Ostupaanika, nagu Nõukogude ajal!

Nüüd leidsid kaupmehed siis uue rahapumba. Munad. Lihavõtte pühade eel erkordselt hea kaubaartikkel, millega raha rahva käest kätte saada. Rahapump on imeline tööriist, mis töötab alati, kui ta õigesse keskkonda tõsta. Nüüd töötab ta siis kanalas.

Tarvitses vaid ühe kaubaketi müügijuhil paar sõna poetada, et munadega on sel aastal raske, kui ostubuum  vallandus. Meedia võttis ka kohe tuld. Lähedane teema, lihtne kirjutada ja telelpilt tuleb kanadest erakordselt kirev. Või pane kaamera tänavale püsti ja oota: munadest tulevad kõik meeleldi heietama. Ja meedia kaagutabki igas saates, kui raske on mune seekord muneda, kui väikesed on puurid ja kui vähe meil kanu on. Oma kolmandik tuleb munadest sisse tuua.

Nõnda lihtne see ongi. Nii tehti tatraga, mille hind üle öö üles löödi, sest Venemaa laod pidid tühjad olema, sest saak vilets. Tuli uus saak, laod said täis, aga tatra hind Eestis jäigi lakke rippuma. Aga kas kohviga on teist moodi? Olgu ubade saak hea või halb, ikka on Eestis hind kõrge. Kas on keegi kuulnud, et maailma turu bensiini hinna langedes on hind ka Eesti tanklates alla läinud.Seda pole minu mälu järgi juhtunud. Kütusetanklad kiidavad siis üksteise võidu, et müüvad vanu ja kalleid varusid.

Ajaloolane Ants Ruusmann kirjutas kunagi nõukogude aja kohta. Jah, poed olid meil tühjad, aga külmkapid kodus liha täis. Kui pidu peeti, siis olid lauad heast paremast lookas. Nii on nüüd ka munadega. Poed tühjad, kuid kpodus kapid mune täis. Vahe on vaid selles, et nõuka ajal oli toit peaaegu ilma rahata käes, nüüd maksame tema eest kaupmehele hinge hinda.  

 

Lisan ka Delfi portaalist võetud Maalehe loo muinade kohta:

Paanika tühjendab poed, aga täidab kodukapid munadega

Bianca Mikovitš, Heli Raamets, Maaleht

29. märts 2012 12:10

Väike-Maarja Georgi poe müüja Heleri Püks hoiab käes viimaste nädalate vaieldamatut trendikaupa.

Munapaanika jõudis niikaugele, et isegi maapoodides kehtestati müügipiirangud. Ostjad küll naersid, kuid soetasid igaks juhuks varusid.

Väike-Maarja Georgi poe müüja Heleri Püks ladus uusi munakarpe külmikusse ja ütles, et ostetakse rohkem küll.

Grossi pood seal lähedal on hakanud juba munade müüki ühe inimese kohta piirama. “Meie seda teha ei kavatse,” lubas ta.

Püks lisas, et hind on ka natuke tõusnud – teisipäeval maksis munakarp Georgi poes 1.72 eurot. Naabermaakonnas Jänedal küsiti munakarbi eest aga 1.94 ning ostjad teadsid rääkida, et viimased päevad on toonud ka teistes poodides tasapisi hinnalisa.

Varud seisavad lihavõteteni

“Mina kavatsen kevadel viis kana võtta, las munevad suvel ja sügisel saab siis kanasuppi,” plaanis Jäneda poodi osturetkele tulnud Gilda Lindmaa.

Koos teiste naistega jõuti otsusele, et küllap on munakriis kunstlikult tekitatud. “Nüüd tuleks välja mõelda, mida endal kodus ja aias rohkem on ning see kuidagi nõutavaks kaubaks muuta,” muigas Lindmaa.

Naerutuju polnud aga Ambla ja Aegviidu poodides. Sealt olid munad sootuks ostetud ning uutele polnud lootust.

“Talleggist öeldi, et pole,” sõnas Aegviidu Karli poe juhataja Kaja Riiberg.

Ta lisas, et inimesed on hakanud viimasel ajal üldse rohkem mune ostma. “Küllap on need hinnalt toiduks sobivad,” arvas ta.

Hiigelsuurte kogustena mune siiski tema sõnul ei osteta, kuid murelikuks võis külarahvast muuta asjaolu, et ka Aegviidu teises poes on munad läbi müüdud.

Mitmed kaubandusketid nii Eestis kui ka Soomes on kehtestanud ühe ostja kohta maksimaalselt müüdava munade arvu, vastasel korral võiks see kaup poest täiesti otsa lõppeda.

Selveri avalike suhete juht Annika Vilu rääkis, kuidas üks klient avaldas soovi osta ära kõik ühes poes lettidel ja ka laos olevad munad.

Väiksemad kohvikupidajad ja pagarid otsisid poodidest tagavaraks odavamaid mune, kuna hulgilaos kipub hind olema poe-hinnast kõrgem.

Praegu soetatud varusid saab rahuliku südamega ka järgmise nädala lihavõttepühade ajal värvida ja koksida. Munad säilivad 25 päeva.

Paanikal kolm põhjust

Munapuudusel on laias laastus kolm põhjust.

Kanad munevad kevadel vähem ja enne lihavõttepühi kipub ikka väike munapuudus paistma, eriti valgete munade osas.

Teiseks hakkas tänavu kehtima Euroopa Nõukogu juba 13 aastat tagasi kinnitatud direktiiv, mille kohaselt peavad kõik munakanad elama uutes ja avaramates puurides.

Kuna paljud ELi munatootjad pole teinud nii suuri investeeringuid, on praegu võimalik pidada varasemast vähem kanu. Seetõttu on ka munatoodang väiksem ning Euroopa riikides tekkis defitsiit.

Eestis toodetakse 60–70% siinsest munavajadusest ja suur osa tuuakse Lätist–Leedust sisse.

Seoses Euroopa munapuuduse ja kerkivate hindadega on lõunanaabrid hakanud oma toodangut Eesti asemel hoopis sinna saatma.

Kodumaised munatootjad ei suuda aga meie poodidele soovitud kogust tarnida, eriti kuna munade ostmine on suurenenud.

Kolmas põhjus ongi ostjate käitumine – tavapärasest suuremas koguses munade kokku ostmine on andnud hoogu defitsiidi tekkeks.

Turuosalised loodavad, et munapaanika vaibub pärast lihavõttepühi. Suvel hakkavad taludes elavad kanad rohkem munele ning ka see peaks olukorda leevendama.

--------------------------------------------------------------------------------

Tootmine ja tarbimine

- Iga Eesti elanik sööb aasta jooksul ära keskmiselt 187 muna.

- Tervise Arengu Instituut soovitab tervetel inimestel süüa kolm-neli muna nädalas.

- Mullu toodeti Eestis 185,4 miljonit kanamuna.

- Neist 30,9 miljonit veeti välja (peamiselt Lätti) keskmise hinnaga 49.82 €/1000 tk.

- Mullu toodi Eestisse 91,7 mln muna (peamiselt Leedust ja Lätist) keskmise hinnaga 53.41 €/1000 tk.

- Tänavu jaanuaris oli munade ja munatoodete sissevedu 28,5% suurem kui 2011. a jaanuaris. Importmunade hind oli eelmise aasta jaanuariga võrreldes 0,4% kõrgem ja detsembriga võrreldes 12,2% madalam.

- Munade ja munatoodete väljavedu oli tänavu jaanuaris mullusest 1,9 korda suurem ja ekspordihind 40% kõrgem. Detsembriga võrreldes oli hinnatõus vaid 1,4%.

Allikas: statistikaamet

Solidaarsus lööb Eestis lõkkele

Vastused ajalehe Võrumaa Teataja küsimustele:

Võru maakonna ajaleht Võrumaa teataja pöördus küsimusega. Mida andis õpetajate streik ühiskonnale. Vastused ilmusid 8. märtsi ajalehes Võrumaa Teataja.

Toimetuse küsimus:

1. Palun Teie seisukohta äsja toimunud õpetajate streigi osas - mida streik andis, kas ta tõi kasu või kahju ning millist?

Vastus: Kindlasti andis õpetajate streik ühiskonnale palju. Enam ei saa keegi öelda, et eestlased on tagasihoidlikud ja streikida ei julge. 16 000 õpetaja ja kümnete toetusstreikide tööseisak  oli muljetavaldav. Solidaarsus lõi lõpuks ka Eestis lõkkele ja jääb vaid oodata järgmisi meeleavaldusi töötajate õiguste kaitseks. Kindlasti ei jää tulemata ka  paar üldstreiki, nagu Euroopas kombeks. Asi läheb hulluks siis, kui ka 380 000 pensionäri tänavale tuleb ja koos töölkäijatega endale paremat pensioni nõudma hakkab. Arvatavasti lõpeb asi võimu pööramisega, sest järgmistel riigikogu valimistel ei hääleta enam ei sterikijad, nende toetajad, kui ka enamik pensionäre praeguse riigivõimu poolt.    

Toimetuse küsimus:

2. Kes veel võiks suurema palga nimel streikima hakata? Kui arvate, et mitte keegi, siis palun põhjendage, miks peaksid õpetajad ja teised alamakstud riigiteenistujad leppima nii madala palgaga nagu see neil praegu on.

Vastus: Streikima võivad hakata kõik need, kes seekord toetusstreikidel osalesid ja lisaks teised väikesepalgalised. Aga, et Eestis ongi enamik töövõtjaid ülekohtuselt madala palga saajad, siis streikima võivad hakata kõik, sulasteni välja. Kui läheb üldiseks palga nõudmiseks välja, siis ei aita enam ka töölt lahti laskmise ähvardused. Ega uusi töötajaid kusagilt juurde ähvardused. Valitsusest ootavad ees väga närvilised päevad, sest midagi tuleb ette võtta. Nii madalate palkadega, nii kõrge hinnatõusu juures,  ei saa Euroopa Liidu liikmesriigis enam jätkata. Eesti ettevõtluse tööviljakus on nii madal, et alustada tuleks ettevõtjate koolitamisest. Igal juhul on röövkapitalismi aeg eestis läbi ja riik vajab uusi juhte, kes ka rahva mure mõistaksid. Ansipi ja Ligi  ülbusega enam edasi minna pole võimalik.

Kas streik muutis midagi?

Ühiskond pole enam Eestis endine ja kevad tuleb sel aastal teistmoodi! Nii võiks kokku võtta Eesti uue aja esimest suurt streiki. See polnud veel üldstreik, kuid kangesti kipub mõte sinnapoole, et ega ka need üleüldised streikimise päevad meil tulemata jää. Seda kinnitab suur toetus 16 000 õpetajale ametiühingute poolt. Bussijuhid, vedurimehed, energeetikud, meedikud ja nii edasi.

Kõik nad toetasid, kuidas oskasid ja said. Mõneti ootamatult kuid meeldivalt mõjus kogu ühiskonna heatahtlik suhtumine tööseisakuisse. Tallinnas, kus seisis praktiliselt kogu linnatransport ja 8. märtsil koges ebameeldivusi iga linnaelanik, polnudki erilist nurinat kuulda. Telemehed pingutasid, kuid streigi hukkamõistjaid nad kaamerate ette suurt ei saanud. Seega näitas avalikkus üksmeelselt, et nad on streikijate ja nende nõudmiste poolel.

Valitsus seevastu uue olukorraga kohaneda ei suutnud. Toompea koridorides kõndides oli närvilisust koalitsioonipoliitikute ridadest lausa õhus tunda ja ministrid ei osanud saalis esinedes sõnu valida. Paistab, et kogu valitsus pandi neil päevil rääkima ühte ja sama, ehk nõunike poolt ette kirjutatud teksti: õpetajaist me saame aru, aga näe ametiühingute käitumine ei kõlba kuhugi! Muidugi pole noored nõunikud marksismiga ja Lääne kogemusega väga tuttavad ja lasidki apsu kõnedesse sisse. Nad vist ei tea, et Euroopas on toetusstreigid ja avalikkuse solidaarsus streikijatega iseenesest mõistetavad asjad.

Riigikogu infotunnis vastas minu küsimusele tööseisakute kohta sel päeval peaministri üleasandeid täitnud Keit Pentus, et õpetajate õigustatud palgamure ära lörtsimist ametiühingute poolt tema küll õigeks ei pea. Järgmisel päeval kordas seda mõtet Eestisse tagasi jõudnud peaminister Andrus Ansip.“Mina käsitlen õpetajate nõudmisi ikka tugeva toetusena haridusreformi läbi viimiseks, aga ametiühingute keskliidu ja transporditöötajate ametiühingute sõnum minule pärale pole jõudnud,“ väljendas valitsusjuht oma arusaamatust ametiühingute nõudmiste suhtes kollektiivlepingute- ja töölepingu seaduste ümber tegemiseks.  Alles süüdistati meie ametiühinguid, et nad on saamatud, nüüd aga siis juba liiga agarad. Juba oli kuulda, et kolm streigipäeva tõid ametiühinguisse isegi hulga uusi liikmeid juurde.

Nagu viimasel ajal ikka, kui keegi midagi valitsuse vastast öelda söendab, läheb rahandusminister endast välja. Nii ka seekord tulistas Jürgen Ligi endale jälle jalga, kui kiirustas teatama, et õpetaja amet ei ole kõige viletsamini tasustatud. "Kui võtta palgalõhe teemaks, siis õpetajad on seal kuskil esimese viiendiku piiril palgasaajate reas. Rõhuv enamik naistest teenib vähem kui naisõpetajad." Peab olema ikka hästi ebaõnnestunud poliitik, kes oskab sellise väitega välja tulla otse rahvusvahelisel naistepäeval!

Ministri ülbuse suutis üle trumbata AS Edelaraudtee juhtkond, kes lubas streikijaile esitada 30 000 eurose kahjunõude, kuna osa ronge jäi välja sõitmata. Avalikkuses kostab juba hääli selle raudtee teenuste boikoteerimiseks. Ühes interneti portaalis aga tuletas tähelepanelik lugeja raudtee juhtkonnale meelde, et varuvariantide välja töötamine tööseiskute puhuks on ettevõtte juhtide endi, mitte aga streikijate ülesanne. Seega on eesti tööinimene õppinud ennast kaitsma ja esimese suure tööseisaku kogemus tõotab ka järgmisi. Eriti tõsiseks võib asi minna, kui koos töölkäijatega tulevad tänavale ka seni kodus istunud 380 000 pensionäri ja lepivad streikijatega kokku, millise erakonna poolt järgmistel riigikogu valimistel üksmeelselt hääletada.

Lugu ilmus 13. märtsi ajalehes Valgamaalane

Õige eestlane? Lits, venelane ja sakslane!

Eesti laulu tiim hoiatab! Mõni vahesketš võib kahjustada närvisüsteemi!
Juhtusin Delfist seda hoiatust lugema just enne seda, kui oma pettumust kirja hakkasin panema.

On ikka tore huumor küll, kui ette on vaja hoiatada, et asi ikka väga hea, aga mõni võib valesti aru saada. See, kuidas rahvas suurt ja andekat nalja mõistis, peegeldus hästi vastu inimeste nägudelt Nokia saalist. Keegi ju ei naernud! Plaksutamine käis seal nii naljade kui ka osade laulude puhul vist küll puha viisakuse pärast. Muidugi võib ju kõik eestlase tagasihoidlikkuse kaela ajada, aga kui lava ja näitlejad ikka plaksutama ei pane, siis pole midagi teha. Publikule jääb alati õigus.

Õnneks ei teadnud ma enne arvuti taha istumist ka naljade autorit. Nii sain oma objektiivsuses kindlust juurde. Algul arvasin, et näitlejad Tiit ja Taavi need ise oma agarusest kokku seadnud, siis lugesin hämmastusega, et autori näol tegemist tuntud kirjamehega. Saan aru, et vahel ei pruugi välja tulla, kuid ka lauluvõistluse tarvis võiks ju pingutada.

Kas tõesti meie elu satiirikutele, kui neid üldse enam on, nii verevaesena näib, et nad sealt peale viina joomise, homode ja rullnokkade midagi leida ei suuda. Aga tundub nii olevat. Seda kõike, mis laulude vahele pakuti, on ju tuhat korda nähtud ja kuuldud. Kuhu, härrased õigete eestlaste originaalsus kadunud? Igal juhul minu meelest on eesti nali küll alla käinud. Poistel tasuks vanad vene aegsed klassikud alates Järvetist ja lõpetades Abeliga filmi pealt üle vaadata ning siis uuesti harjutama hakata.

Aga võibolla tasuks rahvusringhäälingul hoopis Nõmme Raadiost endale Margus Lepa ja Raimo Aasa laenata. Saaks vähemalt nalja! Aga võibolla ma ka eksin? Kinnitas ju lauluvõistluse naissaatejuht väriseval häälel, et keegi Nokia majas näost roheliseks ei läinudki.