tema inimeste üle. Kuid Reformierakond on sellest Eestist teinud endale valimisratsu, et näete kui puhtad metsad meil on, kui palju rohelust ümberringi, kui palju kauneid liivaluiteid alles, mida Euroopas pole. Tuletaks oravatele meelde, et selle puhta looduse saime eelmise riigikorra käest. Õnneks oli meil pool sajandit hingetõmbe aega, millal röövellik turumajandus ei pääsenud Eesti kauni looduse kallale. Kui oravad veel kauaks Toompeale jäävad on varsti kogu Eesti koledaid klaasmaju täis ehitud.

2. Muidugi ajab uhkus upakile! Ega eesti vanasõnad ju valeta. Uhkus tuleb ikka enne lõplikku langemist ja hävingut. Proua Ojuland juba seda tõestas: Uhkus ees, nuhtlus järel! Eks 20. oktoobril, kohalike valimiste hilisõhtuks ole selge, kuidas rahvas uhkeid oravapoisse nuhtleb. Minu meelest käib Reformierakonna kohta hästi vanasõna, et: Uhkus ja rumalus on vennad! Oravate viimaste aastate afäärid ja sissekukkumised on seda meile kinnitanud.

 

PS! Nüüd valimiste eel, paneb Reformierakonna loosung "Olen uhke Eesti üle" sügavalt järele mõtlema. Valga linna valimiskampaania ajal andis üks oravate kohalik liider mulle rahvasummas kätte kollase Reformierakonna õhupalli, millele oli kirjutatud sinisega: Olen uhke!

Tänasin teada, pöördusin rahva poole ja hüüdsin kõva häälega: Ma olen uhke Tallinna üle! Ma olen uhke Valga üle!
Mõlemas linnas on võimul Eesti Keskerakond ja minu meelest on nad kahes linnas valitsenud väga hästi!

 

 

Eesti meedia jõuetus rääkida tõtt

Kõne Riigikogus 16. septembril 2013
 

Head kolleegid! Mul on teile viktoriini küsimus. Milla te viimati kuulsite Eesti Rahvusringhäälingust positiivset uudist Tallinna linnapea Edgar Savisaare kohta? Ma mõistan teie vaikimist. Raske on sellist näidet tuua. Meie pealinna elu ja linnapea kohta häid uudiseid meedias naljalt ei kohta. See, mis Tallinnas hästi on ja mida tõepoolest ka palju on, see ajakirjanduses kajastamist ei leia. Isegi tasuta transporti, mis tekitanud tohutu huvi maailmas ja mille teemal peeti Tallinnas suur kolmepäevane teaduslik konverents, leidis ajakirjanduses vaid laitvat vastukaja.

Sõitjate arv pole ajakirjanike arvates ikka kasvanud nii palju, kui nemad arvasid. Selle peale vastas üks interneti kommentaator lihtsa selgitusega: ega me siis ühe sõidu asemel kaks korda tööle sõitma ja kaks korda tagasi sõitma hakka.

 See, et linnakodanik päevas üle kolme euro sõidu pealt kokku hoiab, mis perekonnale kena kopika lisaraha teeb, ajakirjanikele korda ei lähe. Aga olgu, eks see tavaline reporter toimetuse korraldusel ikka kirjutama pea.

Meil on Savisaare mustamiseks mitmed leheneegrid välja koolitatud. Ei ole Tuuli Kohchi, Kärt Anvelti või Vahur Kooritsa arvutist küll veel ühtegi linnapead kiitvat rida ilma valgust näinud.      

 
Rahvusringhääling tegutseb hoopis räigemate reeglite järgi. Tema lihtsalt ei anna uudist edasi, kui see ülemustele meelejärgi pole. Seal on sise ja ajakirjanike enesetsensuur ikka õige tugev. Keskerakonna uudis lendab ikka otse prügikasti, kui vaja. Mul oleks näiteid palju. Võtan värskema.

Laupäeval 14. septembril peeti Põlvas Marahva  Kongressi. Juba  kuuendat. Suur sündmus, kohal president Arnold Rüütel, regionaalminister Siim Valmar Kiisler, Europarlamendi külalised, hulk tuntud põllumehi. Vikeraadio, meie avalik õiguslik, hommikul ürituse kohta mitte sõnagi.

Oli see juhuslik? Kui oleks esimest korda siis võib-olla.  Olen ise süsteemis töötanud ja oskan jälgida uudiseid. Keskerakonna ja Tallinna omad kell 6 korraks läbi ja lõpp.

Kui nüüd vaadata kohalike valimiste kajastamist meedias, siis siin ole mees ja hoia naeru kinni. Plakatite võrdlemisest, kandidaatide elukoha uurimisest pole kaugemale jõutud. Ideedest ja maailmavaatest pole mina veel lugusid näinud. Ja ma pole üksi. Toon näite:  

 Kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber?

Nii küsis eile üks Interneti portaal. Vastas Reformierkondlane, üks kiidetum poliittehnoloog meil, Rain Roosimannus.

No tema arvamus on ju valitsuskoalitsiooni oma ja see peaks olema püha.

Ja tema vastas siis küsimusele: Kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber, nii:  Vastus:

Naljakas küsimus. Ise te siin Tallinnas, ajalehetoimetustes endale seda sisendate tõe pähe ja siis usinalt taas toodate. Savisaar ees ja Savisaar taga... Vaevalt, et kedagi tegelikult Käru või Mäetaguse vallas Savisaare isik ja tema sekeldamised väga huvitavad. Seal on palju praktilisemad mured. Kohalikud valimised toimuvad muide üle Eesti....

Kui meedia viitsiks end mugavast lihtsustusest lahti raputada ja tööd teha, suudaks ta tuua valijateni tegelikkuse, et ka Tallinnas pole valiku küsimus üldse mitte Savisaares.

Kahjuks on meedia ise läinud kergema vastupanu teed ja nokerdanud seni peamiselt vaid plakatite ja telereklaamide esteetika kallal. Äkki keegi isegi loeb programme.

Selle peale ütlen mina, et küll on hea, et Tallinna Televisioon on. Sealt kuuled vähemalt arvamust, mis ei kiida peavoolumeedia udutamist. Ma vaatan Tallinna Televisooni, nagu omal ajal kuulasin Ameerika Häält, et tõde teada saada, kirjutas mulle üks valija. 

  

 

Erakoolid asendavad maal riigi omi !

 Küsimused ajalehelt Võrumaa Teataja:

1. Seoses väiksemate koolide sulgemisega maapiirkondades on lapsevanemad asunud looma erakoole. Näiteks Võrumaal asutati möödunud aastal Pikakannu erakool, sel aastal alustab Sännas erakool ning Võrumaale kavandatakse waldorf-erakooli loomist. Kuidas suhtute erakoolide loomisse ning kas see on lahendus elu säilitamiseks maapiirkondades?
2. Koolivorm, mis seoses Eesti taasiseseisvumisega koolidest kadus, on hakanud viimasel ajal taas tagasi tulema. Tallinnas on mitmed koolid juba aastaid koolivormi kasutanud, Võrumaal võtab sel aastal koolivormi kasutusele Rõuge kool. Kas koolides peaks taas kasutusele võtma koolivormi ja miks?
 

Vastused ajalehe küsimustele:

1. Erakoolide loomine on igati tervitatav olukorras, tavakoolid lihtsalt kaovad. Pole enam kahtlust, et praegune valitsus ei suuda , kuid ma arvan ka, et eriti ei tahagi rahva harimisega tegelda. Poliitilisse- ja ärieliiti kuuluvate vanemate võsukesed pannakse pealinna parematesse koolidesse ja hiljem saadetakse välismaale kuulsatesse ülikoolidesse ennast hiilgavaks karjääriks ette valmistama. Ansipi, Ligi, Aaviksoo valitsus pole haritud eesti noort eelistuseks võtnud ja hästi haritud eesti rahvas nende eesmärgiks pole. Vähemlt seni pole seda märgata. Seepärast tuleb erakoolide algatamist igati toetada. Eks meie riik lähegi ju erameditsiini ja erahariduse suunas. Tuletõrje eksisteerib ka juba eraalgatuse korras. Sotsiaalhooldus samuti. Tekib küsimus, milleks väike rahvas peab kõrgeid makse maksma? Kuid sellele naljalt vastust ei saa. Kindlasti on erakoolid üheks lahenduseks maal koolihariduse säilitamisel.

2. Koolivormi tervitan kahe käega. Esiteks seob see ühe kooli õpilasi ja aitab kaasa ühtsustunde loomisel. Teiseks tasandab õpilaste vahelist ebavõrdsust, et üks saab käia väga kallites riietes, teine otsib kehakatet allahinnatud kaub poodidest. Olgu siis ühesugune vorm kõigile!. Lisaks aitab vormi ja vormimütsi kandmine kaasa kooli maine tõstmisele. Kui ikka Võru linna peal ilusas vormis lapsi minemas näed , küsid kohe- kust koolist siis nemad olla võivad? Ah jaa, see on see kuulus kool, kus ka vorm nii maitsekalt kujundatud. Eks selles koolis anta ka head haridust, kui juba vormi osaksid nii ilusa teha, arutleb tavaline Võrumaalane.

Arvan, et eks õpilaste enesetunne ole ka kõrgele tõstetud, kui ikka efektses vormis külavahele jalutama või linnaparki kohtingule lähed. Küsimus muidugi selles, et kas iga kool suudab silmapaistvat ja maitsekat vormi luua. Kui see õpilastele ei meeldi ja selga panema ei kutsu, siis on mäng ette kaotatud. Kindlasti peab koolivorm enne tellimist õpilaste ja õpetajate heakskiidu saama. Ma arvan, et enamik Eestimaa koole saab siiski koolivormiga edukalt hakkama.

Vastused ilmusid Võrumaa Teataja 5. septembri numbris