Vaesus kummitab Eestimaad
!
Valijad
saaksid olukorda muuta, kui õiglase valiku teeks.
Tallinna
Linnavalitsuses poolt korraldatud vaesuse alasel konverentsil selgus ootamatu
tõsiasi. Keskmine statistiline palk on küll tublisti kasvanud, kuid vaesus on
elanikkonna seas hoopis suurenenud. Eestlane on jäänud veelgi vaesemaks.
Põhjendus on lihtne. Palgatõusust hulga kiiremini kasvavad hinnad ja üleüldine
elukallidus.
1. Teatavasti on
suhteline vaesus olukord, kus perekonna elamistingimused on alla
ühiskonna keskmist elatustaset. Need inimesed ei kannata küll otsese füüsilise puuduse
all, kuid tema naabrid ja ümberkaudsed elavad märkimisväärselt jõukamalt. See
olukord on moraalselt erakordselt raske taluda, eriti kui peres on väiksed
lapsed, kes näiteks märkavad kibedusega, kui hästi teised koolikaaslased riides
käivad. See on ka levinud põhjusi, miks pereisa viinapudelilt korgi võtab.
Eesti toidupanga asutaja Piet Boerefijn imestas, kui vaene
eesti inimene on. On šokeeriv, et kui riik on nii väike ja abivajajaid on nii
palju, et kuuel protsendil inimestel pole raha, et osta igapäevast toitu, ning
150 000 eestlasel on pidevad finantsprobleemid, kui üks eesti ema saab 300
eurot kuus ja teine inimene saab sada korda rohkem, rääkis aasta kodanikuks
valitud hollandlane.
Miks Harjumaal elu parem kui Võrumaal või Valgamaal? Muidugi
tuleks seda küsida valitsuses olevate poliitikute käes. Meil pole polnud ja
paistab, et lähiajal ka ei tule, regionaalpoliitikat. Kuigi minister nagu
palgal on. Oma pikaajaliste kogemuste põhjal ütlen otse, et Stenbocki maja
peremeestel, eriti Reformierakonnal, pole sooja ega külma, kuidas Lõuna-Eesti
inimesed elavad. Küsimusele, et kas pole kole, et see kant töömeestest tühjaks
ja välismaale jookseb, vastas mulle üks parempoliitik Toompea koridoris otse:
las lähevad, nagunii on nad Keskerakonna valijad!
2. Kagu-Eesti on kahjuks juba traditsiooniliselt mahajääjate
hulgas ja see olukord pruugi lähiaastail paraneda. Süüdi on muidugi meie
liberaalne riigivõim ja tema majanduspoliitika, mis annab indiviidile küll
ülima vabaduse tegutsemiseks, kuid hädas olijaid abistama ei kipu.
Enne kui Eesti ei suuda läbi vabade valimiste, mille
tulemusel peaks vahelduma praegune riigivõim märksa inimkesksema valitsusega ja
selle läbi muutuma ka üldine kurss tulevikku, pole ka loota mahajäänud
piirkondade kosumist. Kõik oleneb Lõuna-Eesti valijaist endast. Siiani on
enamik neist valinud paremerakondi ja see enamik ei tohi ka elu üle viriseda.
Enne kui eesti inimene ei õpi jälle mõtlema, asjade sisu üle vaagima ja
valimistel õigeid valikuid tegema, ei muutu meil kui midagi. Meil on kujunenud
omapärane olukord, kus tavainimene valib Reformierakonna kandidaadi
Riigikokku, kuid pärast valimisi jookseb minu, kui Keskerakonna saadiku juurde
halama, kui raske ikka see elu siin on!