Valijad oskavad üllatada

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Mida kõike huvitavat valijatega kohtumistel kuuled! „Tead, ma tahan Sinu käest andeks paluda,“ astus Valgamaa Tõlliste vallas üks naisterahvas mulle juurde ja surus minu käe kõvasti oma peopessa. „Ma tegin Sulle ülekohut, kui esimesel kohtumisel rahva ees ette heitsin, et Tallinnast meie kanti kandideerima tuled. Et, mis sinust asja, paned nagunii minema. Aga sa kae, oledki meie sekka jäänud.“

Tean seda naist küll. Ta käib meie koosolekutel tihti. Mäletan sedagi, kuidas alguse aastail, kui esimest korda Võru-, Valga- ja Põlvamaale kandideerima saabusin, mõned tõepoolest kõvasti imestasid, et põline linnamees Tallinnast nii kaugele julges tulla. Seesama mind kõnetanud naisterahvas kaasa arvatud. Kohtumised Kagu-Eesti valimisringkonnas Nr. 11 algasid mul 2002. aasta talvel, pisut enne Jõulupühi. Kestavad siiani. Oma kolm korda kuus ikka. Valimiskampaania ajal, nagu praegu, aga iga päev.

Muidu on need valijatega kohtumised, mille üle ajakirjandus lõpmata palju nalja visanud, üsna tõsised ja asjalikud. Probleemid kahjuks aga ikka ühed ja samad. Kus leida tööd, kust saada paremat palka, kas pensionid lõpuks hakkavad tõusma ja kas lähikonna gümnaasium  jääb ikka alles?  Kahjuks saame enamikele küsimustel vastata ikka vaid eitavalt. Tööd pole, palk ja pension madalad, gümnaasium pannaksegi kinni. Muidugi ei jäta ma lisamata, et kui minu valmisnimekiri- ja erakond võidavad, siis teeme mitmed asjad teisiti, kui praegu. Rahvas kuulab ära, suuremat arutama enam ei hakkagi ja läheb laiali. Arvan, et natuke lootust saavad nad meie jutust siiski juurde ja hääletavad 6. märtsil Eestimaa parema tuleviku poolt.

Põlva linnas sain veel ühe üllatuse. „Kas teate, et tänu Teile, hr. Lenk, sain omale naise?“ viskas üks nii kolmkümne ringis sihvakas meesterahvas küsimuse õhku. Tohhoo! Kuidas siis nii? Mismoodi siis mina.“Väga lihtsalt. Naine ütles, et tuleb siis, kui kaine mehe saab. Et, näe Lenk pakub oma valimisloosungis igale naisele karsket meest. Mina lähen ainult sellele, kes ei joo. Ja näete, pole ma kolm ja pool aastat alkoholi suu sisse võtnud. Nii, et aitähh hea naise eest!“

Umbes nii ta rääkis. Andis aadressi ja telefoni ka, et tulgu ma külla. Lubasin minna ja perest veel artikli ajalehte panna. Ütle siis veel, et kandidaadi lubadused midagi ei loe. „2007. aasta valimistel oli mul tõepoolest loosung, mis läks ka erakonna valimisplatvormi: Igale naisele kaine mees!   

Kuula Nõmme Raadiot!

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

See on vapustav! See Nõmme Raadio lõunatund, kus Margus Lepa üksinda ja ligi poolteist tundi järjepanu saadet juhtida vihub. Sõna otses mõttes vihub, sest olla üle 75 minuti üksinda otseeetris ja kommenteerida peast, ilma suurema ettevalmistava tekstita päevasündmusi, on  tõeline katsumus. Samas ka tõeline ja igapäevane Meistriteos. Ma arvan, et ma järgnevaga ei liialda.

Teist sellist, nagu Margus Lepa, Eestimaal ei ole! Ilma paberita peast rääkida, lugeda samal ajal arvutit ja uudiseid sorteerida, kommentaar otse eetris valmis vormida ja sama ajal veel ise helipuldi nuppe keerata, on äärmiselt keeruline. Oled nagu lendur juhtimispuldis, kus iga eksimus maksab rängalt kätte. Lennuk võib alla kukkuda, saatejuht võib kuulaja kaotada.

Aga ei! Lennuk lendab kõrgelt. Lepa kogub kuulajaid üha juurde. Saade on nii põnev, et jäta kasvõi töö pooleli ja aina kuula. Iga lause täpselt paigas. Iga sõna mängib. Ma ei suuda mõista, kust ta selle mahlaka keele võtab. Kus ta nende seoste peale tuleb? Ise veel naudib ka täiega. Tõeline Meister!

See pole kiidulaul. Kuulake näiteks 3. veebruari saadet, mida ta täna eetris kordas. Vapustav, kuidas Lepa päevasündmusi analüüsib. Kuulad ja naudid, kuidas ta Ülle Madise kõne Eesti tuleviku kohta üksipulki läbi võtab ja lõpuks teeb ettepaneku proua Ülle presidendi kandidaadiks esitada. Kuidas ta kassiaasta peensusi avab. Kes on Kass? Kuidas ta ajalootsükleid paika paneb ja numbrimängude asjatundjaile mõtteainet annab.

Nõmme Raadiot saab Tallinnas ja Harjumaal kuulata sagedusel 99,3 MHz. Ülejäänud Eestis Internetist aadressil: http://www.nommeraadio.ee/. Lisaks veel Facebook. Otsige see raadio kohe välja ja alguseks kuulake 3. veebruari saade Lõunatund Nõmmeraadios ära. Siis ülejäänud hiljutised saated ja edasi asuge arhiivi kallale. Vapustav arhiiv. Head kuulamist.

Võiks taaselustada raadio ühiskuulamise ammu unustatud tava! Nii tehti II Maailmasõja eel ja ajal, ning veel palju aastaid hiljemgi! Koos on tore kuulata!

 

Poliitika ei huvita aga valima minnakse

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Olen nüüd mitu nädalat mööda Võru-, Valga- ja Põlvamaa külasid ning alevikke ringi sõitnud. Tänaval või poe ees tuhatkonna inimesesega suhelnud. Neist kümmekond ei tahtnud mind üldse näha ega  kuulda ja panid tuima näoga uulitsat pidi edasi. Oma paarkümmend vabandas, et pole aega ja põrutas kiirustades järgmisse kauplusse. Kusagil sadakond korraks peatus, võttis kiiruga bukleti vastu ja jooksis tuhatnelja oma teed. Oli neid, kes lihtsalt sõimasid. Ropult kusjuures.

Kõige raskem seltskond, aga neid pole palju, jääb seisma ning kukub sinuga vaidlema, arutama ja tõestama. Põnevad mehed ja naised, kuid võtavad kampaaniast hirmus palju aega ära. Iseloomulik, et mitte kedagi neid ei õnnestu ümber veenda. Nad on raudselt oma seisukoha juures. Et astmeline maks on hea asi ja seepärast tulebki Ansipit valida. Räägid, et Ansip seda rikaste maksu ei taha, vaadatakse sulle niisuguse näoga otsa, et vaju häbist või maa alla. Kindel seltskond valib Edgarit, mis sest, et Savisaar pole iial Kagu-Eestis kandideerinud. Üks lubas Rüütlile hääle panna.

Põlva kaubamaja ees sattusin kolme mehega kokku, kes kukkusid Ilvest arvustama. Ei julge mina neid sõnu arvutisse lüüa, mis riigipea kohta lendu lasti. Asi läks nii ägedaks, et suur riid puhkes. Üks kaabuga härra tagus vihmavarjuga jääd, nii et asfalt välja tuli. Lõpuks pani kaks meest kumbki isepoole minema, mõlemad vihaselt kätega vehkides. On ikka parajad, kiitis kolmas, kes mulle veel pikaks ajaks kõrvale jäi.

Kõige toredam seltskond on ka kõige suurem. Sajad. Jäävad seisma, naeravad hambad laiali, võtavad lendlehe vastu, küsivad pastakat või helkurit  ja soovivad edu. Mõni lubab hääle ka anda, teine jälle tuletab meelde, et eelmine kord juba mind valis. Siis muidugi tänusõnad ja vahel ka kirglikud kallistused. Rahvas on päris tore, kuid ühte võin ma kinnitada: poliitika ei huvita eestlasi enam ammu. Liiga räpane, vastik ja üksteist mustav olevat. Igapäeva muredega toimetulek on rahvale poliitikast tähtsamaks saanud.

Venelased on praegu veel ärksamad. Poliitika huvitab väga, kuid laiemalt: Venemaa, USA, Egiptus. Eesti poliitikaga  on neil probleeme vähem-üks kindel keskmeeste partei ja teisi nad ei meenutagi. Ansipit jälle ei kannata neist keegi. Pronksmees pole meelest läinud. Eesti kodakondsus, mis veel eelmistel valimistel tänaval kõige sagedamini jutuks tuli, enam ka kedagi ei huvita.Valima lubavad minna kõik, kel selleks õigus.

Ka eestlased on seekord varmad valima minema. Harva kuuled, et üldse ei kavatse häält anda. Kaugemates külades on aga see probleem, et jaoskonnad vaid keskustes ja lihtsalt raske kohale jõuda. Kambaga ja ühe autoga käiakse, vahel paar-kolm sõitu päevas. Mina arvan, et valimiste aktiivsus tuleb suur ja tulemustes võib nii mõnigi üllatus ilma teha.

Eesti vajab muutusi!

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Meil ei jätku tööd. Meil on vähe raha. Me ei pääse arsti juurde enne, kui oleme nädalaid järjekorras seisnud. Kuude kaupa tuleb oodata lasteaia kohti. Kodule lähedasse kooli on last raske panna. Haigeks jäädes ei julge me koju jääda, äkki lastakse lahti. Noored emad ootavad viimase minutini, enne kui julgevad tööandjale teatada, et varsti on laps sündimas ja ema paluks beebipuhkust.

Meie riik ei suuda vanemat põlve ülal pidada, ei suuda noortele emadele normaalseid toetusi maksta, ei suuda tervishoidu rahastada, ei suuda noortele tasuta kõrgharidust anda? Kas pole mitte palju küsimusi? Kas pole mitte nii, et kui riigil raha pole, siis tähendab see, et seda riiki valitsetakse valesti.

Rahvas nuriseb ammu, et midagi on Eesti riigis valesti. Ehk prooviks edaspidi paremini. Näiteks pärast valimisi alustaks valgelt lehelt. Aga selleks on tarvis Toompeale uus võim valida. Vahest aitab Reformierakonna ja IRLi kaksikvõimust, mis meid kriisi viis. Kakskümmend taasiseseisvuse aastat räägime vaid majandusest, eelarve täitmisest, eurole üleminekust. Viimase oleme nüüd saanud.

Ülejäänus oleme saavutanud aga Euroopa kiirema majanduslangusega, väiksema tootlikkusega ja ühe suurema tööpuudusega riigi tiitli. Rahaline ebavõrdsus kõige rikkama ja vaesema elanikkonna vahel ületab normaalse riigi näitaja. Hinnad on meil Euroopa ühed kõrgemad, palgad ja pensionid aga madalamad, arsti järjekorrad pikemad. Nii ei soovigi paljud ettevõtlikud eestlased kodumaal elada. Kes jäävad, suuremat perekonda ei planeeri, sest pere ülalpidamine on isegi keskmise palga saajaile üsna raske ülesanne.

Kõige hullem, mis viimase aja uurimustest ja ka Eesti inimvara raportist selgub, on eestlaste passiivsus toimuva suhtes ja usu puudumine elu paranemisse. Röövkapitalism, majanduslik kihistumine, töökoha kaotuse hirm ja koos sellega sissetuleku langemise oht on pannud tänapäeva noored pered laste saamist kainelt kalkuleerima. Lisaks hirmutavad kümnete aastate pikkused pangalaenud ühise eluaseme soetamisel. 46% eestimaalasi leiab, et töö ja pereelu ühitamine on neile üle jõu käiv perspektiiv. Nii jäävadki tugevad pered olemata ja lapsed sündimata.

Eesti vajab muutusi! Nii enam edasi minna ei saa. Praegust viisi ka tulevikus riiki juhtides jääme üha vaesemaks ja meie endi arv kahaneb üha. Ärgem unustagem, et täna, 2011. aasta veebrurais, elab Eestis eestlasi vaid 930 000!

Ansip vahetab presidendi välja?

Nii vist läheb. Algus on igatahes jõuline. Täistabamus Kadrioru lossi pihta. Seda, mille WikiLeaks Toomas-Henrik Ilvese kohta päevavalgele tõi, on raske maha pesta. Asi ehk polegi niivõrd poliitikute Savisaare ja Rüütli mustamises Ilvese poolt. Kuigi ka see on lausa solvav meeste suhtes, kellele kogu eesti rahvas iseisvuse tagasi toomise eest suure tänu võlgneb. Pole Ilvesel endal midagi nende kahe tegude kõrvale panna.  Kuid dokumendid, mis eelmisel nädalal avalikkuse ette toodi, räägivad hullemast. See on Ilvese üldine hoiak Eesti ja tema rahva suhtes. Halvustav, mahategev ja välja naerev.

Mõelge vaid, noormees Ilves ei tahtnudki presidendiks tulla, aga teda nii väga paluti ja siis ta nõustus. “Nagu ka paaril korral varem said sõprade ja mõttekaaslaste palved temast võitu ning ta lubas end kandidaadiks üles seada,” ruttas eurosaadik Padar endist erakonna kaaslast Delfis kaitsma, lisades veel, et veenda ja paluda tuli teda tublisti. Minu meelest tõmbas selle avaldusega Padar endale paraja ämbri sogast vette kaela. “Ilvese endine sissetulek oli oluliselt suurem sellest, mida Eestis presidendile makstakse ja seda ta ilmselt ka silmas pidas,” püüdis Padar veel siluda ka presidendi rumalaid ütlemisi oma „vaesusega sarnaneva elu“ kohta Eestis.

Minu arvates on riigipea eesti rahva ees vabanduse võlgu. Kuidas saab ühe rahva president välismaiste diplomaatide seltskonnas edvistada, et kuidas teda ikka paluti ja et ta tunneb oma 5200 eurose palga juures Eestis, kus keskmine palk 760 euro kandis, vaesena aga ta kannatab, sest muidu oleksid Savisaar või Rüütel presidendiks saanud. Ei usu, et suve lõpul, kui presidendi valimiste kampaania haripunkti jõuab, keegi enam Tammsaare kuju juurde Ilvest üles laulma tuleks, nagu eelmisel korral juhtus. Oma üle olemise ja viletsa tööga tundub ta  enda maha mänginud olevat.

Miks lekitati Postimehes WikiLeaksi dokumente just praegu, riigikogu valimiste kampaania ajal? Küllap tahavad oravad lüüa mitut kärbest korraga. Teha ära Ilvesele ja selle suure kära käigus juhtida ajakirjandusest ning valimiskampaaniast kõrvale rahva kasvav pahameel kõrgete hindade ja europettumuse vastu. Paljastas ju uus raha meie üliväikesed palga- ja pensioninumbrid, madala elatustaseme ja viletsa perspektiivi tulevikku. Krooni ajal olid need asjad erinevate rahakursside vahel peidus, ei torganud silma. Aga nüüd tulevad võrdlused teiste Euroopa riikide elustandariga otse koju kätte. Palgapäeva nagu polekski, laekuv raha ju nii tühine. Aga kui iga päev tulevad šokeerivad uudised taevani kiidetud presidendi tõelise palge kohta, unustad oma palga ära.

Lõpuks hakkad mõistma, miks Reformierakonna ja IRLi valitsuskoalitsioon presidendi otsevalimist pole parlamendis ära vormistanud. Kuigi Keskerakond on seda juba ammu nõudnud. Ilma rahva arvamuseta on lihtsam oma meest paika panna. 

Artikli aluseks on 2. veebruari Kesknädala juhkiri  

Ilvese asemel presidendiks Rait Maruste?

2.veebruari Kesknädala lugejad on avalikus ruumis vist esimesed, kes saavad vihje tulevase presidendi kandidatuuri kohta. Kõik võib veel juhtuda ja eelistused muutuda, kuid hetkel tundub uue riigipea nimi kindel olevat. 

Reformierakonna presidendikandidaat pole ammu enam president Ilves. Selleks on hoopis õigusteaduse kandidaat, dotsent, Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik ja Reformierakonna nimekirjas Tartus Riigikokku kandideeriv Rait Maruste. Nii väitis Nõmme Raadio otsesaates õigusteadlane Ando Leps. Toetudes hästi informeeritud allikaile, ütles ta, et kandidaat on heaks kiidetud nii peaminister Andrus Ansipi kui kõrge euroametniku Siim Kallase poolt. Just viimase poolt olevat tulnud ettepanek.

Leps nimetab Marustet president Lennart Meri inimeseks. Tema edutas Maruste, kui Tartu Riikliku Ülikooli dotsendi, omal ajal taasiseseisvunud Eesti esimeseks Riigikohtu esimeheks, kuigi Maruste polnud selleks ajaks ühtegi päeva õigussüsteemis töötanud ega omanud kohtunikutöö praktilisi kogemusi. Lepsi sõnul palunud just Meri riigikohtunik Marustet säästa Siim Kallast tema kurikuulsas 10 miljoni dollari afääris, et viimane mingil juhul süüdi ei jääks.

Lepsi mäletamist mööda oli Maruste nõukogude ajal Eesti kompartei Tartu Linnakomitee ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna partorg. 1953. aastal sündinud  ja 1977. aastal Tartu Ülikooli juuradiplomi saanud Maruste olevat Reformierakonnale kõige parem president, sest välismaalt pärinevate ehk nn. väliseestlaste või -lätlaste aeg on poliitikas läbi. Ameeriklased ei tee neile enam Balti riikides panust. Maruste kandidaat olevat USAle ja Saksamaale igati meelepärane. Samuti Venemaale. Lepsi arvates ei kannata Venemaa Ilvest põhjusel, et viimane rikkus ära venelaste kavatsuse Vene-Saksa gaasijuhe meie rannikuvetest läbi tuua. Selle tõttu kulus ehitusele hoopis rohkem aega ja raha. Teine põhjus, miks ameeriklastele Ilves enam ei istu, olevat Lepsi sõnul Pronkssõduri maha võtmine, millele ameerika välispoliitika ringkonnad vastu seisid. Veel võib üheks põhjuseks tuua venekeelse gümnaasiumihariduse piiramist Eestis, millele Ilves pole vastu seisnud, kuid mis venelastele ega nende ameerika kolleegidele väga ei meeldi. Lisaks veel tõsiasi, et Ilvese haridus ja keelte oskus jääb Maruste omale  kõvasti alla. Eriti on Ilvese miinuseks vene keele oskamatus. Lisaks veel tõsisasi, et lääneriikides eelistatakse riigipeadena eranditult juura haridusega inimesi.  

Makske pensionäridelt võetud võlg tagasi!

Täna rahustab Rahvaliidust Reformierakonda siirdunud endine ja Euroopa parim rahandusminister Aivar Sõerd vanararahvast, et ärgu nad muretsegu, küll pensionideks ette nähtud raha leitakse riigieelarvest juurde võttes. Eks nii tuleb teha kui eakate mässu ei taheta näha. Mäletame küll, kui agressiivsed pensionärid olnud, kui nad esimeselt sotsiaalministrilt Marju Lauristinilt, kes tuli välja pensioniea tõstmise ettepnekuga, Toompea platsil mantlilt nööpe eest kiskusid. Mart Laaril lubasid vanaprouad midagi mehelikku ära lõigata, kui viimane elatusraha kärpima hakkab. 

Oli ju Laari valitsuse ajal sama mure, et raha vanadele ei jätkunud. Peaminister Laar tegi siis saatusliku vea, kui ETV otsesaates kogemata välja lobises, et riigieelarve puujäägi puhul jätab ta pensionid tõstmata või isegi vähendab neid. Kisa tõusis taevani. Nüüd tundub oravatel peen pihus olevat, sest lubatud pensionitõuse pole ju tulnud. Hoopis räägitakse suurest rahapuudusest. Üks analüütik ütles eile otse välja, et taolise pensionisüsteemi põhja minekust suurt pääsu pole.

Pensioniraha defitsiit tekkis siis, kui Ansipi valitsus võttis kasutusele pensionikassa 5 miljardi kroonise reservi, mis koguti Reformi- ja Keskerakonna 2005. aasta ühisvalitsuse ajal majandusminister Savisaare tungival pealekäimisel. Nüüd on reservid laiali kantud, II pensionisammas lõhutud ja elatusraha muidugi  ei jätku. II sammas sööb isuga I samba raha, millise ohu eest sai oravaid Riigikogu saalis juba ammu hoiatatud. Aga ega Ansip taha kedagi kuulda enne, kui häda koduõuele jõudnud ja raha otsas.

Tuleb küsida, kuhu see raha jäi, mille praegused pensionärid oma töölkäimise ajal maksudena riigikassasse kogusid ja mille tagasi saamisele pensionide näol neil täielik õigus on. Nüüd hüüab keegi, et mul on asjale lihtsustatud lähenemine. Tegelikult täpselt nii need asjad käivadki. Raha on läinud.
I sammas tühjavõitu, II ja III sammas haldurite poolt suures osas tuulde lastud ja omale kõrgete palkade näol välja makstud.

Härrased valitsuses! Aeg on käes. "Surnud kassi põrge" tulemas. Hinnad tõusevad ja elukallidus langeb. Eakatel rasked päevad. Makske pensionäridelt võetud protsendita võlg nüüd ausalt tagasi!