Kindlasti toetan meedikute streiki!

Vastused ajalehe Võrumaa Teataja küsimustele:

1. Meditsiinitöötajad kavandavad 1. oktoobril streiki, et nõuda paremaid töötingimusi ja kõrgemat palka. Kuidas te suhtute meditsiinitöötajate streiki? Kas ja kuidas on võimalik parandada meditsiinitöötajate töötingimusi ning tõsta palka?
2. Eestis on levinud meditsiinitöötajate lahkumine, mistõttu on paljud töökohad täitmata. Kas ja kuidas on võimalik seda probleemi lahendada?

1. Suhtun arstide, õdede ja hooldustöötajate streiki mõistvalt. Nad seisavad oma õiguse eest töötada normaalsetes tingimustes ja saada selle eest väärilist palka. Pole põhjust medpersonali süüdistada. Tervishoiu korraldus on meil käest ära. Patsientide jaoks on järjekorrad arstide juurde pikad, haiglasse ja operatsioonile pääsemine vaevarikas ning teinekord ka keskmisele inimesele väga kallis.

Teiselt poolt jälle töö hooldushaiglates ja vanadekodudes äärmiselt raske, nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Lamavate haigete eest hoolitsemine, nende tõstmine, keeramine küljelt küljele nõuab nii õpitud oskusi kui suurt jõudu ning veel ka tahtejõudu. Muidugi on selle eest miinimumpalga lähedane töötasu liiga väike. Palga tõstmise teeks on riigi eelarvelise raha otstarbekas kasutamine. Maksud on meil piisavalt kõrged, et meditsiini rahastada. Praegu aga läheb suur osa ravirahast hoonete remondiks ja ülalpidamiseks. Neid kulusid ei tohiks teha raviraha arvelt.

Kiiresti tuleks Eestis minna üle Skandinaavia süsteemile, kus haiglad ei ole eraõiguslikud ja kasumit teenivad ettevõtted, nagu kahjuks meil.

2. Minu nooruse ajal oli süsteem väga lihtne. Pärast kõrgkooli lõpetamist pidid sa töötama kaks või kolm aastat oma erialal ja seal, kuhu sind kõrgkoolist suunati. Selle ajaga teenisid tasa riigi poolt sinu harimiseks tehtud kulud. Pärast sundaja möödumist said vabaks, nagu lind, kes võis lennata kuhu vaid soovis. Millegi sarnasega võiks katsetada ka nüüd.

Asjatundjate riigist lahkumises ma ei süüdista, sest palgad on Eestis kõrgete hindade suhtes häbiväärselt väikesed. Selle rahaga noor inimene oma elu üles ehitada ja perekonda soetada ei suuda. Ilma selleta pole aga elul mõtet.

Vastused ilmusid 26. septembri ajalehes Võrumaa Teataja

Tere tulemast Euroopa Ühendriiki!

 Loosung pole laest võetud. Võibolla juba paari aasta pärast ripub ta Toompea lossi sissekäigu kohal. Sütitavad kõned uue liitriigi kasulikkusest puhkevad Riigikogu saali kõnetoolist aga palju varem. Arvatavasti juba enne selle aasta lõppu. Kindlasti pole nad vähem kirglikud, kui Johannes Lauristini üleskutsed Nõukogude Liitu astumiseks neljakümnenda aasta suvel.

Peaminister Andrus Ansipi sõnul on Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso eelmisel kolmapäeval (12.09) välja käidud ettepanek rahvusriikide föderatsioonist teatud osas kindlasti Eesti huvides. „Praegu me oleme ju järjest teinud otsuseid, mis tihendavad koostööd Euroopa Liidu liikmesriikide vahel,“ sõnas ta Tallinnas vastuseks Brüsselist tulnud ja Euroopa üldsust rabanud avaldusele, milles ei varjatutki enam ühisriigi loomist lähemal ajal.
„Me peame liikuma rahvusriikide föderatsiooni suunas. See on meie poliitiline silmapiir,“ ütles Barroso Strasbourgis peetud kõnes Euroopa parlamendi ees.

Tegelikult pole teadjates ringkondades ühendriigi idee mingiks uudiseks. Sellest on räägitud kümneid aastaid. Ärevaks teeb aga asjaolu, et senini on eesti enda otsustajad poliitikud püüdnud seda mõtet oma rahva ees varjata. See on ka mõistetav. Hiljuti iseseisvunud eestlastele vannuti ju 2004. aastal, mil kaks kolmandikku rahvast liitu astumise poolt oma hääle andis, peaaegu, et piibli peal, et läheme riikide liitu ja igasugusele föderatsioonile on Eesti kindlat vastu.

Alles selle aasta 7. juulil andis rahvusringhääling teada Kristiina Ojulandi arvamuse. “Euroopa Liit on olnud aastakümneid üks protsess ja näha nüüd selles protsessis mingit kiiret föderaliseerumist on ilmne liialdus. Kõik sellised tuuled, et kohe ollakse föderatsiooni loomas, on ilmselge liialdus,“ kinnitas heledapäine eurosaadik eesti rahvale.

Pean aga lugejaile kahetsusega teatama, et nii see intervjuu kui arvukad teised, kus eesti poliitikud on Euroopa Ühendriike nimetanud kaugeks tulevikuks, on kantud pooltõest ehk valest. Ojulandi avaldus rahvusringhäälingus kõlas täpselt nädal pärast nn. Spinelli grupi memorandumi avaldamist, millest eesti poliitikud palju ei rääkinud. Küll tutvustas memorandumit Delfis ja Tallinna Televisiooni saates „Meedia keskpunkt“ tuntud teleprodutsent Tooma Lepp.

„Memorandum on alla kirjutatud Euroopa endiste ja praeguste tippjuhtide poolt 28. juunil. See asub leheküljel www.spinelligroup.eu, „rääkis ta telesaates. „Spinelli gruppi juhivad sellised tuntud nimed, aga ka jäägitud föderatiivse Euroopa pooldajad nagu Mario Monti (praegune Itaalia peaminister), Guy Verhofstadt, Joschka Fisher, Jacques Delors ja Euroopa Parlamendi praegune asepresident Isabelle Durant,“ lisas Lepp. Memorandum algab sõnadega: “Situatsioon on kriitiline. Me ei saa enam kauem oodata. Vajame kiiresti “Federal Acti” (Föderaalset lepingut)...."Muide ka Euroopa Liidu eelkäija Euroopa Söe- ja terasetööstuse Ühenduse alusdokumendid nägid ette tulevikus Euroopa Ühendriikide moodustamise. Superriigi ideest olid omal ajal huvitatud nii Lenin, Trotski kui ka Stalin.

Eesti rahvale on ühisest euroriigist raske rääkida ka selle pärast, et alles me ühest liidust välja saime ja raskeks kujuneb uude liitriiki astumise  vajaduse põhjendamine. Vaatamata sellele peab üldrahvalik diskussioon õige pea algama. Kuigi liitriigi moodustamine nõuab aluslepingute ümber tegemist ja võib-olla ka uut rahvahääletust igas riigis, püütakse Brüsselis ajada asju võimalikult kiiresti ja avalik arvamus tuleb õige pea ka Eestis liitriiki toetavaks muuta.

Eelpool toodust võib jääda mulje, et mina seisan Euroopa Ühendriikide ideele vastu. Pean tunnistama, et mitte väga. Esiteks kaotasime faktilise iseseisvuse juba Euroopa Liitu astudes ja ESMi dokumentidele alla kirjutades. Teiseks tundub mulle, et eestlased ise oma riigi juhtimisega väga hästi hakkama ei saa. Kahekümne aastaga pole me suutnud luua ei efektiivset tööstust, ei jõukat keskklassi, ei tõhusat tervishoidu, ei normaalset sotsiaalhooldust ega haridussüsteemi. Meie hinnad on kõrged, palgad aga Euroopa madalamad ja pensionid Euroopa viletsamad. Noored lahkuvad kodumaalt, külad surevad välja. Mulle tundub, et eestlane on paremat elu väärt. Ehk suudame Brüsseli suurema juhtimise juures edukamad olla. Pealegi pole meil mingeid valikuid. Asi on ammu otsustatud.

Avaldatud 20. septembril ajalehes Valgamaalane

 

 

Kust leida raha,

et keskmine eesti noor saaks soetada pere ja rajada kodu?
On kaks võimalust: hakata ebaseaduslikku äri ajama või lahkuda välismaale.

 

 

Ajaleht Võrumaa teataja esitas mulle küsimused Eestist lahkumise kohta:

1. Kas ja kuidas on võimalik pidurdada inimeste lahkumist Eestist välismaale?

2. Kas Teie tutvusringkonnast on inimesi välismaale lahkunud? Kui jah, siis kuhu ja mis põhjustel?

3. Kas ja kuidas on võimalik Eestist lahkunud inimesi tagasi meelitada?

 

Mõtlesin pisut selle asja üle ja saatsin lehele järgmised vastused:

1. Praegu seda minekut polegi võimalik pidurdada. Nii kaua, kui Eestis on võimul räigelt paremale vaatav valitsus, kellele tööinimese saatus läheb korda vaid niipalju, et tema arvelt lisandväärtust saada,  see protsess jätkub täie hooga.  Pange tähele, õige pea tullakse välja jutuga, et meile läheb hädasti võõrtööjõudu tarvis ja hakatakse sisse tooma ukrainlasi, vietnamlasi, mustanahalisi-kõiki, kellele vaid vähem maksta võib. Ajab lihtsalt naerma see jutt, et meil ei jätku kvaliteetset tööjõudu. Muidugi ei jätku, kui keegi pole kulutanud ühtegi eurot nende koolitamisele ja kes vähemgi parem töömees, see läheb välismaale. Mõni aeg tagasi pakkus Kuku raadio välja arvu, et läinud on umbes 100 000 inimest. On ka teistsugust statistikat. Ametlikku kahjuks vähe.

2. Tallinnas ma lahkujaid peale arstide ja õdede ei tea, kuid Lõuna-Eesti küll ja küll. Põhiliselt heas töömehe eas ehitajad, elektrikud, oskustöölised. Soome, Norra, Rootsi aga ka Saksamaale ja Inglismaale. Viimasel ajal viiakse üha rohkem ka perekondi kaasa. Kui kuuled välismaal tööl käivate noorte muljeid, siis on nad üllatavalt positiivselt. Mina ei heida neile midagi ette. Eestis elav keskmine noor mees, kui ta kavatseb abielluda ja omale kodu rajada, siis ta peab arvestama, et kodumaise keskmise palgaga pole seda lihtsalt võimalik teha. Pereisa võib isegi kolmel kohal rabada, kuid maja ehitamiseks, auto ja traktori ostmiseks ning laste kasvatamiseks raha ei jätku. On kaks võimalust, kas hakata ebaseaduslikku äri ajama või lahkuda välismaale.

3. Ainult hea palgaga. Kahjuks elame röövkapitalistlikus ühiskonnas, kus raha mängib esimest viiulit ja kui raha perekonnal ei ole, siis ei ole võimalik ka õnnelikult elada. Kui aga rahandusminister Ligi ütleb häbenemata välja, et näiteks riigiteenistujate palgad on niigi head ja lähiajal neid tõsta pole kavaski, siis pole mõet isegi unistada meie kadunud noorte tagasi tulemisele. Olukord on tõsine ja rahva kestma jäämiseks isegi traagiline.

Vastused ilmusid 6. septembri ajalehes

PS!  Pakkusin esimeses punktis välja võimaluse, et õige varsti hakatakse meil rääkima võõrtööjõu sisse toomise kasulikkusest.

14. septembri Postimehes ilmuski artikkel pealkirjaga „Eesti vajab immigrante“. Selle soovituse andis Tallinna külastanud USA rahandusekspert Joseph Quinlan.