KREEKA TÕSTAB PEAD !!

Küsimused Võrumaa Teatajalt

1. Kümme aastat tagasi Eestile eeskujuks toodud Euroopa Liidu varasema imelapse Kreeka valimised võitis ülekaalukalt vasakpoolne erakond Syriza. Selle kohta on öeldud, et kreeka rahvas ajas lõpuks selja sirgu. Kuidas kommenteerite Kreeka rahva valikut, kas see on hea või halb?
2. Syriza on lubanud vastu seista välismaalt peale surutud kärpekavadele, mis on kaasa toonud suure tööpuuduse ja majanduslanguse. Eestis on samuti kõvasti kärbitud, mis on eriti mõjutanud maapiirkondi, mis jäävad tühjaks, kuna riik koondab oma tegevuse suurematesse keskustesse. Pangad omakorda tõstavad raskustesse sattunud peresid kodust välja. Eesti majandus on kärbete tulemusel stagneerunud, töökohti juurde ei teki ja inimesed liiguvad tööotsinguil välismaale. Kas ja kuidas on kärpespiraali lõpetamine võimalik Eestis? Millal ajab eesti rahvas selja sirgu?

Vastused:

1. Kreeka rahvas ajas tõepoolest selja sirgu. Ei saa ju olla nii, et oligarhid ja suurpangad lasevad ebaõnnestunud tehingute tulemusena miljardeid tuulde ja siis rahvas pannakse neid ülirikaste kaotusi kinni maksma. Paraku on Euroopa Liidus seda vaeste koorimise poliitikat aetud. Muidugi saab tavalisel tööinimesel sellest kõrini. Kreeka rahva valikut tuleb kindlasti kiita. Lõpuks tuli jõud, mis raputab ka Brüsseli ahneid kabinette. Kui avaldada statistika Euroliidu kolosaalsete juhtimiskulude kohta, saaks avalikkus vist küll šoki. Euroopas käib üks suur raha raiskamine ja üldsus hakkab sellest aru saama. Juba lahvatas protestituli ka Hispaanias. Kümned tuhanded inimesed kogunesid tänavaile, et protesteerida praeguse võimu vastu. Madridis näitas hambaid Syriza sarnane vasak-radikaalne erakond Podemos. Oma muutuse marsiga kasutab Podemos ära kreeklaste poolt tekitatud lainetust. Nüüd jääb oodata tule levikut Portugali, Itaaliasse ja Prantsusmale.

2. Eesti kärpepoliitika on ju räsinud põhiliselt keskmist inimest. Eriti Lõuna-Eestis.
Meie majandus on kärbete tulemusel seisma jäänud ja töökohti juurde ei teki. Tööealine rahvas liigub tööotsinguil välismaale. Samas Soome, Taani ja Rootsi pangad lausa röövivad meie vaest inimest, hoides tema palga- ja pensioniraha oma arvetel ning keerutades seda maailma rahaturgudel. Samas ei maksa nad sundhoiustajale mitte sentigi intresse. Kas pole mitte uus orjaaeg? Kuid eesti rahvas selga veel sirgeks ei aja. Esiisade ihunuhtluse valu mõisaaidas saadud vitsadest püsib alateadvuses edasi. Muidugi oodatakse ka Maarjamaale Syrizat, andmata endale aru, et tegelikult on ta meil juba olemas. Keskerakonna näol, kelle valimisplatvormis Teeme teisiti leiab nii mõnegi protestivate kreeklaste loosungi.

Ilmus Võrumaa Teatajas 29. jaanuaril

ETV võiks aastavahetuse eriprogrammist  loobuda

Vaatasin eilsel Vana Aasta õhtul jõudumööda kõiki Eesti teleprogramme. Kui Kanal 2 ja TV 3 veel midagi pakkuda suutsid ja nende horoskoope ning muusikat oli huvitav vaadata, siis  ETV mängis küll oma aktsiad järjekordselt maha. Nii nagu rahatühi Tallinna börs enne aastavahetust.

Arusaamatu, miks oli tarvis ETV brigaadil minna Maardu mõisa, kui kogu tegevus toimus seal vaid kahel vanaaegsel diivanil ja orkester sai mängida vaid väikesel poodiumil kusagil fuajee varjus. Kunstlikult naerma aetud publik, mõjus ebausutavalt ja eelnevalt salvestatud saade mingit aastavahetuse rõõmuprogrammi mõõtu küll välja ei andnud. Miks minna mõismajja, kui ETVs on suured stuudiod, kus saaks efektselt aastavahetuse programmi  välja mängida.

Täiesti arusaamatu, kuidas oli üles ehitatud programm ise. Kaks saatejuhti Hannes Võrno ja Peeter Oja olid rakendatud rolli, mis neile ju ei sobinud. Nad on võimelised palju enamaks. Ekraanil oli selgesti näha, kuidas kaks meesmürakat lihtsalt igavlesid peale sunnitud intervjuusid võttes. Ei konflikti, ei arengut, ei elurõõmu neis küll ei olnud. Ja nii umbes neli igavat tundi järjest, kuni rahva tujurikkujateni välja. Kuigi Ott Sepp ja Märt Avandi nimetasid saadet huumori tippsaavutuseks, said nad isegi aru, et ETV 2 programmis samal ajal esinenud retrotähed Ervin Abel, Eino Baskin ja Sulev Nõmmik ületasid tänaseid naljamehi mitmekordselt.

Kas rahvusringhäälingu kunstiinimesed tõesti arvavad, et Vana Aasta õhtul istub publik kaks kätt põlvedel ja jälgib tähelepanelikult iga sõna, mis ekraanilt neile koju saadetakse. Tuimalt ja ükskõikselt, nii nagu ETV oma programme kokku paneb. Näidake parem aastavahetusel filme, ärge püüdke oma programmiga publikut püüda. Juba mitmendat aasta ei tule see välja.

Ilmus Delfis 01.01.2015

Mitte vananev, vaid noortevaene ühiskond!

Kui piinlik kuulata, kui kurdetakse, et ühiskond vananeb. See on vale seisukoht. Mitte vanu pole palju, vaid noori on vähe!

Praegune põlvkond ehk need, kes me elus oleme, peaksime rõõmust hõiskama. Mitte keegi mõtlevaist surelikest pole elanud kauem, kui antud päevi meile tänastele. Tuhandeid aastaid inimkonda saatnud unistus elada saja aastaseks, on täitunud. Loodus on need aastad meile annetanud ja meie asi oleks kingitusega hästi ringi käia. Kuid mida teeb inimene, see ülimalt tänamatu olevus?

Selle asemel, et rõõmust hõisata, tõstab ta käed taeva poole ja halab, et inimkond vananeb. Ta ei tea, et vanadus võib olla palju nauditavam, kui seda eeldab. Euroopa on vananev ühiskond, oigavad noored riigijuhid, kes suures raha põletamise tuhinas on tuulde lasknud ka vahendid pensionäride ülal pidamiseks. Ja veel nooremad nutavad ajalehes, kuidas vanad nende töökohti kinni hoiavad. Unustades, et need samad vanad ohverdasid oma paremad aastad praeguste noorte mähkmete vahetamisele. 

Unustades, et nüüd oleks uue põlvkonna asi töökohti juurde luua, mitte eakate käest neid ära tirida. Tahan öelda, et pikem eluiga tabas Euroopa pealinnu ootamatusena ja ettevalmistused helgemaks eluks jäid tegemata. Kõrvad jäid lukku teadlaste hinnangule, et tihtipeale on inimesed on seda õnnelikumad, mida vanemaks nad saavad ning head aastad saabuvad paljudele sageli alles 70-ndates eluaastates.

Kaasaegne lääne ühiskond on võttis pikemalt järele mõtlemiseta omaks nooruse ülistamise hulluse. Ka meie tundsime uhkust Euroopa noorima peaministri üle. Tänutäheks saime eestlaste jaoks Euroopa ühed väiksemad pensionid. Hiinlased andsid noorusele piiramatu vabaduse ja oleks kultuurirevolutsiooni käigus viie tuhande aasta vanuse kultuuri peaaegu, et hävitanud. Siim Kallas oleks olnud parem peaminister kui Taavi Rõivas. Sellepärast, et pikast elust on tal rikkalikum kogemus käepärast. Eesti rahva kaua kestmisest pole ma praeguse presidendi suust suurt midagi kuulnud. Kuid eluküpse Arnold Rüütli jaoks oli see kõikidest kõige tähtsam teema.

Eestlaste ja nende riigi jätkumise põhiküsimusteks on saamas kaks: eestlaste ja venelaste ning noorte ja vanemate vahelised head suhted. Vaid ühiskond, mis loodud kõigile, on suuteline kaua jätkuma. Töövõime seaduse eelnõu on küll vilets, kuid soov kõrvale jäänuid ellu tagasi kutsuda, annab lootust. Sama kehtib pensionäride hõivamise kohta. Kuuekümnesed sobivad hiilgavalt nõuandjaks kohaliku omavalitsuse juures, tööstusettevõtte vahetusvanema asetäitjaks või pangatelleriks. Mina näiteks kuulaks hallipäise teenindaja nõuandeid erilise tähelepanuga. Vanemad töötaksid sõbralikult koos noortega, kuid poole lühema tööajaga. Nende palganõuded oleksid mõõdukad ja tööandjale vastuvõetavamad. Seoses lastele valimisõiguse andmise poleemikaga soovitatakse kohalikele volikogudele noorte oma kõrvale teha. Kuid miks mitte vanade nõukoda? Elukogenud inimesed oskaksid vallavolikogule hiilgavalt head nõu anda. Kuidas see vanade eestlaste juures oligi? Ikka hallipäine valiti külavanemaks!

Pensioniea jäik tõstmine tuleks asendada nn. libiseva graafikuga. Igaüks läheks  pensionile siis, kui ta seda vajalikuks peab ja tervis nõuab. Riigile oleks see kasulik, sest enamik tahab ju edasi töötada ja lisaraha teenida. Jutt sellest, et eakad on ühiskonnale koormaks, tuleb lõpetada. Ei ole veel ükski noor  pidanud pensionäri üleval. Kõik see raha, mis pensionideks makstakse on vanainimestel nooruses iseenda poolt välja töötatud ja maksude näol ette ära makstud. Kõrgesse ikka jõudnuna küsib ta riigilt lihtsalt võla tagasi.

Toompeal lugematuid turismigruppe vaadates imestan, kui head välismaa eakad välja näevad. Puha valgetes ülikondades ja kirevates kostüümides. Eluterved ning iseteadlike nägudega. Riigikogu maja vaatavad suure austusega. Oma kogemustest teavad, et parlamendist oleneb seenioride hea käekäik. Seepärast suhtuvad pika demokraatiaga maade pensionärid valimistesse äärmise tõsidusega. Hääle saab vaid see poliitik, kes vanade eest seista oskab.

Tasapidi hakkab see teadlikkus ka meie eakaile kohale jõudma. 400 000 pensionäri on jõud, mis suudab igale võimule pürgijale selgeks teha, et vanadus on väärtus, mida peab austama. See on varandus, mille üle riik peaks uhkust tundma. Teada on ju iidne tõde, et mida kauem elavad tema inimesed, seda küpsem on ühiskond!                 

Kodanikuühiskond! On ta meil sündimas?


Võrumaa Teataja küsimused:
Eestis peetakse Ühisnädalat, mis on pühendatud kodanikeühendustele, mis tegutsevad valdavalt mittetulundusühingute ja sihtasutustena. Millised on Teie ettepanekuid, mis küsimused või probleemid tuleks Kagu-Eesti MTÜdel tõstatada-lahendada? Mis on need küsimused kodanikeühendustele, mis Teil hingel pakitsevad?
Palun edastage oma ettepanekud või küsimused!Kes oleks need inimesed, kes võiks Teie poolt esitatud ettepanekuid kommenteerida või küsimustele vastata? Pakkuge välja mõned nimed.


Vastused:
1. Mulle tundub, et meie kodanike ühendused on veel liiga nõrgad, et näiteks Kagu-Eesti tasemel midagi suurt ellu viia. Seni on edu on saavutatud külaliikumise ja kodukandi projektide teostamise raames, rajades kaasaegseid külakeskusi ja kooskäimise kohti. Kuid kodanikuühiskonna laiema eesmärgini, mis tasakaalustaks ärimaailma ja avaliku võimu suurt mõju ühiskonnas, pole me veel jõudnud. Kagu-Eesti põhiprobleem on uute töökohtade loomine, kuid selles osas jääb kolmanda sektori mõju keskvalitsusele Toompeal kindlasti nõrgaks. Sotsiaalne ettevõtlus on selles osas pisut ära teinud, kuid heast lõpptulemusest ollakse veel kaugel.

Ka pole ma kuulnud, et kolmas sektor valjuhäälselt kõrgemat palka või suuremaid pensione nõuaks. Või tuleks üksmeelselt välja laste- ja peretoetuste suurendamise nõudmisega. Või siis esitaks valitsusele oma programmi Lõuna-Eesti noorte väljaraände pidurdamiseks. Mulle jääb arusaamatuks, miks nii mõnigi sädeinimene rõhutab, et poliitikaga tema ei tegele. Minu meelest vastupidi, kodanikuühiskonna eest seisjad peaks töötama tihedais sidemeis poliitiliste parteide- ja liikumistega.

Ainult üheskoos võiks midagi saavutada. ACTA vastane ühisliikumine oli heaks näiteks, kuidas demonstratsioonidega kogu maailmas saavutatigi oma eesmärgid ja rida IT piiranguid, milliseid nii USA kui Euroopa Liit plaanisid, jäidki tegemata.    

2. Ehk soovitaksin eeskujuks kodanikuühiskonna aktivisti ja filmiprodutsenti Artur Talvikut. Hiljuti esines ta Riigikogu ees, kui kodanikuühiskonna küsimus, kui riiklikult tähtis küsimus, arutluse all oli. Ta jättis hea mulje, kuid ka temas kõnest kumas läbi kahtlusevari, et kas ikka suudame saavutada seda, millest unistame.

Siiani on kodanikuühiskonna aktivistid jätnud endast mulje, kui üksikute inimgruppide tegevusest vabal ajal uue paadikuuri ehitamisel või vana traktori remontimisel. Selleks neile muidugi edu ja jõudu!

Kuid ootaks ka mõnda kõvemat ühist sõnumit või üleskutset, kuidas Eestis heaolu ühiskond välja ehitada. Igal juhul mina neid aktiivseid inimesi toetan ja olen neid alati valmis ka abistama, kui suudan. Ikka selle ühise ülla eesmärgi, meie kõigi parema tuleviku nimel!
Ilmus 20. novembri ajalehes Võrumaa Teataja.

PS! Nüüd lugesin ajalehest, et ka Artur Talvik seadis sihid poliitikasse ja tahab kandideerida Riigikokku. Tundub, et paljud kodanikuühiskonna aktivistid teevadki seda tööd selleks, et edasi poliitikasse suunduda. Aga ega see paha pole. Poliitika on meie ümber ja ilma temata me läbi ei saa. Ka kodanikuühiskonda luues!  

Reform, mis jätab õnnetud rahata!

Kolmapäeval 19. novembril võetakse inimvaenulik seadus riigikogus vastu

Need õnnetud on invaliidid ehk nagu nüüd öeldakse puuetega inimesed. Meie ühiskonna kõige nõrgemad, kõige haigemad ja õnnetumad. Neile makstakse praegugi sandikopikaid selle sõna otseses mõttes.

Nüüd jääb nii mõnigi neistki sentidest ilma, sest võib oma puude eest määratud toetuse sootuks kaotada. Siis kui ta töövõimeliseks tunnistatakse. Kust leivad need inimesed tööd. Kust leiavad tööd haiged, kes ise hommikul endale riideidki selga saa? Kes hakkab neid tööle viima, seal toitma ja tualetti aitama? Kus võetakse need abilised või tugiisikud?   

Kindlasti pole ma töövõimereformi toetaja. Vähegi oma peaga mõtlev inimene ei saa toetada reformi, mille eesmärgiks on tõestada, et inimene polegi nii haige, kui arstid seda seni kinnitasid.

Toompea saalis on avalik saladus, et reformi tehakse riigi raha kokku hoidmiseks. Et puuetega inimeste toetusi kärpida ehk nende abistamist vähendada ja seega riigi raha kokku hoida. Aga ka selleks, et Euroopale parem välja paista ja puuetega inimeste arvu vähendada.  

Endise sotsiaalministri, praeguse peaministri Taavi Rõivase enda poolt suures osas valmis kirjutatud töövõimereform on sisult inimvaenulik. 100 000 puudega ehk siis raskelt haiget inimest vaadatakse komisjoni poolt uuesti läbi lootusega neile tulevikus väiksemat toetust maksta.

Selleks võetakse töötuskindlustusse tööle 500 ametnikku. Lisaks veel ajutisele palgale sajad arstid. Sotsiaalministeeriumi andmeil kulub praegu ühe inimese töövõimekao hindamiseks 10 eurot, siis uue süsteemi järgi töövõime suurenemise hindamiseks kulub 250 eurot, mis on 25 korda rohkem kui täna.

Kogu see kampaania läheb maksma 180 miljonit Euroopa raha, millele lisatakse kohalikud miljonid. Kas tõesti sotsiaaldemokraadid valitsuses nõustuvad Reformierakonna varjatud plaaniga muuta kümned tuhanded puudega inimesed tavalisteks töötuteks, kes kaotavad ka senise puuderaha?

Et ka pooled ehk 50 000 invaliidi saaks reformi käigus endale töökoha, on ju utoopia, tingimustes, kus niigi tööpuudus suur on. Toompea koridorides levivad jutud, et just see reform võib uuele valitsusliidule saatuslikuks saada ja Rõivase  valitsusse uue mõra lüüa.

Abort ja eutanaasia meie elus

Ajaleht Võrumaa Teataja:
1. Toimetuse poole on pöördunud mitmed inimesed, kes on kurtnud, et parandamatult haigetel vanuritel lastakse haiglates piinelda, selle asemel, et nende piinad eutanaasia abil lõpetada. Mida arvate - kas eutanaasia tuleks Eestis seadustada või mitte? Miks?
2. Teatavas mõttes on inimese tapmine Eestis praegu lubatud - iga rase võib teha  soovi korral kuni 12. rasedusnädalani aborti ja kui tuvastatakse loote arenguhäire, siis lausa kuni 20. rasedusnädalani. Ehk kui abort on lubatud, siis miks ei võiks olla lubatud ka eutanaasia? Või vastupidi - kui eutanaasia on keelatud, siis miks on lubatud abort?

Vastused:

1. Ma seisaksin Riigikogus eutanaasia seadustamise vastu. Kardan, et seadusega antaks liiga palju õigust lastele ja sugulastele vanainimese eutaneerimise soovitamisel. Eestlased on viimase paarikümne aastaga väga kalgiks muutunud ja eutanaasia lihtsalt saadavat luba võidaks  sugulaste poolt liiga kergelt kasutama hakata.

Kui me oma riigis ei suuda ära lahendada ei haigete hooldamist ega puuetega inimeste abistamist, siis tähendab see, et oleme ülimalt ükskõiksed endast nõrgemate vastu. Pea igal nädalal loeme ajalehtedest südantlõhestavaid lugusid, kus lapsed ema või isa nende endi majast välja tõstnud ja vanadekodusse saatnud, sest siis oleks noortel ruumi rohkem. Eutanaasia lubamisel loeksime lugusid, kuidas lapsed ema sundsurma saatnud, et endal lahedam oleks. Paljudele on vanainimese eest hoolitsemine, pesemine ja lamatiste ravimine raskuseks, kuid ärgem unustagem, kuidas ema meie mähkmeid vahetas ja pesemisega vaeva nägi.

Olen palju hooldekodudes käinud, kuid pole veel näinud ühtegi vanainimest, kes otse surma paluks. Mõnel on elurõõmu rohkem kui noortel. Üks tuntud eesti arst ütles hästi, et eutanaasiast rääkigu need, kes on surma lähedalt näinud. Muidugi on iseküsimus suurtes valudes vaevlev ravimatu haige, kuid siin tuleb otsus teha mitme arsti ühisotsusega.

Eutanaasia on seadustatud vähestes riikides: Holland, Belgia, Luksemburg. Abistatud suitsiid on USA-s kahes osariigis, Oregonis ja Washingtonis ja Šveitsis. 1995. aastal võttis Austraalia vastu eutanaasia seaduse,  kuid 1997 see tühistati. Üks Hollandi arst kirjutas hiljuti, et kõik haiged, kellele ta eutanaasiat rakendanud, käivad temaga kogu elu kaasas.

2. Abordi ja eutanaasia võrdlemine on Võrumaa Teataja oskuslik leid, mis kutsub üles filosofeerima. Eks tegelikult pea ka abort keelatud olema ja sajandeid on ta ka seda olnud. Kuid üleüldise moraali allakäiguga ja seksi muutmisega tulusaks äriks, on devalveerunud ka uue inimese sünni pühalikkus.

Seks on lubatud kõikjal ja kõigiga ning muidugi juhtub, et ka mõni lapsuke sellest sündida tahab. Eks sel puhul abordi tegemine on kompromiss, sest väga noorest laps-emast pole ju ka uue lapse kasvatajat. Nii peame abordi vajadust mõistma. Ega pole ka parem, kui noor ema endalt ahastuses elu võtaks, nagu Eesti kirjandusklassika neid juhtusid laialt kirjeldanud. Lepime siis parem arsti kunstliku vahele segamisega. Kuid lõppkokkuvõttes on ka see samm patu tegemine, kui ristiusu põhimõtteid järgida. Aga eks karm argielu nõua vahel pühadusest taganemist. Mis teha.  

Nüüd on Riigikogus kavas seadus, mis lubaks alaealisel ilma vanemate nõusolekuta aborti teha. Väga kahtlane vabadus!?  Minu meelest peaks ikka neid asju ka emaga arutama, aga kes mind kuulab. Kahjuks pole vähe juhuseid, kus varajane abort naise terveks eluks  õnnetuks teeb. Seega peaks tüdrukuid veelgi paremini eluks ette valmistama, et nad juba varajases nooruses hävitatud elude pärast kibedaid pisaraid valama ei peaks. Surm enne sündi on ju õudne!

Ilmus Võrumaa Teatajas 30. oktoobril

  

Kes kasvatab meie lapsi? Kes hukutab meie lapsed?

Tänav, televiisor ja internet...

Küsimused:

Kuidas hindate Eesti koolide turvalisust- kas Eesti koolid on turvalised hiljuti toimunud Viljandi koolitulistamise valguses? Mida teha selleks, et tõsta Eesti koolides õpilaste ja õpetajate turvalisust?
2. Kas Teie arvates võib Eestis korduda Soome stsenaarium, kus ühele tulistamisele järgnes kiiresti teine, palun põhjendage, miks?
3. Psühholoogid on väitnud, et koolitulistaja oli sügavalt õnnetu inimene. Kas see on Teie arvates laiem probleem Eestis, et lapsed on õnnetud? Millest see tuleb?

Vastused:

1. Hinnata koolide turvalisust koolitulistamise seisukohalt on suhteliselt mõttetu. Eks kõik koolid ole turvalised: uksed-aknad ees, klassid soojad ja valgustatud, tuletõrje siganalisatsioon olemas. Kuidas teha, et kool tagaks turvalisuse hingeliselt haige või psühhiliselt juhtimatu lapse eest, ei oska vist keegi öelda. Seda ei saagi tagada, sest laste hinge me ju ei näe. Küll võib püüda õpilasi kasvatada üksteisest lugu pidama ja kaaslasi austama. Kas see õnnestub, on küsimus omaette. Kuidas panna last austama oma õpetajaid, kui ta kuuleb päevast päeva raadiost ja televiisorist, et enamik vanematest pedagoogidest on halva ettevalmistusega, ei suuda tänapäeva nõudeid täita ja on üldse ühed endised? Kuidas panna last austama pedagooge, kes on aastaid kestnud haridusreformidest väsinud ja lausa räsitud? Kuidas panna last panna austama pedagooge, kes on reeglina vaesemad kui lapse vanemad ja kelle elukutse on ühiskonnas ebapopulaarne ning alatasustatud?

2. Muidugi võib korduda Soome või USA stsenaarium, et mõnes koolis jälle mõni laps erakordselt vägivaldseks muutub. Ega siis pärast Paalalinna kooli juhtumit midagi muutunud või muudetud pole. Õpilaste arvutites on needsamad julmad arvutimängud, kus tulistamine põhitegevuseks saanud. Internetis on üleval need samad verised leheküljed õpetusega, kuidas inimest kiiremini tappa. Televiisoris jooksevad needsamad võikad filmid, mis täis vägistamist, peksmist, lõhkumist, surmahirmus põgenemist ja julma kättemaksu, mis tähendab kellegi õhku laskmist või lõhki lõikamist. Isegi multifilmides peksavad kangelased üksteist nii nagu jõuavad. Ühiskond on jäänud ju samaks. Kust saaks laps õppida viisakust ja heatahtlikku suhtlemist, kui Eesti valitsuse ministrid üksteist ropult sõimavad ja riigi peaminister soovitab lollidel seemneid süüa? Lapsed on ju meie eeskuju ja kasvatuse peegelpilt.

3. Teatud mõttes küll. Ma ei hakka kirjutama neist poolnäljas ja külmas elavaist, kelle pered alla vaesuspiiri eksisteerivad. Ma julgen öelda, et ka tuhanded keskklassi perekondades elavad lapsed on õnnetud, sest nende vanemail pole laste jaoks aega. Emad-isad on osalised metsikus võidujooksus iseenda ja pere eksisteerimise nimel. Selle nimel, et raha teenida, karjääri teha, naabreist parem olla. Lapsest on tarvis voolida võitja sümbol, kes kapitalistlikus džunglis ellu jääks ja läbi lööks. Inimlikkus ja armastus on peredes sageli unustatud. Me võime kohata lapsi, kes on küll materiaalselt kindlustatud, kuid keda pole kordagi kallistatud. Vägivallani on siit vaid üks samm.   

Materjal ilmus ajalehes Võrumaa Teataja 31.oktoobril 2014