Pensionärid, andestage neile!

Neile tuleb andeks anda, sest nad ei tea, millest räägivad! Sõnavõtjad ja otsustajad on liiga noored, et vanaduse müsteeriumist aru saada.

Toon näiteks vaid ühe viimastel päevadel välja hüütud rumalaist loosungeist. „Pensionäre on järjest rohkem, neid ülal pidavaid töötegijaid aga üha vähem! Pensionäri ülal pidamiseks peab varsti tööd tegema 13 inimest..!“ Loe ja imesta, kuidas küll nii võib?

Kes keda ülal peab?

Jah on palju tublisid lapsi ja lapselapsi, kes vanaemale-isale rahalist tuge pakkuda suudavad ja nende eest igati hästi hoolitsevad. Kuid on olemas tuhandeid perekondi, kus noored pikisilmi vanavanemate pensionipäeva ootavad, sest ilma vanade toetuseta noorpered toime ei tule. Kuid enamik  400 000 liikmelisest eakate seltskonnast toidab ennast ise ära ja elab ilma kellegi abita. Lausa piinlik kuulata, kuidas me päevast päeva ja aastast aastasse üha korrutame, et vanainimesi peavad ülal töölkäijaid noored või keskealised.

See lähenemine on eakate põlvkonnale väga solvav ja samas ka absoluutselt vale. Jutt pensionäride ülal pidamisest töölkäijate poolt on sulaselge müüt. Ühiskond ei alga täna ega lõppe homme. Ta saab eksisteerida vaid põlvkondade pidevas vaheldumises ja uuenemises. Need nooremad, kes täna tööl käivad ja nurisevad, et peavad oma maksudest mitut pensionäri ülal pidama, ehk meenutaksid, kuidas samad pensionärid neid noori omal ajal pissitasid, potitasid ja oma riigimaksudest lastelaste kooli- või sõime kulusid kinni maksid. Nii nagu praeguste  töölkäijate pealt, võeti sotsiaalmaksu ka vanavanematelt. Kui nende nimel igas kuus 20% sotsiaalmaksust pensionifondi läks,  siis võib lapselaps kokku arvestada, kui palju vanaema oma isiklikuks pensioniks panustanud on. Meie vanadus ja rahvapension on jooksval finatseerimisel põhinevad pensionid, kuid sisuliselt kogub igaüks pikkade tööaastate jooksul vanaduseks riigi arve peale kena summakese. Põhimõttel, et eile maksin riigile makse ja täna saan riigilt pensioni.          

Veel üks ausammas kuluks ära!

Riigikontrolli audit tõi veelkord välja, et pensionikassa on 363 miljoni euroga miinuses. Seda poleks juhtunud, kui omal ajal poleks Isamaa, Reformierakonna ja Mõõdukate valitsus otsustanud võtta osa raha pensionäridelt ära ja I samba rahast 4% poleks kanditud siis loodud II sambasse. Tollane rahandusminister Siim Kallas lubas küll asja üle vaadata, kuid nii ta jäi kestma kuni tänaseni.

Meil pole mingit õigust heita eakate põlvkonnale ette, et nad ühiskonnale koormaks on ja keegi neid ülal peab. Eesti pensionär peab ennast ise ülal. Talle tuleks ausammas püstitada! Nii väkese rahaga, nagu praegune umbes 340 eurone keskmine vanaduspension, on väärikalt vananemisest küll kangelastegu saamas. Euroopa mõistes on meie pensionäride pere üks suur vaeste koloonia. Tuleks olla tänulik, et eestlased nõnda vastupidavad ja sitked on, et ka väikese rahaga hakkama saavad ja seejuures veel naeratada suudavad.

Me oleme püüdnud pensionide probleemi lahendada eraldi ümbritsevast ühiskonnast. Mitte pensionäride suur arv ei tohiks meid muretsema panna. Vastupidi, peaksime juubeldama, et sajandite tagune inimkonna unistus saja aastaseks elamisest hakkab tõeseks saama. Peaksime õnnest särama, et võime elada kauem kui esiisade aegadel suudeti. Aga ei, meie jälle muretseme. Kuid vale asja pärast krimpsutame kulmu.

Hoopis meie majandus on käest ära. Pole osanud me tulutoovat riiki luua. Nuumame välispanku ja firmasid, kuid oma tööstuse oleme unarusse jätnud. Tootlikkus ja tootmise kasumlikkus on nii viletsal tasemel, et me jõua oma rahvast ära toita. Eesti on on nagu vaene perekond, kus ema-isa vilets palk ei luba enam ei lapsi sünnitada ega vanavanemaid talus pruukostil hoida. Paistab, et asjaga on leppinud ka riigipea ise. Aastapäeva kõnes ütles otse välja, et laste sündimise peale ta enam ei looda, kuid vanarahval soovitas siiski mõne tööotsa leida.

Lugu ilmus lühendatult 2. aprilli Õhtulehes

Heimar Lenk läheks Valga volikokku kui ainult lastaks

Kategoorias Eesti Reede, 28 Mär - 18:15

Foto: PM/Scanpix Baltics

Heimar Lenk.

Riigikogu liige Heimar Lenk kiidab uut valitsust plaani eest toetada seadusemuudatust, mis võimaldaks parlamendisaadikutel samaaegselt kuuluda ka kohaliku omavalitsuse volikokku.

Mullu Valga linnavolikogu valimistel 508 häälega linna kõige populaarsemaks poliitikuks osutunud Lengil tuli sügisel teha valik, kus oma valijaid esindada – kas Valga volikogus või jätkata riigikogus, sest kahes esinduskogus korraga ei luba seadus poliitikul olla.

Neljapäeval andis aga valitsus oma esimesel istungil õnnistuse sotside algatatud eelnõule, mis selle kitsenduse tühistaks. Kui riigikogu kord eelnõule seaduse jõu annab, on Lengil ja paljudel teistel riigikogu liikmetel edaspidi õigus kaasa lüüa ka kohalikus volikogus.

„See lõpetaks äärmiselt naiivse „peibutuspartide“ teema avalikkuses,“ rääkis Lenk Lõunaeestlasele. „Viimastel kohalikel valimistel läks asi päris hulluks, kui riigikogu liikmed suure hooga kandideerisid, lubadusi jagasid, aga volikogudesse minna ei saanud.“

Samas kandideerimata jätta polnud riigikogulastel Lengi hinnangul samuti võimalik, sest valimistel tahab iga erakond saata võitlusse oma parimad jõud – kes ikka tahab kaotajaks jääda.

Olukord muutub Lengi kinnitusel igas mõttes paremaks, kui riigikogu liikmed ka tegelikult kohalikus volikogus kaasa saavad lüüa.

„Kõigepelt aitab see kõvasti kaasa kohalike probleemide lahendamisele, sest Toompeal istujad on ikka riigi asjadega väga hästi kursis,“ selgitas Lenk. „Teisalt saavad riigikogu liikmed kohalikke muresid ehedal kujul Toompeale viia.“

Väheoluline pole tema hinnangul seegi, et riigikogu liikmed aitavad kohalikku eliiti tugevdada. „Minu meelest tõuseb Eestis päev päevalt aktuaalsemaks kohaliku poliitilise eliidi ja intelligentsi teema. Tase langeb. Maapiirkonnad kaotavad intelligentseid, mõtlevaid ja kompetentseid inimesi,“ märkis Lenk.

„Mina lähen kohe Valga linnavolikokku  aktiivseks liikmeks, kui vaid see võimalus avaneks,“ kinnitas Lenk. Oma pikaajalise kogemusega poliitikas ja riigikogus, püüaksin linnavolikogus Valgale igati kasulik olla. Pealegi oleksin ise Valga poliitilise tagatoaga paremini kursis.“

Arved Breidaks

Viimati muudetud Laupäev, 29 Mär - 19:24

Heimar Lenk: ERRi olümpiakajastust ei anna Venemaa telekanalite professionaalsusega võrreldagi

 (173)

08. veebruar 2014 14:16

                     

Heimar Lenk, Riigikogu liige (KE)

www.DELFI.ee

Foto: JIM YOUNG, REUTERS

Riigikogu keskerakondlasest liige ja ajakirjanik Heimar Lenk leiab, et rahvusringhäälingu kajastus Sotši olümpiamängude avatseremoonialt oli alla igasugust arvestust ning Vene meedia kajastus oli Eesti omast palju adekvaatsem.

Laupäevases rahvateenrite saates suutis Postimehe asetoimetaja Sulev Vedler rahvusliku ringhäälingu mainet küll pisut parandada, kui tunnistas Sotši teleülekande ning avatseremoonia head taset ja digilahenduste meisterlikkust. Kuid kokkuvõttes tundub, et 7. veebruari reede läheb meie tele- ja raadio ajakirjanduse ajalukku üsna halli leheküljena. See kinnitas, et rahvusringhäälingu professionaalne tase kipub vägisi langema.
Mind pani kirjutama proua Maire tänane kommentaar Vikerraadio laupäevase hommikusaate sisu kohta rahvusringhäälingu leheküljel: kas ERRis on tööl Kroonika ajakirjanikud? Või ongi ERR muutumas kollaseks, kirjutas proua Maire. Avatseremoonia kommenteerimine oli ajast ja arust, kommentaatorid ei jaganud välja, et kava oli üles ehitatud vene kultuurile ja selle sümbolitele, st muusika, arhitektuur, kirjandus, kunst, kuigi sellele andis vihje kava alguse aabits. Kuidas ajaloosündmused mõjutavad kultuuri. Vaat sellest oleks pidanud rääkima, aga see kava käis spordikommentaatoritele ilmselt üle mõistuse. Eriti paha oli kuulata Tarmo Tiislerit. See tema ütlus, et ilma Tšaikovskita ei saa ühtki kava teha, see oli lihtsalt labane. Kahju! Pärast avatseremooniat oli AKd lihtsalt piinlik vaadata. "Mis ERRs toimub?" küsis kommentaator.
Kahjuks tuleb tunnistada, et proua Mairel on õigus. Me ei saa tagantjärele üle kuulata talimängude avatseremoonia ülekannet Vikerraadios. Kui saaks, siis tõuseks vist kuulajate meelepaha kõrgele ja ihukarvad püsti. Seda ülekannet oli kuulata mitte vaid piinlik, vaid lausa häbi. Spordiajakirjankele, kes oma Venemaa ajaloo ja kultuuri mittetundmist eetris korduvalt tõestasid, oli appi kutsutud ajaloolane David Vseviov. Pole küll tema käest küsinud, kuid arvan, et seekordset otsesaatesse minekut teadlane kahetseb. Oleks stsenaarium käepärast, siis saaks staadionil toimuvat paremini kommenteerida, ohkas ajaloolane mikrofoni ees. Nii juhtuski, et Vseviovil jäi üle vaid kinnitada raadiokuulajaile, kui palju punast värvi laval on, et venelaste riietus kõige soojem ja nüüd tõuseb laps staadioni kohal õhku...
Raadiopoolsed reporterid Taavi Libe ja Joosep Susi ei olnud vist saateks üldse ette valmistanud. Vähemalt jäi selline mulje. Kommentaarid laval toimuva kohta panid kohati punastama. Isegi unes läbi ajaloo lendava tütarlapse nime ei suutnud saatejuhid algul kuulajaile öelda. Mulle meenutas see saade raadio otseülekannet uue balleti esietenduselt Estonias, kus kommentaatoriks on kutsutud noored jalgpallurid, kes suudavad kirjeldada vaid prožektorite valgusvihu mängu baleriinide jalgadel.
ETV teleülekanne oli paremal tasemel, eriti Lembitu Kuuse töö. Ta vähemalt teadis, millest räägib. Tema kauaegne kogemus ja Venemaa tundmine tulid appi. Võistkondade tutvustamine läks nii raadio- kui telemeestel lihtsamalt, sest tekstid anti ju korraldajate poolt ette. Mina kasutasin jälle vana nippi ja vaatasin vahepeal Soome Televisiooni ja keerasin ka Vene kanalite peale. Nii sain lõpuks teada, mis Sotšis toimus.
„Aktuaalne kaamera“ mõjus pärast värvirikast ja efektset ülekannet Venemaalt nagu kohaliku rahvamaja isetegevuslaste ootamatu sattumine telestuudiosse. Ikka seesama soigumine, mis kestnud ETV eetris nädalaid, et kui halvasti Sotši mängud ikka ette valmistati. Endine Venemaa korrespondent Krister Paris löödi tanki ja pidi suurt meelehärmi väljendama selle üle, mitu puud ja põõsast Krasnaja Poljana kandis maha võeti ja kui palju inimesi kodust välja aeti.
Minu käest on palju kordi küsitud, et miks peab Venemaast vaid halba rääkima ja naabrite solgiämbris siblima? Ma pole sellele küsimusele ka ise vastust saanud. Kes sunnib meie korrespondente ja toimetajaid Venemaalt vaid halba otsima? Mulle tundub, et alati pole mõtet seda teha. Arvan, et peaminister Andrus Ansip vippide tribüünil sümboliseeris õiget hoiakut tuleviku tarvis.
Sotši olümpiamängude avatseremoonia ülekanne tõestas Venemaa televisiooni kõrget professionaalsust ja meie otselülitus näitas, mis tasemele meie tele-ja raadioajakirjandus tõusta suudab. Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) president Thomas Bach ütles oma avakõnes otse, et Venemaa tegi mängude ettevalmistamisel ära uskumatult suure töö ja tal kulus selleks hoopis vähem aega kui varemate mängude korraldajail.

Kui kiiresti ilm muutus !

1. Mida arvate selleaastasest talvest? Kas Teile meeldib külm või soe talve, miks?
2. Kuidas mõjub soe talv Teie arvates inimeste tervisele? Kuidas Teil endal sel talvel tervis on olnud?

Tervitades
Irja
Võrumaa Teatajast

Nii küsiti ajalehest kümmekond päeva tagasi. Siis oli soe ja sula ning ega me enam osanudki suurt lund oodata. Aga ta tuli üle öö. Kui kiiresti maailmas kõik muutub! Ja seda inimese käest küsimata või meiega nõu pidamata. Eks me ka ise muutu. Vastasin, et soe talv meeldib. Nüüd kõva pakasega pean lisama, et ka see ilm meeldib mulle. Halba ilma vist polegi olemas.

Nüüd vastused, mis ilmusid 16. jaanuari Võrumaa Teatajas.

1. Sellest talvest arvan ma ainult head! Mõnus soe ilm. Teed ei ole libedad, autoga ohutum sõita. Tänaval ei lenda ka kohe uppi, kui kodust välja astud. Majapidamise küttearved väikesed, saab odavamalt läbi. Ei pea ennast paksult riidesse toppima.

Nii, et terve rida plusse. Me võitsime kaks ja pool kuud sooja aega ning hoidsime hulga raha kokku. Muidugi lumi on ka ilus vaadata ja mõnus suusatada, kuid kahjuks tänapäeval, kus me elame üsna karmides majanduslike tingimustes, on kokkuhoid küttesooja pealt tervitatav.

Olen kogu oma lapsepõlve mööda saatnud Tallinnas Nõmmel või Otepääl Pühajärve ääres, kus suusatamiseks ning  kelgutamiseks ideaalsed tingimused. Seega olen lumiste talvedega ära harjunud ja nooruspõlves igatsesin neid väga, kuid nüüd küpsemas eas kaalub paljas asfalt, kus libe pole, lumemõnud üles.

2. Eks korralik pakane ole tervisele hulga kasulikum, kui niiske ja soe ilm. Seekord ta niisugusena meile anti. Elame üle, eks järgmisel aastal tule jälle külmem talv. Aga ei maksa ära sõnada. Ka tänavu võime lund ja jääd ja külma veel kõvasti saada. Kes seda oskab ette öelda. Isegi isand Mang mitte!

Ega siis päris talv ka seekord tulemata jää, ta on ainult palju lühem, kui tavaliselt oleme harjunud külma käes elama. Oleme ju nii soojade kui külmade talvedega harjuda jõudnud.

Meil jääb üle vaid igast ilmast rõõmu tunda ja öelda taevale tänu, et selles mõnusas kliimas elada saame. Et tormid ja marud meist kaugele jäävad. Et veeuputused ja maavärinaid vaid teleekraani kaudu meieni jõuavad. Et me ei pea neid ise üle elama. Nii, et olgem tänulikud, et just Maarjamaale elama sattusime!         

Kuidas jätkaksite lauset,

Mina arvan, et.... ?

Nii küsis minu käest Põlvamaa ajaleht Koit. Mõtlesin pisut ja saatsin lehele järgmise lühikese nupukese:

Mina arvan, et eesti inimesed on hakanud vähem mõtlema! Nad on oma igapäeva muredega nõnda hõivatud, et elu mõtte üle arutamiseks aega ja energiat enam ei jätku. Kui veel nõukogude aja lõpul genereeris ühtne vabadustahe rahva kollektiivses ajus kohutaval hulgal uusi ideid, siis ränk kapitalism pani eestlase lihtsalt tööle kui masina, mis filosofeerimist ei kannata.

Kohalikel valimistel Valga linnas oli mul kampania käigus üle 2000 kontakti konkreetsete valijatega. Valdavaks probleemiks, mille üle eestlased kurtsid, oli raha- ja tööpuudus. Venelastele seevastu läks rohkem korda Eesti, Venemaa, Euroopa tulevik ja vene kultuuri säilimine uues olukorras.

Üha rohkem saab mulle viimasel ajal selgeks, et kodueestlaste (need, kes veel siin elavad) mõttemaailm on üsna ahtakeseks jäänud, mis omakorda tingib kohaliku eliidi kokku kuivamist. Äsja sain selle kohta šokeeriva näite. Möödunud nädalal, uutmoodi Sirbi ilmumise päeval olin parajasti ringsõidul oma valimispiirkonnas Kagu-Eestis. Kultuurilehte ei õnnestunud mul saada ei Valgast, ei Võrust ega Põlvast. Lõpuks sain teada, et ühessegi neist maakondadest Sirpi müügiks ei saadetagi, sest ostjaid lihtsalt pole!

Mina arvan ja ma kardan, et eestlased sulanduvad kohutava kiirusega Lääne tarbimisühiskonda, kus mõtlemine pole ammu enam moes. Sellel aga on aga meie, kui väikese ühiskonna jaoks, üks suur oht. Rahvast, kes ei mõtle, on lihtne valitseda nende poolt, kes mõtlevad!

Ilmus ajalehes Koit novembrikuu lõpus

Valgas tulid võimule endised !

1Kuna jagasin valimiskampaania käigus laiali suure hulga nimekaarte, ei jõua nüüd enam telefonis kõnedele vastata. Küsimus ikka seesama: andsime hääled Keskerakonnale, aga linna juhivad hoopis teised. Miks? Vastaksin lehe kaudu korraga kõigile. Mis siis ikka Valgas juhtus?

Tuletan meelde, et valdav enamik Valga valijaid eelistas Keskerakonda ja nende häälte tulemusel sai linnavolikokku üheksa selle erakonna nimekirjas kandideerinut. Reformierakond sai kuus ja sotsiaaldemokraadid viis kohta. Ühe koha sai veel IRL, valimisliit Meie Valga mitte ühtegi.

Muidugi lootis valija, et keskmehed teevad linnas ka valitsuse, kutsudes koalitsiooni kas siis Reformierakonna või sotsiaaldemokraatide esinduse. Tegelikkuses juhtus aga see, mida poliittehnoloogia õpikutes nimetatakse poliitiliseks kambakaks. Keskerakonna seljataga sõlmisid liidu hoopis valimistel teisele ning komandale kohale jäänud Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Need, kellele valija vähem hääli andis ja keda ta linna valitsemisel näha ei tahaks.

Ajaloo ja täpsuse huvides ütlen, et keskmehed käitusid džentelmenidena ja tegid kohe valimisööl Reformierakonnale ettepaneku asuda liidu tegemiseks läbirääkimistesse. Ei öösel ega ka järgmistel päevadel Reformierakonna esindajatelt tagasisidet ei tulnud. Küll kutsus sotside juht Kalev Härk keskmehed järgmisel varahommikul raekotta ja tegi silmatorkavalt üleolevas toonis ettepaneku «koostööks», mida aga Keskerakonna delegatsioon kuidagi vastu võtta ei saanud.

Kuigi saanud valimistel kolmest erakonnast viletsaima tulemuse, nõudis Härk endale linnapea kohta, unustades Keskerakonnale linna täitevvõimu juures üleüldse midagi arvestatavat pakkuda. Keskerakond tuletas Härgile meelde, et kord ta juba sai Keskerakonna naiste armust linna juhiks, kuid seda viga enam ei korrata.

Edasine on lugejaile üldjoontes juba teada. Valimistel ülekaalukalt teisi võitnud Keskerakond mängiti opsitsiooni ja võimule tuli valgalastele hästi tuttav vana sõpruskond. Maakonda ja linna juhivad Margus Lepik, Enno Kase, Kalev Härk, Ivar Unt ja teised, kes aastaid omavahel juhtivaid ametikohti jaganud ning vahetanud.

Just selle seltskonna juhtimisel on Valga linn ja maakond mängitud Eesti edukuse edetabelites häbiväärseile viimastele kohtadele. Just tänu selle vennaskonna vastu võetud otsustele on Valga linna maine langenud erakordselt madalale tasemele ja vabariiklikus ajakirjanduses ilmuvad hirmuäratavad artiklid piirilinna tühjadest tondilossidest või pealkirjaga «Mida teha Valgaga?».

Kuulsin, et teleekraanil olevat Ivar Unt seletanud, et Reformierakond ei saanud Keskerakonnaga koalitsiooni teha, kuna Heimar Lenk ei hakanud linnapeaks. See on puhas vale, sest ühtegi ametlikku kohtumist või läbirääkimist, kus minu kandidatuur võinuks üles tõusta, pole keskmeestel Valga reformikatega olnud. Valimisöine põgus tervitamine ühes kohvikus ei saa arvesse tulla.

Teisest vassimisest lugesin Valgamaalasest, kus «peibutuspart» Margus Lepik põhjendab oma loobumist linnapea kohast: «Arvestades valimistulemusi ja läbirääkimiste käiku, sai mulle selgeks, et linnapea ametisse pürgides minu soovidele vastava linnavalitsuse moodustamine seekord ei õnnestu.» Loe, kuidas tahad, aga selgust ei saa.

Kui Reformierakonnal on kuus ja sotsidel viis kohta, on ju klaar, et enim hääli kogunu otsustab. Pealegi linnavalitsuse moodustamine ju õnnestus hiilgavalt. Ju siis Lepik lihtsalt ei tahtnud kunagisele toolile tagasi istuda. Toompeal omavahel rääkides nimetavad poliitikud maavanemat kohaliku valimisstaabi ülemaks, kelle abil mõnus nii linnavolikogude kui ka Riigikogu valimiskampaaniaid korraldada. Kes siis seda magusat kohta käest annaks.

Kui jälgida võimu moodustamist meist rohkem arenenud riikides, siis ööpimeduses valimiste võitjale noa selga löömist kohtame vähem. Näiteks praegune Saksamaa, kus Angela Merkel küll võitis, kuid mitte nii võimsalt kui Edgar Savisaar.

Nüüd peab sakslaste raudne leedi pikki ja väsitavaid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kuid me pole veel kuulnud tema kõrvale tõrjumise katseist. Valimiste võitjale püütakse jätta vabadus viimast kui võimalust proovida ja alles siis, kui tõepoolest valitsusliitu moodustada ei suudeta, algavad uued mängud valimised kaotanute vahel.

Valgas aga juhtus see, mida üks valija mulle saadetud elektronkirjas rahvast üle karjumiseks nimetas: «Eestis ei olene valimistulemus sageli enam valijast, vaid neist, kes valimisi oma suva järgi tõlgendavad. Valga valimiste tulemus kinnitab seda, et mitte «rahva hääl» ei võitnud, vaid võidu sai nende hääl, kes alati on püüdnud rahvast üle karjuda!» Teiste sõnadega sülitasid Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond Valga valijale lihtsalt näkku.

Lugu ilmus  14. novembri ajalehes Valgamaalane

 

Valimiste võitjast võib saada kaotaja!

See, mis juhtus kohalike valimiste tulemusena Valgas, pole Eesti poliitikultuuris mitte hälve vaid pigem laialt levinud erand, mis kinnitab kehtivaid reegleid.

Valgas andis valija selge eelistuse Keskerakonna poliitikale ja minule isiklikult 508 häält, mis tähendas kohalikku tipptulemust. Keskpartei sai volikokku üheksa kohta. Teise tulemusena sai Reformierakond kuus, sotsiaaldemokraadid viis ja IRL ühe koha.

Viisaka partnerina pöördus Keskerakonna esindus kohe teisele kohale jäänud Reformierakonna poole ettepanekuga moodustada linnas kahe erakonna võimuliit. Keskerakond oleks saanud linnapea ja Reformierakond volikogu esimehe koha. Kuid ärimeeste partei jäi ettepaneku suhtes kõhklevale seisukohale. Tuli välja, et enne meie öist kohtumist olid käed löödud juba sotsialdemokraatidega. Moe pärast kutsusid sotsid keskmehed järgmisel hommikul linna raekotta kohtumisele. Ülbusest lõhki mineval kombel tehti ettepanek võimuliiduks äärmiselt alandavatel tingimustel: valimiste võitja erakond taheti jätta ilma nii linnapea, kui kahe aselinnapea kohast, ehk siis kohalikust täitevvõimust üldse. Edaspidine areng sujus juba omasoodu keskmeeste selja taga ja päädis kolme kõige vähem hääli saanud partei liidu sõlmismisega.

Midagi uut ju selles loos pole. President Lennart Meri aegadest peale mäletame, kuidas suruti tagasi esimestel presidendi valimistel rahvalt suure toetuse saanud Arnold Rüütel ja hiljem korduvalt riigikogu valimistel rekordhääli saanud Keskerakond. Ikka ühe valemi järgi, et võimule ei too mitte valimisvõit, vaid hoopis hilisem omavaheline kokkumäng kaotajate vahel. „Tähtis pole mitte saadud häälte hulk vaid sõpruskonna otsus,“ kiitis mulle üks poliitik ühes teises linnas, kui võitjaid järjekordselt ignoreeriti.“ Me oleme Eestis poliitilise kambaka tegemisega nii ära harjunud, et ühiskond peab seda asjade normaalseks käiguks.

Vist küll ainult Edgar Savisaare vastu see libademokraatia ei toimi, sest tema on Tallinnas 40 000 häälega nii võimas ja rahva poolt sedavõrd hinnatud linnapea, et Keskerakond pealinna võimu jaoks koalitsiooni kaaslasi ei vajagi. Ülejäänud kohtades erakondade ainuvõimu nii naljalt saavutada ei suudeta ja seal otsustavad kohaliku võimu tulemuse kavalad läbirääkimised, mis reeglina algavad valimiste ööl kusagil salatikausi ja õllekannu taga. Nii jooksevad osapooled ööhämaruses ühelt valimispeolt teisele, kaasas üha paremad pakkumised järgmistele. Kandideerinud meeste ja naiste ilmavaade ununeb lähimate tundide jooksul pärast valimistulemuste välja kuulutamist ning hommikupäikest võetakse vastu poliitikaülestena, kellele tähtis vaid ametikoht ja palga suurus uues vallavalitsuses.

Kui jälgida võimu moodustamist meist rohkem arenenud riikides, siis ööpimeduses valimiste võitjale noa selga löömist kohtame vähem. Näiteks praegune Saksamaa, kus Angela Merkel küll võitis, kuid mitte nii võimsalt kui  Edgar Savisaar. Nüüd peab sakslaste raudne leedi pikki ja väsitavaid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kuid me pole veel kuulnud tema kõrvale tõrjumise katseist. Saksa poliitkultuuri jaoks pole see võimule tulemise viis, mis Eesti poliitikute tavakäitumiseks loetakse, lihtsalt vastuvõetav. Valimiste võitjale püütakse jätta vabadus viimast kui võimalust proovida ja alles siis kui tõepoolest valitsusliitu moodustada ei suudeta, algavad uued mängud valimised kaotanute vahel.

Tulles tagasi Valga juurde, näeme et rahva tahe linnavõimu kujundamisel suurt arvesse ei tulnud. Sotsiaaldemokraate eelistatas valija alles kolmanda valikuna, kuid jõumeetodil pandi just see erakond läbi linnapea ametikoha piirilinna tähtsamaid küsimusi otsustama. Rahvas  tahtis linna juhtima Keskerakonda, kellele andis võimsa valimiseelistuse, kuid sai hoopis  vastupidise maailmavaatega Reformierakonna, kes näiteks tasuta transporti saatanaks peab. IRL sai minimaalse tulemuse, ehk jäi valgalaste toetusest peaaegu ilma, kuid ka tema juhib nüüd linna ja surub valijale oma tahet peale. Juhtus see, mida üks nördinud valgalane mulle saadetud elektronkirjas  rahvast üle karjumiseks nimetas: "Eestis ei olene valimistulemus sageli enam valijast, vaid neist, kes valimisi oma suva järgi tõlgendavad. Valga valimuste tulemus kinnitab seda, et mitte "rahva hääl" ei võitnud, vaid võidu sai nende hääl, kes alati on püüdnud rahvast üle karjuda!" 

Lugu ilmus 4. novembri Õhtulehes