Kindlasti toetan meedikute streiki!

Vastused ajalehe Võrumaa Teataja küsimustele:

1. Meditsiinitöötajad kavandavad 1. oktoobril streiki, et nõuda paremaid töötingimusi ja kõrgemat palka. Kuidas te suhtute meditsiinitöötajate streiki? Kas ja kuidas on võimalik parandada meditsiinitöötajate töötingimusi ning tõsta palka?
2. Eestis on levinud meditsiinitöötajate lahkumine, mistõttu on paljud töökohad täitmata. Kas ja kuidas on võimalik seda probleemi lahendada?

1. Suhtun arstide, õdede ja hooldustöötajate streiki mõistvalt. Nad seisavad oma õiguse eest töötada normaalsetes tingimustes ja saada selle eest väärilist palka. Pole põhjust medpersonali süüdistada. Tervishoiu korraldus on meil käest ära. Patsientide jaoks on järjekorrad arstide juurde pikad, haiglasse ja operatsioonile pääsemine vaevarikas ning teinekord ka keskmisele inimesele väga kallis.

Teiselt poolt jälle töö hooldushaiglates ja vanadekodudes äärmiselt raske, nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Lamavate haigete eest hoolitsemine, nende tõstmine, keeramine küljelt küljele nõuab nii õpitud oskusi kui suurt jõudu ning veel ka tahtejõudu. Muidugi on selle eest miinimumpalga lähedane töötasu liiga väike. Palga tõstmise teeks on riigi eelarvelise raha otstarbekas kasutamine. Maksud on meil piisavalt kõrged, et meditsiini rahastada. Praegu aga läheb suur osa ravirahast hoonete remondiks ja ülalpidamiseks. Neid kulusid ei tohiks teha raviraha arvelt.

Kiiresti tuleks Eestis minna üle Skandinaavia süsteemile, kus haiglad ei ole eraõiguslikud ja kasumit teenivad ettevõtted, nagu kahjuks meil.

2. Minu nooruse ajal oli süsteem väga lihtne. Pärast kõrgkooli lõpetamist pidid sa töötama kaks või kolm aastat oma erialal ja seal, kuhu sind kõrgkoolist suunati. Selle ajaga teenisid tasa riigi poolt sinu harimiseks tehtud kulud. Pärast sundaja möödumist said vabaks, nagu lind, kes võis lennata kuhu vaid soovis. Millegi sarnasega võiks katsetada ka nüüd.

Asjatundjate riigist lahkumises ma ei süüdista, sest palgad on Eestis kõrgete hindade suhtes häbiväärselt väikesed. Selle rahaga noor inimene oma elu üles ehitada ja perekonda soetada ei suuda. Ilma selleta pole aga elul mõtet.

Vastused ilmusid 26. septembri ajalehes Võrumaa Teataja

Tere tulemast Euroopa Ühendriiki!

 Loosung pole laest võetud. Võibolla juba paari aasta pärast ripub ta Toompea lossi sissekäigu kohal. Sütitavad kõned uue liitriigi kasulikkusest puhkevad Riigikogu saali kõnetoolist aga palju varem. Arvatavasti juba enne selle aasta lõppu. Kindlasti pole nad vähem kirglikud, kui Johannes Lauristini üleskutsed Nõukogude Liitu astumiseks neljakümnenda aasta suvel.

Peaminister Andrus Ansipi sõnul on Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso eelmisel kolmapäeval (12.09) välja käidud ettepanek rahvusriikide föderatsioonist teatud osas kindlasti Eesti huvides. „Praegu me oleme ju järjest teinud otsuseid, mis tihendavad koostööd Euroopa Liidu liikmesriikide vahel,“ sõnas ta Tallinnas vastuseks Brüsselist tulnud ja Euroopa üldsust rabanud avaldusele, milles ei varjatutki enam ühisriigi loomist lähemal ajal.
„Me peame liikuma rahvusriikide föderatsiooni suunas. See on meie poliitiline silmapiir,“ ütles Barroso Strasbourgis peetud kõnes Euroopa parlamendi ees.

Tegelikult pole teadjates ringkondades ühendriigi idee mingiks uudiseks. Sellest on räägitud kümneid aastaid. Ärevaks teeb aga asjaolu, et senini on eesti enda otsustajad poliitikud püüdnud seda mõtet oma rahva ees varjata. See on ka mõistetav. Hiljuti iseseisvunud eestlastele vannuti ju 2004. aastal, mil kaks kolmandikku rahvast liitu astumise poolt oma hääle andis, peaaegu, et piibli peal, et läheme riikide liitu ja igasugusele föderatsioonile on Eesti kindlat vastu.

Alles selle aasta 7. juulil andis rahvusringhääling teada Kristiina Ojulandi arvamuse. “Euroopa Liit on olnud aastakümneid üks protsess ja näha nüüd selles protsessis mingit kiiret föderaliseerumist on ilmne liialdus. Kõik sellised tuuled, et kohe ollakse föderatsiooni loomas, on ilmselge liialdus,“ kinnitas heledapäine eurosaadik eesti rahvale.

Pean aga lugejaile kahetsusega teatama, et nii see intervjuu kui arvukad teised, kus eesti poliitikud on Euroopa Ühendriike nimetanud kaugeks tulevikuks, on kantud pooltõest ehk valest. Ojulandi avaldus rahvusringhäälingus kõlas täpselt nädal pärast nn. Spinelli grupi memorandumi avaldamist, millest eesti poliitikud palju ei rääkinud. Küll tutvustas memorandumit Delfis ja Tallinna Televisiooni saates „Meedia keskpunkt“ tuntud teleprodutsent Tooma Lepp.

„Memorandum on alla kirjutatud Euroopa endiste ja praeguste tippjuhtide poolt 28. juunil. See asub leheküljel www.spinelligroup.eu, „rääkis ta telesaates. „Spinelli gruppi juhivad sellised tuntud nimed, aga ka jäägitud föderatiivse Euroopa pooldajad nagu Mario Monti (praegune Itaalia peaminister), Guy Verhofstadt, Joschka Fisher, Jacques Delors ja Euroopa Parlamendi praegune asepresident Isabelle Durant,“ lisas Lepp. Memorandum algab sõnadega: “Situatsioon on kriitiline. Me ei saa enam kauem oodata. Vajame kiiresti “Federal Acti” (Föderaalset lepingut)...."Muide ka Euroopa Liidu eelkäija Euroopa Söe- ja terasetööstuse Ühenduse alusdokumendid nägid ette tulevikus Euroopa Ühendriikide moodustamise. Superriigi ideest olid omal ajal huvitatud nii Lenin, Trotski kui ka Stalin.

Eesti rahvale on ühisest euroriigist raske rääkida ka selle pärast, et alles me ühest liidust välja saime ja raskeks kujuneb uude liitriiki astumise  vajaduse põhjendamine. Vaatamata sellele peab üldrahvalik diskussioon õige pea algama. Kuigi liitriigi moodustamine nõuab aluslepingute ümber tegemist ja võib-olla ka uut rahvahääletust igas riigis, püütakse Brüsselis ajada asju võimalikult kiiresti ja avalik arvamus tuleb õige pea ka Eestis liitriiki toetavaks muuta.

Eelpool toodust võib jääda mulje, et mina seisan Euroopa Ühendriikide ideele vastu. Pean tunnistama, et mitte väga. Esiteks kaotasime faktilise iseseisvuse juba Euroopa Liitu astudes ja ESMi dokumentidele alla kirjutades. Teiseks tundub mulle, et eestlased ise oma riigi juhtimisega väga hästi hakkama ei saa. Kahekümne aastaga pole me suutnud luua ei efektiivset tööstust, ei jõukat keskklassi, ei tõhusat tervishoidu, ei normaalset sotsiaalhooldust ega haridussüsteemi. Meie hinnad on kõrged, palgad aga Euroopa madalamad ja pensionid Euroopa viletsamad. Noored lahkuvad kodumaalt, külad surevad välja. Mulle tundub, et eestlane on paremat elu väärt. Ehk suudame Brüsseli suurema juhtimise juures edukamad olla. Pealegi pole meil mingeid valikuid. Asi on ammu otsustatud.

Avaldatud 20. septembril ajalehes Valgamaalane

 

 

Kust leida raha,

et keskmine eesti noor saaks soetada pere ja rajada kodu?
On kaks võimalust: hakata ebaseaduslikku äri ajama või lahkuda välismaale.

 

 

Ajaleht Võrumaa teataja esitas mulle küsimused Eestist lahkumise kohta:

1. Kas ja kuidas on võimalik pidurdada inimeste lahkumist Eestist välismaale?

2. Kas Teie tutvusringkonnast on inimesi välismaale lahkunud? Kui jah, siis kuhu ja mis põhjustel?

3. Kas ja kuidas on võimalik Eestist lahkunud inimesi tagasi meelitada?

 

Mõtlesin pisut selle asja üle ja saatsin lehele järgmised vastused:

1. Praegu seda minekut polegi võimalik pidurdada. Nii kaua, kui Eestis on võimul räigelt paremale vaatav valitsus, kellele tööinimese saatus läheb korda vaid niipalju, et tema arvelt lisandväärtust saada,  see protsess jätkub täie hooga.  Pange tähele, õige pea tullakse välja jutuga, et meile läheb hädasti võõrtööjõudu tarvis ja hakatakse sisse tooma ukrainlasi, vietnamlasi, mustanahalisi-kõiki, kellele vaid vähem maksta võib. Ajab lihtsalt naerma see jutt, et meil ei jätku kvaliteetset tööjõudu. Muidugi ei jätku, kui keegi pole kulutanud ühtegi eurot nende koolitamisele ja kes vähemgi parem töömees, see läheb välismaale. Mõni aeg tagasi pakkus Kuku raadio välja arvu, et läinud on umbes 100 000 inimest. On ka teistsugust statistikat. Ametlikku kahjuks vähe.

2. Tallinnas ma lahkujaid peale arstide ja õdede ei tea, kuid Lõuna-Eesti küll ja küll. Põhiliselt heas töömehe eas ehitajad, elektrikud, oskustöölised. Soome, Norra, Rootsi aga ka Saksamaale ja Inglismaale. Viimasel ajal viiakse üha rohkem ka perekondi kaasa. Kui kuuled välismaal tööl käivate noorte muljeid, siis on nad üllatavalt positiivselt. Mina ei heida neile midagi ette. Eestis elav keskmine noor mees, kui ta kavatseb abielluda ja omale kodu rajada, siis ta peab arvestama, et kodumaise keskmise palgaga pole seda lihtsalt võimalik teha. Pereisa võib isegi kolmel kohal rabada, kuid maja ehitamiseks, auto ja traktori ostmiseks ning laste kasvatamiseks raha ei jätku. On kaks võimalust, kas hakata ebaseaduslikku äri ajama või lahkuda välismaale.

3. Ainult hea palgaga. Kahjuks elame röövkapitalistlikus ühiskonnas, kus raha mängib esimest viiulit ja kui raha perekonnal ei ole, siis ei ole võimalik ka õnnelikult elada. Kui aga rahandusminister Ligi ütleb häbenemata välja, et näiteks riigiteenistujate palgad on niigi head ja lähiajal neid tõsta pole kavaski, siis pole mõet isegi unistada meie kadunud noorte tagasi tulemisele. Olukord on tõsine ja rahva kestma jäämiseks isegi traagiline.

Vastused ilmusid 6. septembri ajalehes

PS!  Pakkusin esimeses punktis välja võimaluse, et õige varsti hakatakse meil rääkima võõrtööjõu sisse toomise kasulikkusest.

14. septembri Postimehes ilmuski artikkel pealkirjaga „Eesti vajab immigrante“. Selle soovituse andis Tallinna külastanud USA rahandusekspert Joseph Quinlan.        

 

Ärge suvel sauna unustage!

Avaldatud ajalehes Võrumaa Teataja

1. Milline on teie suhe saunaga - kas armastate saunas käia või mitte? Kui sageli saunas käite?
Minu suhe saunaga on parim, mis olla saab. Armastan teda lapsepõlvest peale. Isegi need päevad veel meeles, kui veel ema meid lapsi sauna saatis. Pärast saunast tulekut ootasid meid ahjutulised võisaiad, mida piimaga pugisime. Ja muidugi laupäevaselt koristatud elamine ja puhtad linad voodis.

 

2. Kas Teil on kodus saun või käite saunas kuskil mujal? Kus?
 Nii ja naa. Käin kodus saunas ja olen palju aastaid ka Tallinnas Kivimäe saunas käinud. Suure sauna eelis on see, et näed inimesi ja saad kõvasti suhelda. Minul on koolipoisina olnud suur õnn olla saunakülaliseks korduvalt koos Voldemar Panso ja Jüri Järvetiga. Mõlemad olid Nõmme poisid ja käisid kindlal päeval ning täpsel kellaajal leili võtmas. Poistena jälgisime neid alati suure huviga, sest kuulsad näitlejad rääkisid  väga suurtel ja tõsistel teemadel, nii et rahvas pesuruumis kohe kuulas neid. Mõned lausa unustasid pesemise, nii põnev oli.

3. Millised on Teie saunarituaalid?
Rituaalid üsna tavalised. Kuum keris, külm vesi või lumi väljas sauna ees aias, kus siis püherdamas käin. Pärast sauna kindlasti õlu ja hea õhtusöök. Siis kallimaga voodisse. Hommikul ärkad uue inimesena.

4. Millist sauna eelistate - kas soome sauna, aurusauna, suitsusauna vm?
Pole suurt võimalust valida. Ikka enamasti olen tavalises soome saunas käinud.

5. Kui tugevat leili võtate?

Leil olgu kõva, kuid väga pikalt ma vihelda ei viitsi. Pigem käin mitu korda laval. Ennast väga läbi tõmmata ei taha.            

Oleme unustanud piduliku ilukõne!

Isegi sünnipäeva õnnitluste ja pulmakõnede pidamisega tundub viimasel ajal raskeks minema. Eestlane oleks nagu unustanud kauni kõnekunsti oskuse. Oleme muutunud liiga asjalikuks, räägime vaid praktilisest vajadusest või oleme lihtsalt vait. Kaunis ilukõne, helisev häälekõla, retoorika ja oraatorikunst on kadumas minevikku. Kahju!

Lisan samateemalise artikli, mis ilmus 16. augusti Õhtulehes.

Kuhu kadusid meie kõnemehed?

Heimar Lenk

suvepidude külastaja

Tänavune suvi on eriti rikas vabaõhu etenduste, festivalide ja pidude poolest. Olen neist õige mitmel käinud ja enamasti väga rahule jäänud. Kuid mul on tekkinud üks muremõte, mida lugejaga jagada sooviks. Kui pidude kunstiline tase on üsna hea, siis minu meelest jääb puudu ühest väikesest asjast. Side publiku ehk rahvaga muutub üha nõrgemaks. On eeskava, puhvetid ja müügiplatsid, on laulu ja tantsu. Aga tõelisi kõnemehi näen ma Eestimaal üha vähemaks jäämas. Hiilgavaid oraatoreid ei kohanud ma ühelgi suveüritusel.   

Enamik pidusid läheb meil lahti lihtsalt muusikute lavale palumisega. Õhtu avaja tänab mokaotsast kohaletulnuid, selgitab, kust midagi osta saab ja siis kiirustades kutsub mikrofonide ette esimese külalisbändi. Nii palju kui ansambli solist või liikmed ise edaspidi oma kollektiivist räägivad, nii palju seda juttu ka on. Aga võiks olla hulga rohkem. Mina ootaks näiteks mõne kohaliku rahvaliidri või sädeinimese sõnavõttu, tuntud  külalauliku esinemist suveleeloga, aga miks ka mitte kodukandi juhtpoliitiku sooja pöördumist. Ürituse sissejuhatuseks tahaks kuulata hingelist kõne Eestimaa sumedate õhtute kohta, hulga häid sõnu kohaliku rahva kiituseks. Ma sooviks kuulda põiget kodukandi ajalukku. Ma ootaks selgitust, miks festival uuele ajastule, armastuse radadele või möödunud päevadele pühendatud on. Enamikel juhtudel ma seda ei kuule, kuigi festivale nende kõlavate nimedega ristitakse. Mulle, kui tavalisele külastajale antakse vaid võimalus käreda rocki taustal söögitelki minna ja endale õlut tellida.   

Suur osa suvepidusid meenutab eestlaste sünnipäeva, kus enne kolmandat pitsi juttu kuidagi lahti ei saa. Õnneks on hea raha eest kohale tellitud tuntud rockmuusikud, kes piinliku vaikuse basskitarri pumpsudes peagi lõpetavad. Kui folgi üritused välja arvata, siis kujutavadki kõikvõimalikud simmanid ja ööfestivalid vaid populaarsete ansamblite esinemist. Üks lugu tuimalt teise otsa. Kes tahab see tantsib, kes ei tantsi, rüüpab põue peidetud lapikpudelist järjekordse lõuatäie. Keegi ütles mulle, et noored nii tahavadki. Olen nõus, et niisugust pidu teismelised ihkavadki, sest teistsugust ju neile ei pakuta. Kui aga keegi Tartu üliõpilastest astuks ootamatult püüne peale ja tantsumuusika vaheajal kütkestava kõne noorusest, õnnest ja armastusest peaks? Aplaus ei tuleks väiksem, kui muusikuile. Olen selles kindel. Roomas peeti kõrgema hariduse tähtsamaks osaks retoorikat ja oraatorikunsti. Igaüks, kes tahtis karjääri teha, pidi kõnekunsti hästi tundma.

Mida aasta edasi, seda vähem oskame meie kõnemehed olla. Poliitkõnelejate tippudest saaks näiteks tuua näiteks vaid paari kolme. Ülejäänud, kas kordavad kulunud käibetõdesid või siis lihtsalt ajavad udu, millest võimatu aru saada. Aga meenutagem Jakob Hurda isamaalikke kõnesid või laulva revolutsiooni aegset üleüldist vabaduseloitsu. Igas külas leidus imeline kõneisik. 

Kahjuks on see kõik minevik. Varsti ei oska me kaunilt rääkidagi. Üksteisega, avalikkusega ja isegi telefoniga. Mobiiltelefoniga jooksu pealt eetrisse paisatud lausekatked ja Interneti lühikesed ning külmad kirjatekstid on meid võõrutanud südamlikust ning soojast suhtlemisest üksteisega. Kahju, et me  hakkame unustama elava sõna ilu, väljenduse täpsust ja esineja meisterlikkust. Tundub, et kaunist kõne- ehk oraatorikunsti tasuks taas õppima asuda! Nii kodus, koolis kui ülikoolis.

Suviste pidude  hiilgus ja viletsus?

Tänavune suvi on eriti rikas vabaõhu etenduste, festivalide ja pidude poolest. Olen neist õige paljudel käinud ja enamasti väga rahule jäänud. Kuid mul on tekkinud mõte, mille uute etenduste korraldajaile südamele paneks. Kui pidude kunstiline tase on üsna hea, siis minu meelest jääb puudu ühest väikesest asjast. Side publiku ehk rahvaga jääb minu meelest  nõrgaks.

Enamik pidusid läheb meil lahti lihtsalt mõne moebandi lavale astumisega. Nii palju kui ansambli solist või liikmed ise räägivad, nii palju seda juttu ka on. Aga võiks olla hulga rohkem. Mina ootaks näiteks mõne kohaliku rahvaliidri või sädeinimese sõnavõttu, tuntud  külalauliku esinemist suveleeloga, aga miks ka mitte kodukandi juhtpoliitiku sooja pöördumist.

Võibolla ma eksin, kuid mulle tundub, et mida aasta edasi, seda vähem oskame me rääkida. Üksteisega, avalikkusega ja isegi telefoniga. Interneti lühikesed ja külmad kirjatekstid on meid võõrutanud südamlikust ning soojast suhtlemisest üksteisega. Aga ka ühiskonnaga. Tundub, et kaunist kõne- ehk oraatorikunsti tasuks taas õppima asuma!

Lisan siia Põlvamaa ajalehe tänases numbris ilmunud artikli samal teemal.     

Ajaleht Koit 14.august 2012

Tunnike Uues Ajastus!

Heimar Lenk
Festivali külastaja

Tahtsin minagi võnkuda Põlva õnne sagedusel ja viisaka pealtvaatajana olin viis minutit enne kella viit kohal, et linnavalitsuse tagusel platsil istet võtta. Paraku pidin kohe nutitelefonist oma kella kontrollima, et ta äkki kuram valetab. Publikut ju polnudki! Aga selgus, et ajanäitaja ei valetanud.

Kell oli juba viis läbi, kuid mina olin ikka veel Uue Ajastu Festivali avakontserdi ainus külaline. Kõik ülejäänud kohad minu ümber haigutasid tühjalt. Nii juhtus minu elus esimest korda ja seepärast hüüdsin enda juurde valges suvemantlis fotograafineiu, et ta tühjast platsist, mida ma ainukesena oma punase vihmavarjuga kaunistasin, pilti teeks. Nüüd vähemalt foto Põlva linna arhiivi panna.

Kell viis ei juhtunud midagi. Mõni aeg hiljem astus lavale keegi naisterahvas, kes lohutas, et pole hullu, rahvast tuleb hiljem juurde. Paar peo korraldajat tütarlast võtsidki rohu pealt suured padjad ja istusid sinise põrandariidega kaetud asfaldile. Milleks siledal platsil tuule käes tolmune riie lehvimas, jäigi arusaamatuks. Hoidsin teda enda all jalgadega kõvasti kinni, et prahti pükste peale ei puhuks.

Nüüd pani läti band Young, Active, Greative voolumi põhja. Lahedat muusikat tegid! Lätlaste muusika taustal jõudis kohale ka teine külaline, kena blond daam. Kolmas pealtvaataja võttis istet, kui lätlased just lõpetama hakkasid. Naisterahvas tuli taas tühjale lavale ja teatas, et järgmise esinejaga, ehk Popside ansambliga läheb vähe aega, nii umbes paarkümmend minutit. Et sisustagu igaüks nüüd ise oma kinnimakstud vaba aega, kuidas oskab. Sooja toitu veel ei saa, aga jäätist juba antakse.

Esialgu ei osanud ma midagi peale hakata. Milleks teha avakontsert päeval, kui teatakse, et publik tuleb öösel? Olin noortefestivali võimsat avaakordi oodanud. Et keegi linna juhtkonnast ka esimese kontserdi ajaks kohale palutakse, Põlva linna sünnipäev ju! Et lavalt ka midagi Uue Ajastu kohta öeldaks. Et, kus ta siis algamas on? Kas Maarja orus või kogu maailmas? Lootsin, et keegi ka õnnest räägiks. Mida see õnne sagedus ikka tähendab? Kas mõeldakse õnnelikku põlvalast kodukandis õppimas, tööd otsimas või hoopis Soomes ehitamas? 

Läksin siis lava taha, et mõnele küsimusele korraldajate endi käest vastuse saaks. Ehk on pidulik avamine hoopis hiljem ja kusagil mujal? Eelreklaamis pole avamisest sõnagi kirjas, kavalehte piletikontrollist ka ei antud. Et, miks festival? Tavalised kontserdid ju. Siiri Siask ja Tõnis Mägi ja teised.

Paraku ei osanud keegi mulle midagi vastata. Lubati peakorraldaja kutsuda. Keegi nagu helistaski kellelegi. Ootasin, ootasin ja jalutasin siis peoplatsilt minema. Kannu õllega ei saanud ka õnne sagedusele tõusmiseks tuju tõsta, sest olin va rumal autoga Põlvasse tulnud. Uut Aega otsima. Muide, juba kolmandat aastat järjest! Siiani pole ma  neid sagedusi üles leidnud. Ju seda Uut ikka veel ei ole!  Aga ehk ei oska ma otsida?   

Euroopa Ühendriikidest oleks eestlastele kasu!

Meie kohalik valitsemise kultuur on sedavõrd käest läinud, et vaevalt helgele tulevikule loota võime. Parlamendi maine on maha tambitud, ametnikud avalikkuse ees täis lastud ja valitsuse tegevuse üle peab rahvas vaid peent naeru. Peale rahandusministri ülbuste, et rahvas ei saa Euroopa asjadest aru ja Riigikogu ei oska üldse Euroliidu arengu kohta seisukohta võtta, polegi viimasel ajal valitsusest midagi kuulda.

 Meenutan Ligi väljaütlemisi möödunud nädalal: Euroopa Liidu probleem on selles, et ei suudeta üle olla avalikust arvamusest. „See on see probleem,“ kinnitas rahandusminister Jürgen Ligi oma sõnu ja lisas öeldule värve juurde. „Ma defineerin seda pornona, kui nõutakse, et viimane kui inimene saaks kõigest aru...“

Kui asjad nii on, et valitsus ei pea rahvast ega parlamenti miskiks, siis pole ju ka loota, et see võim rahvast teenida sooviks. Nii olemegi oma viletsa palga, olematu pensioni ja piinlikult väikeste sotsiaaltoetustega jäänud Euroopa punaseks laternaks. Minu meelest oleks üsna kena, kui Euroopa keskvõim koonduks, loodaks ühine suur riik, kus kehtiks ka ühised seadused. Tahaksime meiegi Euroopa keskmist palka saada, Euroopa pensioni loota ja Euroopa arstiabi saada. Ühisriigis ehk seda saaksime. Seega, toetagem Euroopa Ühendriike!

  Lisan Indrek Neiveldi artikli Õhtulehest, mis räägib täpselt samal teemal.

Indrek Neivelt: Euroopal tuleks luua ühine pension (46)

Toimetas Kristin Aasma

 23. juuli 2012, 16:50

Rahandustegelane Indrek Neivelt peab eurotsooni probleemiks sisemist tasakaalustamatust, mis tähendab, et nn ääremaades on raha puudu ja keskuses jääb raha üle. Tema arvates peaksid Euroopa rikkad tuumikriigid ja ääremaad jagama ühiselt tulusid ja kulusid, mille üheks väljenduseks oleks nn Euroopa pensioni loomine.

„"Ääremaadeks" on Kreeka, Portugal, Küpros ja "keskuseks" Saksamaa, Holland, Prantsusmaa," kirjutab Indrek Neivelt oma blogis. „Hispaania ja Itaalia jäävad kusagile vahepeale ehk siis nende riikide põhjapoolsed osad on justnagu keskus ja lõunapoolsed ääremaa."

Neivelt arutleb, et keskustesse kogunevad kallimad töökohad, ääremaadest toimub aga inimeste äravool keskustesse ning kuna keskuses tehakse kallimat tööd kui ääremaal, elab keskus paremini osaliselt ka ääremaade arvelt, sest seal on inimesed valmis töötama väiksemate kuludega.

„Kui järele mõelda on nii ka Eestis," jätkab Neivelt. „Tallinn tõmbab teistest piirkondadest inimesi ja annab neile kallimaid töökohti."

Samas on Tallinna kõrvale tekkinud teisi keskusi, sest piirid on avatud. Mujal Euroopas või maailmas töötaja Eestis makse ei maksa. „Probleemi ei ole, kui väljaspool töötab paar protsenti töövõimelisest elanikkonnast. Aga kui väljaspool töötajaid on juba 10 või isegi 20 protsenti, on praegune süsteem väga vildakas," kirjutab Neivelt.

 Neivelti sõnul on Euroopa Liit oma kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumisega majanduslikus mõttes üha rohkem riigi moodi ning seepärast on vajalik ka suurem sisemiste ressursside ümberjaotamine.

„Euroopa Liidu abirahad ei peaks olema mitte ainult a la kiviaedade ja Mäo ristmike rajamiseks, vaid sealt tuleb osaliselt katta ka sotsiaalkulutused. Arvestades tööjõu vaba liikumist tuleks lisaks sisse viia ka nn. Euroopa pension," kirjutab Neivelt. „Kõigil peaks näiteks olema nn. Euroopa pension ja kohalik pension jne. See oleks ühest küljest õiglasem, aga teisest küljest ka ratsionaalsem, sest praegu läheb rahade ümberjaotamisel väga palju ressurssi projektide kirjutamisele."

 Neivelt arvab, et Kreeka kirumise ja enda eelarve tasakaalu kiitmise asemel tuleks meil koos teiste ääremaadega seljad kokku panna ning selgitada, et tänane olukord ei ole jätkusuutlik ja ääremaade tühjakstõmbamine ei saa kaua kesta.

Samal teemal

 18.05.2012Neivelt: Eestist voolab raha välja (11)

 13.12.2011Indrek Neivelt: pensioniraha kogumine on mõttetus! (57)