Vaesus kummitab Eestimaad !

Valijad saaksid olukorda muuta, kui õiglase valiku teeks. 

Tallinna Linnavalitsuses poolt korraldatud vaesuse alasel konverentsil selgus ootamatu tõsiasi. Keskmine statistiline palk on küll tublisti kasvanud, kuid vaesus on elanikkonna seas hoopis suurenenud. Eestlane on jäänud veelgi vaesemaks. Põhjendus on lihtne. Palgatõusust hulga kiiremini kasvavad hinnad ja üleüldine elukallidus. 

1. Teatavasti on suhteline vaesus olukord, kus perekonna elamistingimused on alla ühiskonna keskmist elatustaset. Need inimesed ei kannata küll otsese füüsilise puuduse all, kuid tema naabrid ja ümberkaudsed elavad märkimisväärselt jõukamalt. See olukord on moraalselt erakordselt raske taluda, eriti kui peres on väiksed lapsed, kes näiteks märkavad kibedusega, kui hästi teised koolikaaslased riides käivad. See on ka levinud põhjusi, miks pereisa viinapudelilt korgi võtab.

Eesti toidupanga asutaja Piet Boerefijn imestas, kui vaene eesti inimene on. On šokeeriv, et kui riik on nii väike ja abivajajaid on nii palju, et kuuel protsendil inimestel pole raha, et osta igapäevast toitu, ning 150 000 eestlasel on pidevad finantsprobleemid, kui üks eesti ema saab 300 eurot kuus ja teine inimene saab sada korda rohkem, rääkis aasta kodanikuks valitud hollandlane.

Miks Harjumaal elu parem kui Võrumaal või Valgamaal? Muidugi tuleks seda küsida valitsuses olevate poliitikute käes. Meil pole polnud ja paistab, et lähiajal ka ei tule, regionaalpoliitikat. Kuigi minister nagu palgal on. Oma pikaajaliste kogemuste põhjal ütlen otse, et Stenbocki maja peremeestel, eriti Reformierakonnal, pole sooja ega külma, kuidas Lõuna-Eesti inimesed elavad. Küsimusele, et kas pole kole, et see kant töömeestest tühjaks ja välismaale jookseb, vastas mulle üks parempoliitik Toompea koridoris otse: las lähevad, nagunii on nad Keskerakonna valijad!

2. Kagu-Eesti on kahjuks juba traditsiooniliselt mahajääjate hulgas ja see olukord pruugi lähiaastail paraneda. Süüdi on muidugi meie liberaalne riigivõim ja tema majanduspoliitika, mis annab indiviidile küll ülima vabaduse tegutsemiseks, kuid hädas olijaid abistama ei kipu.

Enne kui Eesti ei suuda läbi vabade valimiste, mille tulemusel peaks vahelduma praegune riigivõim märksa inimkesksema valitsusega ja selle läbi muutuma ka üldine kurss tulevikku, pole ka loota mahajäänud piirkondade kosumist. Kõik oleneb Lõuna-Eesti valijaist endast. Siiani on enamik neist valinud paremerakondi ja see enamik ei tohi ka elu üle viriseda. Enne kui eesti inimene ei õpi jälle mõtlema, asjade sisu üle vaagima ja valimistel õigeid valikuid tegema, ei muutu meil kui midagi. Meil on kujunenud omapärane olukord, kus tavainimene valib Reformierakonna kandidaadi Riigikokku, kuid pärast valimisi jookseb minu, kui Keskerakonna saadiku juurde halama, kui raske ikka see elu siin on!

  

President Obama ja luuraja Kohvri tähendus

Ajalehe Võrumaa Teataja küsimused:

1. Kuidas hindate Obama visiiti Eestisse?
2. Kas usute Obama tõotust, et vajadusel tullakse Eestile appi nüüd ja kohe? Mil moel see abi saabub?
3. Mida tähendab Eesti jaoks kaitsepolitseiniku vahistamine Luhamaa piiripunkti lähedal?

1. Sellele visiidile on ülivõrretes kõrge hinnangu andnud juba  Eesti poliitikud ja ajakirjanikud. Väikeriikide puhul alati nii, et kui maailma mõne superriigi juht neid külastab, aga seda juhtub harva, tehakse visiidist meeletu meediasündmus. Nii juhtus ka ka seekord. Ise arvan ma, et Tallinna külastamine enne NATO suurkohtumist, oli ennekõike tarvilik Obamale endale. Tema valitsemine on olnud suhteliselt ilmetu, eriti välispoliitika osas. Alates Liibüast ja Iraagist ning lõpetades Egiptuse ja Afganistaniga on teda tabanud üks ebaõnn teise järel. Süürias kaotas ta Venemaa välispoliitikale, kui oli sunnitud järele andma keemilise relva hävitamise programmile, mille venelased välja pakkusid. Pärast seda kaotust pöördusid pilgud Ukraina poole, kuid seal kohtati taas Putini ägedat vastupanu. Nii on Obamat saatnud mitmed välispoliitilised kaotused, mille eest on juba soovitatud temalt isegi Nobeli rahupreemia tagasi küsida. Obama ajal on rahu maailmas unustatud. Nii panustab ta nüüd energiliselt NATO poliitikale Euroopas ja Balti maades. Tallinna sõit aitas tal oma mainet parandada. Meie jaoks oli visiit aga väga vajalik ja kasulik. Nii, et tänagem Obamat ja ärevat rahvusvahelist olukorda. Eks Eesti ole ikka oma saatust saanud kujundada siis, kui suurriikides käib sõda.

2. Isiklikult ma ei usu, et Baltikumi pärast maailmasõda alustataks. Suurriikidele on praegu Aasia ja Aafrika tähtsamad kui Euroopa. Kuigi Ukraina pole  NATO riik, kuid selgelt praegu USA huvisfääris asub, pole ameeriklased talle sõjalist abi pakkunud. Ehkki Kiiev korduvalt palunud on.

3. Mida vahejuhtum Luhamaa piiripunkti lähedal tähendab, näitab tulevik. Selge on see, et ilma kahepoolselt kokku lepitud ja maha märgistatud riigipiirita on üsna keerukas eksisteerida. Eks Võrumaa rahvas tea isegi ja nüüd kinnitasid ka telemeeste reportaažid Meremäe vallast, et piir on üsna vaba ja seda metsavahel ületada pole teab, mis kunst. Kas ka tankidele?

Vastused ilmusid 11. septembri Võrumaa Teatajas

Mida ütleb president?

Kui eile (10.08) poleks ilmunud Toomas-Hendrik Ilvese usutlust ajalehele „Sonntags Zeitung“, milles ta heidab Šveitsile ette loobumist Vene vastastest sanktsioonidest, oleks ma juba arvanud, et meie riigipea on puhkusele läinud. Pärast juuli alguses laulupeol peetud kõne ja riigipea mobiiliga selfimist, pole Kadriorust suuremaid elumärke tulnud. Ka Twitteri säutsudest pole midagi olulist kuulda olnud. Küll on aga viimastel päevadel maailm ja Eesti oluliselt muutunud.

Ida-Ukraina relvakonflikt separatistide ja Kiievi armee vahel võib iga hetk lahvatada suureks Euroopa sõjaks. Piima- ja lihasõda on Euroopas juba puhkenud. Ka Eesti loomakasvatajad on jõudnud esimesed rasked sõnad lendu lasta ja loodavad kõrgemate riigimeeste seisukohti kuulda. Põllumajandusminister Ivari Padar lubas ümarlaua teisipäevaks kokku kutsuda. Läti peaminister Laimdota Straujuma katkestas puhkuse ja pidas kiirkoosoleku põllumeestega juba nädalavahetusel.

Eesti valitsuse juht Taavi Rõivas ja riigipea Toomas-Hendrik Ilves aga vaikivad. Miks nii? Maarahvas lausa januneb kõrgemate meeste ütlemisi kuulda. On ju selge, et nii mõnegi talu või tööstuse tulevik on löögi alla sattunud. Leedus toodetud piimast läks umbes kolmveerand Venemaale ja nüüd  on leedulastest piimatöösturid juba ka esimestele Eesti piimatootjaile teatanud, et ärgu homme piimaautot oodaku. Maal on kujunemas erakordselt tõsine olukord. Protsent üldise ekspordi langust tähendab miljoneid eurosid riigile, kuid ühe ettevõtte võib ta ka hävitada.

Seni on lisaks põlluministrile aumehelikult käitunud riigikogu maaelu komisjoni esimees  Kalvi Kõva. Venemaa vastusanktsioonide kohta ütles ta rahvusringhäälingule antud intervjuus otse ja häbenemata, et nende mõju saab olema väga suur. „Otsus mõjutab kogu maailma, sest algab turgude ümberjagamine,“ märkis ta ja lisas, et seda kõike, mis juhtuma hakkab, on võimatu prognoosida, sest ümber orienteerumine uutele turgudele on väga raske.

„Iga nädala ja kuuga läheb elu keerulisemaks,“ kirjutas oma blogis peaministri majandusnõunik Maris Lauri. Eesti ettevõtjaile ei olnud ka tema muud öelda, soovitada uusi turgusid otsida. „Tuleb otsida teisi võimalusi: uued tooted, uued turud. Samuti tuleb päris paljudel õppida oma kaupu ja teenuseid müüma, parandada ettevõtte juhtimist ja tegevuste planeerimist,“ ütles ta. Pisut lohutavad sõnad, kuid neid oleks soovinud kuulda peaministri enda suust, mitte nõuniku ajaveebist lugeda.

Ühe suurema piimatootja, OÜ „Estonia“ juhatuse esimees Jaanus Marrandi hüüdis alles eelmisel nädalal Ärilehes, et tema küll Oliver Kruudale, kes Venemaale kohandatud sanktsioonid hukka mõistis,  piima müüma ei hakka, nüüd aga soovib piimameestele riigipoolset toetust saada. Ajalugu on täis irooniat ja täna oleks vist kõik meie piimatootjad valmis Kruudale kogu oma piima kohale tooma ja ära andma.

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina soovitab toidukaupade tootjail valmis olla hullemaks. "Tõenäoliselt Venemaa nende sanktsioonidega ei piirdu. Sellega tuleks ettevõtjatel kindlasti arvestada," märkis ta. Nagu teame soomlaste „Valio“ kontsern juba sulges oma tehase Helsingi lähedal ja saatis palgata puhkusele 800 töölist. Õnneks päästis firma, mille toodangust 80% Venemaale läks, tema kaks suurt tehast just sellel samal Venemaal. Seal paikneva tööstuse kohta embargo ei kehti ja „Valio“ on ennast juba ümber häälestamas kohalikule vene toorpiimale.

Eesti majandus saab paratamatult tekkinud olukorrast tagasilöögi. Sellega on nõustunud kõik seni oma arvamust avaldanud eksperdid. „Loomulikult on igati üllas üleskutse, et eestlased tarbiksid rohkem Eesti toodangut, kuid see ei lahenda tekkinud olukorda, sest eelkõige vajame uusi eksporditurgusid,“ rõhutas riigikogu väliskomisjoni aseesimees Enn Eesmaa Delfile antud intervjuus.

Mitmed ajakirjanikud ja majandusspetsialistid on juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas Eesti valitsus pole piisava tõsidusega sanktsioonidele reageerinud ning teada andnud, kuidas kavatsetakse Eesti ettevõtjaid võimalike raskuste korral toetada. Seepärast peaks nii riigipea Toomas-Hendrik Ilves, kui peaminister Taavi Rõivas ning värske väliskaubanduse minister Anne Sulling oma ametkondade jõud ühendama ja kiiresti asuma meetmete kallale, millega kohalikku toidutootmist aidata.

Mõne teadjamehe arvamus, et venelased tulistasid sanktsioonidaga endale jalga, ei pea paika. Viimast uudiste kohaselt on Argentiina, Brasiilia ning rida Aasia riike oma majandust kiires korras ümber korraldamas, et Vene turult raha lõigata. Brasiilias arvatakse isegi, et tänu venelaste hiiglaslikele lihatellimustele, mis toovad kaasa  töökohtade arvu kiire kasvu, suudab  president Dilma Rousseff peatsetel valimistel juba esimeses voorus oma riigipea koha kindlat säilitada. „Rahvas, kes saab tööd ja palka, toetab ka oma juhte,“ ütles ta.

Venemaal aga tõusid toidutööstuse ettevõtete aktsiad kohe esimesel päeval kuni 40%. Euronewsi ekraanilt aga vaatavad vastu Vene talumeeste juubeldavad näod. Suured kaubandusketid, mis alles nädala eest kohaliku kauba ülbelt tagasi lükkasid, on nüüd sunnitud ka Tambovi kartuli ja Saraatovi kaalika tänutundega vastu võtma ja letti panema.

Mida ütleb president?

Kui eile (10.08) poleks ilmunud Toomas-Hendrik Ilvese usutlust ajalehele „Sonntags Zeitung“, milles ta heidab Šveitsile ette loobumist Vene vastastest sanktsioonidest, oleks ma juba arvanud, et meie riigipea on puhkusele läinud. Pärast juuli alguses laulupeol peetud kõne ja riigipea mobiiliga selfimist, pole Kadriorust suuremaid elumärke tulnud. Ka Twitteri säutsudest pole midagi olulist kuulda olnud. Küll on aga viimastel päevadel maailm ja Eesti oluliselt muutunud.

Ida-Ukraina relvakonflikt separatistide ja Kiievi armee vahel võib iga hetk lahvatada suureks Euroopa sõjaks. Piima- ja lihasõda on Euroopas juba puhkenud. Ka Eesti loomakasvatajad on jõudnud esimesed rasked sõnad lendu lasta ja loodavad kõrgemate riigimeeste seisukohti kuulda. Põllumajandusminister Ivari Padar lubas ümarlaua teisipäevaks kokku kutsuda. Läti peaminister Laimdota Straujuma katkestas puhkuse ja pidas kiirkoosoleku põllumeestega juba nädalavahetusel.

Eesti valitsuse juht Taavi Rõivas ja riigipea Toomas-Hendrik Ilves aga vaikivad. Miks nii? Maarahvas lausa januneb kõrgemate meeste ütlemisi kuulda. On ju selge, et nii mõnegi talu või tööstuse tulevik on löögi alla sattunud. Leedus toodetud piimast läks umbes kolmveerand Venemaale ja nüüd  on leedulastest piimatöösturid juba ka esimestele Eesti piimatootjaile teatanud, et ärgu homme piimaautot oodaku. Maal on kujunemas erakordselt tõsine olukord. Protsent üldise ekspordi langust tähendab miljoneid eurosid riigile, kuid ühe ettevõtte võib ta ka hävitada.

Seni on lisaks põlluministrile aumehelikult käitunud riigikogu maaelu komisjoni esimees  Kalvi Kõva. Venemaa vastusanktsioonide kohta ütles ta rahvusringhäälingule antud intervjuus otse ja häbenemata, et nende mõju saab olema väga suur. „Otsus mõjutab kogu maailma, sest algab turgude ümberjagamine,“ märkis ta ja lisas, et seda kõike, mis juhtuma hakkab, on võimatu prognoosida, sest ümber orienteerumine uutele turgudele on väga raske.

„Iga nädala ja kuuga läheb elu keerulisemaks,“ kirjutas oma blogis peaministri majandusnõunik Maris Lauri. Eesti ettevõtjaile ei olnud ka tema muud öelda, soovitada uusi turgusid otsida. „Tuleb otsida teisi võimalusi: uued tooted, uued turud. Samuti tuleb päris paljudel õppida oma kaupu ja teenuseid müüma, parandada ettevõtte juhtimist ja tegevuste planeerimist,“ ütles ta. Pisut lohutavad sõnad, kuid neid oleks soovinud kuulda peaministri enda suust, mitte nõuniku ajaveebist lugeda.

Ühe suurema piimatootja, OÜ „Estonia“ juhatuse esimees Jaanus Marrandi hüüdis alles eelmisel nädalal Ärilehes, et tema küll Oliver Kruudale, kes Venemaale kohandatud sanktsioonid hukka mõistis,  piima müüma ei hakka, nüüd aga soovib piimameestele riigipoolset toetust saada. Ajalugu on täis irooniat ja täna oleks vist kõik meie piimatootjad valmis Kruudale kogu oma piima kohale tooma ja ära andma.

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina soovitab toidukaupade tootjail valmis olla hullemaks. "Tõenäoliselt Venemaa nende sanktsioonidega ei piirdu. Sellega tuleks ettevõtjatel kindlasti arvestada," märkis ta. Nagu teame soomlaste „Valio“ kontsern juba sulges oma tehase Helsingi lähedal ja saatis palgata puhkusele 800 töölist. Õnneks päästis firma, mille toodangust 80% Venemaale läks, tema kaks suurt tehast just sellel samal Venemaal. Seal paikneva tööstuse kohta embargo ei kehti ja „Valio“ on ennast juba ümber häälestamas kohalikule vene toorpiimale.

Eesti majandus saab paratamatult tekkinud olukorrast tagasilöögi. Sellega on nõustunud kõik seni oma arvamust avaldanud eksperdid. „Loomulikult on igati üllas üleskutse, et eestlased tarbiksid rohkem Eesti toodangut, kuid see ei lahenda tekkinud olukorda, sest eelkõige vajame uusi eksporditurgusid,“ rõhutas riigikogu väliskomisjoni aseesimees Enn Eesmaa Delfile antud intervjuus.

Mitmed ajakirjanikud ja majandusspetsialistid on juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas Eesti valitsus pole piisava tõsidusega sanktsioonidele reageerinud ning teada andnud, kuidas kavatsetakse Eesti ettevõtjaid võimalike raskuste korral toetada. Seepärast peaks nii riigipea Toomas-Hendrik Ilves, kui peaminister Taavi Rõivas ning värske väliskaubanduse minister Anne Sulling oma ametkondade jõud ühendama ja kiiresti asuma meetmete kallale, millega kohalikku toidutootmist aidata.

Mõne teadjamehe arvamus, et venelased tulistasid sanktsioonidaga endale jalga, ei pea paika. Viimast uudiste kohaselt on Argentiina, Brasiilia ning rida Aasia riike oma majandust kiires korras ümber korraldamas, et Vene turult raha lõigata. Brasiilias arvatakse isegi, et tänu venelaste hiiglaslikele lihatellimustele, mis toovad kaasa  töökohtade arvu kiire kasvu, suudab  president Dilma Rousseff peatsetel valimistel juba esimeses voorus oma riigipea koha kindlat säilitada. „Rahvas, kes saab tööd ja palka, toetab ka oma juhte,“ ütles ta.

Venemaal aga tõusid toidutööstuse ettevõtete aktsiad kohe esimesel päeval kuni 40%. Euronewsi ekraanilt aga vaatavad vastu Vene talumeeste juubeldavad näod. Suured kaubandusketid, mis alles nädala eest kohaliku kauba ülbelt tagasi lükkasid, on nüüd sunnitud ka Tambovi kartuli ja Saraatovi kaalika tänutundega vastu võtma ja letti panema.

Kes vastutab Malaisia lennuki Boeing 777 eest?

Küsimused ajalehelt Võrumaa Teataja:

1. Mida arvate, kas Venemaa peaks võtma vastutuse Malaisia lennuki allatulistamise eest Ukraina separatistide territooriumi kohal? Miks, miks mitte? Kui leiate, et Venemaa ei ole süüdi, siis palun kirjutage, kes peaks teie arvates lennuki allatulistamise eest vastutama.

 2. Mida arvate Vene propagandast - et lennukis polnudki elus inimesed, vaid hoopis surnud jne. Kas usute lennuki allatulistamise osas pigem vene või lääne telekanalite juttu?

 3. Kas Malaisia lennuki allatulistamine Ukraina kohal mõjutab ka teie lennuplaane? Kuidas?

Vastused:

1. Venemaa saab võtta vastustusele siis, kui tema süü on tõestatud või Venemaa kõrgemad sõjaväelased ise tunnistavad lennuki tulistamist. Seni pole Venemaa oma süüd tunnistanud ja pole ka Venemaa roll selles katastroofis rahvusvahelis komisjoni poolt tõestatud. Käimas on vaid kõrgema taseme propagandasõda ajakirjanduses, suurtes telekanalites ja Internetis. Ukraina ning USA võimud süüdistavad Malaisia lennuki alla tulistamises Venemaad ja Donetski separatiste.

Kreml omalt poolt süüdistab Kiievit, et tema sõjavägi on lennuki raketiseadeldise BUK-1  ja Ukraina hävituslennuki SU-25 abil alla toonud. Kui USA poolt on seni esinetud vaid üldiste süüdistustega separatistide ja Vladimir Putini aadressil ning konkreetseid videovõtteid  või kosmosepilte pole avaldatud, siis Moskva poolt on tulnud põhjalik süüdistusmaterjal, kus püütakse tõestada Ukraina armee rolli selles katastroofis.

Eesti telekanalid pole Vene Kaitseministeeriumi maailmas suurt kõmu tekitanud pressikonverentsi näidanud, küll andis sündmusest hea ülevaate 23. juuli Eesti Päevaleht. Ukraina pole oma tõestusmaterjali esitanud, ega avalikustanud ka helisalvestisi Dnepropetrovski lennujuhtimise dispetšerite kõnelustest lennuki meeskonnaga. See oleks konkreetne materjal, mis tooks asjasse palju selgust.

Kiiev polnud selle nädala alguseks, mil ma vastust kirjutan, ehk 12 päeva jooksul, koha peale saatnud katastroofi uurimiseks oma ametlikku komisjoni. On käinud vaid OSCE vaatlejad, kes pole eksperdid. Ka hollandi uurijad polnud nädala alguseks veel Boeing 777 avarii paigale jõudnud. Reisi MH 17 traagilise lõpu uurimise alustamine on äraütlemata kaua veninud. Tavaliselt luuakse uurimise komisjon samal päeval, kui lennukatastroof toimub ja selle kutsub kokku riik, kelle territooriumi kohal õnnetus juhtus ja kelle dispetšerid lennukit õnnetuse ajal õhus suunasid ning temaga sidet pidasid.

2. Pole neid jutte juhtunud kuulma.

Tähelepanelikult jälgin järgmisi uudiste kanaleid: Vabaduse Raadio venekeelsed saated, raadiojaam „Eho Moskvõ“ Internetis, TV kanalid Bloomberg, CNN, Euronews, PBK, Doždj, RTR ning BBC uudiseid.

Nüüd on lisandunud Ukraina TV kanalid. Õhtuks on mul pilt maailmast olemas. Kohalikest TV uudistest saan uut infot juurde Tallinna TV kanalilt. Kindlasti kuuluvad allikate hulka arvukad sotsiaalmeedia portaalid.

3. Juhtum minu lennuplaane ei muuda. Kuid lennuki katasroofi üskikasju tahaks teada küll. Aga juba on ka Eesti meedias ilmunud artikleid, et seda tõde ei saa me teada kunagi. Nii nagu parvlaeva „Estonia“ huku tõeliste põhjuste kohta või 11. septembri kaksiktornide kohta maailma kaubanduskeskuses. Väga suurt tõde ei tohi avaldada, väga suurt valeinfot aga küll!  

Ilmus ajalehes Võrumaa Teataja 31. juulil 

Meenutusi Suurest Laulupeost

Meenutusi Suurest Laulupeost

1. Minu jaoks on laulu- ja tantsupidu rohkem suhtlemise koht. Muidugi naudin ka ühist laulmist ja kooride meisterlikkust, kuid rahva seas ringi käimine annab ehk rohkemgi elamusi. Need hoolikalt sirgeks triigitud undrukid ja läikima löödud ehted õndsa nägudega maarahva seljas on kogemus, mis sööbib mällu. Minu meelest ongi see pidu kaugemalt tulnutele hoopis tähtsam kui Tallinna enda rahvale.

Eks nii on see läbi ajaloo olnud. Sõidad ikka harjumatult suurde linna, kus nii mõnigi asi silme ees kirjuks võtab. Tallinn ise on end peoks hästi ette valmistanud. Kõikjal viidad ja sildid, kuhu minna ja kuidas olla. Ära eksida polegi võimalik. Liiklus on piiratud küll suurte teetööde pärast, aga eks see näita linna kiiret arengut. Mulle tunnistas üks tuttav, kes polnud mitu aastat pealinnas käinud, et ta ei usu oma silmi, kui kiiresti Tallinn kasvanud.

Üheks tõrvatilgaks minu nägemuses sai uudis Tallinna hotellide kohta, kus mõnel puhul hindu isegi kahekordseks tõstetud. Lihtsalt häbi meie kasuahnete ärimeeste pärast! Linn annab peolistele tasuta sõidu, vallad toetavad rahva sõidukulusid, inimesed isa panevad peo jaoks raha kokku ja siis äkki mingid „ärihaid“ kukuvad nöörima nii oma rahvast, kui meie külalisi. Häbi neile, isehakanud ettevõtjaile!

2. Olen neid laulu ja hiljem ka tantsupidusid elus kümneid näinud. Eks neid peetud ka nõukogude aastatel ja mitte halvasti. Olin noore ajakirjanikuna ikka alati korraldajate ja sündmuse valgustajate ridades ning nägin asja ette valmistanud üsna lähedalt. See töö käis sama innuga, kui tänagi. Kuigi Lenini hümnid tuli kohustusliku kavana alguses kohe ära laulda, siis isamaalised laulud said ka siis väga laia kõlapinna.

Räägin seda seepärast, et just peo jälgimine sai ajakirjanikele põnevaks elamuseks. Et mitu punast laulu, mitu kaasaegset ja mitu igihaljast isamaalaulu esitatud sai. Käekella pealt sai aega mõõdetud, et kui palju minuteid Miina Härmat lauldi ja kui pikaks viimane lugu ning peolõpu aplaus kujuneb. Äärmiselt tähelepanelikult kuulati parteimeeste kõnesid ja seda, mida Gustav Ernesaks ütleb. Et, kui palju sinna rahvuslikku mahub.

Väga põnevad olid Arnold Greeni kõned. Need olid kui köiel tantsija kunst ning balanseerisid täpselt lubatud ja lubamatu vahel. Seega olid minu noorepõlve laulupeod äärmiselt põnevad jälgida ja neist sai suur õnn ajakirjanikuna osa võtta. Üks asi hakkab veel silma: minu ajal tegid TV- ja raadioülekannete reporterid väga suurt eeltööd, mistõttu reportaažid said äärmiselt sisutihedad, faktirohked ja olid põnevad jälgida.

Vastused ilmusid Võrumaa Teatajas 10.07.14       

Meenutusi Suurest Laulupeost

 

1. Minu jaoks on laulu- ja tantsupidu rohkem suhtlemise koht. Muidugi naudin ka ühist laulmist ja kooride meisterlikkust, kuid rahva seas ringi käimine annab ehk rohkemgi elamusi. Need hoolikalt sirgeks triigitud undrukid ja läikima löödud ehted õndsa nägudega maarahva seljas on kogemus, mis sööbib mällu. Minu meelest ongi see pidu kaugemalt tulnutele hoopis tähtsam kui Tallinna enda rahvale. Eks nii on see läbi ajaloo olnud. Sõidad ikka harjumatult suurde linna, kus nii mõnigi asi silme ees kirjuks võtab. Tallinn ise on end peoks hästi ette valmistanud. Kõikjal viidad ja sildid, kuhu minna ja kuidas olla. Ära eksida polegi võimalik. Liiklus on piiratud küll suurte teetööde pärast, aga eks see näita linna kiiret arengut. Mulle tunnistas üks tuttav, kes polnud mitu aastat pealinnas käinud, et ta ei usu oma silmi, kui kiiresti Tallinn kasvanud. Üheks tõrvatilgaks minu nägemuses sai uudis Tallinna hotellide kohta, kus mõnel puhul hindu isegi kahekordseks tõstetud. Lihtsalt häbi meie kasuahnete ärimeeste pärast! Linn annab peolistele tasuta sõidu, vallad toetavad rahva sõidukulusid, inimesed isa panevad peo jaoks raha kokku ja siis äkki mingid „ärihaid“ kukuvad nöörima nii oma rahvast, kui meie külalisi. Häbi neile, isehakanud ettevõtjaile!

2. Olen neid laulu ja hiljem ka tantsupidusid elus kümneid näinud. Eks neid peetud ka nõukogude aastatel ja mitte halvasti. Olin noore ajakirjanikuna ikka alati korraldajate ja sündmuse valgustajate ridades ning nägin asja ette valmistanud üsna lähedalt. See töö käis sama innuga, kui tänagi. Kuigi Lenini hümnid tuli kohustusliku kavana alguses kohe ära laulda, siis isamaalised laulud said ka siis väga laia kõlapinna. Räägin seda seepärast, et just peo jälgimine sai ajakirjanikele põnevaks elamuseks. Et mitu punast laulu, mitu kaasaegset ja mitu igihaljast isamaalaulu esitatud sai. Käekella pealt sai aega mõõdetud, et kui palju minuteid Miina Härmat lauldi ja kui pikaks viimane lugu ning peolõpu aplaus kujuneb. Äärmiselt tähelepanelikult kuulati parteimeeste kõnesid ja seda, mida Gustav Ernesaks ütleb. Et, kui palju sinna rahvuslikku mahub. Väga põnevad olid Arnold Greeni kõned. Need olid kui köiel tantsija kunst ning balanseerisid täpselt lubatud ja lubamatu vahel. Seega olid minu noorepõlve laulupeod äärmiselt põnevad jälgida ja neist sai suur õnn ajakirjanikuna osa võtta. Üks asi hakkab veel silma: minu ajal tegid TV- ja raadioülekannete reporterid väga suurt eeltööd, mistõttu reportaažid said äärmiselt sisutihedad, faktirohked ja olid põnevad jälgida.

Vastused ilmusid Võrumaa Teatajas 10.07.14