Heimar Lenk: Verinoored siresäärsed eurohiired versus pensionärid

(42)

29. aprill 2012 17:25

Heimar Lenk

www.DELFI.ee

Foto: Ilmar Saabas

Majanduse kosudes tuleb pensioniealised tööle tagasi kutsuda. Nad ei pea töötama täiskohaga, kuid nende kogemused ja oskused muutuvad õige pea väga vajalikuks.
Unistus üksmeelsest ühiskonnast on inimkonda võlunud juba ammu, kuid üllas eesmärk tundub täna sama kaugel olevat, kui tuhat aastat tagasi. Miks käivad asjad ikka nii, et vanade meelest on noorus hukka läinud ja noored hakkavad vanu alles siis mõistma, kui ise vanaks saanud?
Euroopa Liit püüab olukorda parandada ja kuulutas 29. aprilli põlvkondade vahelise solidaarsuse päevaks. Et vähemalt sel päeval pidada noorte ja vanade ühiseid üritusi, et erinevaid põlvkondi üksteisele lähendada. Isegi üks riigikogu istung on teemale pühendatud.

Küsimus ise on aga tõsisemast tõsisem. Hetkel elab maailmas 710 miljonit üle 60 aastast inimest. Aastaks 2050 ennustatakse vanema põlvkonna suuruseks 2 miljardit. Maakera üldine elanikkond kasvab selleks ajaks umbes 8 miljardini. Seega tervelt neljandiku moodustaksid siis pensioniealised prouad ja härrad.
Ka meil ületas pensionäride arv hiljuti 400 000 piiri. Isegi arenenud suurriigid pole selliseks eluea kiireks kasvuks valmis. Eestist rääkimata, kus praegu makstakse üht madalamat pensionit ja üle 65 aastaste riigiametnike töölkäimise võimalus seadustati alles hiljuti. Kui seniseid arenguid jälgida, tundub, et inimväärse vananemise poliitikani, mis Euroopa Liidu riikides juhtiva ideoloogia rolli täidab, on meil veel õige pikk tee käia.
Pinev olukord tööjõuturul
Tänavune aasta on eriline, sest just alates 2012. aastast hakkabki tööealise elanikkonna arvukus kiiresti vähenema ja 60-aastaste ning vanemate arv kasvama. Kõige kiirem vanemaealiste arvu kasv toimub aastatel 2015-2035, kui sõjajärgse beebibuumi põlvkond jõuab pensioniikka.
Eelseisev pinev olukord tööjõuturul võib põlvkondade vahelist solidaarsust ehk siis ühiskonna ühtekuuluvuse tunnet kõvasti vähendada. Eelkõige muutub olukord teravaks pensioni- ja tervishoiusüsteemi rahastamisel. Selge, et raha ei pruugi kõigile jätkuda. Kuuleme ja loeme ajakirjandusest juba täna, kuidas eakatele heidetakse ette, justkui sööks nad ära praeguste noorte loodud väärtusi ja tarbiks üleliia palju rahvuslikust rikkusest.
Kahjuks unustatakse ära, et kuigi pensioni makstakse töölkäijate maksudest, olid tänased pensionärid ise aastakümneid maksumaksjad ja nende maksude eest kasvatati ning koolitati tänast töölkäijate põlvkonda. Sellist solidaarsusele lähenemist kaasaja Eestis väga ei väärtustata. Ometi on see ainuõige kriteerium erinevate põlvkondade ühtekuuluvuse ja elu mõtte hindamisel.
Põlvkondade vaheline solidaarsuse päev moodustab ühe osa tänavuse „Aktiivsena vananemise aasta“ tegemistest. Nad on teineteisega tihedalt seotud, sest juba lähemas tulevikus on kavas vanem põlvkond taas tööturule kaasata ja aktiivseid inimesi vajatakse rohkem kui täna.
„Verinoored siresäärsed eurohiired“
Hetkel on tööpuudus Euroopas ja Eestis veel suur, kuid ilma pensioniealiste tööle tagasi kutsumata varsti, kui majandus veidigi kosub, enam hakkama ei saa. Kindlasti ei pea vanemad inimesed täiskohaga töötama, kuid nende tööoskus, kogemus, korraarmastus ja elutarkus muutuvad õige pea ühiskonnale väga vajalikuks.
On ju ka Eestis see ülemineku aastate noortebuum, kui sekretärideks võeti vaid „verinoori siresäärseid eurohiiri“ (minu sõnastus), mööda saamas. Keskastme juhtidena eelistatakse juba ammu suure töökogemusega ning elu näinud asjatundjaid.
Eelpool toodust lähtudes tähendabki aktiivsena vananemine head tervist vanemas eas ning täisväärtusliku liikmena ühiskonnas osalemist, tundes enam rahuldust oma tööst, olles sõltumatum igapäevaelus ning aktiivsem kodanikuna. Oleks tarvis, et vanemad naised ja mehed saaksid täita oma osa tööturul, võidelda sellega ise vaesuse, eelkõige naiste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu. See tähendab ka vanemale põlvkonnale töötingimuste loomist, parema töötervishoiu, sotsiaalkindlustuse ning elukestva õppe võimaldamist.
Üha rohkem viljeletakse Euroopas eakate kohta käibivate negatiivsete stereotüüpide ja vanusega seotud diskrimineerimise vastu tegutsemist. Pole me ka Eestis neist vanainimesi halvustavatest märkustest, mis aegajalt kõrva riivavad, veel lahti saanud. Igal juhul on nüüd Euroopas saabunud see aeg, mil suhtumist vananemisse tuleb sallivamaks muuta. Seda enam, et vanaduse eest ei pääse meist keegi.