Isegi ööistungid enam ei aita !!!

Sai viis ööd Riigikogu saalis istutud, kõnesid peetud ja vaieldud, kuid valitsus  opositsiooni häält kuulda ei võtnud. Elektriaktsiisi ei vähendatud ja elektri kõrge hind tervitab meid juba Uue aasta algul.

Aga Eesti Energia võib rõõmustada. Oskuslike reklaamide ja segase selgitustööga saavutati seda, mida ka ennustati. Lõviosa klientidest valiski Eesti Energia kalli fikseeritud püsihinnaga paketi.
Nii mängitakse rahvaga!  Räägitkse vabast turust, aga tegelikult mässitakse tarbija voolava sõnamulina saatel ümber sõrme ja pannakse soovitud firmale kõrgemat hinda maksma.  
Lisan neljapäeval 13. detsembril Põlvamaa ajalehes Koit ilmunud artikli

 

Riigikogus me ei maga!

Heimar Lenk
Riigikogu liige
Keskerakond

Möödunud neljapäevases artiklis „Kolmapäeva öösel me ei maganud“ nutab reformierakondlasest Riigikogu liige Meelis Mälberg, et viimasel ajal ta parlamendi liikmena enam magada ei saa. Keskerakond korraldab öiseid istungeid ja nõuab elektrihinna alandamist. Ja seda vaid üheainse õnnetu euro nimel, mis tavakodaniku elektriarve väiksemaks teeks.

Nagu viimase poole aasta jooksul  ajakirjandusest loeme, oravaparteil endal rahamure pole. Musta sularaha saab annetusena kiiresti pangakontole kantida. On seal siis üks euro ees või taga, pole küsimust. Kuid tavakodaniku  eelarves mängib ka üks euro rolli, eriti kui omaenda riik selle euro rahulikult taskusse paneb. Teatavasti maksame Eestis neli ja pool korda kõrgemat elektriaktsiisi, kui Euroopa Liit seda meilt nõuab. Kõrged aktsiisid ehk kaudsed maksud toovad palju raha riigieelarvesse, kuid suurendavad ka tunduvalt elanikkonna väljaminekuid. Näiteks tavalise autobensiini hinnast moodustavad riigimaksud tervelt poole. Sama kehtib toasooja ehk küttekulude kohta. Kui saaksime natuke odavamat mootorikütust, soodsamat toasooja, madalama hinnaga elektrit, siis jääks keskmisele perele hoopis rohkem raha kätte. Üks pereisa saatis oma elektriarve - 37.84 eurot. „Sellest aktsiis 4.87, käibemaks 6.30, võrguteenus 16.28 eurot. Seega elektrienergia maksis vaid 10.39. Nii riik meid röövib, kuid ikka, kui natuke suurem torm, on elekter jälle mitmeks päevaks ära,“ kirjutas ta.

Just nende keskmiste inimeste huvide eest, kelle hulka ka kirja saatja kuulub, võitlebki Eesti Keskerakonna fraktsioon Riigikogu öistel istungitel. Hiljutine Maailmapanga analüüs näitab, et Eesti on kõige kõrgemate kaudsete maksudega riik Euroopas. Kogu maksukoormusest, moodustavad kaudsed maksud meil peaaegu 20%. Soomes vaid 1,2%, Norras 1,3%, Leedus 2,7%, Inglismaal 3,1%. Mis viga peaminister Ansipil ja rahandusminister Ligil oma kolleegide ees Brüsselis uhkustada, et näete kui hästi Eestil läheb! Aga Eestil läheb hästi sellepärast, et rahva käest palju kaudseid makse kogutakse ja väikest palka makstakse.

Just selle poliitika vastu võitlevadki keskerakondlased Riigikogu öistel istungitel. Aga öösel seepärast, et teist võimalust pole. Reformierakonna ja IRLi koalitsioon, keda Meelis Mälberg Kagu-Eestis esindab, muud võimalust opositsioonile ei anna.

Piinlik tunnistada, kuid meie parlamendi töökultuur on selle koalitsiooni ajal kõvasti alla käinud. Sisulised vaidlused, mille poolest nii viimane Ülemnõukogu, kui Riigikogu esimesed koosseisud eredalt silma paistsid, on vajunud unustusse. Rahva nimel räägib opositsioon, koalitsioon esindab vaid valitsust. Ega siis president Ilves asjata nimetanud eestlaste parlamenti valitsuse kummitempliks. Pärast presidendi aastatagust kõnet pole olukord muutunud.

Just selle olukorra vastu riigis me seisamegi! Pikkade, aga ka sisukate kõnede pidamine, ministritele põhjalike küsimuste esitamine, enne hääletamist seisukoha kujundamiseks vaheaegade võtmine, räägib vaid opositsiooni soovist Riigikogus tõsist tööd teha. Koalitsioon pole sellega enam harjunud. Seni on kõik läinud teerulli meetodil, millega opositsiooni ettepanekuist halastamatult üle sõidetakse. Kuid seekord panid pidevad ööistungid ka valitsuse järele mõtlema. Nii edasi minna ei saa! Ka ajakirjandus Keskerakonda väga ei rünnanud. Saadakse aru, et rahva arvelt pole võimalik lõpmatult riiki ja valitsust ja Eesti Energiat nuumata.

“Selle asemel, et tänavale minna ja kakelda, peetakse ööistungeil protseduurilist võitlust. Tehakse poliitikat valgete kinnastega,” on reformierakondlaset Ignar Fjuk öelnud. Keskerakond jätkab kindlasti ööistungite pidamist ka tulevikus. Nii kaua, kuni praegune valitsus rahva enamuse arvamusega arvestama hakkab. Nii kaua, kuni eestlaste elatustase ühiskonna heaolu peamiseks näitajaks saab. Meile pole vaja Brüsseli kõrgete ametnike kiitust valitsusele. Meile on tähtis, et keskmine eesti perekond võimalikult odavalt elektri ja soojuse majja saaks, et pereisa head palka teeniks, et Jõuluvana lastele ikka suurema kingikoti tooks. Keskerakond ei tulnud Riigikokku magama, vaid oma valijate huvisid kaitsma!          

              

 

 

 

Ärgem ennast enneaega vanaks mõelgem !

Pealkiri kõlab ehk naljakalt, aga see on elust võetud tarkus. Meedikud kurdavad, et Eesti inimene peab ennast tihtipeale vanemaks, kui ta tegelikult on. Mul ju nii palju aastaid – kordab ta endale päevast päeva ja hakkabki elust kõrvale jääma. Taolist hoiakut ei tohi võtta! Samas leiame hulgaliselt näiteid, kus isegi haigusega võitlev vanainimene erakordselt energiline ja elurõõmus olla suudab.

Statistika näitab, et neid optimiste on meil tunduvalt rohkem kui mõnes teises riigis. Eestit eakate tööhõive on üks kõrgemaid Euroopa Liidus. Ühest küljest räägib see kindlasti meie väga madalast keskmisest pensionist, mis kõigub 320 euro ringis ja millele tuleb ära elamiseks juurde teenida. Kuid teisalt ka vanema põlvkonna valmisolekust ennast teostada.

Uurimused näitavad, et vanemad mehed soovivad tööturul rohkem osaleda kui naised, kuid kahjuks jääb meeste tervis alla ja nii on tööl käivate naiste osakaal pisut suurem kui meestel.

Aktiivsena vananemise aasta, mida tänavu Euroopa Liidus laialdaselt tähistatakse, on Eestile juba teinud väikese heateo. Meie, eestlased, tuntud eurokuulekuse ja püüdluse poolest iga direktiivi täita enam kui seda nõutakse, oleme täpselt asunud täitma ka eakate aasta eeskirju. Aga need näevad ette aupaklikku suhtumist vanarahvasse!

Nii paistavadki jutud pensionäridest kui ülalpeetavatest ja noorema maksumaksja seisukohalt raskest koormast meil tasapisi kaduvat. Meie vara­kapitalistlik ühiskond, kus ainsaks väärtuseks seni rikkust ja raha peetud, hakkab lõpuks aru saama, et põlvkondade vaheline solidaarsus ehk üksmeel on jõud, mis maailma aastatuhandete jooksul edasi viinud.

Aktiivsena vananemise aastast oleme teisegi võidupunkti saanud. Nimelt nõuab aasta moto vanemale põlvkonnale inimväärikat äraelamist. Meie nigelad pensionid sellele nõudele ei vasta. Nii ongi Riigikogus taas päevakorrale tõusnud praeguse pensionisüsteemi ümbertegemine.

Keskerakonna fraktsioon on korduvalt esitanud ettepanekuid nõndanimetatud «kolm aastat ühe eest» süsteemi muutmiseks. Praegu käib asi nii, et alla keskmise palga teenijad ei saagi aastase töölkäimise eest täisaastat oma pensionistaaži. Minimaalpalga puhul tuleb aastase staaži saamiseks kolma aastat tööl käia. See süsteem pole Euroopa mõistes õiglane.

Seega peab lähemate aastate jooksul saama pensionärist ka Eesti ühiskonna austatud liige. Nii nagu see meie esiisade aegu kombeks oli. Noored ettevõtjad võiksid vanarahva tööle võtmist rohkem kaaluda. Statistika ütleb, et 80% pensionäridest oleks nõus kohe tööle hakkama, kui vaid ettepanek tehtaks.

Euroopas ei vaadelda vanemat põlvkonda juba ammu kui abituid inimesi, kellest palju kasu pole. Uurimused kinnitavad, et vananedes kasvavad vaimsed võimed, nagu näiteks strateegiline mõtlemine, olukorra objektiivsem hindamine, hoolivus, targem mõtteviis ja õigemate järelduste tegemine.

Nii saaks pensionile jäänud insenere, oskustöölisi, õpetajaid, arste, õdesid edukalt kasutada seal, kus elukogemus kasuks tuleb. Eks enamik meist taha kogenud arsti juurde minna või merel ikka staažika kapteniga seilata.

Pealegi suudavad vanemaealised tööle rohkem pühenduda, on kohusetundlikumad ja tööandjale lojaalsemad. Ka konflikte esineb vanemaealiste töökollektiivis vähem. Ja palka küsivad vanemad meistrimehed reeglina tunduvalt vähem kui noored.

Aktiivsena vananemise aasta on eluküpsele põlvkonnale ka Eestis hulga uksi lukust lahti teinud. Tarvitseb vaid minna ja nendele koputada. Aga enne tuleb mõelda ennast palju nooremaks, kui passis olev number näitab. Eks ütle vanasõnagi, et inimene on täpselt nii vana, kui nooreks ta ennast ise peab.

Artikkel ilmus 13.detsembri ajalehes Valgamaalane

Mis meenub novembrist 2012?

Põlvamaa ajaleht Koit:

ÜKS KÜSIMUS. Missugune novembrikuu sündmus pollitmaastikul meenub esimesena, miks?
 

Vastus:

Kindlasti meenub laiale avalikkusele esimesena Reformierakonna rahastamise ja vassimise skandaal ning peaminister Ansipi tagasihoidlik vabanduse palumine. Kuid Riigikogu liikmena pean väga tähtsaks ka parlamendi pikki ööistungeid, rahva jaoks ebavõrdse riigieelarve vastuvõtmise vastu.

Kui varematel aastatel protestiti lihtsalt venitamise ja vaheaaegade võtmisega, siis seekord hakiti viimane kui parandusettepanek ja eelarvega seotud seadus põhjalikult läbi. Opositsiooni saadikuid pidasid kümneid pikki kõnesid, milles tõestasid eelarve rahvavaenulikkust, sest väiksema sissetulekuga elanikkonnale eelarve elatustaseme tõusu ei too. Me ei saa ju jätkata Euroopa madalama palga, viletsama pensioni ja kuid kõrgemate hindadega.

Riigi sotsiaalpoliitikat on tarvis muuta, mida opositsioon ka püüdis teha. Viimaste aastate jooksul esimest korda puhkes Riigikogus tõeline poliitiline debatt ja sõnasõda rahva huvide kaitseks. Seda toetasid korduvad meeleavaldused Toompea lossi ees ja mujal. Riigikogus toimuv sisuliselt ühines Harta 12 aktivistide nõudmistega Eesti riigi ja tema elanike parema ning demokraatliku tuleviku nimel.      

Ilmus 29. novembril ajalehes Koit

Eestlased jäeti vihma kätte!

Kui NATO vihmavari võis meid omal ajal tõepoolest ehk välisagressori rünnaku vastu kaitsta, siis euro tulekuga kaasnenud  hinnatõusu eest pole pääsu. Maksame täiega Euroopa hindu, kuid palka saame Maarjamaa viletsa mõõdu järgi.

 

Omaenda valitsuse peale pole ammu enam mõtet loota. Oleks võinud ju vähendada käibemaksu toiduainetele. Saanud hinnad pisut alla. Kuid ei! Ansipi-Ligi valitsusele rahva elatustase korda ei lähe. Stenbocki maja huvitavad vaid riigi majanduslikud näitajad, mille eest Brüsselis kiita saab.

Elekter kallis ka praegu.

Kardetakse, et uuest aastast rabav elektrihinna tõus võib küündida 30 protsendi kanti. Koos elektri kallinemisega tõusevad loomulikult ka kõik teised hinnad. Ka siin võiks Reformierkonna ja IRLi koalitsioonivalitsus rahvale appi tulla. Näiteks pragu kehtib tööstustarbijaile kaheksa korda kõrgem aktsiis, kui Euroopa Liidu minimaalne nõue ette näeb. Piisaks eletriaktsiisi vähendamisest kasvõi protsendi võrra.  Kuid ei! Eestlaste endi valitsus rahvale appi ei rutta. Tavaline inimene  jäetakse jälle vihma kätte. Kaitsvat vihmavarju polevat kusagilt võtta.

Hinnad ajavad hulluks!

Tarbijahinnaindeksi muutus oli käesoleva aasta oktoobris võrreldes eelmise aasta oktoobriga tervelt 4,1%. Enim mõjutas tarbijahinnaindeksit toit. Värske köögivili kallines tervelt 35%, eluasemekulutused ligi 30%. Lennuki piletid olid pea 60% kallimad kui eelmise aasta oktoobris. Eluasemekulutused andsid üldisest hinnatõusust 30%, millest omakorda üle poole 12,1% kallinenud soojusenergia. Mootorikütus on 8,8% kallim.
Kas pole mitte vapustavad numbrid? Eriti, kui panna kõrvale tavainimese pea olematu palgatõus. Meil on kujunenud olukord, kus osa rahvast lihtsalt ei jõua enam kallist elu kinni maksta. Hoitakse maksimaalselt kokku, kuid ikka raha ei jätku. Kokkuhoid käib esmajoones kõhu arvelt. Toitu ostetakse vähem ja võimalikult odavat. Mis selle peale inimeste tervis ütleb, see valitsusele korda ei lähe.

Pensionid ju ei tõuse!

Nii see tõepoolest on, kuigi riigieelarves on 5% pensionitõus ette nähtud. Kui seda kasvu võrrelda elukalliduse tõusuga, siis selgub, et pensionide kasv jääb kõvasti alla. Eesti Pensionäride Ühenduse arvutuste kohaselt on reaalpension viimase nelja aastaga langenud tervelt 20,7 %! Arvesse on võetud pensionäride tarbimiskultuur, kus valdav osa läheb toidule, teine suur osa eluaseme kuludele, natuke hügieenitarvetele ja ravimitele.
Elektrile kulub praeguse 305 eurose keskmise vanaduspensioni juures 8%. Kui järgmisel aastal elektrihind kerkib kasvõi paarikümne protsendi ringis, siis hakkab elektri osa olema kuni 10% pensionäri sissetulekust. Õiguskantsler Indrek Teder tegi ettepaneku seada madala sissetulekuga inimeste jaoks sisse mõni erisoodustus, mis pisutki leevendaks elektrihinna tõusu. Seni on valitsuse kõrvad selle ettepaneku kuulmiseks lukku jäänud.

Mida siis teha?

USA president Barack Obama kutsus juba oma esimesel valimiste järgsel teleesinemisel üles jõukamate ameeriklaste maksukoormuse suurendamisele. "Me ei saa teel jõukusele vaid kärpida. Me peame ühendama kokkuhoiu sissetulekute kasvatamisega, mis tähendab muu hulgas seda, et jõukamad ameeriklased peaksid maksma rohkem makse," kinnitas president.
Kas pole sedasama juttu rääkinud Keskerakond Eestis? Kuid astmelisele tulumaksule on aastaid vastu seistud nii Reformierakonna kui IRLi parteikontoreis.
Selge, et praeguse maksusüsteemi ja väga madala tootlikkuse juures, nagu see eesti tööstuses ja põllumajanduses hetkel on, jäävadki riigi sissetulekud lähemate aastate jooksul üsna kesisteks. Juba õige varsti ei suuda Eesti ennast ära majandada. Raskemad ajad on ootamas. Et keegi eestlastele mürgise hinnavihma ja elukalliduse äikese eest kaitset pakuks, pole loota. Kaitsev vihmavari jääbki rahva jaoks avamata.         

 Ilmus 14. novembri ajalehes Kesknädal

 

 

Minule oli see oli õudne aeg.

Viimastel päevadel on palju kiidetud Mart Laari esimeste valitsuste tööd ja reforme. Diletantide valitsus suutis palju head korda saata, on mitmel korral öeldud. Kuid minule, kui kahekordsele sundüürnikule, ehk kes ma olen kaotanud Laari reformide tulemusena nii ema-isa kui ka oma kodu, ei meenuta 90-ndate aastate algus küll midagi helget. 

Kui algas Laari, Kama omandireform ja kui perekondi  hakati kohtute, ehk troikade otsuste põhjal kodudest välja ajama. See oli aeg, mida mõistus keeldus uskumast. Kuidas siis nii-eestlased ise tõstavad eestlasi nende kodudest välja. Aga Mart Laari arvates oli see väga hea.

Kohutav! Lihtsalt ei suuda seda eestlaste erastamise filosoofiat peast läbi lasta. Milline ahnus, milline küünilisus! Orjade järeltulijad said võimu enda kätte. Kohe varandust krahmama. Aga rikkust ju polnud.  Tuli naabrid kodust välja lüüa ja korter endale võtta, nagu NKVD tegi. Nii said üliõpilased oma arvates inimesteks. Et Euroopa noorim peaminister? Sellega uhkustati.

Tegelikult oli see õnnetus, et uus Eesti sellise valitsuse sai. Ei kogemusi, ei elutarkust. poliitikas ei ole nii, et noorus on voorus.

Tulemus on nüüd käes. Kogu ühiskond rebeneb, kord hariduse, kord  arstiabi õmblustest. Aga raha ei jätku, ei siia ega sinna. Meist on saanud Euroopa vaene tagahoov.  See oli tõepoolest õudne aeg.

Nad ütlevad, et Eestis pidi tekkima omanike klass. Seda Laari esimene valitsus püüdis teha. Ja tegigi. Omanike klass tekkis. Kuid millise hinnaga? Umbes saja tuhande inimese traagika hinnaga. Nende perede traagika hinnaga, kes halastamatult nende kodudest välja aeti. Koos laste, kassi ja koertega. Paremal juhul anti mõned kuud aega, endal asjad kokku panna ja  minna. Halvimal juhul lihtsalt tõsteti mööbel tänavale ja tee mida tahad.

 

Eesti on maksnud Laari valitsemise eest ränka hinda. Ja kuhu me nüüd oma omanike klassiga jõudnud oleme. Perekonnad lahkuvad, raha ei jätku ei arstiabile, ei kooliharidusele ei sotsiaalpoliitikale. See ei ole hea Eesti, kus me praegu elame. Kahjuks teist mulle pole antud.

Miks peaminister vaikib?

 Meedikute streik ei jäta kedagi külmaks. Peale meie peamistri Andrus Ansipi ja rahandusministri Jürgen Ligi. On ka mõistetav, miks nad oma suu kinni hoiavad. Arstide streik on liiga ohtlik koht, kus võid ennast lõplikult kõrvetada. Vähegi mõtlev inimene mõistab, et meedikute tööseisakud on ammu väljunud konkreetsete kutseliitude töötingimuste parandamise- või palganõudest. Arstide streik on astunud välja terve riigi majandamise ja valitsemise süsteemi vastu.

Vana moodi edasi minna on raske, kui mitte võimatu. Eesti riik ei suuda ennasta ise ära majandada. See peaks nüüd küll selge olema. Meie algeline tööstus, madal tootlikkus ja ühistulise tegevuse puudumine põllumajanduses ei suuda kindlustada normaalsel tasemel rahvuslikku koguprodukti. Vaid sõjaväge suudame finantseerida nii, nagu nõutakse. Kuid  Eestis ei jätku enam raha ei meditsiini, hariduse- ega sotsiaalsüsteemi normaalsel tasemel töös hoidmiseks. Raha lihtsalt pole.

Siit ka konkreetne põhjus, miks rahandusminister ja haigekassa uus juht suu kinni hoiavad. Eriti pärast seda, kui Arstide Liit haigekassa reservidest juttu tegi. Sotsiaalminister Hanno Pevkuri suu jälle vajus selle peale lihtsalt lahti. Tükk aega ei suutnud ta reageerida. Lõpuks 16. oktoobril väitis Pevkur Riigikogus, et Arstide Liidu ja Tervishoiutöötajate Kutseliidu esitatud palve võtta haigekassa jaotamata kasum streikijate nõudmiste täitmiseks kasutusele täies ulatuses, tähendaks riigi eelarvele 25 miljonilist puudujääki. „Kui näitate näpuga, kelle pealt see 25 miljonit sellest ühisest riigitulust ära võtta, siis on võimalik selline otsus teha...“ täpsustas minister. „Mina selliseid kohti ei näe, et saaksime 25 miljonit eurot praegu kuskilt riigieelarve teistest ridadest, kas kolleegi Langilt või Aaviksoolt ära võtta...“ lisas minister naiivselt ja paljastas sellega avaliku saladuse haigekassa reservi võimalikust kasutamisest muuks otstarbeks.

Suur meedia pole seda vahejuhtumit tähele pannud. Ometi tunnistas sotsiaalminister, et vähemalt osa haigekassa raha on kusagil mujal, kui arstiabis. Eks selleks vahetatigi haigekassa vana juht rahandusasjatundja ja vastuvaidlematult rahandusministri korraldustele alluva Tanel Rossi vastu. Mäletate, nii nagu haigekassa reserv sulas eelarvesse, juhtus ka töötukassa rahade kantimisega. Kuigi parlamendi opositsioon parlamendis suurt kisa tõstis. Kuid seda opositsitsiooni häält meil kuulda ei võeta. Meil on vaid üks tõde – Ansipi ja Ligi tõde! Teist lihtsalt ei ole.

Peaksime kõik meedikuile suure tänu ütlema, et nemad riikliku mädapaise avamisele asusid. Kindlamalt ja seni edukamalt kui varasemad streikijad. Aga eks neil on ju ka skalpell! Vaid ühte ma ei mõista. Kus on eestlaste ametiühingud ja nende keskliit. Kus on töö tegijate liidri Harri Taliga hääl?

Uudis Peruust teatas, et seal streigivad 11 000 arsti juba viiendat nädalat. Võim väriseb, enamik haiglajuhte on ametist tagasi astunud, streikijad kritiseerivad teravalt riigi majanduspoliitikat. Leedu rahvas tegi seda sama valimisurnide juures ja ütles, et vana moodi jätkata ei saa. Gruusia parlamendi valimiste sõnum sarnanes leedukate omaga. Mis ootab Eestit? Professor Marju Lauristin juba rääkis revolutsioonilisest situatsioonist. Kas lisaks laulvale saame nüüd oma ajalukku ka arstide revolutsiooni?             

Marju Lauristin kiirustab sündmustest ette!

Hiljuti vastasin ajalehe Võrumaa teataja küsimustele Marju Lauristini avalduse kohta, et Eestis on revolutsiooniline situatsioon. Isiklikult pole ma pr.Lauristiniga nõus. Ta ruttab ajas ette.

Toon vastused koos kahe küsimusega:

1. Sotsioloog Marju Lauristin ütles värske poliitikakogumiku esitlusel, et Eestis on justkui Prantsuse revolutsiooni eelne seis, kus ärksa vaimuga inimesed tunnevad, et neid valitsevad mitteärksad. "Meid võib viia tardumusest välja see, et järjest enam on inimesi, kes tegutsevad ärksa vaimuga oma ümbruses ja tunnevad, et - see tuletab meelde Prantsuse revolutsiooni - neil ei ole väljapääsu reaalselt ühiskonnas millegi muutmiseks," rääkis ta, pidades üheks lahenduseks valimissüsteemi muutmist. Mida Te pr Lauristini sõnavõtust arvate - kas ka Teie tunnete, et meid valitsevad mitteärksad (miks?) ja mida arvate valimissüsteemi muutmisest?

2. Nimetage oma viimase aja kõige ärksam tegu.

Vastused Võrumaa teatajale:

 1. Ma ei ole lugupeetud sotsioloogiga päris nõus. Revolutsioonilisest situatsioonist on asi veel kaugel. Need nn. alumised ühiskonna kihid peavad eestis veel õige kaua vastu, sest päris nälga ju veel pole. Kas nad tahavad nõndaviisi elada on omaette küsimus, aga praegu nad seda teevad ja loosungitega pole tänavatele veel keegi tulnud. Ülemised kihid- Ansip, Ligi, Pevkur jt. saavad vanaviisi valitseda veel tükk aega. Maksud laekuvad hästi, raha võimu teostamiseks jätkub ja Euroopast saab toetusfondidega lisa ka. Veel on meil müüa palju metsa, puutumata loodust, Eesti lennufirma jne. Seega raha ülemisele kihile jätkub.

Mis puutub ärksa vaimuga inimestesse, ehk intelligentsi ja loovinimestesse, siis nemad on kakskümmend aastat istunud üsna vagusi. Pole suurt häält teinud ja ei tee seda praegugi. Ühiskond püsib üsna rahulikuna, sest suurem osa loomingulisest intelligentsist, teadlastest, inseneridest on sõltuvad oma tööandjast, palgast, mõnusatest väliskomandeeringutest ja kõiksugu toetusrahadest. Nii nad ei julgegi palju häält tõsta. Kunstnikud kaotaksid tellimusi, kirjanikud toetusi raamatute väljaandmiseks jne. Seega kasulikum võimude laulu laulda ja revolutsioonile mitte mõelda. Valimissüsteemi ei hakka keegi praegu muutma, sest see rahuldab kõiki parlamendi erakondi.

 

2. Panin kokku raamatu Eesti ülekohtusest omandireformist, „Lõhutud elud“, milles valgustan tuhandete oma kodu kaotanud sundüürnike traagilist ehk lõhutud elu. See on kohutav peatükk meie rahva elust, kus umbes 100 000 eestlast pidid kannatama oma riigi tehtud õiguslikku ülekohut ja omandireformi käigus koos perega oma kodust lahkuma.

Loen ärksaks teoks Tallinna Televisiooni ajakirjanduse ja eesti sisepoliitikat analüüsivat saadet „Meedia keskpunkt“, mis on eetris igal kolmapäeval. Olen saatejuht ja tunnen suurt rahuldust, sest saan rahvale rääkida oma tõde ja avada inimeste silmi nägemaks ebaõiglust ja valelikkust, mida meie ühiskonnas veel üsna palju kohtab ning mis meid selle revolutsioonilise situatsiooni pooli kiiresti edasi viib.

Tervitades H.L.