Milleks meile valimised?

Tõepoolest milleks, kui juba mitmendat korda järjest jätkab pärast valimisi Stenbocki majas sisuliselt sama seltskond. Ka seekord tundub nii minevat, et kaotajad teevad valitsuse. IRL ja sotsiaaldemokraadid põrusid viimane kord kapitaalselt, kuid läbirääkimiste laua taga on nad taas tähtsad tegelinskid. Moe pärast on kohale kutsutud ka Vabaerakond, kes uustulnukana alles ärkab võiduöö joovastusest ja ei saagi veel päris hästi aru, kuidas kogenud parlamendihaid nende ümber võrku koovad.

Seega teeb suurt poliitikat edasi endiste seltskond. Seesama, kelle kohta suurettevõtja Tiit Vähi alles jaanuaris nurises, et valitsuserakonnad ise on Eesti asja uppi ajanud. „Kes on need kümme aastat Eesti riiki juhtinud, kas mitte Toomas Hendrik Ilves ning Reformierakonna ja IRLi koalitsioon? Kas see kolmainus ongi riigivankri kraavi vedanud?“ vastas ta meedias ekspeaminister Mart Laarile viimase reformikava kohta. Isegi ajakirjanikud Kalle Muuli ja Ahto Lobjakas kirjutasid enne valimisi, et Eesti arengule tuleks kasuks Reformierakond troonilt tõugata.

Olles ise Kagu-Eesti rahva seas kaks kuud tänavakampaaniat teinud, kuulsin ma vaid üksikuid inimesi oravaparteid kiitmas, ikka arvati, et Reformile tuleks kambakas teha. Kuid võta näpust, e-valimistel kogutud tuhanded hääled pakkusid jälle üllatuse. Rahameeste partei võitis taas!

Keskerakond, kes ainsana vanadest olijatest oma toetajaskonda kasvatas ja kelle esimees Edgar Savisaar 25057 häälega tegi kõigi aegade rekordi, jäeti edasise võimu korraldamise kõnelustest hoopis kõrvale. „Valimiste hõbemedal, ehk Keskerakonna toetajate hääled on meilt varastatud,“ kasutas Edgar Savisaare kõnekujundit. „Kunstlike e- häältega pandi paika Reformierakonna juhtiv roll ühiskonnas,“ lisas ta.

Mis toimus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga ehk EKREga, vajaks uues ajakirjandusõpikus tervet peatükki. Järsku selgus, et rahvas hääletas fašistide poolt. Kusagilt Interneti avarustest leiti värske Riigikogu kõige noorema liikme Jaak Madisoni kahtlased mõtisklused Hitleri kohta ja rünnak algas. Portaalides hakkas ilmuma EKRE vastaseid sõnavõtte, kui seeni pärast vihma. Mõnedele pandi koonduslaagrite pildid ka juurde. Kui publik uut erakonda kaitsma kippus, keerasid portaalid oma kommentaariumi hoopis kinni ja nii sai demokraatliku riigi Internetis vaid süüdistada, mitte aga rünnatavaid kaitsta. Tulemus oli kiire tulema, EKRE lülitati uue valitsuse läbirääkimiste seltskonnast välja.

Täpselt sama mehhanismi kasutati pärast 2003. aasta valimisi, kui Keskerakond häälte arvuga valimised võitis ja president Rüütel valitsuse moodustamise keskmeestele usaldas. Paremparteid seda lubada ei saanud. Nagu EKREgi puhul, vaid päev pärast valimisi, pandi

telekaamerate ees raudu ettevõtja Vladimir Panovi käed ja meedias langes keskerakondlaste peale kohutav raha- ja maksupettuste laviin. Kuigi Panov hiljem õigeks mõisteti, jäeti Keskpartei sel korral jälle koalitsiooni läbirääkimistest välja ning võimule tuli Res Publica äraostamatute seltskond.

Kas nüüd pole sarnane olukord? Milleks meile valimised, kui valitsusse ei tohi lasta võõrast ideoloogiat. Ei Keskerakonda oma astmelise tulumaksuga, ega EKREt Venemaaga piirilepingu sõlmimise vastase hoiakuga. Mis sest, et rahvas neile mõlemale palju hääli andis. Vabaerakonna tõrjumise põhjust pole välja öeldudki. Kampa tuleb võtta vaid omad mehed, mis sest, et hääli said nad vähe. Riigi rahakotti ei saa ju võõrastele anda! Aga riigimehelikkus? Kas selles poolausa võimumängu maailmas suudame me säilitada oma rahva, eestlaste ühtekuuluvuse, meie kultuuri? Hästi vastas sellele küsimusele Õhtulehes pärast valimisi lavastaja Jaan Tooming: me tahame olla suured, kuid mõtleme väikselt, oleme maadligi, ei lenda. 

Ilmus maakonnalehes Valgamaalane ja Põlva ajalehes Koit