Kas Võru Instituut on meile vajalik?

Kolm küsimust esitas ajaleht Võrumaa Teataja.Vastasin neile, kuidas oskasin.

1. Võru Instituut on väga vajalik ja palju aastaid talle! Tore et saame vähemalt mõne rahvakillu ja keele säilitamiseks midagi teaduslikul tasemel ära teha. Kindlasti oleks vaja riigieelarvest instituudile ka tulevikus raha eraldada. Mitte nii, et igal aastal muudkui vaidleme, et kui palju seekord anda. Peaks kohe eelarvesse kindla rea sisse kirjutama ja igal aastal see summa ka Võrumaale kohale saata. Nii on  kindlam oma tegevust planeerida ja tulevikku kavandada, kui tead, et vaat niisugune summa on meil kindlasti ka tuleval aastal olemas.  Tuult tiibadesse, võrokad!

2. Minu meelest on kõik, mis tehtud Võrumaad teeninud. Nagu näiteks üritused, konverentsid, trükised ja raamatud, heliplaadid. Need kõik  jäävad tuleviku põlvkondadele meenutama, kuidas suhteliselt väikese rahaga kuid suure entusiasmiga suudeti meie päevil oma keelt ja rahvuskultuuri alal hoida. Selle teemalised salvestised ja trükiteosed on tulevikus kulla hinnaga. Olen ise seda kogenud, kui mõne Kagu-Eestit tutvustava vana raamatu olen leidnud, millist vaid mõned eksemplarid järele jäänud. Millise huviga olen lugenud haruldasi meenutusi esimese vabariigi aegsest ühistegevusest Lõuna-Eestis ja siinsest ise tegemisest kultuuri vallas. Vapustav, millised hakkajad on varem neil mail elanud. Võru Instituut aitab kaasa, et ka tulevased põlved meist vaimustusse sattuksid.

3. Võrumaa Teataja on mul juba aastaid tellitud ja nii ma olen siinsete asjadega põhjalikult kursis. Tänu Uma Lehele olen ka Võru murrakut harjunud lugema ja pean ütlema, et kõige tähtsama, mis lehes kirjas suudan ikka teada saada. Püüdkem  ikka üheskoos kohalikke ajalehti elus hoida. Kõige lihtsam on seda teha nii, et tellime lehte, loeme teda ja jagame teistele! Ja kui nad loevad, siis hakkavad ka ise tellima. 

Vastus ilmus Võrumaa Teatajas 9. aprillil 2014

Rahvuspank meid päästaks!

 Esimese ühistupanga lõi Eestis Jaan Tõnisson

Tõepoolest, rahvuslikule kapitalile toetuv ühistupank päästaks meie majanduse. Ta on seda kord juba teinud. Vastastikusele usaldusele rajatud ühistuliste rahaasutuste võrk sai esimese vabariigi majanduse tõeliseks arengumootoriks.

1940. aastaks tegutses meil üle 200 krediidiühistu ja 174 ühispanka. Ühistegevuse isa Jaan Tõnisson nimetas 1902. aastal Tartus esmakordselt avatud Eesti Laenu-ja Hoiu-ühisust enda kui noore ühistegelase esimeseks armastuseks. Tõnissonist koos oma Postimehega saigi ühistegelise liikumise suur patrioot ja propageerija. Ta on meenutanud, et ilma laiale üldsusele mõeldud arvukate rahaühistuteta, mis aitasid põllumehed jalule, poleks eestlased 1918. julgenud mõelda ka iseseisva majandusega riigile.

Ajalugu kipub korduma

Ka neil päevil, mil Tõnisson oma laialdast ühitegevuse kampaaniat alustas, seisis eestlaste raha välismaa, Saksa pankades. Erinevalt tänasest suhtumisest, loeti siis välispankades seisvaid vahendeid Eesti majanduse jaoks kadunuks. Võõra rahaturu vastase liikumise tulemusena hakkas kahekümnenda sajandi algaastail eestlaste raha osakaal kiiresti sakslaste kohalikes pankades kahanema ja lõpuks võeti mitmed pangad ka eesti meeste poolt üle.

Eesti välispankade kasum olevat Euroopa kõrgeim. Eelmisel aastal teenisid välispangad Eestis 444 miljonit eurot kasumit. Et meie maksusüsteem küsib makse vaid dividendidena välja võetava kasumi pealt, siis tulumaksu pangad oma miljonite pealt ei maksnud. See viidi Eestist lihtsalt välja. Kuigi oleks võinud need maksud teenida meie majandust, turgutasid nad hoopis Skandinaavi majanduselu. Pärast teema tõstatamist Postimehes, puistasid pankurid endile pisut tuhka pähe ja Swedbanki Eesti juht Priit Berens lubas ajakirjanduses, et tasapisi hakkavad nad ka makse maksma.  

Tegelikult pole ju probleem ainult välispankade kasumite maksustamises, vaid ka selle kasumi teenimises. Miks peab eestlaste raha teenima kasumit ainult Rootsi, Soome ja Taani pankadele? Sama hästi võiks see raha seista kodumaises pangas ja turgutada meie endi majandust. Kõige targem oleks rajada Eesti elanike ühise rahaga rahvuslik ühistupank.

Eeskuju juba olemas

Ühisraha põhimõtteil töötab meil juba aastaid kümmekond hoiu-laenuühistut (HLÜ). Lõuna eestlastele kõige lähemad neist on Põlva, Kambja ja Tartu hoiu-laenuühistud. Välismaistest rahameestest mööda vaadates on neis arendatud kodumaist rahvuslikku pangandust. Ikka nii, et ühed ühistu liikmed toovad hoiuseid ja nende arvelt antakse laenu teistele. Raha jääb kodukanti ja kasu saavad kõik. Eelkõige aga kohalik ettevõtlus, mille mootoriks HLÜd saanud. Kõige rohkem küsitaksegi laenu väikeettevõtluse arendamiseks. Laenu võtmine ühistust käib hulga kiiremini ja parematel tingimustel kui pankades. Hoiuse intress ikka 6% ringis. 

Kui teise iseseisvuse aja kommertspankade pankrotte saab kokku lugeda mitmeid kümneid, siis ühispanganduses on kehv majandustulemus üsna erandlik nähtus. Miks? Aga seepärast, et hoiu-laenuühistute tegevus toetub vastastikkusele usaldusele. Nad hoiustavad ja laenavad üksteise, ehk ühistu kaasomanike, ehk omaenda raha. Kõik tunnevad kõiki ja selles seisnebki kontroll ühistu hea käekäigu üle.

Samamoodi kui HLÜd, toimiks ka rahvuslik ühistupank. Ikka vaid kodumaisel kapitalil ja oma riigi piires. Panga liikmeks saaks olla kõik, kes huvitatud hoiuste heast intressist. Tööl käijad, pensionärid, talud, riigiasutused, korteriühistud.  Ühistupangas teeniks ka rahva palga- ja pensioniraha korralikku protsenti.

Mitte nii, nagu praegu

Et Swedbankis ja SEBpangas makstakse hoiustatud raha pealt vaid sümboolset protsenti ja oma sularaha kätte saamise või panka sisse toomise eest pead veel peale maksma. Rahvuslik pank teeniks oma rahva ja riigi huve, ning maksaks hoiustajale normaalset protsenti. Samas saab riik rahva raha kasutada meie kõigi huvides majanduse arendamiseks. 

Kogu maailmas loetakse kokku üle 40 000 krediidiühistu, mis pakuvad teenuseid ligi 160 miljonile liikmele. Isegi Valges Majas on oma hoiu-laenuühistu. Euroopa ühistupankade arv kõigub 4000 piiril. Torontos töötab edukalt eestlaste ühistupank ja USA Virginia osariigis eesti meeste osalusega HLÜ.

Kõige kuuulsam ühistuline rahaasutus Grameen Bank ehk Bangladeshi külapank on aidanud ettevõtlust alustada miljonitel Aasia talupoegadel. Panga rajaja Muhhamad Junus sai oma tänuväärse töö eest 2006. aasta Nobeli preemia. „Kui pakkuda soodsalt finantsvahendeid ka lihtsatele inimestele, võivad miljonid tavalised inimesed oma miljonite väikeste püüdlustega luua maailma suurima arenguime,“ ütles mees preemiat kätte saades. Miks mitte püüda ka Eestis uue IME projekti poole?

Artikkel ilmus 10. aprilli ajalehes Lõunaleht

Mina ja minu unistuste aed !

Vastused ajalehe Võrumaa Teataja küsimustele

1. Aiandus on kujunenud nii Eestis kui kogu maailmas inimeste üheks meelishobiks? Milline on Teie suhe aiandusega?
2. Milliseid taimi või aiavilju olete ise kasvatanud? Millised taimed või aiaviljad on Teie lemmikud?

Vastused:

Minu suhted aiandusega on kõige paremad. Piilun ikka silmanurgast võõrastesse aedadesse ja ei suuda ära imestada, kui ilusaks nad inimkäte abiga tehtud. Teinekord jääd tänavale lausa seisma, ja küsid endalt, kuidas nad ometi suudavad selle suure töö ära teha. Aed nõuab palju pühendumist ja vaeva ja aega.

Aga aed pakub ka vastutasuks hulga rõõmu ja lõbu ja tervist. Just see viimane on minu meelest kõige tähtsam tänapäeval. Ajal, mil poed täis mürkidest läbi imbunud õunu, aprikoose ja kurke. Oma aiast võid saada seda ehedat, puhast ja värsket. See oma aia puhas salat, tomat või naeris kujuneb lähiaastail meie elu sisuks. Eriti Võru taolistes või väiksemates linnades, kus pea igaühel oma peenrad või suurem aiamaa.

Õnneks on eesti inimene hakanud mõistma oma tervise tähtsust ja õppinud seda hoidma. Koos sellega tuleb soov süüa puhast porgandit, küpsetada lõkkel omaenda aia kartulit ja võtta tünnist krõmpsuvat kodukurki. Sellise elustiili poole tuleb meil pürgida.

Ma ei poolda suuri muruaedu ja ei kannata iga pühapäevast massilist muru niitmist. Mulle tundub, et eestlastest on saanud muruhullud. Kohutavalt meeldib mulle mõne vanema aia tagahoov, kus rohi põlvini kasvanud. Kus mesilased sumisevad ja rohutirtsud tuhandeid viiuleid saevad.

Ja kui veel lindude pesakastid üleval, siis tundub mulle see aed paradiisina.

Isiklikult püüan sinnapoole, et aias sibul ja muu supiroheline kasvaks. Et ma võiks enne lõunalauda istumist ise lõhnavat tilli lõigata ja selle keedukartuli potti puistata. Muidugi ka kurgisalati peale läheb omaenda aia till.

Laupäeva õhtul kulub rohelist rohkem. Siis on saun, suitsukala ja õlu. Palju inimesele ikka õnneks tarvis. Soe tuba, pehme voodi ja päikeseline nurk oma koduaias. Ja muidugi südamesõber, aate- ja mõttekaaslane sellest samast võluaiast. Imelilus ja naeratav Lõuna-Eesti blondiin.   

Haldusreform Toompea prügikasti?

Heimar Lenk

Foto: Erakogu

Uus valitsuskoalitsioon sinna ta viskas. Isegi regionaalministrit uues seltskonnas pole. Koalitsioonileppes räägitakse aga regionaalpoliitikast väga üldsõnaliselt. Teades Toompea telgitaguseid, võin kinnitada, et nii mõnegi Reformierakonna juhtpoliitiku arvates IRLi pakutud reformi õige koht seal ongi. Kas keegi suudab meenutada mõnda head sõna ekspeaminister Andrus Ansipi suust haldusreformi aadressil? Muidugi ei suuda, sest neid sõnu pole öeldud.

Nüüd, mil uus valitsus sünnitusvaludes vaevleb ja riigi pidamiseks raha otsib, olekski õige aeg Eesti haldusjaotus rahva seas uuesti läbi mõelda. Et aasta pärast Riigikogu valimisteks värske kava välja pakkuda. Nii mõnigi mees on selles osas juba jõudnud maavalitsuse tasemele.
Üks neist on Meremäe vallavolikogu esimees Arno Vares, kes pakub Võrumaale välja vaid ühe omavalitsuse. Selleks saaks maakond ise. Tõmbekeskus oleks Võru linn. Seega tekiks meil 15 maakondlikku omavalitsust ja veel paar suuremat linna eraldi.
Ise olen ma alati olnud seisukohal, et haldusreform tuleks teha maavalitsuste kaupa. Riigikogu maaelu komisjoni istungeil olen ma nüüd juba endisele regionaalministrile Siim Kiislerile mitmel korral öelnud, et see väikeste tõmbekeskuste kaupa reform ei kõlba kuhugi. Mis tõmbekeskused me siis avastasime? Et Valga on tõmbekeskus, teadsime ammu. Et Tõrvas ja Otepääl rahvas poes käib, teadsime ka.
Nüüd oleme aasta otsa tõmbekeskustega jahunud ja neid leiutanud. Uusi pole suurt juurde tulnud, ikka needsamad, mis Jakob Hurda ajal. Minister oli minuga nõus. Ta pole ise ka väga seda tõmbekeskuste kaupa jagamist toetanud, lihtsalt ühest uurimusest koorus selline ettepanek välja.
Kui oleks jaotus maavalitsuste ja maakondade kaupa, oleks selge sott, et see on Põlvamaa, see Võrumaa ja see Valgamaa. Pealegi jääks keskusteks alles linnad. Muidu juhtus ju nii, et Põlva ja Räpina polegi pärast valdade ühinemist õiged linnad vaid mingid vallasisesed linna moodi asustatud punktid.
Eesti maakondadest peavadki saama omavalitsused. Valdadesse jääksid sotsiaaltöötajad, keda tulevikus kindlasti juurde vajatakse. Elame ju ikka kauem ning tahame enda eest hoolitsemist. Kindlasti tuleb laiendada ka hooldekodude võrku valdades, sest praegu neis kohti ei jätku.
Praegu on igas maakonnas esinduslik maavalitsuse hoone hulga kabinettide ja ametnikega. Meenutagem, millal oli meil asja maavalitsusse? Ega ei meenugi. Maavanemail õigusi suurt pole, kuid nad on truud parteisõdurid. Maavalitsustest on saanud eelmise koalitsiooni, Reformierakonna ja IRLi valimisstaabid, mille kaudu on riigi kulul hästi mõnus teha kampaaniat nii kohalike kui Riigikogu valimiste tarvis. Selle nalja peaks lõpetama ja maavalitsused rahva heaks tööle panema.
Meremäe vallavolikogu esimees Vares näeb maakondlikus haldusjaotuses veel ühte eelist. «Sarnaselt Tallinnaga oleks maakonna piires võimalik inimestele tasuta ühistransporti pakkuda,» rääkis ta ajalehe Võrumaa Teataja korrespondendile. Mina näeksin asja veelgi laiemalt ja pakuks tasuta transporti ka maakondade vahel, ehk siis üle kogu Eesti. Tasuta bussi- või rongisõit oleks suur materiaalne toetus töölkäijaile. Nii umbes paar eurot päevas, on Tallinna kogemus näidanud.
Lähim aasta kulub oravatel ja sotsidel oma maine parandamiseks ja Riigikogu valimiste kampaania tegemiseks. Valijad võiksid kasutada seda aega haldusreformi uue mudeli väljatöötamiseks. Ja mitte ainult.
Tegelikult vajaks Eesti ka põhjalikku riigiferormi ehk terve poliitilise süsteemi ümber korraldamist. Kirjutas ju Eesti Päevalehes Kagu-Eesti noor kirjanik ja mõtleja Roy Strider, et sarnaselt kevadprahiga tuleks minema pühkida kogu senine poliitiline korraldus. «Siin ei piisa vaid uutest rõivastest ja ilusatest lubadustest, ikka terve keha tuleb ära vahetada,» kirjutas Strider. Mina igatahes toetan tema arvamust.

Pensionärid, andestage neile!

Neile tuleb andeks anda, sest nad ei tea, millest räägivad! Sõnavõtjad ja otsustajad on liiga noored, et vanaduse müsteeriumist aru saada.

Toon näiteks vaid ühe viimastel päevadel välja hüütud rumalaist loosungeist. „Pensionäre on järjest rohkem, neid ülal pidavaid töötegijaid aga üha vähem! Pensionäri ülal pidamiseks peab varsti tööd tegema 13 inimest..!“ Loe ja imesta, kuidas küll nii võib?

Kes keda ülal peab?

Jah on palju tublisid lapsi ja lapselapsi, kes vanaemale-isale rahalist tuge pakkuda suudavad ja nende eest igati hästi hoolitsevad. Kuid on olemas tuhandeid perekondi, kus noored pikisilmi vanavanemate pensionipäeva ootavad, sest ilma vanade toetuseta noorpered toime ei tule. Kuid enamik  400 000 liikmelisest eakate seltskonnast toidab ennast ise ära ja elab ilma kellegi abita. Lausa piinlik kuulata, kuidas me päevast päeva ja aastast aastasse üha korrutame, et vanainimesi peavad ülal töölkäijaid noored või keskealised.

See lähenemine on eakate põlvkonnale väga solvav ja samas ka absoluutselt vale. Jutt pensionäride ülal pidamisest töölkäijate poolt on sulaselge müüt. Ühiskond ei alga täna ega lõppe homme. Ta saab eksisteerida vaid põlvkondade pidevas vaheldumises ja uuenemises. Need nooremad, kes täna tööl käivad ja nurisevad, et peavad oma maksudest mitut pensionäri ülal pidama, ehk meenutaksid, kuidas samad pensionärid neid noori omal ajal pissitasid, potitasid ja oma riigimaksudest lastelaste kooli- või sõime kulusid kinni maksid. Nii nagu praeguste  töölkäijate pealt, võeti sotsiaalmaksu ka vanavanematelt. Kui nende nimel igas kuus 20% sotsiaalmaksust pensionifondi läks,  siis võib lapselaps kokku arvestada, kui palju vanaema oma isiklikuks pensioniks panustanud on. Meie vanadus ja rahvapension on jooksval finatseerimisel põhinevad pensionid, kuid sisuliselt kogub igaüks pikkade tööaastate jooksul vanaduseks riigi arve peale kena summakese. Põhimõttel, et eile maksin riigile makse ja täna saan riigilt pensioni.          

Veel üks ausammas kuluks ära!

Riigikontrolli audit tõi veelkord välja, et pensionikassa on 363 miljoni euroga miinuses. Seda poleks juhtunud, kui omal ajal poleks Isamaa, Reformierakonna ja Mõõdukate valitsus otsustanud võtta osa raha pensionäridelt ära ja I samba rahast 4% poleks kanditud siis loodud II sambasse. Tollane rahandusminister Siim Kallas lubas küll asja üle vaadata, kuid nii ta jäi kestma kuni tänaseni.

Meil pole mingit õigust heita eakate põlvkonnale ette, et nad ühiskonnale koormaks on ja keegi neid ülal peab. Eesti pensionär peab ennast ise ülal. Talle tuleks ausammas püstitada! Nii väkese rahaga, nagu praegune umbes 340 eurone keskmine vanaduspension, on väärikalt vananemisest küll kangelastegu saamas. Euroopa mõistes on meie pensionäride pere üks suur vaeste koloonia. Tuleks olla tänulik, et eestlased nõnda vastupidavad ja sitked on, et ka väikese rahaga hakkama saavad ja seejuures veel naeratada suudavad.

Me oleme püüdnud pensionide probleemi lahendada eraldi ümbritsevast ühiskonnast. Mitte pensionäride suur arv ei tohiks meid muretsema panna. Vastupidi, peaksime juubeldama, et sajandite tagune inimkonna unistus saja aastaseks elamisest hakkab tõeseks saama. Peaksime õnnest särama, et võime elada kauem kui esiisade aegadel suudeti. Aga ei, meie jälle muretseme. Kuid vale asja pärast krimpsutame kulmu.

Hoopis meie majandus on käest ära. Pole osanud me tulutoovat riiki luua. Nuumame välispanku ja firmasid, kuid oma tööstuse oleme unarusse jätnud. Tootlikkus ja tootmise kasumlikkus on nii viletsal tasemel, et me jõua oma rahvast ära toita. Eesti on on nagu vaene perekond, kus ema-isa vilets palk ei luba enam ei lapsi sünnitada ega vanavanemaid talus pruukostil hoida. Paistab, et asjaga on leppinud ka riigipea ise. Aastapäeva kõnes ütles otse välja, et laste sündimise peale ta enam ei looda, kuid vanarahval soovitas siiski mõne tööotsa leida.

Lugu ilmus lühendatult 2. aprilli Õhtulehes

Heimar Lenk läheks Valga volikokku kui ainult lastaks

Kategoorias Eesti Reede, 28 Mär - 18:15

Foto: PM/Scanpix Baltics

Heimar Lenk.

Riigikogu liige Heimar Lenk kiidab uut valitsust plaani eest toetada seadusemuudatust, mis võimaldaks parlamendisaadikutel samaaegselt kuuluda ka kohaliku omavalitsuse volikokku.

Mullu Valga linnavolikogu valimistel 508 häälega linna kõige populaarsemaks poliitikuks osutunud Lengil tuli sügisel teha valik, kus oma valijaid esindada – kas Valga volikogus või jätkata riigikogus, sest kahes esinduskogus korraga ei luba seadus poliitikul olla.

Neljapäeval andis aga valitsus oma esimesel istungil õnnistuse sotside algatatud eelnõule, mis selle kitsenduse tühistaks. Kui riigikogu kord eelnõule seaduse jõu annab, on Lengil ja paljudel teistel riigikogu liikmetel edaspidi õigus kaasa lüüa ka kohalikus volikogus.

„See lõpetaks äärmiselt naiivse „peibutuspartide“ teema avalikkuses,“ rääkis Lenk Lõunaeestlasele. „Viimastel kohalikel valimistel läks asi päris hulluks, kui riigikogu liikmed suure hooga kandideerisid, lubadusi jagasid, aga volikogudesse minna ei saanud.“

Samas kandideerimata jätta polnud riigikogulastel Lengi hinnangul samuti võimalik, sest valimistel tahab iga erakond saata võitlusse oma parimad jõud – kes ikka tahab kaotajaks jääda.

Olukord muutub Lengi kinnitusel igas mõttes paremaks, kui riigikogu liikmed ka tegelikult kohalikus volikogus kaasa saavad lüüa.

„Kõigepelt aitab see kõvasti kaasa kohalike probleemide lahendamisele, sest Toompeal istujad on ikka riigi asjadega väga hästi kursis,“ selgitas Lenk. „Teisalt saavad riigikogu liikmed kohalikke muresid ehedal kujul Toompeale viia.“

Väheoluline pole tema hinnangul seegi, et riigikogu liikmed aitavad kohalikku eliiti tugevdada. „Minu meelest tõuseb Eestis päev päevalt aktuaalsemaks kohaliku poliitilise eliidi ja intelligentsi teema. Tase langeb. Maapiirkonnad kaotavad intelligentseid, mõtlevaid ja kompetentseid inimesi,“ märkis Lenk.

„Mina lähen kohe Valga linnavolikokku  aktiivseks liikmeks, kui vaid see võimalus avaneks,“ kinnitas Lenk. Oma pikaajalise kogemusega poliitikas ja riigikogus, püüaksin linnavolikogus Valgale igati kasulik olla. Pealegi oleksin ise Valga poliitilise tagatoaga paremini kursis.“

Arved Breidaks

Viimati muudetud Laupäev, 29 Mär - 19:24