Eesti meedia jõuetus rääkida tõtt

Kõne Riigikogus 16. septembril 2013
 

Head kolleegid! Mul on teile viktoriini küsimus. Milla te viimati kuulsite Eesti Rahvusringhäälingust positiivset uudist Tallinna linnapea Edgar Savisaare kohta? Ma mõistan teie vaikimist. Raske on sellist näidet tuua. Meie pealinna elu ja linnapea kohta häid uudiseid meedias naljalt ei kohta. See, mis Tallinnas hästi on ja mida tõepoolest ka palju on, see ajakirjanduses kajastamist ei leia. Isegi tasuta transporti, mis tekitanud tohutu huvi maailmas ja mille teemal peeti Tallinnas suur kolmepäevane teaduslik konverents, leidis ajakirjanduses vaid laitvat vastukaja.

Sõitjate arv pole ajakirjanike arvates ikka kasvanud nii palju, kui nemad arvasid. Selle peale vastas üks interneti kommentaator lihtsa selgitusega: ega me siis ühe sõidu asemel kaks korda tööle sõitma ja kaks korda tagasi sõitma hakka.

 See, et linnakodanik päevas üle kolme euro sõidu pealt kokku hoiab, mis perekonnale kena kopika lisaraha teeb, ajakirjanikele korda ei lähe. Aga olgu, eks see tavaline reporter toimetuse korraldusel ikka kirjutama pea.

Meil on Savisaare mustamiseks mitmed leheneegrid välja koolitatud. Ei ole Tuuli Kohchi, Kärt Anvelti või Vahur Kooritsa arvutist küll veel ühtegi linnapead kiitvat rida ilma valgust näinud.      

 
Rahvusringhääling tegutseb hoopis räigemate reeglite järgi. Tema lihtsalt ei anna uudist edasi, kui see ülemustele meelejärgi pole. Seal on sise ja ajakirjanike enesetsensuur ikka õige tugev. Keskerakonna uudis lendab ikka otse prügikasti, kui vaja. Mul oleks näiteid palju. Võtan värskema.

Laupäeval 14. septembril peeti Põlvas Marahva  Kongressi. Juba  kuuendat. Suur sündmus, kohal president Arnold Rüütel, regionaalminister Siim Valmar Kiisler, Europarlamendi külalised, hulk tuntud põllumehi. Vikeraadio, meie avalik õiguslik, hommikul ürituse kohta mitte sõnagi.

Oli see juhuslik? Kui oleks esimest korda siis võib-olla.  Olen ise süsteemis töötanud ja oskan jälgida uudiseid. Keskerakonna ja Tallinna omad kell 6 korraks läbi ja lõpp.

Kui nüüd vaadata kohalike valimiste kajastamist meedias, siis siin ole mees ja hoia naeru kinni. Plakatite võrdlemisest, kandidaatide elukoha uurimisest pole kaugemale jõutud. Ideedest ja maailmavaatest pole mina veel lugusid näinud. Ja ma pole üksi. Toon näite:  

 Kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber?

Nii küsis eile üks Interneti portaal. Vastas Reformierkondlane, üks kiidetum poliittehnoloog meil, Rain Roosimannus.

No tema arvamus on ju valitsuskoalitsiooni oma ja see peaks olema püha.

Ja tema vastas siis küsimusele: Kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber, nii:  Vastus:

Naljakas küsimus. Ise te siin Tallinnas, ajalehetoimetustes endale seda sisendate tõe pähe ja siis usinalt taas toodate. Savisaar ees ja Savisaar taga... Vaevalt, et kedagi tegelikult Käru või Mäetaguse vallas Savisaare isik ja tema sekeldamised väga huvitavad. Seal on palju praktilisemad mured. Kohalikud valimised toimuvad muide üle Eesti....

Kui meedia viitsiks end mugavast lihtsustusest lahti raputada ja tööd teha, suudaks ta tuua valijateni tegelikkuse, et ka Tallinnas pole valiku küsimus üldse mitte Savisaares.

Kahjuks on meedia ise läinud kergema vastupanu teed ja nokerdanud seni peamiselt vaid plakatite ja telereklaamide esteetika kallal. Äkki keegi isegi loeb programme.

Selle peale ütlen mina, et küll on hea, et Tallinna Televisioon on. Sealt kuuled vähemalt arvamust, mis ei kiida peavoolumeedia udutamist. Ma vaatan Tallinna Televisooni, nagu omal ajal kuulasin Ameerika Häält, et tõde teada saada, kirjutas mulle üks valija. 

  

 

Erakoolid asendavad maal riigi omi !

 Küsimused ajalehelt Võrumaa Teataja:

1. Seoses väiksemate koolide sulgemisega maapiirkondades on lapsevanemad asunud looma erakoole. Näiteks Võrumaal asutati möödunud aastal Pikakannu erakool, sel aastal alustab Sännas erakool ning Võrumaale kavandatakse waldorf-erakooli loomist. Kuidas suhtute erakoolide loomisse ning kas see on lahendus elu säilitamiseks maapiirkondades?
2. Koolivorm, mis seoses Eesti taasiseseisvumisega koolidest kadus, on hakanud viimasel ajal taas tagasi tulema. Tallinnas on mitmed koolid juba aastaid koolivormi kasutanud, Võrumaal võtab sel aastal koolivormi kasutusele Rõuge kool. Kas koolides peaks taas kasutusele võtma koolivormi ja miks?
 

Vastused ajalehe küsimustele:

1. Erakoolide loomine on igati tervitatav olukorras, tavakoolid lihtsalt kaovad. Pole enam kahtlust, et praegune valitsus ei suuda , kuid ma arvan ka, et eriti ei tahagi rahva harimisega tegelda. Poliitilisse- ja ärieliiti kuuluvate vanemate võsukesed pannakse pealinna parematesse koolidesse ja hiljem saadetakse välismaale kuulsatesse ülikoolidesse ennast hiilgavaks karjääriks ette valmistama. Ansipi, Ligi, Aaviksoo valitsus pole haritud eesti noort eelistuseks võtnud ja hästi haritud eesti rahvas nende eesmärgiks pole. Vähemlt seni pole seda märgata. Seepärast tuleb erakoolide algatamist igati toetada. Eks meie riik lähegi ju erameditsiini ja erahariduse suunas. Tuletõrje eksisteerib ka juba eraalgatuse korras. Sotsiaalhooldus samuti. Tekib küsimus, milleks väike rahvas peab kõrgeid makse maksma? Kuid sellele naljalt vastust ei saa. Kindlasti on erakoolid üheks lahenduseks maal koolihariduse säilitamisel.

2. Koolivormi tervitan kahe käega. Esiteks seob see ühe kooli õpilasi ja aitab kaasa ühtsustunde loomisel. Teiseks tasandab õpilaste vahelist ebavõrdsust, et üks saab käia väga kallites riietes, teine otsib kehakatet allahinnatud kaub poodidest. Olgu siis ühesugune vorm kõigile!. Lisaks aitab vormi ja vormimütsi kandmine kaasa kooli maine tõstmisele. Kui ikka Võru linna peal ilusas vormis lapsi minemas näed , küsid kohe- kust koolist siis nemad olla võivad? Ah jaa, see on see kuulus kool, kus ka vorm nii maitsekalt kujundatud. Eks selles koolis anta ka head haridust, kui juba vormi osaksid nii ilusa teha, arutleb tavaline Võrumaalane.

Arvan, et eks õpilaste enesetunne ole ka kõrgele tõstetud, kui ikka efektses vormis külavahele jalutama või linnaparki kohtingule lähed. Küsimus muidugi selles, et kas iga kool suudab silmapaistvat ja maitsekat vormi luua. Kui see õpilastele ei meeldi ja selga panema ei kutsu, siis on mäng ette kaotatud. Kindlasti peab koolivorm enne tellimist õpilaste ja õpetajate heakskiidu saama. Ma arvan, et enamik Eestimaa koole saab siiski koolivormiga edukalt hakkama.

Vastused ilmusid Võrumaa Teataja 5. septembri numbris

Minister Rõivas:

Võrulaste arstiabi parem kui mujal

Kui lugesin Võrumaa Teataja 20. juuli numbri juhtkirja ja Inno Tähismaa lugu „Haigla müük toob Võrru uue arstikeskuse,“ üllatas ka mind, et seoses Lõuna-Eesti haigla kavandatava müügiga on Võru linna kavas ehitada uus meditsiinikeskus. Otsustasin küsida otse ministrilt endalt, mis tema asjast arvab. Nii saatsingi sotsiaalminister Taavi Rõivasele küsimused võrulaste arstiabi tuleviku kohta.

Sain ministri käest oma küsimustele üsna pealiskaudsed vastused, et Lõuna-Eesti haigla müük parandab Võru rahva meditsiinilist teenindamist tulevikus veelgi. Toon ministri mõned vastused ära nende täispikkuses: „Ministeerium on teadlik ja toetab AS Lõuna-Eesti haigla ühinemist kõrgema järgu haigla Tartu Ülikooli Kliinikumiga selleks, et tagada Lõuna-Eesti haiglale vajalikud investeeringud ja et haigla saaks veelgi paremini teenindada kõiki Võru ja lähikonna inimesi. Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Lõuna-Eesti haigla vahelisel koostööl on pikaaegne traditsioon ja tulemusena on Võru maakonnas mitmed meditsiiniteenused juba praegu paremini esindatud kui mõnes teises Kagu-Eesti maakonnas. Näiteks toimib Meegomäel hästi hemodialüüsi keskus ja toimuvad mitmete erialaspetsialistide ambulatoorsed vastuvõtud, alates 01.09.2013 avatakse samas uus silmakabinet jne,“ vastas mulle minister oma kirjas.

Selgitasin ministrile, et kohalikke üllatas uudis uue arstikeskuse rajamisest Võrru, sest Eesti ühe suurema haigla kõrvale uue arstikeskuse rajamine tundub ebaotstarbekas olevat. Samas on juba Võru linnas  perearstikeskus endises polikliinikus olemas, lisaks veel kaks endist ravihoonet. Tema vastas mulle väga lakooniliselt: „Võru linna perearstidele kvaliteetsete tingimuste loomine on oluline nii arstide kui patsientide seisukohast.“

Vihjasin ministrile Võrumaa Teataja 20. juuli juhtkirja, kus küsitakse, et kas kohalikud linna- ja maakonna juhid on hulluks läinud, et ehitada juurde meditsiinikeskus linna, kus mitu haiglahoonet pooltühjana seisavad ja nimetab Võru linna tühjade haiglate keskuseks ja küsisin, kuidas ta hindab Eesti ühe suurema maakonnalehe seisukohti?

Toon minitri vastuse: “On kohatu nimetada haiglahooneid tühjaks. Lõuna Eesti Haigla omab hooneid vaid Meegomäel ja need hooned on hõivatud eriarstiabi, hooldusravi ja hooldekodu teenuse osutamisega. Kuna haiglakompleks asub Võru kesklinnast eemal, on mõistlik esmatasandi teenuste osutamine planeerida kesklinna.“

Teatavasti kasutatakse uue meditsiinikeskuse loomiseks Euroopa Liidu sihtotstarbelist raha, mis mõeldud arstiabi esmataseme arenguks kogu Eestis. Küsisin ministrilt, kas pole see ehk liigne raiskamine, kui valdades on suuri probleeme perearstide leidmisega ja kohapeal kinni hoidmisega, aga Võru kasutab raha uue hoone ehitamiseks linna, kus juba perearstikeskus olemas? Minister vastas: „Sotsiaalministeerium koos terviseametiga analüüsib põhjalikult ja selgitab välja, kuhu on vaja ehitada uued tervisekeskused ja kus saab renoveerida olemasolevad hooned.“

Tahtsin Taavi Rõivaselt kuulda ka tema arvamust Lõuna-Eesti haigla tuleviku ja selle profiili kohta pärast seda, kui ta on müüdud Tartu Ülikooli Kliinikumile? Millised teenused on kavas alles jätta, millised mitte? Seekord oli ministri vastus veel lakoonilisem kui varasemad: „Mulle teadaolevalt on haiglal plaan teenuste ringi laiendada ning kindlasti mitte kitsendada,“ vastas ta.

Uurisin noore ministri seisukohta, et kas Võru uue medistsiinikeskus ehitamise kava ei kinnita ammu õhus olnud kriitikat, et omaaegne polikliinikute sulgemine perearsti süsteemile üle minnes oli vale otsus? Praeguse ministri kaaslane Reformierakonnast Toomas Vilosius oli üks polikliinikute sulgemise programmi autoreist ja ellu viija. Nüüd näeme, et paljud perearstid töötavad arstipunktile mittekohastes ruumides ja arstikeskustele ollakse sunnitud esitama uusi karmimaid nõudeid? Sellele küsimusele jättis minister sisuliselt vastamata ja õigustas perearsti süsteemi, mitte ei käsitlenud polikliinikute sulgemist. Taavi Rõivas: „Perearsti süsteemile üleminek ei ole olnud kindlasti vale otsus, vastupidi see on ennast õigustanud nii patsientide usalduse kui ka ekspertide arvamuse alusel. Seda süsteemi tuleb jätkuvalt tugevdada ja leida uusi motivaatoreid hoidmaks häid arste perearstina tööl.“

 Lõpuks küsisin, et kui tuleb uus meditsiinikeskus Võrru, kas on siis kohalikele pere- ja hambaarstidele kavas kompenseerida kolimise- ja endiste kabinettide ülalpidamiseks tehtud kulud? Järgmised sõnad on näide eesti riigiametniku tüüpilisest vastusest kodaniku kirjale, millest mingit vastust sa kunagi ei leia: „Teatavasti sisaldub üldarstiabi ruumide rent Haigekassa poolt makstavas baasrahas. Vaadake sotsiaalministri 29.01.2007 määrust nr 9 „Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse  Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika“.

Küsimustele üsna ükskõikseid vastuseid lugedes jääb mulje, et Taavi Rõivas võrulaste muret südamesse küll ei võta.

Artikkel ilmus Võrumaa Teatajas 23. augustil

 

 

 

 

 

Valimised võidab Valga!

Pealkiri pole huupi valitud. 20. oktoobri valimiste kindlad võitjad on nii Valga linnakodanik kui kogu Eesti elanikkond. Seda lihtsal põhjusel, et praegu kehtiv poliitiline kokkulepe, mis kindlustab Toompeal võimuloleva seltskonna kiire rikastumise, enam ei tööta! See pole suutnud tagada ülejäänud Eesti edu.

Avatud maailm on avanud ka eestlaste silmad ja nad pole enam nõus töötama Euroopa madalama palga eest, mis kindlustaks neile vaid Euroopa viletsama pensioni. Rahvas, kellest rohkem kui pool teenib palka, mis on alla riigi keskmise, pole enam nõus senist riigivõimu tagasi valima. Praeguse valitsuse erakordselt räige kokkuhoiu poliitika riigieelarve tasakaalu nimel on hakanud pärssima eestlaste arengut.

Elatustase, sotsiaalpoliitika, arstiabi- ja hariduse kvaliteet riigis käivad suure hooga alla ja seda tajub pea iga valija, kes ei kuulu elanikkonna selle 10 protsendi hulka, mis moodustab meie rahva rahalise eliidi.

Sa räägid ju suurtest, mitte kohalikest valimistest, küsib lugeja? Sugugi mitte. On möödas aeg, kus kohalike ja Riigikogu valimiste vahele sai selge piiri tõmmata, et kohalikel otsustatakse Kapa-Kohila tänavate ning suurtel valimistel kogu riigi tulevik. Tänaseks on kõik valimised, nii kohalike omavalitsuste, presidendi, Europarlamendi kui Riigikogu valimised üksteisega tihedasti läbi põimunud. Arvan, et kui homme oleks järgmised presidendi valimised, siis Toomas-Hendrik Ilves Kadriorgu enam ei pääseks. Uus olukord, nõuab teistmoodi mõtlevat meest.

Rahva väärtuste skaala on viimaste aastatega kõvasti muutunud. Riigipea kikilipsust on tähtsamaks saanud kodused mured oma perekonna heaolu ja isa-ema teenistuse pärast.

Et riigi poolt pakutav teenuste võrk kiiresti kokku kuivab, siis muutuvad ikka olulisemaks kohaliku hariduse ja arstiabi kättesaadavus ning vanemate sotsiaalhoolduse tase. Siit lähebki sild kohalike valimiste tasandilt otse Riigikokku välja. Valga linna koolide tulevik sõltub valitsuspartei Isamaaliidu-ja Respublika poliitikute tujudest, haigla ja hooldekodu saatus Reformierakonna sotsiaalministrite vanusest ja elukogemusest. Kõige krooniks saab aga alati rahandusminister Jürgen Ligi arvamus. Kui temale ikka Valga ei meeldi, siis ta eelarvest siia raha ka ei anna. Seepärast on vaja kohalikul tasemel võimule valida kindla  käega ja suure läbilöögi võimega poliitikud, kelle tööd juhib vaid üksainus püha eesmärk - teenida Valga linna elanike ja mitte kellegi teise huve!

Kirjutan neist asjust lootuses, et euroopalik valimisharjumus jõuaks ka Eestisse ja Valka. Et hääletama minnes ja poliitiku valimislubadusi lugedes, vaadataks ka laiemalt, et mis mees see lubaja on. Kelle huve ta teenib?  Oravapoisist Tallinna linnapea kandidaat Valdo Randpere avaldas mõni päev tagasi meedias oma isikliku valimisprgrammi. Kui esimesel kohal oli Tallinna Televisiooni müümine mõnele erafirmale, siis teisele kohale asetas Randpere väikelaevade sadama avamise Tallinnas! Ei sõnagi eakate sotsiaalhooldusest, ei haiglatest, ei peretoetustest. Oleks ju kohutav, kui 420 000 elanikuga linna hakkaks valitsema mees, kellele on esmatähtis luksusjahtide sadama loomine, mitte tavakodaniku eluolu. Kuid riigis on see juhtunud, et meid valitseb juba pikemat aega Reformierakond, kelle selgeks eelistuseks siiani on olnud Eestimaa jõukam osa, mitte töötud ega lastega pered.

Kuhu meie elatustase jõudnud, pole vist vaja Valga rahvale küll lähemalt selgitada.

Nädalapäevad tagasi (28.07.13) ilmus Saksa juhtivas ajalehes Die Zeit artikkel Eesti majanduslikust olukorrast. Defi portaal vahendas loo ka eesti lugejale. Selles artiklis imestatakse, kuidas eesti rahvas on suutnud vastu panna sellele suurele kokkuhoiu poliitikale, mis Ansipi-Ligi valitsus rakendas. „Keskmine brutosissetulek ulatub Eestis kõigest 800 euroni kuus, pensionärid saavad keskmiselt 320 eurot. Valitsus on viinud sotsiaalkulud miinimumini, et mitte riskida eelarve puudujäägiga,“ kirjutab Die Zeit ja väljendab ärevust, “Kui valitsus nii karmilt kokku hoiab, on ka investeeringud, mis võiksid töökohti juurde luua, kesised.“ Meie teemaga aga haakub aga ajalehe suur imestus, kuidas eestlased äärmuslikule kokkuhoiu režiimile reageerisid. “Eestlased premeerisid Ansipi liberaal-konservatiivset valitsust 2011. aastal tagasi valimisega!“   

Nähtavasti jäi see eestlaste viimaseks preemiaks, mille nad oma tühjast rahakotist praegusele valitsusele maksid ja 2015. aasta Riigikogu valimistel premeeritakse häältega teisi. Eesti vajab ammu muutusi ja 20. oktoobri kohalikel valimistel astutakse nende suunas pikk samm edasi. Kui kõik valijad hääletama tulevad ja ka need 46%, kes veel oma lemmikerakonda leidnud pole, õige otsuse teevad, saab Valga linn Eesti riigi arengusse kõva sõna kaasa öelda.

Ilmus 6. augusti Valgamaalases

 

Alkoholism! Eestlaste neetud haigus.

 

Põlvamaa ajalehe Koit küsimused:

Kuidas teile tundub, kas Eestis on alkoholisõltlastega tegelemine - ennetustöö, ravi piisavalt tulemuslik?
Kas poleks viimane aeg teha seadusemuudatusi selleks, et taas saaks kroonilisi alkosõltlasi sundviinaravile saata või siis määrata neile puue? Mida arvate? Liiga karm?

Vastused: 

Pole mõtet pead jaanalinnu kombel liiva sisse peita ja seepärast tuleb kahjuks tunnistada, et meil riigi tasandil alkoholismi ennetustöö peaaegu, et puudub. Nimetage mõni viimaste aastate suurem kampaania joomise vastu? Justkui ei meenugi. Vaid vahel mõned sotsiaalministeeriumile lähedal seisvate reklaamiagentuuride plakatid tänaval, mõni üksik raadio- või telereklaam, et ära mine purjus peaga ujuma! See on ka kõik, mis riik teeb. Viina- ja siidritootjate reklaame on lugematu arv kordi rohkem. Ma arvan, et suhtega umbes 1:100 vastu.

Lausa šokeeriv, milliste üleleheliste reklaamidega tulid nädalapäevad tagasi välja ka nn. kvaliteetajalehed. Hästi ilus pilt, kuidas šokolaadipruuniks päevitanud noormees ja neiu teineteist rannas embavad – suur õlleklaas käes ja selle vari mõlema noore inimese kõhule päikese eest valge koha jätnud. Tõesti ligitõmbav pilt! Kuid, kas on meil vaja noori lausa kutsuda alkoholi tarbima? Ja samas on rannas joomine keelatud!

Keskerakond on Riigikogus oma paarkümmend korda esitanud alkoholi reklaami piiramise seaduseelnõusid, kuid eranditult kõik on nad jäänud vastu võtmata. Reformierakonna ja IRLi põhjendus on olnud alati üks ja seesama: ei tohi piirata äri- ja ettevõtluse vabadust! Et viinafirmad on Toompea koridorides kuuldu järgi ka ühed agaramad valitsusparteide rahastajad valimistel, siis ei muutugi olukord enne seda, kui muutub kogu poliitiline kliima Eestis.

Praegu on riigi suhtumine selline, et alkoholism on inimese enda tekitatud haigus. Selle suhtumise tulemus on kurb ja haigekassa kulutab meeletult raha joomise tagajärgede ravimisele, sest alkoholism võib põhjustada üle 60 raske haiguse ja sageli ka invaliidistumist.

Kas kroonilisi alkohoolikuid viinaravile saata? Nii ja naa! Et inimese enda pöördumisel ravile, läheb tal haiglapäev maksma vähemalt 65 eurot, siis suurem osa loobub ravist. Sundravi puhul jälle, kui joodik ise terveks saada ei soovi, jääb tulemus nigelaks. Siiski kaldun ma viimase kasuks otsustama.

Kuid kõik algab joomise põhjustest. Kui meie ühiskonnas jääb veel kaua kestma olukord, kus tööd ei jätku, töö eest vaid sandikopikaid makstakse, riik inimest ei austa ja rikastuda lastakse vaid ühel kitsal sulide seltskonnal, siis jääb alkoholism veel üsna pikaks ajaks eestlaste neetud haiguseks.

Ilmus ajalehe Koit 27. juuli numbris    

 

 

Issand, mis me koolist saanud!

Mitte kui midagi! On jäänud vaid õudus ja ahastus.

Need sõnad pääsesid valla keskealise naisterahva huulilt, kui pärast aastaid kestnud eemalolekut, kerkis tema silme ette kunagine koolimaja Vana-Antsla mõisapargis.

Neid oli mitusada, kes seisid kui soolasambad, rabatuna pildist, mis pargiväravaist sisse astudes vaateväljas avanes. Paljud saabunuist olid ahastuses, keegi lõi ristimärki ette, vanemad mehed seisid surmtõsistena pilgud maas. „Mulle meenutab see Chicago tapamajade tagahoove, mis ka nõndamoodi umbrohtu kasvasid,“ ühmas minu lähedal seisnud põllumees oma kaaslasele. Kuulsa maakutsekooli mõisamajast peahoone aknad on laudadega kinni löödud, teise korruse aknad purustatud, tubade parket läbi ligunenud, peatrepp lagunenud. „Te ei usu, aga siin majas mängisid neli orkestrit, igal laupäeval oli pidu ja poisse lasti sisse vaid lipsuga,“ kõnetas mind kooli 1975. aastal lõetanud keskealine härra. „Ja missugused esmaklassilised laborid meil olid, sõjalise klassidest rääkimata,“ lisas kursusekaaslane juurde. „Kui kool kaheksa aastat tagasi vanast mõisahoonest välja kolis, oli maja seest kenasti korras ja park hooldatud,“ meenutas 31 aastat koolis töötanud õpetaja Einar Potter Maalehes. 

Nädalavahetusel peeti Vana-Antsla Kutsekeskooli 85. aastapäeva ja ühtlasi ka matuseid. Viimasesse tundi helises koolikell enne jaanipäeva. Riigi Kinnisvara AS hoolduses ja G4S valve all oleva mõisahoone paraadukse ette pandi elavaist lilledest pärg ja süüdati mälestusküünlad. Kooli uuemasse, nõukogude ajal ehitaud majja on jäänud veel niipalju mööblit, et vilistlaste kokkutuleku sai ära pidada. Sügiseks jääb vist ka see maja tühjaks ja tuultele puistata. Kuigi ametlikes kõnedes püüti saatusest üle olla ja kokkutuleku vilistlasest korraldaja Tõnis Asson mõnusa huumoriga asja juhtis, oli kõigile selge, et Vana-Antsla majadekompleksi tabab naabermaakonna endise uhkuse Valgamaa Helme Maakutsekooli saatus. Paar aastat tagasi suletud omaaegse musterkooli hoonetekompleksi lõhutakse buldooseritega. Kohalolijaile oli see kõigile teada. Naised pühkisid pisaraid, mõnel mehel olid käed rusikasse tõmbunud.

Need käredad ütlemised Eesti haridus- ja regionaalpoliitika kohta, milliseid Vana-Antsla põlispuude all tol õhtul lendu lasti, ei kannata trükimusta. Mõni nooremapoolne ajakirjanik tembeldanuks mitmed ütlejad punasteks, sest kolhooside ajastu kohta endiste kooolikaslaste kokkutulekul halbu sõnu ei kuulnud. Põllud olid hooldatud, võsa raiutud ja lugematud lehmakarjad väetasid maad. „Meie põldude huumus on otsakorral, loomasõnnikut ei jätku, maast võetakse viimast,“ käis äge arutelu elupõliste agronoomide vahel. Neist vilistlaste kokkutulekul puudust polnud, sest 1928. aastal asutatud kodumajanduskool muudeti 1944. võimsaks põllumajanduskooliks, mille kõige tuntuimaks esindajaks saidki agronoomid. 85 aasta jooksul on Lõuna-Eesti noorte seas populaarse kooli lõpetanud üle 3000 põllumajanduse asjatundja, koka ja ehitusmehe. Keegi teadis öelda, et kui pärast suurt sõda oli Eestis sadakond kutsekooli, siis nüüd jäänud neist kolmandik ja maa haridust andvaid vaid paar-kolm.

Ametlikus keeles Vana-Antsla kooli ei suleta vaid liidetakse Võrumaa Kutsehariduskeskusega. Vilistalaste arvates päris põllumehi sealt enam tulema ei hakka. „Ega meil keskastme põlluteadlikke mehi ja naisi enam ei koolitagi,“ arvas üks tuntud agronoom. Ja polegi vaja, sest taluperemehed ei raatsi asjatundjaid palgale võtta,“ lisas kaaslane.  Piilusin huvi pärast internetti ja leidsin, et Kagu-Eesti piirkonnas saavad näpud mullaseks vaid Räpina Aianduskooli lõpetajad Põlvamaal. Nii Valga- kui Võru Kutsehariduskeskuses õpetatakse  põhiliselt ärindust, müügistrateegiat, turismikorraldust, hotelliteenindust, arvuteid ja teisi valgekraede erialasid. Põllumajandus, kui omaette eriala oli siiani vaid Vana-Antsla Kutsekeskkoolis.

Lugu ilmus 20. juuli Õhtulehes

 

Mõtle kaasa !!

Kes kompenseeriks Kagu-Eesti pereisa saamata jäänud tulu ?

Küsimused ajalehe Võrumaa Teataja toimetuselt:

1. Valitsus kiitis kuus algul heaks seaduseelnõu, millega piiratakse autokütuse kütusepaagis aktsiisivaba sissetoomise võimalust piiril ühe korrani kuus. Kas selline piirang on põhjendatud ja miks?
2. Seoses autokütuse sissetoomisega piiramisega on piiril sõiduautode järjekorrad kadunud, ent autojuhid peavad maksma kohustuslikus korras piirijärjekorra tasu. Kas selline järjekorra tasu võtmine olematu järjekorra eest on põhjendatud ja miks?

Vastused:

1. See valitsuse otsus paneb mind kui parlamendi opositsiooni esindajat otse nördima. Nagu poleks tähtsamaid asju arutada, kui paagitäie bensiini normeerimist kontrollida. Piinlik kuulda ja lugeda. Kui varem Kagu-Eesti mehed said väikesegi lisaboonuse Venemaa odava autokütuse näol, siis nüüd on see võimalus kadunud. Eesti valitsuse tarkade otsuste tulemusena.

Kuid küsime, kas on seesama Reformierakonna ja IRLi valitsus ette võtnud midagi kohaliku elanikkonna elukvaliteedi tõstmiseks. Kas on kompenseeritud bensiini vedamise keelust tulenevalt vähenenud perede rahalist sissetulekut. Mina pole kuulnud. Kui valitsusparteidele ustavad ettevõtjad millesti ilma juhtuvad jääma, siis on kohe kisa lahti, et nende ssaamata jäänud kasum ja tulu peaks keegi kompenseerima.

Kes kompenseerib Kagu-Eesti töömeeste saamata jäänud kulu? Minu meelest on tegemist lihtsalt siinse rahva sissetuleku kärpimisega valitsuse poolt, ilma mingit asendusteenistust asemele pakkumata. Ma arvan, et kohalike valimiste ajal oskavad automehed oma pahameelt väljendada ja teavad, kelle poolt häält mitte anda.

2. Piirijärjekorra tasu võtmine kohaliklet autojuhtidelt on sama juhm lahendus kui see Venemaa bensiini sisse toomise keeld. Nii võiks ju kogu Eestis sisse seada olematu poejärjekorra tasu või hakata kasserima sigarettide hinda sisse neilt, kes üldse ei suitseta ega sigarette ei osta. Või panna liikluskindlustust maksma ka jalakäijad, kel autot polegi. Uskumatu, milliseid absurdseid asju juhtub Eesti Vabariigis meie ilmeksimatu valitsuse juhtimisel.

On ju mitmed majandusteadlased ajakirjanduses teada andnud, et sellist väikestes kogustes piiriülest kütuseäri pole maailmas pahaks pandud ja ei tohiks seda teha ka meie valitsus. Ometi läks teisiti. Suured sulid toimetavad, kuidas tahavad, jätavad makse miljonite viisi maksmata, unustavad osa kaupa tollis deklareerimata ja nii edasi. Loe Äripäevast neid luhgusid nädalast nädalasse. Nende suurte turja kontrollid millegipärast ei hakka. Kas ei suuda või hoopis ei taha? Lõuna-Eesti pereisa aga, kes Venemaalt bensiini toomisega natuke perekonnna eelarvesse raha juurde püüdis saada, kontrollitakse viis korda enne läbi, kui koju lastakse. Küsin veelkord, kes siis selle saamata jäänud tulu Võru ja Põlva automeestele kompenseeriks?

Ilmus ajalehe Võrumaa Teataja 4. juuli numbris.