Minule oli see oli õudne aeg.

Viimastel päevadel on palju kiidetud Mart Laari esimeste valitsuste tööd ja reforme. Diletantide valitsus suutis palju head korda saata, on mitmel korral öeldud. Kuid minule, kui kahekordsele sundüürnikule, ehk kes ma olen kaotanud Laari reformide tulemusena nii ema-isa kui ka oma kodu, ei meenuta 90-ndate aastate algus küll midagi helget. 

Kui algas Laari, Kama omandireform ja kui perekondi  hakati kohtute, ehk troikade otsuste põhjal kodudest välja ajama. See oli aeg, mida mõistus keeldus uskumast. Kuidas siis nii-eestlased ise tõstavad eestlasi nende kodudest välja. Aga Mart Laari arvates oli see väga hea.

Kohutav! Lihtsalt ei suuda seda eestlaste erastamise filosoofiat peast läbi lasta. Milline ahnus, milline küünilisus! Orjade järeltulijad said võimu enda kätte. Kohe varandust krahmama. Aga rikkust ju polnud.  Tuli naabrid kodust välja lüüa ja korter endale võtta, nagu NKVD tegi. Nii said üliõpilased oma arvates inimesteks. Et Euroopa noorim peaminister? Sellega uhkustati.

Tegelikult oli see õnnetus, et uus Eesti sellise valitsuse sai. Ei kogemusi, ei elutarkust. poliitikas ei ole nii, et noorus on voorus.

Tulemus on nüüd käes. Kogu ühiskond rebeneb, kord hariduse, kord  arstiabi õmblustest. Aga raha ei jätku, ei siia ega sinna. Meist on saanud Euroopa vaene tagahoov.  See oli tõepoolest õudne aeg.

Nad ütlevad, et Eestis pidi tekkima omanike klass. Seda Laari esimene valitsus püüdis teha. Ja tegigi. Omanike klass tekkis. Kuid millise hinnaga? Umbes saja tuhande inimese traagika hinnaga. Nende perede traagika hinnaga, kes halastamatult nende kodudest välja aeti. Koos laste, kassi ja koertega. Paremal juhul anti mõned kuud aega, endal asjad kokku panna ja  minna. Halvimal juhul lihtsalt tõsteti mööbel tänavale ja tee mida tahad.

 

Eesti on maksnud Laari valitsemise eest ränka hinda. Ja kuhu me nüüd oma omanike klassiga jõudnud oleme. Perekonnad lahkuvad, raha ei jätku ei arstiabile, ei kooliharidusele ei sotsiaalpoliitikale. See ei ole hea Eesti, kus me praegu elame. Kahjuks teist mulle pole antud.

Miks peaminister vaikib?

 Meedikute streik ei jäta kedagi külmaks. Peale meie peamistri Andrus Ansipi ja rahandusministri Jürgen Ligi. On ka mõistetav, miks nad oma suu kinni hoiavad. Arstide streik on liiga ohtlik koht, kus võid ennast lõplikult kõrvetada. Vähegi mõtlev inimene mõistab, et meedikute tööseisakud on ammu väljunud konkreetsete kutseliitude töötingimuste parandamise- või palganõudest. Arstide streik on astunud välja terve riigi majandamise ja valitsemise süsteemi vastu.

Vana moodi edasi minna on raske, kui mitte võimatu. Eesti riik ei suuda ennasta ise ära majandada. See peaks nüüd küll selge olema. Meie algeline tööstus, madal tootlikkus ja ühistulise tegevuse puudumine põllumajanduses ei suuda kindlustada normaalsel tasemel rahvuslikku koguprodukti. Vaid sõjaväge suudame finantseerida nii, nagu nõutakse. Kuid  Eestis ei jätku enam raha ei meditsiini, hariduse- ega sotsiaalsüsteemi normaalsel tasemel töös hoidmiseks. Raha lihtsalt pole.

Siit ka konkreetne põhjus, miks rahandusminister ja haigekassa uus juht suu kinni hoiavad. Eriti pärast seda, kui Arstide Liit haigekassa reservidest juttu tegi. Sotsiaalminister Hanno Pevkuri suu jälle vajus selle peale lihtsalt lahti. Tükk aega ei suutnud ta reageerida. Lõpuks 16. oktoobril väitis Pevkur Riigikogus, et Arstide Liidu ja Tervishoiutöötajate Kutseliidu esitatud palve võtta haigekassa jaotamata kasum streikijate nõudmiste täitmiseks kasutusele täies ulatuses, tähendaks riigi eelarvele 25 miljonilist puudujääki. „Kui näitate näpuga, kelle pealt see 25 miljonit sellest ühisest riigitulust ära võtta, siis on võimalik selline otsus teha...“ täpsustas minister. „Mina selliseid kohti ei näe, et saaksime 25 miljonit eurot praegu kuskilt riigieelarve teistest ridadest, kas kolleegi Langilt või Aaviksoolt ära võtta...“ lisas minister naiivselt ja paljastas sellega avaliku saladuse haigekassa reservi võimalikust kasutamisest muuks otstarbeks.

Suur meedia pole seda vahejuhtumit tähele pannud. Ometi tunnistas sotsiaalminister, et vähemalt osa haigekassa raha on kusagil mujal, kui arstiabis. Eks selleks vahetatigi haigekassa vana juht rahandusasjatundja ja vastuvaidlematult rahandusministri korraldustele alluva Tanel Rossi vastu. Mäletate, nii nagu haigekassa reserv sulas eelarvesse, juhtus ka töötukassa rahade kantimisega. Kuigi parlamendi opositsioon parlamendis suurt kisa tõstis. Kuid seda opositsitsiooni häält meil kuulda ei võeta. Meil on vaid üks tõde – Ansipi ja Ligi tõde! Teist lihtsalt ei ole.

Peaksime kõik meedikuile suure tänu ütlema, et nemad riikliku mädapaise avamisele asusid. Kindlamalt ja seni edukamalt kui varasemad streikijad. Aga eks neil on ju ka skalpell! Vaid ühte ma ei mõista. Kus on eestlaste ametiühingud ja nende keskliit. Kus on töö tegijate liidri Harri Taliga hääl?

Uudis Peruust teatas, et seal streigivad 11 000 arsti juba viiendat nädalat. Võim väriseb, enamik haiglajuhte on ametist tagasi astunud, streikijad kritiseerivad teravalt riigi majanduspoliitikat. Leedu rahvas tegi seda sama valimisurnide juures ja ütles, et vana moodi jätkata ei saa. Gruusia parlamendi valimiste sõnum sarnanes leedukate omaga. Mis ootab Eestit? Professor Marju Lauristin juba rääkis revolutsioonilisest situatsioonist. Kas lisaks laulvale saame nüüd oma ajalukku ka arstide revolutsiooni?             

Marju Lauristin kiirustab sündmustest ette!

Hiljuti vastasin ajalehe Võrumaa teataja küsimustele Marju Lauristini avalduse kohta, et Eestis on revolutsiooniline situatsioon. Isiklikult pole ma pr.Lauristiniga nõus. Ta ruttab ajas ette.

Toon vastused koos kahe küsimusega:

1. Sotsioloog Marju Lauristin ütles värske poliitikakogumiku esitlusel, et Eestis on justkui Prantsuse revolutsiooni eelne seis, kus ärksa vaimuga inimesed tunnevad, et neid valitsevad mitteärksad. "Meid võib viia tardumusest välja see, et järjest enam on inimesi, kes tegutsevad ärksa vaimuga oma ümbruses ja tunnevad, et - see tuletab meelde Prantsuse revolutsiooni - neil ei ole väljapääsu reaalselt ühiskonnas millegi muutmiseks," rääkis ta, pidades üheks lahenduseks valimissüsteemi muutmist. Mida Te pr Lauristini sõnavõtust arvate - kas ka Teie tunnete, et meid valitsevad mitteärksad (miks?) ja mida arvate valimissüsteemi muutmisest?

2. Nimetage oma viimase aja kõige ärksam tegu.

Vastused Võrumaa teatajale:

 1. Ma ei ole lugupeetud sotsioloogiga päris nõus. Revolutsioonilisest situatsioonist on asi veel kaugel. Need nn. alumised ühiskonna kihid peavad eestis veel õige kaua vastu, sest päris nälga ju veel pole. Kas nad tahavad nõndaviisi elada on omaette küsimus, aga praegu nad seda teevad ja loosungitega pole tänavatele veel keegi tulnud. Ülemised kihid- Ansip, Ligi, Pevkur jt. saavad vanaviisi valitseda veel tükk aega. Maksud laekuvad hästi, raha võimu teostamiseks jätkub ja Euroopast saab toetusfondidega lisa ka. Veel on meil müüa palju metsa, puutumata loodust, Eesti lennufirma jne. Seega raha ülemisele kihile jätkub.

Mis puutub ärksa vaimuga inimestesse, ehk intelligentsi ja loovinimestesse, siis nemad on kakskümmend aastat istunud üsna vagusi. Pole suurt häält teinud ja ei tee seda praegugi. Ühiskond püsib üsna rahulikuna, sest suurem osa loomingulisest intelligentsist, teadlastest, inseneridest on sõltuvad oma tööandjast, palgast, mõnusatest väliskomandeeringutest ja kõiksugu toetusrahadest. Nii nad ei julgegi palju häält tõsta. Kunstnikud kaotaksid tellimusi, kirjanikud toetusi raamatute väljaandmiseks jne. Seega kasulikum võimude laulu laulda ja revolutsioonile mitte mõelda. Valimissüsteemi ei hakka keegi praegu muutma, sest see rahuldab kõiki parlamendi erakondi.

 

2. Panin kokku raamatu Eesti ülekohtusest omandireformist, „Lõhutud elud“, milles valgustan tuhandete oma kodu kaotanud sundüürnike traagilist ehk lõhutud elu. See on kohutav peatükk meie rahva elust, kus umbes 100 000 eestlast pidid kannatama oma riigi tehtud õiguslikku ülekohut ja omandireformi käigus koos perega oma kodust lahkuma.

Loen ärksaks teoks Tallinna Televisiooni ajakirjanduse ja eesti sisepoliitikat analüüsivat saadet „Meedia keskpunkt“, mis on eetris igal kolmapäeval. Olen saatejuht ja tunnen suurt rahuldust, sest saan rahvale rääkida oma tõde ja avada inimeste silmi nägemaks ebaõiglust ja valelikkust, mida meie ühiskonnas veel üsna palju kohtab ning mis meid selle revolutsioonilise situatsiooni pooli kiiresti edasi viib.

Tervitades H.L.   

 

Tulevik kuulub eakaile!

 Kui veel mõni aasta tagasi võis lennukas pealkiri mõne mehe muigama panna, siis täna on asi naljast kaugel. Statistikaameti andmeil oli  2011. aastal meie meeste oodatav eluiga sünnimomendil 71,2 ja naistel 81,1 aastat. Eelmisel aastal suri 546 inimest vähem kui aasta varem ja see ongi tõstnud oodatavat eluiga aastaga tervelt seitse kuud. Kui asi samas tempos edasi läheb, siis juba kümne aasta pärast kasvab naiste oodatav eluiga Eestis 87 aastani ja nii iga kümnendiga ikka kiires tempos edasi. See tähendab, et vanemaealisi ja elukogenud inimesi tuleb üha juurde.

Kuigi nüüd mõni noorem võib protestima hakata, et mis me selle vanade ühiskonnaga peale hakkame, siis tuletaksin meelde, et õige varsti kuulub ta sellese kogukonda ka ise. Iga verinoor inimene, kes oma esimesel kohal tööle hakkab, alustab samast esimesest tööpäevast maksude kaudu koguma ka endale vanaduse tarvis pensionifondi.  Kuigi noored vanadusest rääkida ei taha, on kõige suurem Eesti huvirühm just need noored ja keskealised 622 000 inimest, kes maksavad kuust kuusse raha pensionikassasse, et oma vanadust kindlustada. Seega elurõõmsaks vanaduspõlveks valmistume me kogu oma elu.

Tänavu annab sellesse üllasse üritusse oma osa ka üleeuroopaline aktiivsena vananemise aasta. Maailma tervishoiu organisatsiooni määratluse kohaselt on see  protsess, millega püütakse leida paremaid võimalusi, et säilitada vanema inimese tervis, tema osalus ühiskonnaelus ja turvalisus. Et tõsta vananevate inimeste elu kvaliteeti. Aktiivsena vananemine võimaldab inimestel kasutada oma füüsilise, ühiskondliku ja vaimse heaolu võimalusi kogu elu jooksul ja osaleda oma päevade lõpuni tegusalt ühiskonna elus, saades riigilt vastu piisavat kaitset, turvalisust ja hoolitsust.

Iidne tarkus, et vanad on ühiskonna rikkus, jõudis tagasi Euroopasse. Selgub, et pärast 60. eluaastat on inimesel veel väga palju teha. Tema mõistus on enamasti erk ning kultuurne ühiskond hindab järjest rohkem seda panust, mida vanemad inimesed on võimelised andma. Aktiivselt vananemine tähendab vananedes elust mitte vähema, vaid just rohkema ammutamist. Seda, kas siis kusagil tööl käies, või oma kodus ja ühiskondlikus elus hoogsalt kaasa lüües.

Eestis oleme aktiivsena vananemisest vähe rääkinud, sest meil on põhimureks alles Euroopa ühed nigelamad pensionid ja vilets sotsiaalhooldussüsteem. Kuid tööturg juba valmistub vanade vastu võtmiseks, sest väljarände tulemusena  väheneb noorte töömeeste osakaal meil kiiresti. Seega olgem valmis hallipäiste meistritega kohtumiseks! Läänes on see aeg juba käes. Vaadake CNN või BBC telekanalite kommentaatoreid. Ikka pisut hõreneva soengu, paksude prillide ning väga soliidse väljanägemisega mehed. Nii umbes seitsmekümne lähedased. Kuid ega nooremaid saa ju ekraanil tõsiselt võtta ning nende arvamust uskuda. Elutarkust ja-kogemust veel vähe.

See, et eluiga kasvab, peaks valmistama rõõmu kõigile. Mäletate lapsepõlvest muinasjutte, kus inimene igavesest elust ja surematusest unistas! See aeg hakkab nüüd ka meil tasapisi kätte jõudma. Õige varsti unustatakse ka Eesti need  tobedad jutud, et näe vanad noortel töökohtade peal ees või, et noored on sunnitud vanemaile pensioni maksma. Nii nagu praegused noored koguvad endale ise pensioniraha, nii tegi seda ka tänane pensionäride põlvkond. Nii, et võlgu ei jää keegi. Seega ei ole tegu mitte ainult aktiivse, vaid targa ja vastutustundliku vananemise aastaga.

Hästi pika eluea aga võib-olla ka surematuse saavutamist ennustavad teadlased umbes saja aasta pärast. Kui lugeda Interneti portaalide teadusnurki, siis selleks ajaks on välja arendatud äärmiselt intelligentsed inimlapsed, kel tihe side arvutimaailmaga ja kelle eluiga pikendab inimolendi pidev geneetiline muundamine. Armastus jääb, kuid selleks, et saada ainult terveid lapsi, püüavad naised tulevikus rasestuda pigem kunstviljastuse kui mehe abil. Pika eluea kindlustab aga üleüldine elektrooniline surematuse tehnoloogia, mis kõigile mõistliku hinnaga vabalt kättesaadav on. Kas pole mitte põnev astuda julgete mõtete maailma? Head eakate päeva, kõigile!

 

 

Kindlasti toetan meedikute streiki!

Vastused ajalehe Võrumaa Teataja küsimustele:

1. Meditsiinitöötajad kavandavad 1. oktoobril streiki, et nõuda paremaid töötingimusi ja kõrgemat palka. Kuidas te suhtute meditsiinitöötajate streiki? Kas ja kuidas on võimalik parandada meditsiinitöötajate töötingimusi ning tõsta palka?
2. Eestis on levinud meditsiinitöötajate lahkumine, mistõttu on paljud töökohad täitmata. Kas ja kuidas on võimalik seda probleemi lahendada?

1. Suhtun arstide, õdede ja hooldustöötajate streiki mõistvalt. Nad seisavad oma õiguse eest töötada normaalsetes tingimustes ja saada selle eest väärilist palka. Pole põhjust medpersonali süüdistada. Tervishoiu korraldus on meil käest ära. Patsientide jaoks on järjekorrad arstide juurde pikad, haiglasse ja operatsioonile pääsemine vaevarikas ning teinekord ka keskmisele inimesele väga kallis.

Teiselt poolt jälle töö hooldushaiglates ja vanadekodudes äärmiselt raske, nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Lamavate haigete eest hoolitsemine, nende tõstmine, keeramine küljelt küljele nõuab nii õpitud oskusi kui suurt jõudu ning veel ka tahtejõudu. Muidugi on selle eest miinimumpalga lähedane töötasu liiga väike. Palga tõstmise teeks on riigi eelarvelise raha otstarbekas kasutamine. Maksud on meil piisavalt kõrged, et meditsiini rahastada. Praegu aga läheb suur osa ravirahast hoonete remondiks ja ülalpidamiseks. Neid kulusid ei tohiks teha raviraha arvelt.

Kiiresti tuleks Eestis minna üle Skandinaavia süsteemile, kus haiglad ei ole eraõiguslikud ja kasumit teenivad ettevõtted, nagu kahjuks meil.

2. Minu nooruse ajal oli süsteem väga lihtne. Pärast kõrgkooli lõpetamist pidid sa töötama kaks või kolm aastat oma erialal ja seal, kuhu sind kõrgkoolist suunati. Selle ajaga teenisid tasa riigi poolt sinu harimiseks tehtud kulud. Pärast sundaja möödumist said vabaks, nagu lind, kes võis lennata kuhu vaid soovis. Millegi sarnasega võiks katsetada ka nüüd.

Asjatundjate riigist lahkumises ma ei süüdista, sest palgad on Eestis kõrgete hindade suhtes häbiväärselt väikesed. Selle rahaga noor inimene oma elu üles ehitada ja perekonda soetada ei suuda. Ilma selleta pole aga elul mõtet.

Vastused ilmusid 26. septembri ajalehes Võrumaa Teataja

Tere tulemast Euroopa Ühendriiki!

 Loosung pole laest võetud. Võibolla juba paari aasta pärast ripub ta Toompea lossi sissekäigu kohal. Sütitavad kõned uue liitriigi kasulikkusest puhkevad Riigikogu saali kõnetoolist aga palju varem. Arvatavasti juba enne selle aasta lõppu. Kindlasti pole nad vähem kirglikud, kui Johannes Lauristini üleskutsed Nõukogude Liitu astumiseks neljakümnenda aasta suvel.

Peaminister Andrus Ansipi sõnul on Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso eelmisel kolmapäeval (12.09) välja käidud ettepanek rahvusriikide föderatsioonist teatud osas kindlasti Eesti huvides. „Praegu me oleme ju järjest teinud otsuseid, mis tihendavad koostööd Euroopa Liidu liikmesriikide vahel,“ sõnas ta Tallinnas vastuseks Brüsselist tulnud ja Euroopa üldsust rabanud avaldusele, milles ei varjatutki enam ühisriigi loomist lähemal ajal.
„Me peame liikuma rahvusriikide föderatsiooni suunas. See on meie poliitiline silmapiir,“ ütles Barroso Strasbourgis peetud kõnes Euroopa parlamendi ees.

Tegelikult pole teadjates ringkondades ühendriigi idee mingiks uudiseks. Sellest on räägitud kümneid aastaid. Ärevaks teeb aga asjaolu, et senini on eesti enda otsustajad poliitikud püüdnud seda mõtet oma rahva ees varjata. See on ka mõistetav. Hiljuti iseseisvunud eestlastele vannuti ju 2004. aastal, mil kaks kolmandikku rahvast liitu astumise poolt oma hääle andis, peaaegu, et piibli peal, et läheme riikide liitu ja igasugusele föderatsioonile on Eesti kindlat vastu.

Alles selle aasta 7. juulil andis rahvusringhääling teada Kristiina Ojulandi arvamuse. “Euroopa Liit on olnud aastakümneid üks protsess ja näha nüüd selles protsessis mingit kiiret föderaliseerumist on ilmne liialdus. Kõik sellised tuuled, et kohe ollakse föderatsiooni loomas, on ilmselge liialdus,“ kinnitas heledapäine eurosaadik eesti rahvale.

Pean aga lugejaile kahetsusega teatama, et nii see intervjuu kui arvukad teised, kus eesti poliitikud on Euroopa Ühendriike nimetanud kaugeks tulevikuks, on kantud pooltõest ehk valest. Ojulandi avaldus rahvusringhäälingus kõlas täpselt nädal pärast nn. Spinelli grupi memorandumi avaldamist, millest eesti poliitikud palju ei rääkinud. Küll tutvustas memorandumit Delfis ja Tallinna Televisiooni saates „Meedia keskpunkt“ tuntud teleprodutsent Tooma Lepp.

„Memorandum on alla kirjutatud Euroopa endiste ja praeguste tippjuhtide poolt 28. juunil. See asub leheküljel www.spinelligroup.eu, „rääkis ta telesaates. „Spinelli gruppi juhivad sellised tuntud nimed, aga ka jäägitud föderatiivse Euroopa pooldajad nagu Mario Monti (praegune Itaalia peaminister), Guy Verhofstadt, Joschka Fisher, Jacques Delors ja Euroopa Parlamendi praegune asepresident Isabelle Durant,“ lisas Lepp. Memorandum algab sõnadega: “Situatsioon on kriitiline. Me ei saa enam kauem oodata. Vajame kiiresti “Federal Acti” (Föderaalset lepingut)...."Muide ka Euroopa Liidu eelkäija Euroopa Söe- ja terasetööstuse Ühenduse alusdokumendid nägid ette tulevikus Euroopa Ühendriikide moodustamise. Superriigi ideest olid omal ajal huvitatud nii Lenin, Trotski kui ka Stalin.

Eesti rahvale on ühisest euroriigist raske rääkida ka selle pärast, et alles me ühest liidust välja saime ja raskeks kujuneb uude liitriiki astumise  vajaduse põhjendamine. Vaatamata sellele peab üldrahvalik diskussioon õige pea algama. Kuigi liitriigi moodustamine nõuab aluslepingute ümber tegemist ja võib-olla ka uut rahvahääletust igas riigis, püütakse Brüsselis ajada asju võimalikult kiiresti ja avalik arvamus tuleb õige pea ka Eestis liitriiki toetavaks muuta.

Eelpool toodust võib jääda mulje, et mina seisan Euroopa Ühendriikide ideele vastu. Pean tunnistama, et mitte väga. Esiteks kaotasime faktilise iseseisvuse juba Euroopa Liitu astudes ja ESMi dokumentidele alla kirjutades. Teiseks tundub mulle, et eestlased ise oma riigi juhtimisega väga hästi hakkama ei saa. Kahekümne aastaga pole me suutnud luua ei efektiivset tööstust, ei jõukat keskklassi, ei tõhusat tervishoidu, ei normaalset sotsiaalhooldust ega haridussüsteemi. Meie hinnad on kõrged, palgad aga Euroopa madalamad ja pensionid Euroopa viletsamad. Noored lahkuvad kodumaalt, külad surevad välja. Mulle tundub, et eestlane on paremat elu väärt. Ehk suudame Brüsseli suurema juhtimise juures edukamad olla. Pealegi pole meil mingeid valikuid. Asi on ammu otsustatud.

Avaldatud 20. septembril ajalehes Valgamaalane

 

 

Kust leida raha,

et keskmine eesti noor saaks soetada pere ja rajada kodu?
On kaks võimalust: hakata ebaseaduslikku äri ajama või lahkuda välismaale.

 

 

Ajaleht Võrumaa teataja esitas mulle küsimused Eestist lahkumise kohta:

1. Kas ja kuidas on võimalik pidurdada inimeste lahkumist Eestist välismaale?

2. Kas Teie tutvusringkonnast on inimesi välismaale lahkunud? Kui jah, siis kuhu ja mis põhjustel?

3. Kas ja kuidas on võimalik Eestist lahkunud inimesi tagasi meelitada?

 

Mõtlesin pisut selle asja üle ja saatsin lehele järgmised vastused:

1. Praegu seda minekut polegi võimalik pidurdada. Nii kaua, kui Eestis on võimul räigelt paremale vaatav valitsus, kellele tööinimese saatus läheb korda vaid niipalju, et tema arvelt lisandväärtust saada,  see protsess jätkub täie hooga.  Pange tähele, õige pea tullakse välja jutuga, et meile läheb hädasti võõrtööjõudu tarvis ja hakatakse sisse tooma ukrainlasi, vietnamlasi, mustanahalisi-kõiki, kellele vaid vähem maksta võib. Ajab lihtsalt naerma see jutt, et meil ei jätku kvaliteetset tööjõudu. Muidugi ei jätku, kui keegi pole kulutanud ühtegi eurot nende koolitamisele ja kes vähemgi parem töömees, see läheb välismaale. Mõni aeg tagasi pakkus Kuku raadio välja arvu, et läinud on umbes 100 000 inimest. On ka teistsugust statistikat. Ametlikku kahjuks vähe.

2. Tallinnas ma lahkujaid peale arstide ja õdede ei tea, kuid Lõuna-Eesti küll ja küll. Põhiliselt heas töömehe eas ehitajad, elektrikud, oskustöölised. Soome, Norra, Rootsi aga ka Saksamaale ja Inglismaale. Viimasel ajal viiakse üha rohkem ka perekondi kaasa. Kui kuuled välismaal tööl käivate noorte muljeid, siis on nad üllatavalt positiivselt. Mina ei heida neile midagi ette. Eestis elav keskmine noor mees, kui ta kavatseb abielluda ja omale kodu rajada, siis ta peab arvestama, et kodumaise keskmise palgaga pole seda lihtsalt võimalik teha. Pereisa võib isegi kolmel kohal rabada, kuid maja ehitamiseks, auto ja traktori ostmiseks ning laste kasvatamiseks raha ei jätku. On kaks võimalust, kas hakata ebaseaduslikku äri ajama või lahkuda välismaale.

3. Ainult hea palgaga. Kahjuks elame röövkapitalistlikus ühiskonnas, kus raha mängib esimest viiulit ja kui raha perekonnal ei ole, siis ei ole võimalik ka õnnelikult elada. Kui aga rahandusminister Ligi ütleb häbenemata välja, et näiteks riigiteenistujate palgad on niigi head ja lähiajal neid tõsta pole kavaski, siis pole mõet isegi unistada meie kadunud noorte tagasi tulemisele. Olukord on tõsine ja rahva kestma jäämiseks isegi traagiline.

Vastused ilmusid 6. septembri ajalehes

PS!  Pakkusin esimeses punktis välja võimaluse, et õige varsti hakatakse meil rääkima võõrtööjõu sisse toomise kasulikkusest.

14. septembri Postimehes ilmuski artikkel pealkirjaga „Eesti vajab immigrante“. Selle soovituse andis Tallinna külastanud USA rahandusekspert Joseph Quinlan.