Kas ma olen uhke Eesti üle ?

Nii küsis ajaleht Võrumaa Teataja.

1. Kas olete uhke Eesti üle ja miks?
2. Mida arvate vanarahva tarkusest, et uhkus ajab upakile. Kas see maksab ka tänapäeval?

Vastasin  toimetusele.
1. Muidugi olen ma uhke Eesti üle, nii nagu iga inimene püüab uhkust tunda oma kodu, oma kodumaa ja oma riigi üle. Kuid ma ei saa mitte kuidagi olla uhke selle riigi valitsuse üle ja selle üle, milliseks on Andrus Ansipi seltskond meie Eesti teinud.

Oleme ühest kõige rikkamast NLiidu liiduvabariigist jõudnud ühe kõige vaesema Euroopa Liidu riigini. Meil on madalamad palgad ja viletsamad pensionid kogu Euroopas.

Meie sotsiaalpoliitika ei suuda kutsehaigetele ega puudega inimestele elamisväärset hoolitsust pakkuda. Meie lastetoetused on naeruväärselt madalad. Meil on kuuskümmend tuhat absoluutses vaesuses elavat last. Meie toimetuleku toetusega ei elaks ükski inimene ära, kui keegi teine teda ei aitaks või toetaks. Meil ei jätku raha haridusele, medistsiinile, hooldekodudele. Ainus, kus raha kokku ei hoita on kaitsekulud. 2 % läheb Euroopa ühe vaesema riigi rahvuslikust rikkusest relvade peale!

Kas me peame selle üle uhked olema? Arvan, et mitte. Küll võime olle uhked Eesti kauni looduse ja tema inimeste üle. Kuid Reformierakond on sellest Eestist teinud endale valimisratsu, et näete kui puhtad metsad meil on, kui palju rohelust ümberringi, kui palju kauneid liivaluiteid alles, mida Euroopas pole. Tuletaks oravatele meelde, et selle puhta looduse saime eelmise riigikorra käest. Õnneks oli meil pool sajandit hingetõmbe aega, millal röövellik turumajandus ei pääsenud Eesti kauni looduse kallale. Kui oravad veel kauaks Toompeale jäävad on varsti kogu Eesti koledaid klaasmaju täis ehitud.

2. Muidugi ajab uhkus upakile! Ega eesti vanasõnad ju valeta. Uhkus tuleb ikka enne lõplikku langemist ja hävingut. Proua Ojuland juba seda tõestas: Uhkus ees, nuhtlus järel! Eks 20. oktoobril, kohalike valimiste hilisõhtuks ole selge, kuidas rahvas uhkeid oravapoisse nuhtleb. Minu meelest käib Reformierakonna kohta hästi vanasõna, et: Uhkus ja rumalus on vennad! Oravate viimaste aastate afäärid ja sissekukkumised on seda meile kinnitanud.

 

PS! Nüüd valimiste eel, paneb Reformierakonna loosung "Olen uhke Eesti üle" sügavalt järele mõtlema. Valga linna valimiskampaania ajal andis üks oravate kohalik liider mulle rahvasummas kätte kollase Reformierakonna õhupalli, millele oli kirjutatud sinisega: Olen uhke!

Tänasin teada, pöördusin rahva poole ja hüüdsin kõva häälega: Ma olen uhke Tallinna üle! Ma olen uhke Valga üle!
Mõlemas linnas on võimul Eesti Keskerakond ja minu meelest on nad kahes linnas valitsenud väga hästi!

 

 

Eesti meedia jõuetus rääkida tõtt

Kõne Riigikogus 16. septembril 2013
 

Head kolleegid! Mul on teile viktoriini küsimus. Milla te viimati kuulsite Eesti Rahvusringhäälingust positiivset uudist Tallinna linnapea Edgar Savisaare kohta? Ma mõistan teie vaikimist. Raske on sellist näidet tuua. Meie pealinna elu ja linnapea kohta häid uudiseid meedias naljalt ei kohta. See, mis Tallinnas hästi on ja mida tõepoolest ka palju on, see ajakirjanduses kajastamist ei leia. Isegi tasuta transporti, mis tekitanud tohutu huvi maailmas ja mille teemal peeti Tallinnas suur kolmepäevane teaduslik konverents, leidis ajakirjanduses vaid laitvat vastukaja.

Sõitjate arv pole ajakirjanike arvates ikka kasvanud nii palju, kui nemad arvasid. Selle peale vastas üks interneti kommentaator lihtsa selgitusega: ega me siis ühe sõidu asemel kaks korda tööle sõitma ja kaks korda tagasi sõitma hakka.

 See, et linnakodanik päevas üle kolme euro sõidu pealt kokku hoiab, mis perekonnale kena kopika lisaraha teeb, ajakirjanikele korda ei lähe. Aga olgu, eks see tavaline reporter toimetuse korraldusel ikka kirjutama pea.

Meil on Savisaare mustamiseks mitmed leheneegrid välja koolitatud. Ei ole Tuuli Kohchi, Kärt Anvelti või Vahur Kooritsa arvutist küll veel ühtegi linnapead kiitvat rida ilma valgust näinud.      

 
Rahvusringhääling tegutseb hoopis räigemate reeglite järgi. Tema lihtsalt ei anna uudist edasi, kui see ülemustele meelejärgi pole. Seal on sise ja ajakirjanike enesetsensuur ikka õige tugev. Keskerakonna uudis lendab ikka otse prügikasti, kui vaja. Mul oleks näiteid palju. Võtan värskema.

Laupäeval 14. septembril peeti Põlvas Marahva  Kongressi. Juba  kuuendat. Suur sündmus, kohal president Arnold Rüütel, regionaalminister Siim Valmar Kiisler, Europarlamendi külalised, hulk tuntud põllumehi. Vikeraadio, meie avalik õiguslik, hommikul ürituse kohta mitte sõnagi.

Oli see juhuslik? Kui oleks esimest korda siis võib-olla.  Olen ise süsteemis töötanud ja oskan jälgida uudiseid. Keskerakonna ja Tallinna omad kell 6 korraks läbi ja lõpp.

Kui nüüd vaadata kohalike valimiste kajastamist meedias, siis siin ole mees ja hoia naeru kinni. Plakatite võrdlemisest, kandidaatide elukoha uurimisest pole kaugemale jõutud. Ideedest ja maailmavaatest pole mina veel lugusid näinud. Ja ma pole üksi. Toon näite:  

 Kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber?

Nii küsis eile üks Interneti portaal. Vastas Reformierkondlane, üks kiidetum poliittehnoloog meil, Rain Roosimannus.

No tema arvamus on ju valitsuskoalitsiooni oma ja see peaks olema püha.

Ja tema vastas siis küsimusele: Kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber, nii:  Vastus:

Naljakas küsimus. Ise te siin Tallinnas, ajalehetoimetustes endale seda sisendate tõe pähe ja siis usinalt taas toodate. Savisaar ees ja Savisaar taga... Vaevalt, et kedagi tegelikult Käru või Mäetaguse vallas Savisaare isik ja tema sekeldamised väga huvitavad. Seal on palju praktilisemad mured. Kohalikud valimised toimuvad muide üle Eesti....

Kui meedia viitsiks end mugavast lihtsustusest lahti raputada ja tööd teha, suudaks ta tuua valijateni tegelikkuse, et ka Tallinnas pole valiku küsimus üldse mitte Savisaares.

Kahjuks on meedia ise läinud kergema vastupanu teed ja nokerdanud seni peamiselt vaid plakatite ja telereklaamide esteetika kallal. Äkki keegi isegi loeb programme.

Selle peale ütlen mina, et küll on hea, et Tallinna Televisioon on. Sealt kuuled vähemalt arvamust, mis ei kiida peavoolumeedia udutamist. Ma vaatan Tallinna Televisooni, nagu omal ajal kuulasin Ameerika Häält, et tõde teada saada, kirjutas mulle üks valija.