Valgas tulid võimule endised !

1Kuna jagasin valimiskampaania käigus laiali suure hulga nimekaarte, ei jõua nüüd enam telefonis kõnedele vastata. Küsimus ikka seesama: andsime hääled Keskerakonnale, aga linna juhivad hoopis teised. Miks? Vastaksin lehe kaudu korraga kõigile. Mis siis ikka Valgas juhtus?

Tuletan meelde, et valdav enamik Valga valijaid eelistas Keskerakonda ja nende häälte tulemusel sai linnavolikokku üheksa selle erakonna nimekirjas kandideerinut. Reformierakond sai kuus ja sotsiaaldemokraadid viis kohta. Ühe koha sai veel IRL, valimisliit Meie Valga mitte ühtegi.

Muidugi lootis valija, et keskmehed teevad linnas ka valitsuse, kutsudes koalitsiooni kas siis Reformierakonna või sotsiaaldemokraatide esinduse. Tegelikkuses juhtus aga see, mida poliittehnoloogia õpikutes nimetatakse poliitiliseks kambakaks. Keskerakonna seljataga sõlmisid liidu hoopis valimistel teisele ning komandale kohale jäänud Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Need, kellele valija vähem hääli andis ja keda ta linna valitsemisel näha ei tahaks.

Ajaloo ja täpsuse huvides ütlen, et keskmehed käitusid džentelmenidena ja tegid kohe valimisööl Reformierakonnale ettepaneku asuda liidu tegemiseks läbirääkimistesse. Ei öösel ega ka järgmistel päevadel Reformierakonna esindajatelt tagasisidet ei tulnud. Küll kutsus sotside juht Kalev Härk keskmehed järgmisel varahommikul raekotta ja tegi silmatorkavalt üleolevas toonis ettepaneku «koostööks», mida aga Keskerakonna delegatsioon kuidagi vastu võtta ei saanud.

Kuigi saanud valimistel kolmest erakonnast viletsaima tulemuse, nõudis Härk endale linnapea kohta, unustades Keskerakonnale linna täitevvõimu juures üleüldse midagi arvestatavat pakkuda. Keskerakond tuletas Härgile meelde, et kord ta juba sai Keskerakonna naiste armust linna juhiks, kuid seda viga enam ei korrata.

Edasine on lugejaile üldjoontes juba teada. Valimistel ülekaalukalt teisi võitnud Keskerakond mängiti opsitsiooni ja võimule tuli valgalastele hästi tuttav vana sõpruskond. Maakonda ja linna juhivad Margus Lepik, Enno Kase, Kalev Härk, Ivar Unt ja teised, kes aastaid omavahel juhtivaid ametikohti jaganud ning vahetanud.

Just selle seltskonna juhtimisel on Valga linn ja maakond mängitud Eesti edukuse edetabelites häbiväärseile viimastele kohtadele. Just tänu selle vennaskonna vastu võetud otsustele on Valga linna maine langenud erakordselt madalale tasemele ja vabariiklikus ajakirjanduses ilmuvad hirmuäratavad artiklid piirilinna tühjadest tondilossidest või pealkirjaga «Mida teha Valgaga?».

Kuulsin, et teleekraanil olevat Ivar Unt seletanud, et Reformierakond ei saanud Keskerakonnaga koalitsiooni teha, kuna Heimar Lenk ei hakanud linnapeaks. See on puhas vale, sest ühtegi ametlikku kohtumist või läbirääkimist, kus minu kandidatuur võinuks üles tõusta, pole keskmeestel Valga reformikatega olnud. Valimisöine põgus tervitamine ühes kohvikus ei saa arvesse tulla.

Teisest vassimisest lugesin Valgamaalasest, kus «peibutuspart» Margus Lepik põhjendab oma loobumist linnapea kohast: «Arvestades valimistulemusi ja läbirääkimiste käiku, sai mulle selgeks, et linnapea ametisse pürgides minu soovidele vastava linnavalitsuse moodustamine seekord ei õnnestu.» Loe, kuidas tahad, aga selgust ei saa.

Kui Reformierakonnal on kuus ja sotsidel viis kohta, on ju klaar, et enim hääli kogunu otsustab. Pealegi linnavalitsuse moodustamine ju õnnestus hiilgavalt. Ju siis Lepik lihtsalt ei tahtnud kunagisele toolile tagasi istuda. Toompeal omavahel rääkides nimetavad poliitikud maavanemat kohaliku valimisstaabi ülemaks, kelle abil mõnus nii linnavolikogude kui ka Riigikogu valimiskampaaniaid korraldada. Kes siis seda magusat kohta käest annaks.

Kui jälgida võimu moodustamist meist rohkem arenenud riikides, siis ööpimeduses valimiste võitjale noa selga löömist kohtame vähem. Näiteks praegune Saksamaa, kus Angela Merkel küll võitis, kuid mitte nii võimsalt kui Edgar Savisaar.

Nüüd peab sakslaste raudne leedi pikki ja väsitavaid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kuid me pole veel kuulnud tema kõrvale tõrjumise katseist. Valimiste võitjale püütakse jätta vabadus viimast kui võimalust proovida ja alles siis, kui tõepoolest valitsusliitu moodustada ei suudeta, algavad uued mängud valimised kaotanute vahel.

Valgas aga juhtus see, mida üks valija mulle saadetud elektronkirjas rahvast üle karjumiseks nimetas: «Eestis ei olene valimistulemus sageli enam valijast, vaid neist, kes valimisi oma suva järgi tõlgendavad. Valga valimiste tulemus kinnitab seda, et mitte «rahva hääl» ei võitnud, vaid võidu sai nende hääl, kes alati on püüdnud rahvast üle karjuda!» Teiste sõnadega sülitasid Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond Valga valijale lihtsalt näkku.

Lugu ilmus  14. novembri ajalehes Valgamaalane

 

Valimiste võitjast võib saada kaotaja!

See, mis juhtus kohalike valimiste tulemusena Valgas, pole Eesti poliitikultuuris mitte hälve vaid pigem laialt levinud erand, mis kinnitab kehtivaid reegleid.

Valgas andis valija selge eelistuse Keskerakonna poliitikale ja minule isiklikult 508 häält, mis tähendas kohalikku tipptulemust. Keskpartei sai volikokku üheksa kohta. Teise tulemusena sai Reformierakond kuus, sotsiaaldemokraadid viis ja IRL ühe koha.

Viisaka partnerina pöördus Keskerakonna esindus kohe teisele kohale jäänud Reformierakonna poole ettepanekuga moodustada linnas kahe erakonna võimuliit. Keskerakond oleks saanud linnapea ja Reformierakond volikogu esimehe koha. Kuid ärimeeste partei jäi ettepaneku suhtes kõhklevale seisukohale. Tuli välja, et enne meie öist kohtumist olid käed löödud juba sotsialdemokraatidega. Moe pärast kutsusid sotsid keskmehed järgmisel hommikul linna raekotta kohtumisele. Ülbusest lõhki mineval kombel tehti ettepanek võimuliiduks äärmiselt alandavatel tingimustel: valimiste võitja erakond taheti jätta ilma nii linnapea, kui kahe aselinnapea kohast, ehk siis kohalikust täitevvõimust üldse. Edaspidine areng sujus juba omasoodu keskmeeste selja taga ja päädis kolme kõige vähem hääli saanud partei liidu sõlmismisega.

Midagi uut ju selles loos pole. President Lennart Meri aegadest peale mäletame, kuidas suruti tagasi esimestel presidendi valimistel rahvalt suure toetuse saanud Arnold Rüütel ja hiljem korduvalt riigikogu valimistel rekordhääli saanud Keskerakond. Ikka ühe valemi järgi, et võimule ei too mitte valimisvõit, vaid hoopis hilisem omavaheline kokkumäng kaotajate vahel. „Tähtis pole mitte saadud häälte hulk vaid sõpruskonna otsus,“ kiitis mulle üks poliitik ühes teises linnas, kui võitjaid järjekordselt ignoreeriti.“ Me oleme Eestis poliitilise kambaka tegemisega nii ära harjunud, et ühiskond peab seda asjade normaalseks käiguks.

Vist küll ainult Edgar Savisaare vastu see libademokraatia ei toimi, sest tema on Tallinnas 40 000 häälega nii võimas ja rahva poolt sedavõrd hinnatud linnapea, et Keskerakond pealinna võimu jaoks koalitsiooni kaaslasi ei vajagi. Ülejäänud kohtades erakondade ainuvõimu nii naljalt saavutada ei suudeta ja seal otsustavad kohaliku võimu tulemuse kavalad läbirääkimised, mis reeglina algavad valimiste ööl kusagil salatikausi ja õllekannu taga. Nii jooksevad osapooled ööhämaruses ühelt valimispeolt teisele, kaasas üha paremad pakkumised järgmistele. Kandideerinud meeste ja naiste ilmavaade ununeb lähimate tundide jooksul pärast valimistulemuste välja kuulutamist ning hommikupäikest võetakse vastu poliitikaülestena, kellele tähtis vaid ametikoht ja palga suurus uues vallavalitsuses.

Kui jälgida võimu moodustamist meist rohkem arenenud riikides, siis ööpimeduses valimiste võitjale noa selga löömist kohtame vähem. Näiteks praegune Saksamaa, kus Angela Merkel küll võitis, kuid mitte nii võimsalt kui  Edgar Savisaar. Nüüd peab sakslaste raudne leedi pikki ja väsitavaid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kuid me pole veel kuulnud tema kõrvale tõrjumise katseist. Saksa poliitkultuuri jaoks pole see võimule tulemise viis, mis Eesti poliitikute tavakäitumiseks loetakse, lihtsalt vastuvõetav. Valimiste võitjale püütakse jätta vabadus viimast kui võimalust proovida ja alles siis kui tõepoolest valitsusliitu moodustada ei suudeta, algavad uued mängud valimised kaotanute vahel.

Tulles tagasi Valga juurde, näeme et rahva tahe linnavõimu kujundamisel suurt arvesse ei tulnud. Sotsiaaldemokraate eelistatas valija alles kolmanda valikuna, kuid jõumeetodil pandi just see erakond läbi linnapea ametikoha piirilinna tähtsamaid küsimusi otsustama. Rahvas  tahtis linna juhtima Keskerakonda, kellele andis võimsa valimiseelistuse, kuid sai hoopis  vastupidise maailmavaatega Reformierakonna, kes näiteks tasuta transporti saatanaks peab. IRL sai minimaalse tulemuse, ehk jäi valgalaste toetusest peaaegu ilma, kuid ka tema juhib nüüd linna ja surub valijale oma tahet peale. Juhtus see, mida üks nördinud valgalane mulle saadetud elektronkirjas  rahvast üle karjumiseks nimetas: "Eestis ei olene valimistulemus sageli enam valijast, vaid neist, kes valimisi oma suva järgi tõlgendavad. Valga valimuste tulemus kinnitab seda, et mitte "rahva hääl" ei võitnud, vaid võidu sai nende hääl, kes alati on püüdnud rahvast üle karjuda!" 

Lugu ilmus 4. novembri Õhtulehes

 

Kas ma olen uhke Eesti üle ?

Nii küsis ajaleht Võrumaa Teataja.

1. Kas olete uhke Eesti üle ja miks?
2. Mida arvate vanarahva tarkusest, et uhkus ajab upakile. Kas see maksab ka tänapäeval?

Vastasin  toimetusele.
1. Muidugi olen ma uhke Eesti üle, nii nagu iga inimene püüab uhkust tunda oma kodu, oma kodumaa ja oma riigi üle. Kuid ma ei saa mitte kuidagi olla uhke selle riigi valitsuse üle ja selle üle, milliseks on Andrus Ansipi seltskond meie Eesti teinud.

Oleme ühest kõige rikkamast NLiidu liiduvabariigist jõudnud ühe kõige vaesema Euroopa Liidu riigini. Meil on madalamad palgad ja viletsamad pensionid kogu Euroopas.

Meie sotsiaalpoliitika ei suuda kutsehaigetele ega puudega inimestele elamisväärset hoolitsust pakkuda. Meie lastetoetused on naeruväärselt madalad. Meil on kuuskümmend tuhat absoluutses vaesuses elavat last. Meie toimetuleku toetusega ei elaks ükski inimene ära, kui keegi teine teda ei aitaks või toetaks. Meil ei jätku raha haridusele, medistsiinile, hooldekodudele. Ainus, kus raha kokku ei hoita on kaitsekulud. 2 % läheb Euroopa ühe vaesema riigi rahvuslikust rikkusest relvade peale!

Kas me peame selle üle uhked olema? Arvan, et mitte. Küll võime olle uhked Eesti kauni looduse ja tema inimeste üle. Kuid Reformierakond on sellest Eestist teinud endale valimisratsu, et näete kui puhtad metsad meil on, kui palju rohelust ümberringi, kui palju kauneid liivaluiteid alles, mida Euroopas pole. Tuletaks oravatele meelde, et selle puhta looduse saime eelmise riigikorra käest. Õnneks oli meil pool sajandit hingetõmbe aega, millal röövellik turumajandus ei pääsenud Eesti kauni looduse kallale. Kui oravad veel kauaks Toompeale jäävad on varsti kogu Eesti koledaid klaasmaju täis ehitud.

2. Muidugi ajab uhkus upakile! Ega eesti vanasõnad ju valeta. Uhkus tuleb ikka enne lõplikku langemist ja hävingut. Proua Ojuland juba seda tõestas: Uhkus ees, nuhtlus järel! Eks 20. oktoobril, kohalike valimiste hilisõhtuks ole selge, kuidas rahvas uhkeid oravapoisse nuhtleb. Minu meelest käib Reformierakonna kohta hästi vanasõna, et: Uhkus ja rumalus on vennad! Oravate viimaste aastate afäärid ja sissekukkumised on seda meile kinnitanud.

 

PS! Nüüd valimiste eel, paneb Reformierakonna loosung "Olen uhke Eesti üle" sügavalt järele mõtlema. Valga linna valimiskampaania ajal andis üks oravate kohalik liider mulle rahvasummas kätte kollase Reformierakonna õhupalli, millele oli kirjutatud sinisega: Olen uhke!

Tänasin teada, pöördusin rahva poole ja hüüdsin kõva häälega: Ma olen uhke Tallinna üle! Ma olen uhke Valga üle!
Mõlemas linnas on võimul Eesti Keskerakond ja minu meelest on nad kahes linnas valitsenud väga hästi!

 

 

Eesti meedia jõuetus rääkida tõtt

Kõne Riigikogus 16. septembril 2013
 

Head kolleegid! Mul on teile viktoriini küsimus. Milla te viimati kuulsite Eesti Rahvusringhäälingust positiivset uudist Tallinna linnapea Edgar Savisaare kohta? Ma mõistan teie vaikimist. Raske on sellist näidet tuua. Meie pealinna elu ja linnapea kohta häid uudiseid meedias naljalt ei kohta. See, mis Tallinnas hästi on ja mida tõepoolest ka palju on, see ajakirjanduses kajastamist ei leia. Isegi tasuta transporti, mis tekitanud tohutu huvi maailmas ja mille teemal peeti Tallinnas suur kolmepäevane teaduslik konverents, leidis ajakirjanduses vaid laitvat vastukaja.

Sõitjate arv pole ajakirjanike arvates ikka kasvanud nii palju, kui nemad arvasid. Selle peale vastas üks interneti kommentaator lihtsa selgitusega: ega me siis ühe sõidu asemel kaks korda tööle sõitma ja kaks korda tagasi sõitma hakka.

 See, et linnakodanik päevas üle kolme euro sõidu pealt kokku hoiab, mis perekonnale kena kopika lisaraha teeb, ajakirjanikele korda ei lähe. Aga olgu, eks see tavaline reporter toimetuse korraldusel ikka kirjutama pea.

Meil on Savisaare mustamiseks mitmed leheneegrid välja koolitatud. Ei ole Tuuli Kohchi, Kärt Anvelti või Vahur Kooritsa arvutist küll veel ühtegi linnapead kiitvat rida ilma valgust näinud.      

 
Rahvusringhääling tegutseb hoopis räigemate reeglite järgi. Tema lihtsalt ei anna uudist edasi, kui see ülemustele meelejärgi pole. Seal on sise ja ajakirjanike enesetsensuur ikka õige tugev. Keskerakonna uudis lendab ikka otse prügikasti, kui vaja. Mul oleks näiteid palju. Võtan värskema.

Laupäeval 14. septembril peeti Põlvas Marahva  Kongressi. Juba  kuuendat. Suur sündmus, kohal president Arnold Rüütel, regionaalminister Siim Valmar Kiisler, Europarlamendi külalised, hulk tuntud põllumehi. Vikeraadio, meie avalik õiguslik, hommikul ürituse kohta mitte sõnagi.

Oli see juhuslik? Kui oleks esimest korda siis võib-olla.  Olen ise süsteemis töötanud ja oskan jälgida uudiseid. Keskerakonna ja Tallinna omad kell 6 korraks läbi ja lõpp.

Kui nüüd vaadata kohalike valimiste kajastamist meedias, siis siin ole mees ja hoia naeru kinni. Plakatite võrdlemisest, kandidaatide elukoha uurimisest pole kaugemale jõutud. Ideedest ja maailmavaatest pole mina veel lugusid näinud. Ja ma pole üksi. Toon näite:  

 Kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber?

Nii küsis eile üks Interneti portaal. Vastas Reformierkondlane, üks kiidetum poliittehnoloog meil, Rain Roosimannus.

No tema arvamus on ju valitsuskoalitsiooni oma ja see peaks olema püha.

Ja tema vastas siis küsimusele: Kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber, nii:  Vastus:

Naljakas küsimus. Ise te siin Tallinnas, ajalehetoimetustes endale seda sisendate tõe pähe ja siis usinalt taas toodate. Savisaar ees ja Savisaar taga... Vaevalt, et kedagi tegelikult Käru või Mäetaguse vallas Savisaare isik ja tema sekeldamised väga huvitavad. Seal on palju praktilisemad mured. Kohalikud valimised toimuvad muide üle Eesti....

Kui meedia viitsiks end mugavast lihtsustusest lahti raputada ja tööd teha, suudaks ta tuua valijateni tegelikkuse, et ka Tallinnas pole valiku küsimus üldse mitte Savisaares.

Kahjuks on meedia ise läinud kergema vastupanu teed ja nokerdanud seni peamiselt vaid plakatite ja telereklaamide esteetika kallal. Äkki keegi isegi loeb programme.

Selle peale ütlen mina, et küll on hea, et Tallinna Televisioon on. Sealt kuuled vähemalt arvamust, mis ei kiida peavoolumeedia udutamist. Ma vaatan Tallinna Televisooni, nagu omal ajal kuulasin Ameerika Häält, et tõde teada saada, kirjutas mulle üks valija. 

  

 

Erakoolid asendavad maal riigi omi !

 Küsimused ajalehelt Võrumaa Teataja:

1. Seoses väiksemate koolide sulgemisega maapiirkondades on lapsevanemad asunud looma erakoole. Näiteks Võrumaal asutati möödunud aastal Pikakannu erakool, sel aastal alustab Sännas erakool ning Võrumaale kavandatakse waldorf-erakooli loomist. Kuidas suhtute erakoolide loomisse ning kas see on lahendus elu säilitamiseks maapiirkondades?
2. Koolivorm, mis seoses Eesti taasiseseisvumisega koolidest kadus, on hakanud viimasel ajal taas tagasi tulema. Tallinnas on mitmed koolid juba aastaid koolivormi kasutanud, Võrumaal võtab sel aastal koolivormi kasutusele Rõuge kool. Kas koolides peaks taas kasutusele võtma koolivormi ja miks?
 

Vastused ajalehe küsimustele:

1. Erakoolide loomine on igati tervitatav olukorras, tavakoolid lihtsalt kaovad. Pole enam kahtlust, et praegune valitsus ei suuda , kuid ma arvan ka, et eriti ei tahagi rahva harimisega tegelda. Poliitilisse- ja ärieliiti kuuluvate vanemate võsukesed pannakse pealinna parematesse koolidesse ja hiljem saadetakse välismaale kuulsatesse ülikoolidesse ennast hiilgavaks karjääriks ette valmistama. Ansipi, Ligi, Aaviksoo valitsus pole haritud eesti noort eelistuseks võtnud ja hästi haritud eesti rahvas nende eesmärgiks pole. Vähemlt seni pole seda märgata. Seepärast tuleb erakoolide algatamist igati toetada. Eks meie riik lähegi ju erameditsiini ja erahariduse suunas. Tuletõrje eksisteerib ka juba eraalgatuse korras. Sotsiaalhooldus samuti. Tekib küsimus, milleks väike rahvas peab kõrgeid makse maksma? Kuid sellele naljalt vastust ei saa. Kindlasti on erakoolid üheks lahenduseks maal koolihariduse säilitamisel.

2. Koolivormi tervitan kahe käega. Esiteks seob see ühe kooli õpilasi ja aitab kaasa ühtsustunde loomisel. Teiseks tasandab õpilaste vahelist ebavõrdsust, et üks saab käia väga kallites riietes, teine otsib kehakatet allahinnatud kaub poodidest. Olgu siis ühesugune vorm kõigile!. Lisaks aitab vormi ja vormimütsi kandmine kaasa kooli maine tõstmisele. Kui ikka Võru linna peal ilusas vormis lapsi minemas näed , küsid kohe- kust koolist siis nemad olla võivad? Ah jaa, see on see kuulus kool, kus ka vorm nii maitsekalt kujundatud. Eks selles koolis anta ka head haridust, kui juba vormi osaksid nii ilusa teha, arutleb tavaline Võrumaalane.

Arvan, et eks õpilaste enesetunne ole ka kõrgele tõstetud, kui ikka efektses vormis külavahele jalutama või linnaparki kohtingule lähed. Küsimus muidugi selles, et kas iga kool suudab silmapaistvat ja maitsekat vormi luua. Kui see õpilastele ei meeldi ja selga panema ei kutsu, siis on mäng ette kaotatud. Kindlasti peab koolivorm enne tellimist õpilaste ja õpetajate heakskiidu saama. Ma arvan, et enamik Eestimaa koole saab siiski koolivormiga edukalt hakkama.

Vastused ilmusid Võrumaa Teataja 5. septembri numbris

Minister Rõivas:

Võrulaste arstiabi parem kui mujal

Kui lugesin Võrumaa Teataja 20. juuli numbri juhtkirja ja Inno Tähismaa lugu „Haigla müük toob Võrru uue arstikeskuse,“ üllatas ka mind, et seoses Lõuna-Eesti haigla kavandatava müügiga on Võru linna kavas ehitada uus meditsiinikeskus. Otsustasin küsida otse ministrilt endalt, mis tema asjast arvab. Nii saatsingi sotsiaalminister Taavi Rõivasele küsimused võrulaste arstiabi tuleviku kohta.

Sain ministri käest oma küsimustele üsna pealiskaudsed vastused, et Lõuna-Eesti haigla müük parandab Võru rahva meditsiinilist teenindamist tulevikus veelgi. Toon ministri mõned vastused ära nende täispikkuses: „Ministeerium on teadlik ja toetab AS Lõuna-Eesti haigla ühinemist kõrgema järgu haigla Tartu Ülikooli Kliinikumiga selleks, et tagada Lõuna-Eesti haiglale vajalikud investeeringud ja et haigla saaks veelgi paremini teenindada kõiki Võru ja lähikonna inimesi. Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Lõuna-Eesti haigla vahelisel koostööl on pikaaegne traditsioon ja tulemusena on Võru maakonnas mitmed meditsiiniteenused juba praegu paremini esindatud kui mõnes teises Kagu-Eesti maakonnas. Näiteks toimib Meegomäel hästi hemodialüüsi keskus ja toimuvad mitmete erialaspetsialistide ambulatoorsed vastuvõtud, alates 01.09.2013 avatakse samas uus silmakabinet jne,“ vastas mulle minister oma kirjas.

Selgitasin ministrile, et kohalikke üllatas uudis uue arstikeskuse rajamisest Võrru, sest Eesti ühe suurema haigla kõrvale uue arstikeskuse rajamine tundub ebaotstarbekas olevat. Samas on juba Võru linnas  perearstikeskus endises polikliinikus olemas, lisaks veel kaks endist ravihoonet. Tema vastas mulle väga lakooniliselt: „Võru linna perearstidele kvaliteetsete tingimuste loomine on oluline nii arstide kui patsientide seisukohast.“

Vihjasin ministrile Võrumaa Teataja 20. juuli juhtkirja, kus küsitakse, et kas kohalikud linna- ja maakonna juhid on hulluks läinud, et ehitada juurde meditsiinikeskus linna, kus mitu haiglahoonet pooltühjana seisavad ja nimetab Võru linna tühjade haiglate keskuseks ja küsisin, kuidas ta hindab Eesti ühe suurema maakonnalehe seisukohti?

Toon minitri vastuse: “On kohatu nimetada haiglahooneid tühjaks. Lõuna Eesti Haigla omab hooneid vaid Meegomäel ja need hooned on hõivatud eriarstiabi, hooldusravi ja hooldekodu teenuse osutamisega. Kuna haiglakompleks asub Võru kesklinnast eemal, on mõistlik esmatasandi teenuste osutamine planeerida kesklinna.“

Teatavasti kasutatakse uue meditsiinikeskuse loomiseks Euroopa Liidu sihtotstarbelist raha, mis mõeldud arstiabi esmataseme arenguks kogu Eestis. Küsisin ministrilt, kas pole see ehk liigne raiskamine, kui valdades on suuri probleeme perearstide leidmisega ja kohapeal kinni hoidmisega, aga Võru kasutab raha uue hoone ehitamiseks linna, kus juba perearstikeskus olemas? Minister vastas: „Sotsiaalministeerium koos terviseametiga analüüsib põhjalikult ja selgitab välja, kuhu on vaja ehitada uued tervisekeskused ja kus saab renoveerida olemasolevad hooned.“

Tahtsin Taavi Rõivaselt kuulda ka tema arvamust Lõuna-Eesti haigla tuleviku ja selle profiili kohta pärast seda, kui ta on müüdud Tartu Ülikooli Kliinikumile? Millised teenused on kavas alles jätta, millised mitte? Seekord oli ministri vastus veel lakoonilisem kui varasemad: „Mulle teadaolevalt on haiglal plaan teenuste ringi laiendada ning kindlasti mitte kitsendada,“ vastas ta.

Uurisin noore ministri seisukohta, et kas Võru uue medistsiinikeskus ehitamise kava ei kinnita ammu õhus olnud kriitikat, et omaaegne polikliinikute sulgemine perearsti süsteemile üle minnes oli vale otsus? Praeguse ministri kaaslane Reformierakonnast Toomas Vilosius oli üks polikliinikute sulgemise programmi autoreist ja ellu viija. Nüüd näeme, et paljud perearstid töötavad arstipunktile mittekohastes ruumides ja arstikeskustele ollakse sunnitud esitama uusi karmimaid nõudeid? Sellele küsimusele jättis minister sisuliselt vastamata ja õigustas perearsti süsteemi, mitte ei käsitlenud polikliinikute sulgemist. Taavi Rõivas: „Perearsti süsteemile üleminek ei ole olnud kindlasti vale otsus, vastupidi see on ennast õigustanud nii patsientide usalduse kui ka ekspertide arvamuse alusel. Seda süsteemi tuleb jätkuvalt tugevdada ja leida uusi motivaatoreid hoidmaks häid arste perearstina tööl.“

 Lõpuks küsisin, et kui tuleb uus meditsiinikeskus Võrru, kas on siis kohalikele pere- ja hambaarstidele kavas kompenseerida kolimise- ja endiste kabinettide ülalpidamiseks tehtud kulud? Järgmised sõnad on näide eesti riigiametniku tüüpilisest vastusest kodaniku kirjale, millest mingit vastust sa kunagi ei leia: „Teatavasti sisaldub üldarstiabi ruumide rent Haigekassa poolt makstavas baasrahas. Vaadake sotsiaalministri 29.01.2007 määrust nr 9 „Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse  Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika“.

Küsimustele üsna ükskõikseid vastuseid lugedes jääb mulje, et Taavi Rõivas võrulaste muret südamesse küll ei võta.

Artikkel ilmus Võrumaa Teatajas 23. augustil

 

 

 

 

 

Valimised võidab Valga!

Pealkiri pole huupi valitud. 20. oktoobri valimiste kindlad võitjad on nii Valga linnakodanik kui kogu Eesti elanikkond. Seda lihtsal põhjusel, et praegu kehtiv poliitiline kokkulepe, mis kindlustab Toompeal võimuloleva seltskonna kiire rikastumise, enam ei tööta! See pole suutnud tagada ülejäänud Eesti edu.

Avatud maailm on avanud ka eestlaste silmad ja nad pole enam nõus töötama Euroopa madalama palga eest, mis kindlustaks neile vaid Euroopa viletsama pensioni. Rahvas, kellest rohkem kui pool teenib palka, mis on alla riigi keskmise, pole enam nõus senist riigivõimu tagasi valima. Praeguse valitsuse erakordselt räige kokkuhoiu poliitika riigieelarve tasakaalu nimel on hakanud pärssima eestlaste arengut.

Elatustase, sotsiaalpoliitika, arstiabi- ja hariduse kvaliteet riigis käivad suure hooga alla ja seda tajub pea iga valija, kes ei kuulu elanikkonna selle 10 protsendi hulka, mis moodustab meie rahva rahalise eliidi.

Sa räägid ju suurtest, mitte kohalikest valimistest, küsib lugeja? Sugugi mitte. On möödas aeg, kus kohalike ja Riigikogu valimiste vahele sai selge piiri tõmmata, et kohalikel otsustatakse Kapa-Kohila tänavate ning suurtel valimistel kogu riigi tulevik. Tänaseks on kõik valimised, nii kohalike omavalitsuste, presidendi, Europarlamendi kui Riigikogu valimised üksteisega tihedasti läbi põimunud. Arvan, et kui homme oleks järgmised presidendi valimised, siis Toomas-Hendrik Ilves Kadriorgu enam ei pääseks. Uus olukord, nõuab teistmoodi mõtlevat meest.

Rahva väärtuste skaala on viimaste aastatega kõvasti muutunud. Riigipea kikilipsust on tähtsamaks saanud kodused mured oma perekonna heaolu ja isa-ema teenistuse pärast.

Et riigi poolt pakutav teenuste võrk kiiresti kokku kuivab, siis muutuvad ikka olulisemaks kohaliku hariduse ja arstiabi kättesaadavus ning vanemate sotsiaalhoolduse tase. Siit lähebki sild kohalike valimiste tasandilt otse Riigikokku välja. Valga linna koolide tulevik sõltub valitsuspartei Isamaaliidu-ja Respublika poliitikute tujudest, haigla ja hooldekodu saatus Reformierakonna sotsiaalministrite vanusest ja elukogemusest. Kõige krooniks saab aga alati rahandusminister Jürgen Ligi arvamus. Kui temale ikka Valga ei meeldi, siis ta eelarvest siia raha ka ei anna. Seepärast on vaja kohalikul tasemel võimule valida kindla  käega ja suure läbilöögi võimega poliitikud, kelle tööd juhib vaid üksainus püha eesmärk - teenida Valga linna elanike ja mitte kellegi teise huve!

Kirjutan neist asjust lootuses, et euroopalik valimisharjumus jõuaks ka Eestisse ja Valka. Et hääletama minnes ja poliitiku valimislubadusi lugedes, vaadataks ka laiemalt, et mis mees see lubaja on. Kelle huve ta teenib?  Oravapoisist Tallinna linnapea kandidaat Valdo Randpere avaldas mõni päev tagasi meedias oma isikliku valimisprgrammi. Kui esimesel kohal oli Tallinna Televisiooni müümine mõnele erafirmale, siis teisele kohale asetas Randpere väikelaevade sadama avamise Tallinnas! Ei sõnagi eakate sotsiaalhooldusest, ei haiglatest, ei peretoetustest. Oleks ju kohutav, kui 420 000 elanikuga linna hakkaks valitsema mees, kellele on esmatähtis luksusjahtide sadama loomine, mitte tavakodaniku eluolu. Kuid riigis on see juhtunud, et meid valitseb juba pikemat aega Reformierakond, kelle selgeks eelistuseks siiani on olnud Eestimaa jõukam osa, mitte töötud ega lastega pered.

Kuhu meie elatustase jõudnud, pole vist vaja Valga rahvale küll lähemalt selgitada.

Nädalapäevad tagasi (28.07.13) ilmus Saksa juhtivas ajalehes Die Zeit artikkel Eesti majanduslikust olukorrast. Defi portaal vahendas loo ka eesti lugejale. Selles artiklis imestatakse, kuidas eesti rahvas on suutnud vastu panna sellele suurele kokkuhoiu poliitikale, mis Ansipi-Ligi valitsus rakendas. „Keskmine brutosissetulek ulatub Eestis kõigest 800 euroni kuus, pensionärid saavad keskmiselt 320 eurot. Valitsus on viinud sotsiaalkulud miinimumini, et mitte riskida eelarve puudujäägiga,“ kirjutab Die Zeit ja väljendab ärevust, “Kui valitsus nii karmilt kokku hoiab, on ka investeeringud, mis võiksid töökohti juurde luua, kesised.“ Meie teemaga aga haakub aga ajalehe suur imestus, kuidas eestlased äärmuslikule kokkuhoiu režiimile reageerisid. “Eestlased premeerisid Ansipi liberaal-konservatiivset valitsust 2011. aastal tagasi valimisega!“   

Nähtavasti jäi see eestlaste viimaseks preemiaks, mille nad oma tühjast rahakotist praegusele valitsusele maksid ja 2015. aasta Riigikogu valimistel premeeritakse häältega teisi. Eesti vajab ammu muutusi ja 20. oktoobri kohalikel valimistel astutakse nende suunas pikk samm edasi. Kui kõik valijad hääletama tulevad ja ka need 46%, kes veel oma lemmikerakonda leidnud pole, õige otsuse teevad, saab Valga linn Eesti riigi arengusse kõva sõna kaasa öelda.

Ilmus 6. augusti Valgamaalases