Meenutusi Suurest Laulupeost
1. Minu jaoks on laulu- ja tantsupidu rohkem suhtlemise
koht. Muidugi naudin ka ühist laulmist ja kooride meisterlikkust, kuid rahva
seas ringi käimine annab ehk rohkemgi elamusi. Need hoolikalt sirgeks triigitud
undrukid ja läikima löödud ehted õndsa nägudega maarahva seljas on kogemus, mis
sööbib mällu. Minu meelest ongi see pidu kaugemalt tulnutele hoopis tähtsam kui
Tallinna enda rahvale.
Eks nii on see läbi ajaloo olnud. Sõidad ikka
harjumatult suurde linna, kus nii mõnigi asi silme ees kirjuks võtab. Tallinn
ise on end peoks hästi ette valmistanud. Kõikjal viidad ja sildid, kuhu minna
ja kuidas olla. Ära eksida polegi võimalik. Liiklus on piiratud küll suurte
teetööde pärast, aga eks see näita linna kiiret arengut. Mulle tunnistas üks
tuttav, kes polnud mitu aastat pealinnas käinud, et ta ei usu oma silmi, kui
kiiresti Tallinn kasvanud.
Üheks tõrvatilgaks minu nägemuses sai uudis Tallinna
hotellide kohta, kus mõnel puhul hindu isegi kahekordseks tõstetud. Lihtsalt
häbi meie kasuahnete ärimeeste pärast! Linn annab peolistele tasuta sõidu,
vallad toetavad rahva sõidukulusid, inimesed isa panevad peo jaoks raha kokku ja
siis äkki mingid „ärihaid“ kukuvad nöörima nii oma rahvast, kui meie külalisi.
Häbi neile, isehakanud ettevõtjaile!
2. Olen neid laulu ja hiljem ka tantsupidusid elus kümneid
näinud. Eks neid peetud ka nõukogude aastatel ja mitte halvasti. Olin noore
ajakirjanikuna ikka alati korraldajate ja sündmuse valgustajate ridades ning
nägin asja ette valmistanud üsna lähedalt. See töö käis sama innuga, kui
tänagi. Kuigi Lenini hümnid tuli kohustusliku kavana alguses kohe ära laulda,
siis isamaalised laulud said ka siis väga laia kõlapinna.
Räägin seda
seepärast, et just peo jälgimine sai ajakirjanikele põnevaks elamuseks. Et mitu
punast laulu, mitu kaasaegset ja mitu igihaljast isamaalaulu esitatud sai.
Käekella pealt sai aega mõõdetud, et kui palju minuteid Miina Härmat lauldi ja
kui pikaks viimane lugu ning peolõpu aplaus kujuneb. Äärmiselt tähelepanelikult
kuulati parteimeeste kõnesid ja seda, mida Gustav Ernesaks ütleb. Et, kui palju
sinna rahvuslikku mahub.
Väga põnevad olid Arnold Greeni kõned. Need olid kui
köiel tantsija kunst ning balanseerisid täpselt lubatud ja lubamatu vahel.
Seega olid minu noorepõlve laulupeod äärmiselt põnevad jälgida ja neist sai
suur õnn ajakirjanikuna osa võtta. Üks asi hakkab veel silma: minu ajal tegid
TV- ja raadioülekannete reporterid väga suurt eeltööd, mistõttu reportaažid
said äärmiselt sisutihedad, faktirohked ja olid põnevad jälgida.
Vastused ilmusid Võrumaa
Teatajas 10.07.14 