Töövõime õnnetu reform!

Võrumaa Teataja küsimused:

1. Millised tunded teid valdasid, kui saite teada, et sotsiaalministeeriumi poolt kiidetud töövõimereform on nii vigane, et seda ei saa veel täide viia ning 60 %-ulatuses sellega seotud seadusi tuleb ümber teha?
2. Mida (ja kas?) tegid töövõimereformi ette valmistanud ametnikud Teie hinnangul valesti? Kas Teie hinnangul kaasati piisavalt erivajadustega inimesi?
3. Kuidas nüüd tehtud vigu parandada, et reformist ikka asja saaks?

Vastused: 

1. Mind valdasid samasugused tunded, nagu enamiku viimaste aastate uute seaduste vastuvõtmise puhul. Ma olin valmis selleks, et seadus kuhugi ei kõlba. Selle kinnituseks toon lõigu omaenda poolt eelmise aasta augustis kirjutatud ja mitmes maakonna lehes ilmunud artiklist „Milleks seadus, mis ei meeldi.“ Tsitaat: „Reformiga kiirustamiseks anti Stenbocki majast kõva käsk. Olgu kähku tehtud! Mis sest, et ei opositsioon ega avalikkus seda kiirustamist kuidagi ei toeta. Pimedate, kurtide, reuma- ja liigesehaigete ning vaimupuudega inimeste protestikirju ja miitinguid Toompea lossi ees, poleks nagu olnudki! Millega haige inimese tööle võtmist ettevõtjale kompenseeritakse, pole ka teada.

Valitsus teab vaid üht: haigeid ja pensionäre on meil liiga palju. Lähevad lähevad riigile kalliks maksma.“

Sellest kiirustamisest tulidki need vead, mis nüüd parandada tuleb. See endise sotsiaalministri Taavi Rõivase enda poolt paljus valmis kirjutatud seadus ei kõlba kuhugi. See sai selgeks seaduse menetlemise esimestest päevadest peale. 

 

2. Ametnikud ei saanud lõpuni aru, mis neil teha tuleb. Oli vaid üks kriteerium: haigete ja vigaste peale riigi raha kulutamist tuleb piirata. 100 000 invaliidi on liiga palju, pooled saatke tööle. Kuid, kus need töökohad võetakse, peaminister vastata ei suutnud. Kas kaasati piisavalt erivajadustega inimesi? Loomulikult mitte. Miks muidu korraldasid raskest haigusest vaevatud haiged mitmeid suuri pikette Tallinnas ja Tartus.

Puuetega inimestele see seadus praegusel kujul ei meeldinud mitte üldse. Eriti protestiti töövõime määramise uue korra vastu, mida pidid hakkama tegema mitte arstid, vaid töötukassa liikmed. Võib-olla lugejad mäletavad aasta taguseid traagilisi kaadreid telejaamade uudistest, kus erivajadustega inimeste protestimiitingul Toompea lossi ees ebaõnnestunud seadusest pesuehtsa teerulliga üle sõideti.   

3. Sellest reformist ei saa kunagi asja. Kust leiavad tööd haiged, kes ise hommikul endale riideidki selga saa? Kes hakkab neid tööle viima, seal toitma ja tualetti aitama? Kes hakkab neid koju tooma ja voodisse aitama? Kus võetakse need abilised või tugiisikud? Kes selle kinni maksab?

Surnult sündinud seadus. Küll saab valitsus kätte Euroopa fondide suure raha, mis reformiks ette nähtud. Vastutust seaduse saatuse eest kannavad Reformierakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid.  

Laadale püüan ikka jõuda!

Võrumaa Teataja küsis:

1. Kas ja milliseid laatu olete alanud hooajal juba külastanud ning milliseid kavatsete külastada ja miks?
2. Mida sooviksite laadalt osta?

Vastused:

1. Olen püüdnud külastada Lõuna-Eesti laadapäevi ikka ja alati, kui vaid aeg seda lubab. Neid on viimastel aastatel väga palju olnud. Valga, Võru ja Vastseliina laadad on saanud juba päris kohustuslikuks. Põlvamaal on justnagu vähem neid olnud, kuid sealkandis on jälle hästi palju suvelavastusi. Hurda seltsi ja Lutsu küla teatrite omad ja veel Leevaku ja nii edasi.

Suveürituste kalender on mul ammu risitikesi täis kirjutaud ja katsun ikka igale poole jõuda. Raske isegi öelda, mis mind laadal rohkem tõmbab, kas suhtlemine rahvaga ja kultuuriprogramm või ostmise mõnu. Esimesed eelistused kaaluvad vist teise üles. Sel aastal valimisi pole ja seepärast jääb konkreetne valimisipropaganda nüüd ära. On ehk rahulikum.

Muidu ikka meelitati sind küll rohelisse, küll punasesse telki. Et vali ikka meid! Eks ma ise ka käisin eelmise aasta laatadel ringi, pakk Kesknädala ajalehti kaenlas ja oma pildiga bukletid peos. Sel aastal saab ehk ilma läbi. Kuigi veel ei tea, äkki löövad kired lõkkele ja pistan ikka peotäie omanimelisi sulepäid taskusse. Rahvas võtab neid meeleldi. Aga esialgu elame edasi, mõtleme pisut asja üle järele ja eks siis laadal paistab, mis teeme! Mulle meeldiks väga, kui igal laadal oleks üks  väike vaba plats tribüüniga, kus igaüks võiks välja hüüda oma arvamuse. Näiteks Taavi Rõivase valitsuse ja aktsiiside tõusu kohta. Oma Hyde Park!

2. Erilise eesmärgiga midagi osta, pole ma laadale kunagi läinud. Kuid eks mõne suitsukala, vorstirõnga ja pudeli kodus tehtud märjukest võtan ikka kaasa. Rohkem, kui suveniiri pähe ostan paar asja. Nii öelda laadapaiga kohaliku maitse iseloomustamiseks. Et kodused saaks ka proovida, millist sorti vorstirohtu kohalikud soolika sisse ajanud on.  

Vastused ilmusid 14.05.15. Võrumaa teatajas    

Mis meenub valimistest?

Küsimused ajalehelt Võrumaa Teataja:

1. Milline mulje jäi Teile kampaania tegemise käigus Võrumaa valijast? Millisena te teda iseloomustaksite? Mis väärib Võrumaa inimeste juures kiitust, mis laitust?
2. Mida kavatsete Kagu-Eesti inimeste huvides Riigikogus  ära teha Teie? Milliseid samme on Teil selleks plaanis astuda?

Vastused:

1. Mulje jäi üllatavalt hea. Suureks rõõmuks on Kagu-Eesti rahvas aktiivsemaks saanud. Kui eelmistel valimistel olime mures rahva kokku saamisega üritustele, siis seekord oli Keskerakonna valimiskoosolekute ajal Kandle saal rahvast tulvil. Ka väiksemates kohtades jätkus kohtumistele  osavõtjaid kõikjal.

Täiesti täis saalid poliitiliste ürituste puhul on meil uus ehk siis taassündinud nähtus, millist mäletame Laulva revolutsiooni päevilt. Vahepeal inimeste aktiivsus langes, nüüd tõusis taas. Põhjus? Rahval on kõrini Reformierakonna aetud valelikust poliitikas ja neist mustadest poliitmängudest, milliseid oravad praktiseerisid. Elatustaseme langus torkab Lõuna-Eestis eriti silma ja ka see tiivustas inimesi koosolekutele ruttama.

Avalikkus ootas neilt valimistelt suuri muutusi Eesti elus. Loodeti eelseisvaid kardinaalseid reforme. Oodati uusi tegijaid ja uusi tegusid. Elavalt mõeldi saadikukandidaatide esinemistele kaasa, vaieldi ja nõuti. Vähemalt minu valijad lootsid väga suuri muutusi oma elus. Sellest ka aktiivsus. Nagu nüüd näeme, jäigi lootus õhku rippuma.

2. Kagu-Eesti rahva huvides eest olen seisnud palju aastaid. Ühtteist on õnnestunud, kuid üldiselt Eesti poliitiline süsteem opositsioonile palju mänguruumi ei taga. Et Reformierakond võttis kampa valimiste suuremad kaotajad sotsiaaldemokraadid ja IRLi, kadusid ka lootused reformideks. Kaks kaotajat on huvitatud vaid ühest: valitsusse saamisest. Ilma selleta nende populaarsus kahaneks veelgi. Seepärast pole meil riigimehelikkusest tänase Eesti poliitikas mõtet rääkida. 

Käib vaid võitlus soojade kohtade pärast viletsas valitsuses. Noor peaminister Rõivas on nende pikaks veninud läbirääkimiste käigus tõestanud vaid seda, et ta pole võimeline tähtsate asjadega tegelema. Kogemusi lihtsalt napib. Normaalne valitsus oleks olnud Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Oli ju Keskerakond see, kes kõige rohkem valijate toetust kasvatas. Koalitsiooni paremad juhid olnuks Siim Kallas ja Edgar Savisaar. Kahjuks esimene mängiti erakonna noorte poolt aktiivsest poliitikast välja ja teine haigestus.

Hästi ütles nädal tagasi  Võrumaa Teatajas Toomas Paur. Et kui Savisaar oleks kutsutud koalitsiooni kõnelustesse, poleks ta Tailandi sõitnud ja ka õnnetust  temaga poleks juhtunud. Omalt poolt lisan, et siis oleks olnud Eestil lootust aktiivseks arenguks. Praegu see usk mul puudub.  

Vastused ilmusid 9. aprilli ajalehes Võruma Teataja                     

Milleks meile valimised?

Tõepoolest milleks, kui juba mitmendat korda järjest jätkab pärast valimisi Stenbocki majas sisuliselt sama seltskond. Ka seekord tundub nii minevat, et kaotajad teevad valitsuse. IRL ja sotsiaaldemokraadid põrusid viimane kord kapitaalselt, kuid läbirääkimiste laua taga on nad taas tähtsad tegelinskid. Moe pärast on kohale kutsutud ka Vabaerakond, kes uustulnukana alles ärkab võiduöö joovastusest ja ei saagi veel päris hästi aru, kuidas kogenud parlamendihaid nende ümber võrku koovad.

Seega teeb suurt poliitikat edasi endiste seltskond. Seesama, kelle kohta suurettevõtja Tiit Vähi alles jaanuaris nurises, et valitsuserakonnad ise on Eesti asja uppi ajanud. „Kes on need kümme aastat Eesti riiki juhtinud, kas mitte Toomas Hendrik Ilves ning Reformierakonna ja IRLi koalitsioon? Kas see kolmainus ongi riigivankri kraavi vedanud?“ vastas ta meedias ekspeaminister Mart Laarile viimase reformikava kohta. Isegi ajakirjanikud Kalle Muuli ja Ahto Lobjakas kirjutasid enne valimisi, et Eesti arengule tuleks kasuks Reformierakond troonilt tõugata.

Olles ise Kagu-Eesti rahva seas kaks kuud tänavakampaaniat teinud, kuulsin ma vaid üksikuid inimesi oravaparteid kiitmas, ikka arvati, et Reformile tuleks kambakas teha. Kuid võta näpust, e-valimistel kogutud tuhanded hääled pakkusid jälle üllatuse. Rahameeste partei võitis taas!

Keskerakond, kes ainsana vanadest olijatest oma toetajaskonda kasvatas ja kelle esimees Edgar Savisaar 25057 häälega tegi kõigi aegade rekordi, jäeti edasise võimu korraldamise kõnelustest hoopis kõrvale. „Valimiste hõbemedal, ehk Keskerakonna toetajate hääled on meilt varastatud,“ kasutas Edgar Savisaare kõnekujundit. „Kunstlike e- häältega pandi paika Reformierakonna juhtiv roll ühiskonnas,“ lisas ta.

Mis toimus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga ehk EKREga, vajaks uues ajakirjandusõpikus tervet peatükki. Järsku selgus, et rahvas hääletas fašistide poolt. Kusagilt Interneti avarustest leiti värske Riigikogu kõige noorema liikme Jaak Madisoni kahtlased mõtisklused Hitleri kohta ja rünnak algas. Portaalides hakkas ilmuma EKRE vastaseid sõnavõtte, kui seeni pärast vihma. Mõnedele pandi koonduslaagrite pildid ka juurde. Kui publik uut erakonda kaitsma kippus, keerasid portaalid oma kommentaariumi hoopis kinni ja nii sai demokraatliku riigi Internetis vaid süüdistada, mitte aga rünnatavaid kaitsta. Tulemus oli kiire tulema, EKRE lülitati uue valitsuse läbirääkimiste seltskonnast välja.

Täpselt sama mehhanismi kasutati pärast 2003. aasta valimisi, kui Keskerakond häälte arvuga valimised võitis ja president Rüütel valitsuse moodustamise keskmeestele usaldas. Paremparteid seda lubada ei saanud. Nagu EKREgi puhul, vaid päev pärast valimisi, pandi

telekaamerate ees raudu ettevõtja Vladimir Panovi käed ja meedias langes keskerakondlaste peale kohutav raha- ja maksupettuste laviin. Kuigi Panov hiljem õigeks mõisteti, jäeti Keskpartei sel korral jälle koalitsiooni läbirääkimistest välja ning võimule tuli Res Publica äraostamatute seltskond.

Kas nüüd pole sarnane olukord? Milleks meile valimised, kui valitsusse ei tohi lasta võõrast ideoloogiat. Ei Keskerakonda oma astmelise tulumaksuga, ega EKREt Venemaaga piirilepingu sõlmimise vastase hoiakuga. Mis sest, et rahvas neile mõlemale palju hääli andis. Vabaerakonna tõrjumise põhjust pole välja öeldudki. Kampa tuleb võtta vaid omad mehed, mis sest, et hääli said nad vähe. Riigi rahakotti ei saa ju võõrastele anda! Aga riigimehelikkus? Kas selles poolausa võimumängu maailmas suudame me säilitada oma rahva, eestlaste ühtekuuluvuse, meie kultuuri? Hästi vastas sellele küsimusele Õhtulehes pärast valimisi lavastaja Jaan Tooming: me tahame olla suured, kuid mõtleme väikselt, oleme maadligi, ei lenda. 

Ilmus maakonnalehes Valgamaalane ja Põlva ajalehes Koit    

KREEKA TÕSTAB PEAD !!

Küsimused Võrumaa Teatajalt

1. Kümme aastat tagasi Eestile eeskujuks toodud Euroopa Liidu varasema imelapse Kreeka valimised võitis ülekaalukalt vasakpoolne erakond Syriza. Selle kohta on öeldud, et kreeka rahvas ajas lõpuks selja sirgu. Kuidas kommenteerite Kreeka rahva valikut, kas see on hea või halb?
2. Syriza on lubanud vastu seista välismaalt peale surutud kärpekavadele, mis on kaasa toonud suure tööpuuduse ja majanduslanguse. Eestis on samuti kõvasti kärbitud, mis on eriti mõjutanud maapiirkondi, mis jäävad tühjaks, kuna riik koondab oma tegevuse suurematesse keskustesse. Pangad omakorda tõstavad raskustesse sattunud peresid kodust välja. Eesti majandus on kärbete tulemusel stagneerunud, töökohti juurde ei teki ja inimesed liiguvad tööotsinguil välismaale. Kas ja kuidas on kärpespiraali lõpetamine võimalik Eestis? Millal ajab eesti rahvas selja sirgu?

Vastused:

1. Kreeka rahvas ajas tõepoolest selja sirgu. Ei saa ju olla nii, et oligarhid ja suurpangad lasevad ebaõnnestunud tehingute tulemusena miljardeid tuulde ja siis rahvas pannakse neid ülirikaste kaotusi kinni maksma. Paraku on Euroopa Liidus seda vaeste koorimise poliitikat aetud. Muidugi saab tavalisel tööinimesel sellest kõrini. Kreeka rahva valikut tuleb kindlasti kiita. Lõpuks tuli jõud, mis raputab ka Brüsseli ahneid kabinette. Kui avaldada statistika Euroliidu kolosaalsete juhtimiskulude kohta, saaks avalikkus vist küll šoki. Euroopas käib üks suur raha raiskamine ja üldsus hakkab sellest aru saama. Juba lahvatas protestituli ka Hispaanias. Kümned tuhanded inimesed kogunesid tänavaile, et protesteerida praeguse võimu vastu. Madridis näitas hambaid Syriza sarnane vasak-radikaalne erakond Podemos. Oma muutuse marsiga kasutab Podemos ära kreeklaste poolt tekitatud lainetust. Nüüd jääb oodata tule levikut Portugali, Itaaliasse ja Prantsusmale.

2. Eesti kärpepoliitika on ju räsinud põhiliselt keskmist inimest. Eriti Lõuna-Eestis.
Meie majandus on kärbete tulemusel seisma jäänud ja töökohti juurde ei teki. Tööealine rahvas liigub tööotsinguil välismaale. Samas Soome, Taani ja Rootsi pangad lausa röövivad meie vaest inimest, hoides tema palga- ja pensioniraha oma arvetel ning keerutades seda maailma rahaturgudel. Samas ei maksa nad sundhoiustajale mitte sentigi intresse. Kas pole mitte uus orjaaeg? Kuid eesti rahvas selga veel sirgeks ei aja. Esiisade ihunuhtluse valu mõisaaidas saadud vitsadest püsib alateadvuses edasi. Muidugi oodatakse ka Maarjamaale Syrizat, andmata endale aru, et tegelikult on ta meil juba olemas. Keskerakonna näol, kelle valimisplatvormis Teeme teisiti leiab nii mõnegi protestivate kreeklaste loosungi.

Ilmus Võrumaa Teatajas 29. jaanuaril

KREEKA TÕSTAB PEAD !!

Küsimused Võrumaa Teatajalt

1. Kümme aastat tagasi Eestile eeskujuks toodud Euroopa Liidu varasema imelapse Kreeka valimised võitis ülekaalukalt vasakpoolne erakond Syriza. Selle kohta on öeldud, et kreeka rahvas ajas lõpuks selja sirgu. Kuidas kommenteerite Kreeka rahva valikut, kas see on hea või halb?
2. Syriza on lubanud vastu seista välismaalt peale surutud kärpekavadele, mis on kaasa toonud suure tööpuuduse ja majanduslanguse. Eestis on samuti kõvasti kärbitud, mis on eriti mõjutanud maapiirkondi, mis jäävad tühjaks, kuna riik koondab oma tegevuse suurematesse keskustesse. Pangad omakorda tõstavad raskustesse sattunud peresid kodust välja. Eesti majandus on kärbete tulemusel stagneerunud, töökohti juurde ei teki ja inimesed liiguvad tööotsinguil välismaale. Kas ja kuidas on kärpespiraali lõpetamine võimalik Eestis? Millal ajab eesti rahvas selja sirgu?

Vastused:

1. Kreeka rahvas ajas tõepoolest selja sirgu. Ei saa ju olla nii, et oligarhid ja suurpangad lasevad ebaõnnestunud tehingute tulemusena miljardeid tuulde ja siis rahvas pannakse neid ülirikaste kaotusi kinni maksma. Paraku on Euroopa Liidus seda vaeste koorimise poliitikat aetud. Muidugi saab tavalisel tööinimesel sellest kõrini. Kreeka rahva valikut tuleb kindlasti kiita. Lõpuks tuli jõud, mis raputab ka Brüsseli ahneid kabinette. Kui avaldada statistika Euroliidu kolosaalsete juhtimiskulude kohta, saaks avalikkus vist küll šoki. Euroopas käib üks suur raha raiskamine ja üldsus hakkab sellest aru saama. Juba lahvatas protestituli ka Hispaanias. Kümned tuhanded inimesed kogunesid tänavaile, et protesteerida praeguse võimu vastu. Madridis näitas hambaid Syriza sarnane vasak-radikaalne erakond Podemos. Oma muutuse marsiga kasutab Podemos ära kreeklaste poolt tekitatud lainetust. Nüüd jääb oodata tule levikut Portugali, Itaaliasse ja Prantsusmale.

2. Eesti kärpepoliitika on ju räsinud põhiliselt keskmist inimest. Eriti Lõuna-Eestis.
Meie majandus on kärbete tulemusel seisma jäänud ja töökohti juurde ei teki. Tööealine rahvas liigub tööotsinguil välismaale. Samas Soome, Taani ja Rootsi pangad lausa röövivad meie vaest inimest, hoides tema palga- ja pensioniraha oma arvetel ning keerutades seda maailma rahaturgudel. Samas ei maksa nad sundhoiustajale mitte sentigi intresse. Kas pole mitte uus orjaaeg? Kuid eesti rahvas selga veel sirgeks ei aja. Esiisade ihunuhtluse valu mõisaaidas saadud vitsadest püsib alateadvuses edasi. Muidugi oodatakse ka Maarjamaale Syrizat, andmata endale aru, et tegelikult on ta meil juba olemas. Keskerakonna näol, kelle valimisplatvormis Teeme teisiti leiab nii mõnegi protestivate kreeklaste loosungi.

Ilmus Võrumaa Teatajas 29. jaanuaril

ETV võiks aastavahetuse eriprogrammist  loobuda

Vaatasin eilsel Vana Aasta õhtul jõudumööda kõiki Eesti teleprogramme. Kui Kanal 2 ja TV 3 veel midagi pakkuda suutsid ja nende horoskoope ning muusikat oli huvitav vaadata, siis  ETV mängis küll oma aktsiad järjekordselt maha. Nii nagu rahatühi Tallinna börs enne aastavahetust.

Arusaamatu, miks oli tarvis ETV brigaadil minna Maardu mõisa, kui kogu tegevus toimus seal vaid kahel vanaaegsel diivanil ja orkester sai mängida vaid väikesel poodiumil kusagil fuajee varjus. Kunstlikult naerma aetud publik, mõjus ebausutavalt ja eelnevalt salvestatud saade mingit aastavahetuse rõõmuprogrammi mõõtu küll välja ei andnud. Miks minna mõismajja, kui ETVs on suured stuudiod, kus saaks efektselt aastavahetuse programmi  välja mängida.

Täiesti arusaamatu, kuidas oli üles ehitatud programm ise. Kaks saatejuhti Hannes Võrno ja Peeter Oja olid rakendatud rolli, mis neile ju ei sobinud. Nad on võimelised palju enamaks. Ekraanil oli selgesti näha, kuidas kaks meesmürakat lihtsalt igavlesid peale sunnitud intervjuusid võttes. Ei konflikti, ei arengut, ei elurõõmu neis küll ei olnud. Ja nii umbes neli igavat tundi järjest, kuni rahva tujurikkujateni välja. Kuigi Ott Sepp ja Märt Avandi nimetasid saadet huumori tippsaavutuseks, said nad isegi aru, et ETV 2 programmis samal ajal esinenud retrotähed Ervin Abel, Eino Baskin ja Sulev Nõmmik ületasid tänaseid naljamehi mitmekordselt.

Kas rahvusringhäälingu kunstiinimesed tõesti arvavad, et Vana Aasta õhtul istub publik kaks kätt põlvedel ja jälgib tähelepanelikult iga sõna, mis ekraanilt neile koju saadetakse. Tuimalt ja ükskõikselt, nii nagu ETV oma programme kokku paneb. Näidake parem aastavahetusel filme, ärge püüdke oma programmiga publikut püüda. Juba mitmendat aasta ei tule see välja.

Ilmus Delfis 01.01.2015

Mitte vananev, vaid noortevaene ühiskond!

Kui piinlik kuulata, kui kurdetakse, et ühiskond vananeb. See on vale seisukoht. Mitte vanu pole palju, vaid noori on vähe!

Praegune põlvkond ehk need, kes me elus oleme, peaksime rõõmust hõiskama. Mitte keegi mõtlevaist surelikest pole elanud kauem, kui antud päevi meile tänastele. Tuhandeid aastaid inimkonda saatnud unistus elada saja aastaseks, on täitunud. Loodus on need aastad meile annetanud ja meie asi oleks kingitusega hästi ringi käia. Kuid mida teeb inimene, see ülimalt tänamatu olevus?

Selle asemel, et rõõmust hõisata, tõstab ta käed taeva poole ja halab, et inimkond vananeb. Ta ei tea, et vanadus võib olla palju nauditavam, kui seda eeldab. Euroopa on vananev ühiskond, oigavad noored riigijuhid, kes suures raha põletamise tuhinas on tuulde lasknud ka vahendid pensionäride ülal pidamiseks. Ja veel nooremad nutavad ajalehes, kuidas vanad nende töökohti kinni hoiavad. Unustades, et need samad vanad ohverdasid oma paremad aastad praeguste noorte mähkmete vahetamisele. 

Unustades, et nüüd oleks uue põlvkonna asi töökohti juurde luua, mitte eakate käest neid ära tirida. Tahan öelda, et pikem eluiga tabas Euroopa pealinnu ootamatusena ja ettevalmistused helgemaks eluks jäid tegemata. Kõrvad jäid lukku teadlaste hinnangule, et tihtipeale on inimesed on seda õnnelikumad, mida vanemaks nad saavad ning head aastad saabuvad paljudele sageli alles 70-ndates eluaastates.

Kaasaegne lääne ühiskond on võttis pikemalt järele mõtlemiseta omaks nooruse ülistamise hulluse. Ka meie tundsime uhkust Euroopa noorima peaministri üle. Tänutäheks saime eestlaste jaoks Euroopa ühed väiksemad pensionid. Hiinlased andsid noorusele piiramatu vabaduse ja oleks kultuurirevolutsiooni käigus viie tuhande aasta vanuse kultuuri peaaegu, et hävitanud. Siim Kallas oleks olnud parem peaminister kui Taavi Rõivas. Sellepärast, et pikast elust on tal rikkalikum kogemus käepärast. Eesti rahva kaua kestmisest pole ma praeguse presidendi suust suurt midagi kuulnud. Kuid eluküpse Arnold Rüütli jaoks oli see kõikidest kõige tähtsam teema.

Eestlaste ja nende riigi jätkumise põhiküsimusteks on saamas kaks: eestlaste ja venelaste ning noorte ja vanemate vahelised head suhted. Vaid ühiskond, mis loodud kõigile, on suuteline kaua jätkuma. Töövõime seaduse eelnõu on küll vilets, kuid soov kõrvale jäänuid ellu tagasi kutsuda, annab lootust. Sama kehtib pensionäride hõivamise kohta. Kuuekümnesed sobivad hiilgavalt nõuandjaks kohaliku omavalitsuse juures, tööstusettevõtte vahetusvanema asetäitjaks või pangatelleriks. Mina näiteks kuulaks hallipäise teenindaja nõuandeid erilise tähelepanuga. Vanemad töötaksid sõbralikult koos noortega, kuid poole lühema tööajaga. Nende palganõuded oleksid mõõdukad ja tööandjale vastuvõetavamad. Seoses lastele valimisõiguse andmise poleemikaga soovitatakse kohalikele volikogudele noorte oma kõrvale teha. Kuid miks mitte vanade nõukoda? Elukogenud inimesed oskaksid vallavolikogule hiilgavalt head nõu anda. Kuidas see vanade eestlaste juures oligi? Ikka hallipäine valiti külavanemaks!

Pensioniea jäik tõstmine tuleks asendada nn. libiseva graafikuga. Igaüks läheks  pensionile siis, kui ta seda vajalikuks peab ja tervis nõuab. Riigile oleks see kasulik, sest enamik tahab ju edasi töötada ja lisaraha teenida. Jutt sellest, et eakad on ühiskonnale koormaks, tuleb lõpetada. Ei ole veel ükski noor  pidanud pensionäri üleval. Kõik see raha, mis pensionideks makstakse on vanainimestel nooruses iseenda poolt välja töötatud ja maksude näol ette ära makstud. Kõrgesse ikka jõudnuna küsib ta riigilt lihtsalt võla tagasi.

Toompeal lugematuid turismigruppe vaadates imestan, kui head välismaa eakad välja näevad. Puha valgetes ülikondades ja kirevates kostüümides. Eluterved ning iseteadlike nägudega. Riigikogu maja vaatavad suure austusega. Oma kogemustest teavad, et parlamendist oleneb seenioride hea käekäik. Seepärast suhtuvad pika demokraatiaga maade pensionärid valimistesse äärmise tõsidusega. Hääle saab vaid see poliitik, kes vanade eest seista oskab.

Tasapidi hakkab see teadlikkus ka meie eakaile kohale jõudma. 400 000 pensionäri on jõud, mis suudab igale võimule pürgijale selgeks teha, et vanadus on väärtus, mida peab austama. See on varandus, mille üle riik peaks uhkust tundma. Teada on ju iidne tõde, et mida kauem elavad tema inimesed, seda küpsem on ühiskond!                 

Kodanikuühiskond! On ta meil sündimas?


Võrumaa Teataja küsimused:
Eestis peetakse Ühisnädalat, mis on pühendatud kodanikeühendustele, mis tegutsevad valdavalt mittetulundusühingute ja sihtasutustena. Millised on Teie ettepanekuid, mis küsimused või probleemid tuleks Kagu-Eesti MTÜdel tõstatada-lahendada? Mis on need küsimused kodanikeühendustele, mis Teil hingel pakitsevad?
Palun edastage oma ettepanekud või küsimused!Kes oleks need inimesed, kes võiks Teie poolt esitatud ettepanekuid kommenteerida või küsimustele vastata? Pakkuge välja mõned nimed.


Vastused:
1. Mulle tundub, et meie kodanike ühendused on veel liiga nõrgad, et näiteks Kagu-Eesti tasemel midagi suurt ellu viia. Seni on edu on saavutatud külaliikumise ja kodukandi projektide teostamise raames, rajades kaasaegseid külakeskusi ja kooskäimise kohti. Kuid kodanikuühiskonna laiema eesmärgini, mis tasakaalustaks ärimaailma ja avaliku võimu suurt mõju ühiskonnas, pole me veel jõudnud. Kagu-Eesti põhiprobleem on uute töökohtade loomine, kuid selles osas jääb kolmanda sektori mõju keskvalitsusele Toompeal kindlasti nõrgaks. Sotsiaalne ettevõtlus on selles osas pisut ära teinud, kuid heast lõpptulemusest ollakse veel kaugel.

Ka pole ma kuulnud, et kolmas sektor valjuhäälselt kõrgemat palka või suuremaid pensione nõuaks. Või tuleks üksmeelselt välja laste- ja peretoetuste suurendamise nõudmisega. Või siis esitaks valitsusele oma programmi Lõuna-Eesti noorte väljaraände pidurdamiseks. Mulle jääb arusaamatuks, miks nii mõnigi sädeinimene rõhutab, et poliitikaga tema ei tegele. Minu meelest vastupidi, kodanikuühiskonna eest seisjad peaks töötama tihedais sidemeis poliitiliste parteide- ja liikumistega.

Ainult üheskoos võiks midagi saavutada. ACTA vastane ühisliikumine oli heaks näiteks, kuidas demonstratsioonidega kogu maailmas saavutatigi oma eesmärgid ja rida IT piiranguid, milliseid nii USA kui Euroopa Liit plaanisid, jäidki tegemata.    

2. Ehk soovitaksin eeskujuks kodanikuühiskonna aktivisti ja filmiprodutsenti Artur Talvikut. Hiljuti esines ta Riigikogu ees, kui kodanikuühiskonna küsimus, kui riiklikult tähtis küsimus, arutluse all oli. Ta jättis hea mulje, kuid ka temas kõnest kumas läbi kahtlusevari, et kas ikka suudame saavutada seda, millest unistame.

Siiani on kodanikuühiskonna aktivistid jätnud endast mulje, kui üksikute inimgruppide tegevusest vabal ajal uue paadikuuri ehitamisel või vana traktori remontimisel. Selleks neile muidugi edu ja jõudu!

Kuid ootaks ka mõnda kõvemat ühist sõnumit või üleskutset, kuidas Eestis heaolu ühiskond välja ehitada. Igal juhul mina neid aktiivseid inimesi toetan ja olen neid alati valmis ka abistama, kui suudan. Ikka selle ühise ülla eesmärgi, meie kõigi parema tuleviku nimel!
Ilmus 20. novembri ajalehes Võrumaa Teataja.

PS! Nüüd lugesin ajalehest, et ka Artur Talvik seadis sihid poliitikasse ja tahab kandideerida Riigikokku. Tundub, et paljud kodanikuühiskonna aktivistid teevadki seda tööd selleks, et edasi poliitikasse suunduda. Aga ega see paha pole. Poliitika on meie ümber ja ilma temata me läbi ei saa. Ka kodanikuühiskonda luues!  

Reform, mis jätab õnnetud rahata!

Kolmapäeval 19. novembril võetakse inimvaenulik seadus riigikogus vastu

Need õnnetud on invaliidid ehk nagu nüüd öeldakse puuetega inimesed. Meie ühiskonna kõige nõrgemad, kõige haigemad ja õnnetumad. Neile makstakse praegugi sandikopikaid selle sõna otseses mõttes.

Nüüd jääb nii mõnigi neistki sentidest ilma, sest võib oma puude eest määratud toetuse sootuks kaotada. Siis kui ta töövõimeliseks tunnistatakse. Kust leivad need inimesed tööd. Kust leiavad tööd haiged, kes ise hommikul endale riideidki selga saa? Kes hakkab neid tööle viima, seal toitma ja tualetti aitama? Kus võetakse need abilised või tugiisikud?   

Kindlasti pole ma töövõimereformi toetaja. Vähegi oma peaga mõtlev inimene ei saa toetada reformi, mille eesmärgiks on tõestada, et inimene polegi nii haige, kui arstid seda seni kinnitasid.

Toompea saalis on avalik saladus, et reformi tehakse riigi raha kokku hoidmiseks. Et puuetega inimeste toetusi kärpida ehk nende abistamist vähendada ja seega riigi raha kokku hoida. Aga ka selleks, et Euroopale parem välja paista ja puuetega inimeste arvu vähendada.  

Endise sotsiaalministri, praeguse peaministri Taavi Rõivase enda poolt suures osas valmis kirjutatud töövõimereform on sisult inimvaenulik. 100 000 puudega ehk siis raskelt haiget inimest vaadatakse komisjoni poolt uuesti läbi lootusega neile tulevikus väiksemat toetust maksta.

Selleks võetakse töötuskindlustusse tööle 500 ametnikku. Lisaks veel ajutisele palgale sajad arstid. Sotsiaalministeeriumi andmeil kulub praegu ühe inimese töövõimekao hindamiseks 10 eurot, siis uue süsteemi järgi töövõime suurenemise hindamiseks kulub 250 eurot, mis on 25 korda rohkem kui täna.

Kogu see kampaania läheb maksma 180 miljonit Euroopa raha, millele lisatakse kohalikud miljonid. Kas tõesti sotsiaaldemokraadid valitsuses nõustuvad Reformierakonna varjatud plaaniga muuta kümned tuhanded puudega inimesed tavalisteks töötuteks, kes kaotavad ka senise puuderaha?

Et ka pooled ehk 50 000 invaliidi saaks reformi käigus endale töökoha, on ju utoopia, tingimustes, kus niigi tööpuudus suur on. Toompea koridorides levivad jutud, et just see reform võib uuele valitsusliidule saatuslikuks saada ja Rõivase  valitsusse uue mõra lüüa.

Abort ja eutanaasia meie elus

Ajaleht Võrumaa Teataja:
1. Toimetuse poole on pöördunud mitmed inimesed, kes on kurtnud, et parandamatult haigetel vanuritel lastakse haiglates piinelda, selle asemel, et nende piinad eutanaasia abil lõpetada. Mida arvate - kas eutanaasia tuleks Eestis seadustada või mitte? Miks?
2. Teatavas mõttes on inimese tapmine Eestis praegu lubatud - iga rase võib teha  soovi korral kuni 12. rasedusnädalani aborti ja kui tuvastatakse loote arenguhäire, siis lausa kuni 20. rasedusnädalani. Ehk kui abort on lubatud, siis miks ei võiks olla lubatud ka eutanaasia? Või vastupidi - kui eutanaasia on keelatud, siis miks on lubatud abort?

Vastused:

1. Ma seisaksin Riigikogus eutanaasia seadustamise vastu. Kardan, et seadusega antaks liiga palju õigust lastele ja sugulastele vanainimese eutaneerimise soovitamisel. Eestlased on viimase paarikümne aastaga väga kalgiks muutunud ja eutanaasia lihtsalt saadavat luba võidaks  sugulaste poolt liiga kergelt kasutama hakata.

Kui me oma riigis ei suuda ära lahendada ei haigete hooldamist ega puuetega inimeste abistamist, siis tähendab see, et oleme ülimalt ükskõiksed endast nõrgemate vastu. Pea igal nädalal loeme ajalehtedest südantlõhestavaid lugusid, kus lapsed ema või isa nende endi majast välja tõstnud ja vanadekodusse saatnud, sest siis oleks noortel ruumi rohkem. Eutanaasia lubamisel loeksime lugusid, kuidas lapsed ema sundsurma saatnud, et endal lahedam oleks. Paljudele on vanainimese eest hoolitsemine, pesemine ja lamatiste ravimine raskuseks, kuid ärgem unustagem, kuidas ema meie mähkmeid vahetas ja pesemisega vaeva nägi.

Olen palju hooldekodudes käinud, kuid pole veel näinud ühtegi vanainimest, kes otse surma paluks. Mõnel on elurõõmu rohkem kui noortel. Üks tuntud eesti arst ütles hästi, et eutanaasiast rääkigu need, kes on surma lähedalt näinud. Muidugi on iseküsimus suurtes valudes vaevlev ravimatu haige, kuid siin tuleb otsus teha mitme arsti ühisotsusega.

Eutanaasia on seadustatud vähestes riikides: Holland, Belgia, Luksemburg. Abistatud suitsiid on USA-s kahes osariigis, Oregonis ja Washingtonis ja Šveitsis. 1995. aastal võttis Austraalia vastu eutanaasia seaduse,  kuid 1997 see tühistati. Üks Hollandi arst kirjutas hiljuti, et kõik haiged, kellele ta eutanaasiat rakendanud, käivad temaga kogu elu kaasas.

2. Abordi ja eutanaasia võrdlemine on Võrumaa Teataja oskuslik leid, mis kutsub üles filosofeerima. Eks tegelikult pea ka abort keelatud olema ja sajandeid on ta ka seda olnud. Kuid üleüldise moraali allakäiguga ja seksi muutmisega tulusaks äriks, on devalveerunud ka uue inimese sünni pühalikkus.

Seks on lubatud kõikjal ja kõigiga ning muidugi juhtub, et ka mõni lapsuke sellest sündida tahab. Eks sel puhul abordi tegemine on kompromiss, sest väga noorest laps-emast pole ju ka uue lapse kasvatajat. Nii peame abordi vajadust mõistma. Ega pole ka parem, kui noor ema endalt ahastuses elu võtaks, nagu Eesti kirjandusklassika neid juhtusid laialt kirjeldanud. Lepime siis parem arsti kunstliku vahele segamisega. Kuid lõppkokkuvõttes on ka see samm patu tegemine, kui ristiusu põhimõtteid järgida. Aga eks karm argielu nõua vahel pühadusest taganemist. Mis teha.  

Nüüd on Riigikogus kavas seadus, mis lubaks alaealisel ilma vanemate nõusolekuta aborti teha. Väga kahtlane vabadus!?  Minu meelest peaks ikka neid asju ka emaga arutama, aga kes mind kuulab. Kahjuks pole vähe juhuseid, kus varajane abort naise terveks eluks  õnnetuks teeb. Seega peaks tüdrukuid veelgi paremini eluks ette valmistama, et nad juba varajases nooruses hävitatud elude pärast kibedaid pisaraid valama ei peaks. Surm enne sündi on ju õudne!

Ilmus Võrumaa Teatajas 30. oktoobril

  

Kes kasvatab meie lapsi? Kes hukutab meie lapsed?

Tänav, televiisor ja internet...

Küsimused:

Kuidas hindate Eesti koolide turvalisust- kas Eesti koolid on turvalised hiljuti toimunud Viljandi koolitulistamise valguses? Mida teha selleks, et tõsta Eesti koolides õpilaste ja õpetajate turvalisust?
2. Kas Teie arvates võib Eestis korduda Soome stsenaarium, kus ühele tulistamisele järgnes kiiresti teine, palun põhjendage, miks?
3. Psühholoogid on väitnud, et koolitulistaja oli sügavalt õnnetu inimene. Kas see on Teie arvates laiem probleem Eestis, et lapsed on õnnetud? Millest see tuleb?

Vastused:

1. Hinnata koolide turvalisust koolitulistamise seisukohalt on suhteliselt mõttetu. Eks kõik koolid ole turvalised: uksed-aknad ees, klassid soojad ja valgustatud, tuletõrje siganalisatsioon olemas. Kuidas teha, et kool tagaks turvalisuse hingeliselt haige või psühhiliselt juhtimatu lapse eest, ei oska vist keegi öelda. Seda ei saagi tagada, sest laste hinge me ju ei näe. Küll võib püüda õpilasi kasvatada üksteisest lugu pidama ja kaaslasi austama. Kas see õnnestub, on küsimus omaette. Kuidas panna last austama oma õpetajaid, kui ta kuuleb päevast päeva raadiost ja televiisorist, et enamik vanematest pedagoogidest on halva ettevalmistusega, ei suuda tänapäeva nõudeid täita ja on üldse ühed endised? Kuidas panna last austama pedagooge, kes on aastaid kestnud haridusreformidest väsinud ja lausa räsitud? Kuidas panna last panna austama pedagooge, kes on reeglina vaesemad kui lapse vanemad ja kelle elukutse on ühiskonnas ebapopulaarne ning alatasustatud?

2. Muidugi võib korduda Soome või USA stsenaarium, et mõnes koolis jälle mõni laps erakordselt vägivaldseks muutub. Ega siis pärast Paalalinna kooli juhtumit midagi muutunud või muudetud pole. Õpilaste arvutites on needsamad julmad arvutimängud, kus tulistamine põhitegevuseks saanud. Internetis on üleval need samad verised leheküljed õpetusega, kuidas inimest kiiremini tappa. Televiisoris jooksevad needsamad võikad filmid, mis täis vägistamist, peksmist, lõhkumist, surmahirmus põgenemist ja julma kättemaksu, mis tähendab kellegi õhku laskmist või lõhki lõikamist. Isegi multifilmides peksavad kangelased üksteist nii nagu jõuavad. Ühiskond on jäänud ju samaks. Kust saaks laps õppida viisakust ja heatahtlikku suhtlemist, kui Eesti valitsuse ministrid üksteist ropult sõimavad ja riigi peaminister soovitab lollidel seemneid süüa? Lapsed on ju meie eeskuju ja kasvatuse peegelpilt.

3. Teatud mõttes küll. Ma ei hakka kirjutama neist poolnäljas ja külmas elavaist, kelle pered alla vaesuspiiri eksisteerivad. Ma julgen öelda, et ka tuhanded keskklassi perekondades elavad lapsed on õnnetud, sest nende vanemail pole laste jaoks aega. Emad-isad on osalised metsikus võidujooksus iseenda ja pere eksisteerimise nimel. Selle nimel, et raha teenida, karjääri teha, naabreist parem olla. Lapsest on tarvis voolida võitja sümbol, kes kapitalistlikus džunglis ellu jääks ja läbi lööks. Inimlikkus ja armastus on peredes sageli unustatud. Me võime kohata lapsi, kes on küll materiaalselt kindlustatud, kuid keda pole kordagi kallistatud. Vägivallani on siit vaid üks samm.   

Materjal ilmus ajalehes Võrumaa Teataja 31.oktoobril 2014

Vaesus kummitab Eestimaad !

Valijad saaksid olukorda muuta, kui õiglase valiku teeks. 

Tallinna Linnavalitsuses poolt korraldatud vaesuse alasel konverentsil selgus ootamatu tõsiasi. Keskmine statistiline palk on küll tublisti kasvanud, kuid vaesus on elanikkonna seas hoopis suurenenud. Eestlane on jäänud veelgi vaesemaks. Põhjendus on lihtne. Palgatõusust hulga kiiremini kasvavad hinnad ja üleüldine elukallidus. 

1. Teatavasti on suhteline vaesus olukord, kus perekonna elamistingimused on alla ühiskonna keskmist elatustaset. Need inimesed ei kannata küll otsese füüsilise puuduse all, kuid tema naabrid ja ümberkaudsed elavad märkimisväärselt jõukamalt. See olukord on moraalselt erakordselt raske taluda, eriti kui peres on väiksed lapsed, kes näiteks märkavad kibedusega, kui hästi teised koolikaaslased riides käivad. See on ka levinud põhjusi, miks pereisa viinapudelilt korgi võtab.

Eesti toidupanga asutaja Piet Boerefijn imestas, kui vaene eesti inimene on. On šokeeriv, et kui riik on nii väike ja abivajajaid on nii palju, et kuuel protsendil inimestel pole raha, et osta igapäevast toitu, ning 150 000 eestlasel on pidevad finantsprobleemid, kui üks eesti ema saab 300 eurot kuus ja teine inimene saab sada korda rohkem, rääkis aasta kodanikuks valitud hollandlane.

Miks Harjumaal elu parem kui Võrumaal või Valgamaal? Muidugi tuleks seda küsida valitsuses olevate poliitikute käes. Meil pole polnud ja paistab, et lähiajal ka ei tule, regionaalpoliitikat. Kuigi minister nagu palgal on. Oma pikaajaliste kogemuste põhjal ütlen otse, et Stenbocki maja peremeestel, eriti Reformierakonnal, pole sooja ega külma, kuidas Lõuna-Eesti inimesed elavad. Küsimusele, et kas pole kole, et see kant töömeestest tühjaks ja välismaale jookseb, vastas mulle üks parempoliitik Toompea koridoris otse: las lähevad, nagunii on nad Keskerakonna valijad!

2. Kagu-Eesti on kahjuks juba traditsiooniliselt mahajääjate hulgas ja see olukord pruugi lähiaastail paraneda. Süüdi on muidugi meie liberaalne riigivõim ja tema majanduspoliitika, mis annab indiviidile küll ülima vabaduse tegutsemiseks, kuid hädas olijaid abistama ei kipu.

Enne kui Eesti ei suuda läbi vabade valimiste, mille tulemusel peaks vahelduma praegune riigivõim märksa inimkesksema valitsusega ja selle läbi muutuma ka üldine kurss tulevikku, pole ka loota mahajäänud piirkondade kosumist. Kõik oleneb Lõuna-Eesti valijaist endast. Siiani on enamik neist valinud paremerakondi ja see enamik ei tohi ka elu üle viriseda. Enne kui eesti inimene ei õpi jälle mõtlema, asjade sisu üle vaagima ja valimistel õigeid valikuid tegema, ei muutu meil kui midagi. Meil on kujunenud omapärane olukord, kus tavainimene valib Reformierakonna kandidaadi Riigikokku, kuid pärast valimisi jookseb minu, kui Keskerakonna saadiku juurde halama, kui raske ikka see elu siin on!

  

President Obama ja luuraja Kohvri tähendus

Ajalehe Võrumaa Teataja küsimused:

1. Kuidas hindate Obama visiiti Eestisse?
2. Kas usute Obama tõotust, et vajadusel tullakse Eestile appi nüüd ja kohe? Mil moel see abi saabub?
3. Mida tähendab Eesti jaoks kaitsepolitseiniku vahistamine Luhamaa piiripunkti lähedal?

1. Sellele visiidile on ülivõrretes kõrge hinnangu andnud juba  Eesti poliitikud ja ajakirjanikud. Väikeriikide puhul alati nii, et kui maailma mõne superriigi juht neid külastab, aga seda juhtub harva, tehakse visiidist meeletu meediasündmus. Nii juhtus ka ka seekord. Ise arvan ma, et Tallinna külastamine enne NATO suurkohtumist, oli ennekõike tarvilik Obamale endale. Tema valitsemine on olnud suhteliselt ilmetu, eriti välispoliitika osas. Alates Liibüast ja Iraagist ning lõpetades Egiptuse ja Afganistaniga on teda tabanud üks ebaõnn teise järel. Süürias kaotas ta Venemaa välispoliitikale, kui oli sunnitud järele andma keemilise relva hävitamise programmile, mille venelased välja pakkusid. Pärast seda kaotust pöördusid pilgud Ukraina poole, kuid seal kohtati taas Putini ägedat vastupanu. Nii on Obamat saatnud mitmed välispoliitilised kaotused, mille eest on juba soovitatud temalt isegi Nobeli rahupreemia tagasi küsida. Obama ajal on rahu maailmas unustatud. Nii panustab ta nüüd energiliselt NATO poliitikale Euroopas ja Balti maades. Tallinna sõit aitas tal oma mainet parandada. Meie jaoks oli visiit aga väga vajalik ja kasulik. Nii, et tänagem Obamat ja ärevat rahvusvahelist olukorda. Eks Eesti ole ikka oma saatust saanud kujundada siis, kui suurriikides käib sõda.

2. Isiklikult ma ei usu, et Baltikumi pärast maailmasõda alustataks. Suurriikidele on praegu Aasia ja Aafrika tähtsamad kui Euroopa. Kuigi Ukraina pole  NATO riik, kuid selgelt praegu USA huvisfääris asub, pole ameeriklased talle sõjalist abi pakkunud. Ehkki Kiiev korduvalt palunud on.

3. Mida vahejuhtum Luhamaa piiripunkti lähedal tähendab, näitab tulevik. Selge on see, et ilma kahepoolselt kokku lepitud ja maha märgistatud riigipiirita on üsna keerukas eksisteerida. Eks Võrumaa rahvas tea isegi ja nüüd kinnitasid ka telemeeste reportaažid Meremäe vallast, et piir on üsna vaba ja seda metsavahel ületada pole teab, mis kunst. Kas ka tankidele?

Vastused ilmusid 11. septembri Võrumaa Teatajas

Mida ütleb president?

Kui eile (10.08) poleks ilmunud Toomas-Hendrik Ilvese usutlust ajalehele „Sonntags Zeitung“, milles ta heidab Šveitsile ette loobumist Vene vastastest sanktsioonidest, oleks ma juba arvanud, et meie riigipea on puhkusele läinud. Pärast juuli alguses laulupeol peetud kõne ja riigipea mobiiliga selfimist, pole Kadriorust suuremaid elumärke tulnud. Ka Twitteri säutsudest pole midagi olulist kuulda olnud. Küll on aga viimastel päevadel maailm ja Eesti oluliselt muutunud.

Ida-Ukraina relvakonflikt separatistide ja Kiievi armee vahel võib iga hetk lahvatada suureks Euroopa sõjaks. Piima- ja lihasõda on Euroopas juba puhkenud. Ka Eesti loomakasvatajad on jõudnud esimesed rasked sõnad lendu lasta ja loodavad kõrgemate riigimeeste seisukohti kuulda. Põllumajandusminister Ivari Padar lubas ümarlaua teisipäevaks kokku kutsuda. Läti peaminister Laimdota Straujuma katkestas puhkuse ja pidas kiirkoosoleku põllumeestega juba nädalavahetusel.

Eesti valitsuse juht Taavi Rõivas ja riigipea Toomas-Hendrik Ilves aga vaikivad. Miks nii? Maarahvas lausa januneb kõrgemate meeste ütlemisi kuulda. On ju selge, et nii mõnegi talu või tööstuse tulevik on löögi alla sattunud. Leedus toodetud piimast läks umbes kolmveerand Venemaale ja nüüd  on leedulastest piimatöösturid juba ka esimestele Eesti piimatootjaile teatanud, et ärgu homme piimaautot oodaku. Maal on kujunemas erakordselt tõsine olukord. Protsent üldise ekspordi langust tähendab miljoneid eurosid riigile, kuid ühe ettevõtte võib ta ka hävitada.

Seni on lisaks põlluministrile aumehelikult käitunud riigikogu maaelu komisjoni esimees  Kalvi Kõva. Venemaa vastusanktsioonide kohta ütles ta rahvusringhäälingule antud intervjuus otse ja häbenemata, et nende mõju saab olema väga suur. „Otsus mõjutab kogu maailma, sest algab turgude ümberjagamine,“ märkis ta ja lisas, et seda kõike, mis juhtuma hakkab, on võimatu prognoosida, sest ümber orienteerumine uutele turgudele on väga raske.

„Iga nädala ja kuuga läheb elu keerulisemaks,“ kirjutas oma blogis peaministri majandusnõunik Maris Lauri. Eesti ettevõtjaile ei olnud ka tema muud öelda, soovitada uusi turgusid otsida. „Tuleb otsida teisi võimalusi: uued tooted, uued turud. Samuti tuleb päris paljudel õppida oma kaupu ja teenuseid müüma, parandada ettevõtte juhtimist ja tegevuste planeerimist,“ ütles ta. Pisut lohutavad sõnad, kuid neid oleks soovinud kuulda peaministri enda suust, mitte nõuniku ajaveebist lugeda.

Ühe suurema piimatootja, OÜ „Estonia“ juhatuse esimees Jaanus Marrandi hüüdis alles eelmisel nädalal Ärilehes, et tema küll Oliver Kruudale, kes Venemaale kohandatud sanktsioonid hukka mõistis,  piima müüma ei hakka, nüüd aga soovib piimameestele riigipoolset toetust saada. Ajalugu on täis irooniat ja täna oleks vist kõik meie piimatootjad valmis Kruudale kogu oma piima kohale tooma ja ära andma.

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina soovitab toidukaupade tootjail valmis olla hullemaks. "Tõenäoliselt Venemaa nende sanktsioonidega ei piirdu. Sellega tuleks ettevõtjatel kindlasti arvestada," märkis ta. Nagu teame soomlaste „Valio“ kontsern juba sulges oma tehase Helsingi lähedal ja saatis palgata puhkusele 800 töölist. Õnneks päästis firma, mille toodangust 80% Venemaale läks, tema kaks suurt tehast just sellel samal Venemaal. Seal paikneva tööstuse kohta embargo ei kehti ja „Valio“ on ennast juba ümber häälestamas kohalikule vene toorpiimale.

Eesti majandus saab paratamatult tekkinud olukorrast tagasilöögi. Sellega on nõustunud kõik seni oma arvamust avaldanud eksperdid. „Loomulikult on igati üllas üleskutse, et eestlased tarbiksid rohkem Eesti toodangut, kuid see ei lahenda tekkinud olukorda, sest eelkõige vajame uusi eksporditurgusid,“ rõhutas riigikogu väliskomisjoni aseesimees Enn Eesmaa Delfile antud intervjuus.

Mitmed ajakirjanikud ja majandusspetsialistid on juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas Eesti valitsus pole piisava tõsidusega sanktsioonidele reageerinud ning teada andnud, kuidas kavatsetakse Eesti ettevõtjaid võimalike raskuste korral toetada. Seepärast peaks nii riigipea Toomas-Hendrik Ilves, kui peaminister Taavi Rõivas ning värske väliskaubanduse minister Anne Sulling oma ametkondade jõud ühendama ja kiiresti asuma meetmete kallale, millega kohalikku toidutootmist aidata.

Mõne teadjamehe arvamus, et venelased tulistasid sanktsioonidaga endale jalga, ei pea paika. Viimast uudiste kohaselt on Argentiina, Brasiilia ning rida Aasia riike oma majandust kiires korras ümber korraldamas, et Vene turult raha lõigata. Brasiilias arvatakse isegi, et tänu venelaste hiiglaslikele lihatellimustele, mis toovad kaasa  töökohtade arvu kiire kasvu, suudab  president Dilma Rousseff peatsetel valimistel juba esimeses voorus oma riigipea koha kindlat säilitada. „Rahvas, kes saab tööd ja palka, toetab ka oma juhte,“ ütles ta.

Venemaal aga tõusid toidutööstuse ettevõtete aktsiad kohe esimesel päeval kuni 40%. Euronewsi ekraanilt aga vaatavad vastu Vene talumeeste juubeldavad näod. Suured kaubandusketid, mis alles nädala eest kohaliku kauba ülbelt tagasi lükkasid, on nüüd sunnitud ka Tambovi kartuli ja Saraatovi kaalika tänutundega vastu võtma ja letti panema.

Mida ütleb president?

Kui eile (10.08) poleks ilmunud Toomas-Hendrik Ilvese usutlust ajalehele „Sonntags Zeitung“, milles ta heidab Šveitsile ette loobumist Vene vastastest sanktsioonidest, oleks ma juba arvanud, et meie riigipea on puhkusele läinud. Pärast juuli alguses laulupeol peetud kõne ja riigipea mobiiliga selfimist, pole Kadriorust suuremaid elumärke tulnud. Ka Twitteri säutsudest pole midagi olulist kuulda olnud. Küll on aga viimastel päevadel maailm ja Eesti oluliselt muutunud.

Ida-Ukraina relvakonflikt separatistide ja Kiievi armee vahel võib iga hetk lahvatada suureks Euroopa sõjaks. Piima- ja lihasõda on Euroopas juba puhkenud. Ka Eesti loomakasvatajad on jõudnud esimesed rasked sõnad lendu lasta ja loodavad kõrgemate riigimeeste seisukohti kuulda. Põllumajandusminister Ivari Padar lubas ümarlaua teisipäevaks kokku kutsuda. Läti peaminister Laimdota Straujuma katkestas puhkuse ja pidas kiirkoosoleku põllumeestega juba nädalavahetusel.

Eesti valitsuse juht Taavi Rõivas ja riigipea Toomas-Hendrik Ilves aga vaikivad. Miks nii? Maarahvas lausa januneb kõrgemate meeste ütlemisi kuulda. On ju selge, et nii mõnegi talu või tööstuse tulevik on löögi alla sattunud. Leedus toodetud piimast läks umbes kolmveerand Venemaale ja nüüd  on leedulastest piimatöösturid juba ka esimestele Eesti piimatootjaile teatanud, et ärgu homme piimaautot oodaku. Maal on kujunemas erakordselt tõsine olukord. Protsent üldise ekspordi langust tähendab miljoneid eurosid riigile, kuid ühe ettevõtte võib ta ka hävitada.

Seni on lisaks põlluministrile aumehelikult käitunud riigikogu maaelu komisjoni esimees  Kalvi Kõva. Venemaa vastusanktsioonide kohta ütles ta rahvusringhäälingule antud intervjuus otse ja häbenemata, et nende mõju saab olema väga suur. „Otsus mõjutab kogu maailma, sest algab turgude ümberjagamine,“ märkis ta ja lisas, et seda kõike, mis juhtuma hakkab, on võimatu prognoosida, sest ümber orienteerumine uutele turgudele on väga raske.

„Iga nädala ja kuuga läheb elu keerulisemaks,“ kirjutas oma blogis peaministri majandusnõunik Maris Lauri. Eesti ettevõtjaile ei olnud ka tema muud öelda, soovitada uusi turgusid otsida. „Tuleb otsida teisi võimalusi: uued tooted, uued turud. Samuti tuleb päris paljudel õppida oma kaupu ja teenuseid müüma, parandada ettevõtte juhtimist ja tegevuste planeerimist,“ ütles ta. Pisut lohutavad sõnad, kuid neid oleks soovinud kuulda peaministri enda suust, mitte nõuniku ajaveebist lugeda.

Ühe suurema piimatootja, OÜ „Estonia“ juhatuse esimees Jaanus Marrandi hüüdis alles eelmisel nädalal Ärilehes, et tema küll Oliver Kruudale, kes Venemaale kohandatud sanktsioonid hukka mõistis,  piima müüma ei hakka, nüüd aga soovib piimameestele riigipoolset toetust saada. Ajalugu on täis irooniat ja täna oleks vist kõik meie piimatootjad valmis Kruudale kogu oma piima kohale tooma ja ära andma.

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina soovitab toidukaupade tootjail valmis olla hullemaks. "Tõenäoliselt Venemaa nende sanktsioonidega ei piirdu. Sellega tuleks ettevõtjatel kindlasti arvestada," märkis ta. Nagu teame soomlaste „Valio“ kontsern juba sulges oma tehase Helsingi lähedal ja saatis palgata puhkusele 800 töölist. Õnneks päästis firma, mille toodangust 80% Venemaale läks, tema kaks suurt tehast just sellel samal Venemaal. Seal paikneva tööstuse kohta embargo ei kehti ja „Valio“ on ennast juba ümber häälestamas kohalikule vene toorpiimale.

Eesti majandus saab paratamatult tekkinud olukorrast tagasilöögi. Sellega on nõustunud kõik seni oma arvamust avaldanud eksperdid. „Loomulikult on igati üllas üleskutse, et eestlased tarbiksid rohkem Eesti toodangut, kuid see ei lahenda tekkinud olukorda, sest eelkõige vajame uusi eksporditurgusid,“ rõhutas riigikogu väliskomisjoni aseesimees Enn Eesmaa Delfile antud intervjuus.

Mitmed ajakirjanikud ja majandusspetsialistid on juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas Eesti valitsus pole piisava tõsidusega sanktsioonidele reageerinud ning teada andnud, kuidas kavatsetakse Eesti ettevõtjaid võimalike raskuste korral toetada. Seepärast peaks nii riigipea Toomas-Hendrik Ilves, kui peaminister Taavi Rõivas ning värske väliskaubanduse minister Anne Sulling oma ametkondade jõud ühendama ja kiiresti asuma meetmete kallale, millega kohalikku toidutootmist aidata.

Mõne teadjamehe arvamus, et venelased tulistasid sanktsioonidaga endale jalga, ei pea paika. Viimast uudiste kohaselt on Argentiina, Brasiilia ning rida Aasia riike oma majandust kiires korras ümber korraldamas, et Vene turult raha lõigata. Brasiilias arvatakse isegi, et tänu venelaste hiiglaslikele lihatellimustele, mis toovad kaasa  töökohtade arvu kiire kasvu, suudab  president Dilma Rousseff peatsetel valimistel juba esimeses voorus oma riigipea koha kindlat säilitada. „Rahvas, kes saab tööd ja palka, toetab ka oma juhte,“ ütles ta.

Venemaal aga tõusid toidutööstuse ettevõtete aktsiad kohe esimesel päeval kuni 40%. Euronewsi ekraanilt aga vaatavad vastu Vene talumeeste juubeldavad näod. Suured kaubandusketid, mis alles nädala eest kohaliku kauba ülbelt tagasi lükkasid, on nüüd sunnitud ka Tambovi kartuli ja Saraatovi kaalika tänutundega vastu võtma ja letti panema.

Kes vastutab Malaisia lennuki Boeing 777 eest?

Küsimused ajalehelt Võrumaa Teataja:

1. Mida arvate, kas Venemaa peaks võtma vastutuse Malaisia lennuki allatulistamise eest Ukraina separatistide territooriumi kohal? Miks, miks mitte? Kui leiate, et Venemaa ei ole süüdi, siis palun kirjutage, kes peaks teie arvates lennuki allatulistamise eest vastutama.

 2. Mida arvate Vene propagandast - et lennukis polnudki elus inimesed, vaid hoopis surnud jne. Kas usute lennuki allatulistamise osas pigem vene või lääne telekanalite juttu?

 3. Kas Malaisia lennuki allatulistamine Ukraina kohal mõjutab ka teie lennuplaane? Kuidas?

Vastused:

1. Venemaa saab võtta vastustusele siis, kui tema süü on tõestatud või Venemaa kõrgemad sõjaväelased ise tunnistavad lennuki tulistamist. Seni pole Venemaa oma süüd tunnistanud ja pole ka Venemaa roll selles katastroofis rahvusvahelis komisjoni poolt tõestatud. Käimas on vaid kõrgema taseme propagandasõda ajakirjanduses, suurtes telekanalites ja Internetis. Ukraina ning USA võimud süüdistavad Malaisia lennuki alla tulistamises Venemaad ja Donetski separatiste.

Kreml omalt poolt süüdistab Kiievit, et tema sõjavägi on lennuki raketiseadeldise BUK-1  ja Ukraina hävituslennuki SU-25 abil alla toonud. Kui USA poolt on seni esinetud vaid üldiste süüdistustega separatistide ja Vladimir Putini aadressil ning konkreetseid videovõtteid  või kosmosepilte pole avaldatud, siis Moskva poolt on tulnud põhjalik süüdistusmaterjal, kus püütakse tõestada Ukraina armee rolli selles katastroofis.

Eesti telekanalid pole Vene Kaitseministeeriumi maailmas suurt kõmu tekitanud pressikonverentsi näidanud, küll andis sündmusest hea ülevaate 23. juuli Eesti Päevaleht. Ukraina pole oma tõestusmaterjali esitanud, ega avalikustanud ka helisalvestisi Dnepropetrovski lennujuhtimise dispetšerite kõnelustest lennuki meeskonnaga. See oleks konkreetne materjal, mis tooks asjasse palju selgust.

Kiiev polnud selle nädala alguseks, mil ma vastust kirjutan, ehk 12 päeva jooksul, koha peale saatnud katastroofi uurimiseks oma ametlikku komisjoni. On käinud vaid OSCE vaatlejad, kes pole eksperdid. Ka hollandi uurijad polnud nädala alguseks veel Boeing 777 avarii paigale jõudnud. Reisi MH 17 traagilise lõpu uurimise alustamine on äraütlemata kaua veninud. Tavaliselt luuakse uurimise komisjon samal päeval, kui lennukatastroof toimub ja selle kutsub kokku riik, kelle territooriumi kohal õnnetus juhtus ja kelle dispetšerid lennukit õnnetuse ajal õhus suunasid ning temaga sidet pidasid.

2. Pole neid jutte juhtunud kuulma.

Tähelepanelikult jälgin järgmisi uudiste kanaleid: Vabaduse Raadio venekeelsed saated, raadiojaam „Eho Moskvõ“ Internetis, TV kanalid Bloomberg, CNN, Euronews, PBK, Doždj, RTR ning BBC uudiseid.

Nüüd on lisandunud Ukraina TV kanalid. Õhtuks on mul pilt maailmast olemas. Kohalikest TV uudistest saan uut infot juurde Tallinna TV kanalilt. Kindlasti kuuluvad allikate hulka arvukad sotsiaalmeedia portaalid.

3. Juhtum minu lennuplaane ei muuda. Kuid lennuki katasroofi üskikasju tahaks teada küll. Aga juba on ka Eesti meedias ilmunud artikleid, et seda tõde ei saa me teada kunagi. Nii nagu parvlaeva „Estonia“ huku tõeliste põhjuste kohta või 11. septembri kaksiktornide kohta maailma kaubanduskeskuses. Väga suurt tõde ei tohi avaldada, väga suurt valeinfot aga küll!  

Ilmus ajalehes Võrumaa Teataja 31. juulil