Valitsus ei räägi rahvale tõtt!

Ma pean silmas olukorda Eesti, Euroopa ja maailma majanduses.

Pange tähele, et enne Vabariigi aastapäeva ehk 23. veebruarl läbis riigikogu kiirmenetluse korras riigikogu otsus "Euroopa Komisjoni ja Kreeka Vabariigi vahel sõlmitava konkreetsete majanduspoliitiliste tingimuste vastastikuse mõistmise memorandumi kavandi heakskiitmine". Eelnõu sai teisel lugemisel lõpphääletusel 56 poolthäält ning 32 vastuhäält ning võeti vastu hilisõhtul kell 23.35. Nii kiire oli selle otsusega, et isegi riigi sünnipäeva eelõhtul ei saadud end lõdvaks lasta.  

Kreeka teise abipaketi suuruseks on 130 miljardit eurot. Eesti osa Kreeka abipaketis on kuni 357,24 miljonit eurot. Selles ulatuses garanteerib Eesti Kreekale antavate laenude põhiosa ning lisaks garanteerib Eesti ka nende laenude intresse. Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) raamlepingu kohaselt on liikmesriikidele antava finantsabi peamine vorm EFSFi poolt liikmesriigile antav laen.

Seega pani Eesti löögi alla 357 miljonit eurot, mis võivad mitte niivõrd Kreeka abiprogrammi kuivõrd Euroopa pankade päästmisprogrammi käigus käiku minna, kuid ei pruugi kunagi meile tagasi tulla. Imetlusväärse üksmeelega vaikib sellest Eesti tasakaalustatud ja asus meedia. Viimaste päevade jooksul pole ajalehtedes ei kommentaare ei arvamusi selle meie jaoks „hulljulge sammu“ astumise kohta.

Samamoodi vaikib meie valitsus, Eesti Pank ja ajakirjandus olukorrast maailma majanduses. Eriti Euroopa Liidus. Vaid juhuslikud uudisnupud või mõned pealiskaudsed kommentaarid. Rahval pole vaja teada, mis teda ootab. Meil kõlab vaid oravate kiidulaul suure kokkuhoiu kohta, mille valitsus rahva arvelt saavutas ja see on ka kõik.

Seda meeldivam on lugeda AS Tavid juhi Alar Tammingu äärmiselt huvitavat artiklit Delfis, kus autor ütleb otse välja, mis tema arvates Euroopat ja Eestit ootab. Euro väärtuse langus ja siis devalveerimine. Eesti on oma ülikiire hinnatõusuga juba selle euro devalveerimisega juba alustanud.

Lisan Alar tammingu artikli täisteksti:  

Alar Tamming: Eesti peaks krooni taas kasutusele võtma

 (151)

28. veebruar 2012 16:57

Alar Tamming, AS Tavid nõukogu esimees

 www.DELFI.ee

Kriisis Euroopa ei soovi näha vigu oma süsteemis. Selle asemel öeldakse lihtsalt: "Me ei tea, kuhu see kriis välja viib."

Olen pikemat aega jälginud majanduses toimuvat ja selle kajastamist ajakirjanduses ning ikka ja jälle üllatavad mind ajakirjanduslikud terminid. Viimane uudis ehk piisk minu teetassi, mille peale käesolev kirjutis sündis, oli Euroopa Komisjoni teade, et võlakriis viib Euroopa riikide majanduse lühikese aja jooksul teistkordselt langusesse. Iseenesest normaalne ja õige uudis, kuigi uudiseks on seda raske nimetada, sest tegemist on pigem loogilise protsesside jadaga.

Kuid üllatama panid artiklis toodud väljendid. Näiteks “eelmisel aastal alanud majanduse ootamatu jahtumine” ja et “Euroopa uus majanduslangus tuleb kolm aastat pärast seda, kui USA kinnisvaraturust alguse saanud finantskriis tekitas kogu maailmas ränga majanduskriisi, millest maailm alles hiljuti suutis välja tulla.”

Alustaks sellest, et ootamatuks seda jahtumist ja peagi järgnevat külmumist küll nimetada ei saa. Praegune ja eesolev kriis on osa suuremast protsessist, mida ei ole lihtne näha. Kuid sellel on oma algus, kulminatsioon ja ka lõpp.

Kriisist pole ju välja tuldud

Väga vale on ka arvamus, et kriisist oldi vahepeal välja tuldud. See meenutab mulle haiglas surevat inimest, kellele antakse ühel päeval ergutav kokaiinisüst ja siis väidetakse, et enne surma sai ta vahepeal terveks. Kogu näiline paranemine eelmisel ja üleeelmisel aastal ei olnud tingitud mitte kriisi lahendamisest vaid kriisikolletesse raha juurde andmisest.

Kui eeldada, et kriis oli tingitud liigsest laenamisest (mis on osaliselt tõsi, kuid tingimused kontrollimatuks laenamiseks on pärit veel kaugematest otsustest), siis kõikvõimalikud abipaketid ja rahamassi suurendamised on justkui tulekahju kustutamine piiritusega. Kuskil on teadmine, et vesi kustutab tuld ja kuna piiritus on vedelik ja veelgi tähtsam - see on käepärast, siis tuleb ju seda kasutada.

Majanduskasvu näitab see, kui inimeste palgad tõusevad ja nad saavad sama raha eest rohkem osta ja maksavad ära oma võlad ehk teiste sõnadega inimeste elu läheb paremaks. Ühtegi neist reaalselt majanduskasvu näitavatest teguritest ei ole toimunud.

Kriis hakkab lõppema siis, kui praegune võlaralli lõppeb, aga lõppu sel ei paista. Võlaralli lõpetaks ära intresside tõstmine või - veelgi parem - vabal turul intressidel kujuneda laskmine. Mingil hetkel juhtub see niikuinii, kuid kuna praegu on peamised laenajad riigid, siis seda teed minna ei julgeta.

Soomel väänati käsi

Eraisikutega oleks ju lihtne, nendelt võetaks tagatis ära, aga kui Soome tahtis Kreeka riigilt reaalset laenutagatist, siis väänati Soome käsi seni, kuni nad oma tahtmisest loobusid. Nii et riikide pankrott ja pankrotihaldurite hea tööots jääb olemata.
 
Praegune kriis ei olnud ootamatu, seda ennustati ette juba kümmekond aastat. Ainult et ennustajad ei olnud maailma uudisteagentuuride ega majandusajalehtede töötajad, vaid pigem nende poolt eiratud isemõtlejad.

Väga konkreetselt rääkisid saabuvast kriisist Doug Casey ja Peter Schiff, aga kõik saabuv oli kirjas ka eesti keeles ilmunud Bill Bonneri ja Addison Wiggini raamatus "Võla impeerium".

Tõenäoliselt ei hakka ka Euroopa keskpangalt tulema ennustusi selle kohta, mis on tegelikult tulemas, sest lihtsam on teatada et “me ei tea kuhu see kriis välja viib”. Veel vähem on oodata, et lahataks kriisi põhjusi - pigem piirdutakse mõne konkreetse sündmusega, selle asemel et näha süsteemis olevaid põhimõttelisi vigu.

USA trükib raha juurde ja kõik on justkui korras

Praegu räägitakse Kreekast, kuid teada on, et USA ühe aastane võla kasv on sama suur kui Euroopa probleemsete riikide Kreeka, Portugali ja Itaalia võlad kokku. Kuid kuna USA saab selle võla teenindamiseks piisavalt raha trükkida, siis näiliselt on kõik korras. Intressimaksed laekuvad ja keegi ei kurda.

See et USA võlg suureneb ühes sekundis 52 162 dollarit, ühes minutis 3 129 756 dollarit ja ühes tunnis 187 785 388 dollarit on justkui normaalne. Päeva ja kuu kohta ei hakka ma neid arve välja tooma, sest nad on tavainimese jaoks hoomamatud.

Selge on see, et igavesti selline protsess kesta ei saa. Öeldakse, et on võimalik reaalsust ignoreerida, kuid ei ole võimalik ignoreerida tagajärgi, mis tulevad reaalsuse ignoreerimisest. Ja reaalsus on see, et praegune pangandus, mis on üles ehitatud usaldusele ja raha tekitamisele õhust, ei ole viisakalt öeldes jätkusuutlik. Tegelikult on tegemist põhimõtteliselt vale süsteemiga ehk katsega luua "perpetum mobile".

Kui raha trükkimine, ehk riigi poolt raha loomine, ehk Keynesianlik majanduspoliitika meid pikemas perspektiivis rikkaks teeks, siis elaksime me juba  praegu tõelises utoopia ühiskonnas, kus millestki poleks kellelgi puudust. Raha mis koosneb ainult paberist, lasti esimest korda käibele Hiinas 7. sajandil. Euroopasse jõudis see 17. sajandil ja pani aluse Prantsuse revolutsioonile.

Praegune rahandussüsteem kaose äärel

Peale seda on maailm näinud sadu paberrahasid, mis kõik on kadunud ja muutunud väärtusetuks. Ja mida aeg edasi, seda hullmaks on olukord läinud. Möödunud sajandi 28-st hüperinflatsioonist toimusid 20 peale 80-ndaid aastaid.

Ka praegu tiksuvad peidetud pommid peale Kreeka paljudes teistes riikides. Saksamaa kogu võlg on kümme korda suurem kui Kreekal, Prantsusmaal samuti kümme korda. Eurotsoonist eemale jäänud Suurbritannias on võlg ligi 20 korda suurem.

Majandusajakirjad väldivad aga absoluutnumbreid ning räägivad välisvõla suhtest kogu riigi majandusse. Seda põhjusel, et siis ei ole arvud nii hirmsad.

On selge, et praegune maailmas toimiv ja võlal põhinev rahandussüsteem on jõudnud kaose äärele ja püsib ainult usaldusel. Huvitav on see, et see usaldus piirdub ainult pankade ja keskpankade vaheliste suhetega, sest eraisikult võetakse ikka veel tagatisi - sinnani usaldus veel ei ulatu.

Ent lõpuks jäävad õhku järgmised küsimused. Kust sai see süsteem alguse? Mis on valesti? Ja mis saab edasi? Valesti on sama asi, mis Nõukogude Liidus valesti oli - süsteem.

Kriis lõpeb rahareformiga

Teoreetiliselt oli ka sotsialism väga tore, hoolitses inimese eest ja muud säärast. Sama moodi on teoreetiliselt ka võlal püsiv rahandussüsteem väga hea - see aitab kaasa majandusele ja pangad saavad raha välja laenata seda eelnevalt akumuleerimata ehk luua raha just seal, kus seda näiliselt on vaja. Kahjuks saab see süsteem töötada ainult lühiajaliselt ja teoreetiline arutelu raha pakkumise suurendamisest ja vähendamisest ning intresside muutmine ega lõputud stiimul- ja abipaketid, ei aita pikemas perspektiivis süsteemil kuidagi ellu jääda.

Mis edasi saab, on raske öelda. Võib ju näha, et auto sõidab 150 km/h tunnis vastu seina, kuid väga raske on ennustada, mis deformatsioonid sellega kaasnevad. Selge on aga see, et pauk tuleb võimsam kui kõik senised kriisid kokku ja kindel on ka see, et eelnevaid hoiatusi võimaliku hüperinflatsiooni kohta ei tule. Pealegi on selleni veel mõned aastad aega.

Vaadates ajalugu on selge, et kriis lõppeb paberraha väärtuse langemisega ja rahareformiga. Seejärel on võimalik teha uus algus ja edasi minna.

Ka Eesti riigil oleks vaja teha selged otsused, kuidas saabuvas keerulises olukorras võimalikult väikeste haavadega toime tulla. Kui on tehtud valesid otsuseid, siis tuleks neid parandada. Selle asemel et kreeklastele drahmist rääkida, oleks vaja mõelda Eesti krooni taas kasutusele võtmisele ja tõsiselt vaagida, millega see siduda. See aga nõuaks tõelist riigimehelikkust.

 

Kas tõesti Teine Eesti ärkab?

Poleks uskunud, et kunagi loen Eesti internetiportaalist marksistlikke artikleid ja tööliste üleskutseid töövõtjaile ennast kaitsma. Nüüd on see juhtunud. Delfi avaldas esimese sellelaadse kirjatüki Kreeka ajalehtedest. Kui siia juurde lisada, et meil ka nüüd ametiühingud tänavail ja õpetajad esimese tõelise streigi maha peavad, jääb vaid üle imestada, milliseid muutusi eestlaste seas kohtad.

Kas tõesti Teine Eesti on ärkamas?! Kas tõesti on ka eestlsed nüüd valmis oma õiguste ja parema palga eest seisma? Tuleb välja, et jah on.

Lähemalt räägime sellest ka kolmapäevases telesaates Meedia Keskpunkt. Saade on eetris Tallinna Televisioonis kell 21.30 ehk siis pool kümme õhtul.

Stuudios kommenteerivad viimaseid arenguid alternatiivmeedia esindaja, ajalehe Kesknädal peatoimetaja URMI REINDE, meediaekspert ja Tallinna Televisiooni peatoimetaja MART UMMELAS ning saatejuht HEIMAR LENK. Olge siis 21.30 Tallinna TV ekraanide ees!

Toon siinkohal ka Delfi loo ära 

Eesti Marksistlik Liikumine: Pildikesi Kreeka töölisvõitlusest

21. veebruar 2012 18:53

Eesti Marksistlik Liikumine
 www.DELFI.ee

Kreekat tabanud streikide ja meeleavalduste tõttu avaldab Delfi Eesti Marksistliku Liikumise ajaveebi sissekandeid Kreeka tööliste olukorrast.

Panos Garganas, ajalehe “Tööliste Solidaarsus” toimetaja:

“15 üldstreiki kahe aasta jooksul on põhjustanud tugeva radikaliseerumise. Tööandjad on vastupealetungil. IMF ja Euroopa Liit nõuavad, et valitsus alandaks konkurentsivõime tõstmiseks palku. Alates Papandreou valitsuse lagunemisest on tööandjad järjest enam hakanud palku kärpima. Nad ähvardavad töökohad kaotada, kui ei nõustuta palkade vähendamisega – ja töölised pole sellega nõustunud.

Töölised on alati üldstreike aktsepteerinud, kuid varasemates streikides – ehkki need olid rahvarohked – jäi enamus neist kohale ilmumata. See aga on muutunud iga uue streigiga: ametiühingute tavaliikmed ühinevad nendega järjest enam.

Ametiühingu kohtumised ja piketid on nõudnud rohujuuretasandi organiseerimist ja kokkupõrked politseiga on tekitanud vajaduse jagada protestijad rühmadesse. On arenenud uus kiht aktiviste, kes on väga kogenud organiseerijad. Nüüd on võimalik üldstreik välja kuulutada ühepäevalise etteteatamisega ja see edukalt läbi viia.

Paljud töölised on piisavalt tugevad palgakärbete tagasilükkamiseks ja tööpaikade hõivamiseks. Toimuvad tervete harude tööliste koosolekud, kus massilise töölisvõimu toel luuakse komiteesid. Sellise arengu jätkumine on väga reaalne, seda oli näha viimasest 48-tunnisest üldstreigist. Kui jätkub väljapressimine Kreeka maksejõuetusele viidates, on meil seega vastus olemas.

Enne esimest üldstreiki kaks aastat tagasi olid just revolutsionäärid need, kes haarasid initsiatiivi ametiühingute streigilainele õhutamises. Oktoobris 2009 tuli võimule sotsiaaldemokraatlik PASOKi valitsus, kelle vastu ametiühingud olid esialgu kõhklevad streikima.

Kuid nende tavaliikmeid mõjutasid streikima antikapitalistlikud vasakpoolsed. Ja kui IMF Kreekasse saabus, nõudsid revolutsionäärid võlgade tasumata jätmist ja selle küsimuse andmist tööliste otsustada. Nõnda näeb välja tööliste võim. Seega on revolutsionääridel olnud otsustav roll inimeste ideede kujundamisel ja nende rakendamisel praktikas.”

Moissis Litsis, ajalehe Eleftherotypia tööliskomitee ja Ateena Ajakirjanike Ametiühingu liige:

“Oleme streikinud 22. detsembrist ja meile pole palka makstud eelmisest augustist. On harilik, et tööstused jätavad töölised rahata. Kreekas on seadus, mille järgi pankroti äärel olevad firmad tohivad katkestada töölistele palkade maksmise.

Eleftherotypia on Kreeka suuruselt teine ajaleht ja see on tuntud oma radikaalsuse poolest. Kuid nüüd hakkavad ajalehe töötajad välja andma uut ajalehte, Eleftherotypia Töölised. See on osa uuest radikaalsuse lainest Kreeka töölisliikumises.

Streigi algusest peale on inimesed soovinud streikijate oma ajalehte. Seda on nimetatud utoopiliseks ideeks, kuid kavatseme asutada ajalehe mitte ainult siinsete tööliste, vaid kogu ühiskonna jaoks. Ajalehte hakkab välja andma meie 800 inimesest koosnev kollektiiv. Esialgne trükiarv saab olema 50 000. Varem oli see maksimaalselt 30 000. Oma ideede levitamise kõrval on vaja teenida raha ka meie streigifondi jaoks.

Ajalehe omanik tahab piirata meie ligipääsu toimetuses olevatele abivahenditele. Me ei okupeeri toimetust, kuid meil on ligipääs tööruumidele ja trükkimisvahenditele. Ametiühingud abistavad meid rahaliselt ajalehe trükkimisel, juhul kui me Eleftherotypia trükkimismasinaid kasutada ei saa.

Lugejatel on Eleftherotypia’ga tugev side. Nad on lugenud meie vastuseisust “troika” otsustele. On saabunud aeg võtta ajaleht tööliste valdusse.

Kreeka olukord näib mõnes mõttes sõjaolukorrana. Inimesed on tööta ja toituvad supiköökides, neil puudub sotsiaalne turvatunne. Inimesed on äärmiselt vihased, sest ükski tavaelanikkonna kiht pole kärbetest puutumata jäetud, olgu nad avalikus või erasektoris.

Ka väikeettevõtete omanikud on suurtes raskustes. Ja kuna oleme olnud kaua palgata, sõltume perekondade ja sõprade säästudest ja rahast. Kõik see aitab, kuid paljud meie töölised on meeleheitel. Nagu mujal maailmas, julgustatakse ka Kreekas inimesi olema individualistlikud; kuid praegune kriis on inimesi üksteisele lähendanud. On hakatud mõistma, et me oleme kõik ühes paadis.

Võimuesindajad püüdsid inimesi hirmutada, küsides: „Mis juhtub, kui me Euroopast lahti ütleme?“ Kuid inimesed ei karda enam – neil pole midagi kaotada.”

Tasos Anastasiades, EPASS solidaarsuskomitee koordinaator:

“Püüame ühendada erinevate alade tööliste võitlused. Meediatöötajad on alustamas kooskõlastamist telekanalite ja ajalehtedega. Avaldame survet üldise ja laialdase meediatöötajate streigi alustamiseks. Tuhanded töölised on streikinud Alabise ravimifirmas koondamiste vastu. Mitu nädalat on kestnud streik palga vähendamise vastu elektroonikafirmas Intracom Defence, mis muuhulgas valmistab rakette.

Püüame kõiki neid streike kooskõlastada ja haarata ühendatud võitlusse rohkem töölisi. Lõime EPASS solidaarsuskomitee, mis koosneb peamiselt ametiühingute töölisaktivistidest. Meie komiteesse kuuluvad ka Ravimitööstuse Ametiühingu juhid, keda toetab selles ürituses nende liikmeskond.

Ajalehes Eleftherotypia on viis eri ametiühingut. Sealsed töölised valisid ühise komitee, mis toetab EPASSi. Meie ettevõtmine on osaliselt mitteametlik. On vajalik, et inimesed erinevates töökohtades õpiksid üksteiselt.

Suurem kooskõlastamine on sundinud ametiühingujuhte kuulutama välja laiaulatuslikemaid streike. Meie järgmiseks eesmärgiks on täielik streik kõigi tööliste poolt. Samuti tahame tööliste kontrolli.

Tahame, et töölistele avataks arveraamatud, et nad näeksid, kuhu nende raha on kadunud ja milliseid valesid meile selle kohta on räägitud. Kui ülemus vallandab töölisi, tuleb ettevõte riigistada, ülemuse vara konfiskeerida ja jagada see rahata jäänud töölistele.”

(Tõlgitud ajalehest Socialist Worker).

(Tekst pärineb ajaveebist http://agitatsioon.wordpress.com.)

Kas nad võtavad nüüd Andruse maha?

Pole kahjuks midagi teha, aga kui nüüd oravad ja kampsunid ning äraostamatud hakkavad  korduvate rumalate vastuste pärast Ansipit kohalt kangutama, jääb väike süü selles asjas ka minu kaela. Langes ju peaminister Andrus eelmise kolmapäeva infotunnis just minu küsimusele vastates, et kuhu me ACTAga kiirustame, hüsteeriasse aga võibolla hoopis psühhomotoorsesse rahutusse. „Härra Heimar Lenk, teie olete ikka väga valesti asjast aru saanud,“ alustas ta ning ladus siis välja kogu oma rikkaliku arsenali fooliummütside, mullivannide ja minusuguste seemnesööjate kohta.

Valitsusjuhi värvikas, üleolev ja lõpuks ka veel ülbe kõnepruuk leidis möödunud nädalal rohelise tee nii meie kodukootud kui vähemalt näilist tasakaalu otsivasse välismaa meediasse, kus niisama igat nalja üles ei riputata. Kuid seekord ületas eestlaste valitsusjuht oma loominguga rahvusvahelise uudiskünnise hoobilt.

Te mõelge vaid, need kes on ACTA poolt, kuuluvad tema meelest seemnesööjatest uimaspeade hulka, kelle pead tuleks tinapaberist varjestusega teistest isoleerida ja siis mullivanni pista. Nüüd on selgunud, et taolisi haigevõitu mõtlemisega ja tihti patsiga olevusi tuli Eestis tänavaile nii umbes mõni tuhat ja Euroopas oma paarsada tuhat eksemplari.

Minule see lugu meeldib. Kui siiani oli jäetud valitsuskoalitsiooni ülbe üleoleku talumine vaid opositsiooni erakondade rusuvaks kandamiks, siis nüüd esmakordselt andsid endale selle koorma raskusest aru ka laiemad rahvamassid. Ja mitte ainult riiakad pensionärid või kibestunud töötud, nagu Toompea saalis nende suunas aegajalt nooli pillutud, vaid ühiskonna kõige eesrindlikumakas osaks peetav arvutirahva seltskond. Oli see ju e-maailma esindus, kes  tuli seekord Tallinnas ning Tartus interneti õigust ja enese suhtes austamist nõudma. Nüüd on ka oravate valijad arusaamisele jõudmas, et eesti juhid peavad juba ammu lihtinimeste arvamust eimiskiks.

Hirmuga tajud, et Stenbocki maja kaldub farsina kordama prantslaste klassikat, lootes rahva heintega söönuks saada. Prantsuse suurest revolutsioonist lahutab meid  üle 200 aasta, kuid võimu suhtumine riiki ja seal elavatesse inimestesse on meil täna hirmsasti prantsuse pärane. “Riik – see olen mina” – Louis XIV või “Pärast meid tulgu või veeuputus” – Louis XV ja lisaks veel kõrge riigiamteniku uhke hüüd “Rahvas – see raibe söögu heinu!” 

Mulle tundub, et nüüd on ka Eestis tekkinud tõeline ja enneolematu protestiliikumine. Kui nii üksmeelsed suudetakse olla ACTA küsimuses, siis võib loota  ja valitsusel tasub karta, et sama ühtseks saadakse varsti ka sotsiaalsete probleemide lahendamise jaoks. Müüt eestlaste eraldi hoidumise  kombest ja vaid köögis elu kitsaskohtade kirumise kirest, hakkab  lagunema. Kui häda käes, võivad nad kõvasti kokku hoida. Tänaval käisid juba üliõpilased,  lubavad tulla õpetajad, raudteelaste ametiühingud plaanib vastu hakkamist. Eks ole ühteist ka ajaloost eeskujuks võtta. Pühajärve ja Pühajõe ning Mahtra sõjad, Jüriöö ülestõus ja Laulev revolutsioon.  Nüüd paistab, et ka ACTA vastane protsessioon Facebookis ja Twitteris, ning demonstratsioonid Tallina ning Tartu tänavail, rajavad endale ka teed ajalukku.

Silmapiirile on kerkimas lootus sotsiaalmeedia võimekusest eestlased lõplikult ühendada. Ja mitte ainult omavahel, aga liita ka rahvusvahelise suure ja oma peaga mõtlejate seltskonnaga. Ehk näeme juba lähemas tulevikus võimsaid protestiliikumisi hirmsate hinnatõusude ja riigis leviva korruptsiooni vastu. Võib-olla juba õige pea hakkavad emad-isad sotsiaalmeedias kutsuma  rahvast Toompeale demonstreerima viletsa 19 eurose lapsetoetuse- ja maakoolide kinnipaneku vastu. Üha kiiremini levib interneti usk ka vanema põlvkonna hulgas ja pole võimatu, et meie silmad näevad veel omavahelisi pöördumisi riigis elava 370 000 pensionäri seas üleskutsega-valida parlamenti vaid neid erakondi, kes kohustuvad pensione tõstma mitte näruse nelja protsendi võrra, nagu sel aastal, vaid ikka vastavalt elukalliduse tõusule ja elatustaseme langusele. Algul internetis ja siis tänaval.

 

Oleks teadnud, et ACTA nii tõsiseid tuure üles võtab ja noorte massid tänavale toob, poleks ehk peaministrit infotunnis oma rumala küsimusega torkima hakanudki. Oleksin võinud vaikselt istuda. Mis siis nüüd minust saab, kui Andrus maha võetakse? Kellega ma siis saalis ping-pongi mängima hakkan? Kellega saaks lõbusat sõnasõda edasi pidada? Uut nii värvikat meest, kui praegune valitsusjuht, oravatel ju välja panna pole.   

Lugu ilmus 13. veebruari Õhtulehes 

 

Peaminister peaks rahva ees vabandama!

Ansipilt üliemotsionaalse vastuse saanud Heimar Lenk: peaminister peaks rahva ees vabandama

(172)

12. veebruar 2012 12:33

Urmo Soonvald

www.DELFI.ee

Heimar Lenk

Foto: Siim Lõvi

Keskerakondlane Heimar Lenk oli see, kelle küsimuse peale riigikogus kaotas peaminister Andrus Ansip praktiliselt enesevalitsemise ja esines sõnavõtuga, mis viiendat päeva kõlab mööda Eestimaad.
"Minuga on peaminister riigikogus nii palju riielnud, küll UFOks ja ufonaudiks ristinud, et mina seekordseks rünnakut isiklikult pahaks panema ei hakka. See, et küsijad asjast valesti aru saanud, on Ansipi põhiline relv opositsiooni tüütava pirina maha surumiseks," lausus Lenk Delfie.
"Ikka ootamatult ja järsku põrutab ta täiest jõust, et küsija on lihtsalt rumal. Kord, kui ma paar krõbedat küsimust eesti rahva madala elatustaseme kohta esitasin, siis läks valitsusjuht nii endast välja, lausa käratas mulle, et ma polevat inimarengu aruandest üleüldse aru saanud ja ma peaksin selle uuesti läbi lugema. Tegelikult on asi vastupidine - eesti rahvas elab väga hästi, kuna riigil pole välisvõlga... Mina isiklikult Andruse vabandamist ei oota, ma ootan järgmist infotundi, et ACTA üle edasi vaielda, peaministriga sõnasõda pidada."

Lengi arvates tuleks peaministri bürool kaaluda vabandamist avalikkuse ees. "Praegu tundub, et enamus eesti rahvast, vähemalt noorem osa, seisab kindlalt ACTA vastu. Kuid just nendele inimestele soovitaski peaminister mullivanni ronida, fooliumi mütsi sisse toppida ja kahtles, kas nad mitte seemneid pole söönud. „Mitte neid seemneid, mida meie oma põldudele külvame,“ rõhutas Ansip. Seega on valitsusjuht oma rahvast solvanud, temast pahasti mõelnud ja halbustavalt pilganud. Niisugune asi tasuks küll klaarimist," arvas ta.
"Tundub, et need koledad väljendid purskusid valitsusjuhil alateadlikult välja ja nii ta asjast mõtlebki. Patsiga poisid, internetifännid, veebirändurid vist istuvadki Ansipi peas samal riiulil seemnesööjatega," oletas Lenk. "Paistab, et ACTA nii laialdane vastuseis ja kriitika valitsuse salatsemise üle tulid Stenbocki majale üllatuslikult. Nii laialdast negatiivset reaktsiooni ei oodatud ja kui ta tuli, tegi see meele mõruks. Meie valitsus pole ju harjunud, et rahvas oma arvamust raevukalt välja ütleks, aga seekord nii läks. Interneti portaalid tõid alasti tõe avalikkuse ette."
Lenk oletab, et valitsus on ACTAt rahva ees salajas hoidnud, aga nüüd paiskus saladus suure pauguga välja.
"Teeb ikka viha küll ja sõlmib keelepaelad valla. Tegemist oli järjekordse näitega valitsuse ülbusest, ääretust enesekindlusest ja oma õiguse peale surumisest teistele. Paljudele on see ehk üllatuseks, aga nii valitsus ennast riigikogu ees üleval peabki ja nii see seaduste vastu võtmine meil käibki. Kes on vastu, see on loll! Aga valitsusel on ikka enamus hääli ja järjekordne kummitempel lüüaksegi saalis seadusele alla. Kuigi peaaegu pool sellest saalist on otsuse vastu. Arutelu pole vaja, sest Toompeal kehtib vaid üks õigus - see on Ansipi valitsuse õigus," selgitas Lenk. "Nüüd koges valitsuse ja Toompea saali käitumisreegleid ka rahvas. Seesama rahvas, kes ongi parlamendi valinud ja kelle häältega ka Ansip oma kohal istub. Peaminister on rahvast alavääristanud ja selle eest peaks ta samalt rahvalt nüüd vabandust paluma. Ma arvan, et ta peaks seda tegema kohe, enne Kanadasse suusapuhkusele sõitmist."
Meenutuseks peaminister Ansipi monoloog, mis rahva tänavatele ajas: "Härra Heimar Lenk! Te olete asjast ikka väga valesti aru saanud, Eesti kuulub nende 5 Euroopa Liidu liikmesriigi hulka, kes pole allkirjastanud võltsimisvastase kaubanduslepinguga liitumist, mitte nende 22 hulka, kes on juba ammu allkirjastanud, nagu näiteks Rootsi. Me oleme nende hulgas, kes ei ole allkirjastanud. Kus me ruttasime, ma küsin. Ma ei saa aru nendest inimestest, kes on teinud ACTA-st mingisuguse tondi. Täna hea kolleeg Rein juba tsiteeris Õhtulehte. Ma võtan ka Õhtulehte tsiteerida. 6. veebruar 2012: "ACTA on arenenud riikides rahva eest salaja väljatöötatud leping, mis annab internetiteenuse pakkujale kohustuse jälgida kõiki tegemisi internetis ja karistada igasuguste autoriõiguste rikkumiste eest kopsaka rahatrahvi või vangistusega ilma kohtuta." Vaadake, mis meid ees ootab! "Keelab odavamad, kuid sama efektiga järeletehtud ravimid ja patenteerib ära taimede ja teraviljade seemned, mida ei tohi siis enam kõik oma põldudel kasvatada." Sõbrad! Põllumajandusega on nüüd täiesti läbi! Laar üritas, ei saanud hakkama, ACTA teeb selle asja ära! Teate, see, kes midagi taolist väidab, see on seemneid söönud ja mitte neid seemneid, mida meie oma põldudele külvame. (Naer.) Tavaliselt niisugustel puhkudel, kui inimestel sellised kahtlused on, siis selle vastu aitab aeg-ajalt see, et pannakse foolium mütsi sisse. Mõned arvavad, et abi võib olla ka mullivannist. Ma ei tea, mis konkreetsel puhul võiks aidata, aga inimesed võiksid otsida kusagilt abi! Aitäh!"

ACTA ajab valijad ärevile!

Kohe parlamendi uue töönädala algul, ehk siis esmaspäeva varahommikul saabus minu tööarvutisse  ligi veerandsada elektronkirja. Teisipäeval kirjade voog jätkus ja lähemas tulevikus ta vist ei peatugi enam.

Samalaadseid kirju said ka ülejäänud sada saadikut. Kõik ühel ja samal teemal, milleks on kurikuulus  ACTA ehk siis nn. võltsimisvastane kaubandusleping.  Kirjade autoreiks oli küll teadusemehi, õpetajaid aga ka kooliõpilasi. Nende palve, mida võib vabalt valija nõudmiseks  nimetada, oli lihtne ja otsekohene: lugupeetud rahvaesindajad, päästke internet ja hoidke meid ACTAst! Rahvas vajab teie abi!

Meenutades pikki tööaastaid riigikogus, ei meenu mulle teist nii jõulist valijate poolset surveavaldust saadikuile, kui praegune. On olnud küll põllumeeste või  meedikute huvigruppide pöördumisi konkreetse komisjoni või fraktsiooni poole, kuid lausrünnakut kõigi saadikute suunas ja kõigi valijagruppide poolt üheaegselt, mulle ei meenu. Kirja autorid ei tõmba joont valitsuskoalitsiooni või opositsiooni vahel. Tähelepanuväärne on fakt, et abiotsijad ei kuulu ühtegi konkreetsesse avalikku huvigruppi. Pigem moodustavad nad ühiskonna minimudeli kõikide sotsiaalsete gruppide esindajaist. Neid ühendab vaid üks: kõik nad kasutavad aktiivselt interneti teenuseid.

Seega on Eestis tekkinud enneolematu protestiliikumine, mis on nii maailmavaate kui parteilise ühtekuuluvuse ülene.  Kui nii üksmeelsed suudetakse olla ACTA küsimuses, siis võib loota  ja valitsusel tasub karta, et sama ühtseks saadakse varsti ka sotsiaalsete probleemide  lahendamise tarvis. Müüt eestlaste eraldi hoidumise  kombest ja vaid köögis elu kitsaskohtade kirumise kirest, hakkab  lagunema. Kui häda käes, võivad nad kõvasti kokku hoida.  Jüriöö ülestõus ja laulev revolutsioon on ehk ajaloost tuntumad näited.  Nüüd paistab, et ACTA vastane protsessioon Facebookis ja Twitteris, eelseisvad demonstratsioonid Tallina ning Tartu tänavail, rajavad ka endale teed ajalukku.

Silmapiirile on kerkimas lootus sotsiaalmeedia võimekusest eestlased lõplikult ühendada. Ehk näeme juba lähemas tulevikus võimsaid protestiliikumisi hirmsate hinnatõusude ja riigis leviva korruptsiooni vastu. Võib-olla juba õige pea hakkavad emad-isad sotsiaalmeedias kutsuma  rahvast Toompeale demonstreerima viletsa 19 eurose lapsetoetuse- ja maakoolide kinnipaneku vastu. Üha kiiremini levib interneti usk ka vanema põlvkonna hulgas ja pole võimatu, et meie silmad näevad veel omavahelisi pöördumisi riigis elava 370 000 pensionäri seas üleskutsega-valida parlamenti vaid neid erakondi, kes kohustuvad pensione tõstma mitte näruse nelja protsendi võrra, nagu sel aastal, vaid ikka vastavalt elukalliduse tõusule ja elatustaseme langusele.  

Ilmus 7. veebruaril uudiste portaalis Delfi 

Piinlik pensionäride ees!

Kui palju kordi on nii peaminister Ansip kui sotsiaalminister Pevkur uhkusega hüüdnud, et sellel aastal tõstame pensione jälle! Ja tõepoolest nad tõusevad, need pensionid, ehk teiste sõnadega vilets elatusraha eakaile inimestele. Aga kui palju? Naeruväärselt vähe. Kohe nii vähe, et lausa piinlik hakkab. Tervelt 13 eurot kuus! Eesti rahas teeks see umbes 203 krooni kuus...

Mis on hetkel 203 krooni väärtus, kui toiduainete hinnad tõusevad tundidega ja toasoojuse kõrgeid arveid ei julge enam avada. Bensiini liiter maksab vanas rahas juba  ligi 23 krooni! Hinnatõuse loeme ikka nii 10-15 protsendi kaupa, kuid pensione tõstetakse vaid 4,4% võrra. Ja alles üle mitme aasta. Kas seda tasub valitsujuhil või sotsiaalministeril üldse nimetada. Tõepoolest piinlik hakkab härrased!

Toon lisaks ka Delfis avaldatud uudisloo:

Keskmine pension kasvab 13 euro võrra

Tuuli Jõesaar
06. veebruar 2012 03:00

 „Viimase kehtiva rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt tõusevad pensionid sel aastal 4,4 protsenti, mis tähendab, et keskmist vanaduspensioni saava inimese pension tõuseb umbes 160 euro võrra aastas. Valitsus kinnitab indeksi väärtuse hiljemalt 20. märtsiks,” kinnitas sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Helena Nõmmik.

Pensionitõus hakkab kehtima aprillis. Pension tõuseb kõikidel vanaduspensionäridel ja eakatel selleks midagi eraldi teha ei ole vaja. „Pensionitõusu saamiseks ei tule kirjutada eraldi avaldust, riiklikud pensionid arvutab ümber sotsiaalkindlustusamet,” ütles Helena Nõmmik.

2012. aasta riigieelarvest kulub pensionidele umbes viiendik ehk kokku ligi 1,4 miljardit eurot, mida on võrreldes möödunud aastaga kuus protsenti rohkem. Pensionikulude kasvu mõjutab peale pensionitõusu ka pensionäride arvu suurenemine. Sel aastal võib lisanduda kuni kaks protsenti pensionäre. Pensionide tõusu määrab pensioniindeks, mis sõltub tarbijahindade ja sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise muutusest.

Möödunud aastal oli Eestis ligi 400 000 pensionäri, neist enamik, ligi 300 000 vanaduspensionärid. Töövõimetuspensionäre on ligi 87 000 ja prognooside järgi suureneb just nende arv kõige rohkem.

 

 

Piinlik pensionäride ees!

Kui palju kordi on nii peaminister Ansip kui sotsiaalminister Pevkur uhkusega hüüdnud, et sele aastal tõstame pensione jälle! Ja tõepoolest nad tõusevad need pensionid, ehk teiste sõnadega vilets elatusraha eakaile inimestele. Aga kui palju? Naeruväärselt vähe. Kohe nii vähe, et lausa piinlik hakkab. Tervelt 13 eurot kuus! Eesti rahas teeks see umbes 203 krooni kuus...

Mis on hetkel 204 krooni väärtus, kui toiduainete hinnad tõusevad tundidega ja toasoojuse kõrgeid arveid ei julge enam avada. Bensiini liiter maksab vanas rahas juba  ligi 23 krooni! Hinnatõuse loeme ikka nii 10 protsendi kaupa, kuid pensione tõstetakse vaid 4,4% võrra. Kas seda tasub valitsujuhil või sotsiaalministeril üldse nimetada. Tõepoolest piinlik hakkab härrased!

Toon lisaks ka Delfis avaldatud uudisloo:

Keskmine pension kasvab 13 euro võrra

Tuuli Jõesaar

06. veebruar 2012 03:00

 „Viimase kehtiva rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt tõusevad pensionid sel aastal 4,4 protsenti, mis tähendab, et keskmist vanaduspensioni saava inimese pension tõuseb umbes 160 euro võrra aastas. Valitsus kinnitab indeksi väärtuse hiljemalt 20. märtsiks,” kinnitas sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Helena Nõmmik.

Pensionitõus hakkab kehtima aprillis. Pension tõuseb kõikidel vanaduspensionäridel ja eakatel selleks midagi eraldi teha ei ole vaja. „Pensionitõusu saamiseks ei tule kirjutada eraldi avaldust, riiklikud pensionid arvutab ümber sotsiaalkindlustusamet,” ütles Helena Nõmmik.

2012. aasta riigieelarvest kulub pensionidele umbes viiendik ehk kokku ligi 1,4 miljardit eurot, mida on võrreldes möödunud aastaga kuus protsenti rohkem. Pensionikulude kasvu mõjutab peale pensionitõusu ka pensionäride arvu suurenemine. Sel aastal võib lisanduda kuni kaks protsenti pensionäre. Pensionide tõusu määrab pensioniindeks, mis sõltub tarbijahindade ja sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise muutusest.

Möödunud aastal oli Eestis ligi 400 000 pensionäri, neist enamik, ligi 300 000 vanaduspensionärid. Töövõimetuspensionäre on ligi 87 000 ja prognooside järgi suureneb just nende arv kõige rohkem.

Peaprokurör jäi kommentaatoreile alla!

Seoses Keskerakonna büroo massiivse läbiotsimisega, mis tekitas laia tagasiside ka ühiskonnas, püüdis peaprokurör Norman Aas Delfi portaalis tegu õigustada ja kaitsepolitsei käitumist normaalseks pidada. Kahjuks kõrgel ametnikul see ei õnnetsunud. Kommentaatorite valdav enamus jäi prokuröri seisukohtadest eriarvamusele ja hindas tema esinemist üsna krõbedate kommentaaridega.

Oma kommentaari võin lisada prokuröri väitele, et läbi otsiti vaid osa Keskerakonna büroost.  Teades oma erakonna bürood läbi ja lõhki, võin küll  öelda, et läbi otsimata jäid sisuliselt vaid koridorid ja tualetid. Ei käidud Kesknädala toimetuses, tehnilise sekretäri vastuvõtu ja ühes majandustoas. Silmnähtavalt oli läbiotsimine laiem, kui ilutulestiku skandaali 600 euro tõestamiseks tarvis olnuks. Aga pole minu asi Kapo töövõtete üle arutleda.

Toonitaksin vaid ühte. Kui kõrge riigiametnik otsustab tema alluvuses olevat haldusala meedias kaitsta, siis peaks välja tulema väga korraliku ja läbimõeldud artikliga. Seekordne peaprokuröri lugu ei suutnud neid kriteerime lihtsalt täita. Nii teeniski nimetatud artikkel ära kommentaatorite kriitika ja halvas silmnähtavalt valitsusasutuste ning nende juhtide prestiiži avalikkuse silmis.  

Toon ära ka Norman Aasa artikli ja mõned kommentaarid:    

Norman Aas: Prokuratuuri kaitseks

 (104)
Riigi peaprokurör
03. veebruar 2012 02:38

Viimasel ajal on avalikkuse ette jõudnud mitu juhtumit, kus üsna konfliktsel moel on kokku puutunud demokraatlike institutsioonide (erakonnad, parlament) esindajad ja riigi õiguskaitseasutused.

Sellega seoses on õigustatult õhku heidetud mitmeid olulisi õigusriiklust ja parlamentaarset demokraatiat puudutavaid küsimusi, mis alles ootavad vastust.

Kõigile küsimustele ei ole prokuratuur õige adressaat. Mõnele küsimusele prokuratuur seadusest tulenevalt vastata ei saa – vähemalt praegu mitte. On aga üks küsimus, millele vastuse andmises võiks ja peaks prokuratuur kindlasti osalema juba täna. See on küsimus täitevvõimu (õiguskaitseorganite) vastutusest ja osast demokraatlikus protsessis.

Alustuseks pean ära õiendama mõned ekslikud väited, mis on viimastel päevadel lendu lastud seoses Keskerakonna kontoris toimunud läbiotsimisega. Läbi ei otsitud erakonna kogu keskkontorit. Läbi otsiti üksnes peasekretäri kabinet ja tema poolt läbiotsimisel osutatud kaks ruumi. Vastavalt seadusele esitati läbiotsimisprotokoll läbiotsimise lõpus tutvumiseks ja sellele võeti erakonna esindajalt äravõetud esemete nimekirja läbivaatamise kohta allkiri. Otsitavate dokumentide äravõtmine „võetusega” ei olnud võimalik, sest võetust kui eraldi menetlustoimingut ei tunne Eesti kriminaalmenetlus enam 2004. aastast, kui see toiming ühendati läbiotsimisega. Samal aastal kaotati kohustus kutsuda läbiotsimise juurde manukad.

Ma ei soovi rohkem keskenduda konkreetsele juhtumile, millest kerkivad õiguslikud küsimused lahendatakse seadustes ettenähtud korras. Teema on mõistetavalt laiem: mil viisil võivad demokraatlikud institutsioonid ja õiguskaitseasutused üksteise tegevusse sekkuda?

Meil kõigil on ettekujutus demokraatiast, me kõik soovime õigusriiki. Demokraatlik õigusriik on aga midagi enamat kui nende kahe summa. Demokraatlik õigusriik eeldab ühest küljest võimu vastutust ja kohtulikku kontrolli, teisalt on see riigikorraldus, kus õigusotsustusi tehes juhindutakse seaduste kõrval ka õiglusest ning õiguse ja demokraatia üldtuntud printsiipidest.

Demokraatliku õigusriigi üks, isegi sümboolne väljendus on parlamendiliikme immuniteet, mis peab ühest küljest tagama demokraatliku mandaadi vaba teostamise sõltumata isiku poliitilistest vaadetest, teisalt võrdsuse ja vastutuse seaduse ees. Riigikogu liige on puutumatu. Nii ütleb põhiseaduse § 76 ja täpsustab seejärel: „Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.” (Selgituseks: kriminaalvastutusele võtmise all peetakse Eestis praegu silmas kriminaalasja süüdistusega kohtusse saatmist.)

Nõnda siis ei ole ka parlamendiliikme puutumatus piiramatu. Põhiseadus annab võimaluse selgitada välja ühtviisi nii tavainimese kui ka parlamendiliikmega seotud kuriteokahtluse asjaolud, rahvasaadiku kohtu alla andmiseks on aga vaja riigikogu nõusolekut. Põhiseadus ei eelda, et rahvaesindajad oleksid rahvast paremad, kuid nad ei tohiks olla ka halvemad.

Diskussioon immuniteedi sisu ja selle praeguse kaitse piisavuse üle ei ole aga üksnes õiguslik. See on pigem poliitiline vaidlus, mistõttu nii riigikogus kui ka avalikkuse ees tekkinud arutelu saab vaid tervitada. On võimalik ja täiesti loomulik, et selle tulemusena võidakse jõuda järeldusele, et seadusi tuleb muuta. Ka õiguskaitseasutused mõistavad probleeme, mis tekivad, kui kriminaalmenetlus läheneb immuniteediga kaitstud valdkondadele. Aga nagu on öelnud riigikohus: kriminaalasjas on uurimisasutuse ametnik ja prokurör seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata.

Kehtiv kriminaalmenetlusõigus on ühemõtteline ja kuriteokahtluse ilmnemise korral on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud korraldama kriminaalmenetluse. Veelgi enam, riigikohtu üldkogu on just erakondade rahastamise kontrollisüsteemi põhiseaduspärasust hinnates rõhutanud, et erakondade ebaseadusliku rahastamise vältimise üks oluline osa on erapooletu kriminaalmenetluse läbiviimise kohustus vastavate kuriteokahtluste tekkimise puhul.

Otsuse langetamine selle üle, millal kuriteo tunnused on olemas, on suur vastutus. Otsustada selle üle, milliseid tõendeid ja milliste toimingutega on uuritava teo asjaolude tuvastamiseks vaja koguda, on veel suurem vastutus. Üks 20. sajandi kuulsamaid saksa õigusfilosoofe Gustav Radbruch on väitnud: „Hea jurist saab olla üksnes süümepiinadest vaevatud jurist.” Selle lause tähendust mõistab iga päev nii prokurör kui ka uurija, kes peab keerulistes olukordades oma otsused tegema lähtudes seadusest ja juhtumi elulistest asjaoludest, mis kokku määratlevad olukorrale kohase õiglase tegevusviisi. Seetõttu ei saa ta kuidagi alustada kriminaalmenetlust teos, mis leiab ühiskonnas küll eetiliste etteheidete tasandil enneolematut kõlapinda, kuid paraku ei ilmuta ühegi kuriteo tunnuseid. Seetõttu tuleb tal jätta tähelepanuta kommentaarid, et tal oleks mingi kuriteo tõendamiseks justkui vaja vaid kahte paberit, kui tegelikult on nii kohtupraktikast kui ka karistusõigusest tulenevalt asjakohane ja vajalik hoopis täielikum tõendite komplekt.

Eeltoodu aga ei tähenda, et õiguskaitseasutused oleksid kriitikavabad või tegutseksid väljaspool demokraatlikku kontrolli. Prokuratuuri ja uurimisasutuste otsuseid kriminaalmenetluses kontrollib eelkõige erapooletu kohtuvõim. Ühegi teise riigiasutuse tegevus ei ole Eestis suuremas mahus allutatud kohtulikule kontrollile kui prokuratuuri oma ja seda juba kohtueelses menetluses. Samas on viimane aeg pakkunud näiteid, kus pretensioonide lahendamine uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse suhtes on suunatud meediatandrile, unustades selleks seadusandja enda poolt loodud õigusriiklikud kontrollimehhanismid ja kaebemenetluse, milleks prokuratuur on kohandatud ja valmis.

Probleemid süvenevad veelgi, kui demokraatlikud institutsioonid ja riigi õiguskaitseasutused õnnestub tõmmata omavahelisse konflikti, vähemalt näilisse. Meie mineviku (või mõne riigi oleviku) hirmuvarjud totalitaarse riigi õigussüsteemist ei ole veel tänaseni seinalt täiesti kustunud. Seetõttu on küll teatud mõttes paratamatu, et Eesti õiguskaitsesüsteem peab ennast pidevalt tõestama, sh kaitsma ka süüdistuste eest poliitilises kallutatuses ja erapooletuses. Kahetsusväärne on aga see, kui selliseid minevikuhirme hakatakse teadlikult ära kasutama ja võimendama. Tuleb nõustuda vabariigi presidendiga, kes on öelnud, et nii nagu korruptsioon vähendab usku demokraatiasse, kannavad täpselt sama eesmärki – kahandada rahva usaldust õigusriigi vastu – ka katteta süüdistused õiguskaitse eest vastutavate asutuste poliitilise kallutatuse asjus.

Õigussüsteemi roll demokraatlikus õigusriigis on küll toota kohtuotsusega kaasnevaid sotsiaalseid väärtusi ja õigusrahu, kuid ka ideaalseim õigussüsteem ei saa olla ainus õigluse allikas. Õiglast õigusemõistmist peavad toetama ka demokraatlikud institutsioonid ja meie rahvuslikku eliiti ümbritsev eetikamaastik ehk need väärtushinnangud, mida kannab meie poliitiline, majanduslik ja vaimueliit. Õigesti korraldatud eetikaväli (mis suunab ka üksikisikute moraalsed kompassid ühes suunas) vähendab ootusi, et ainult õigussüsteem saaks kõik küsimused õiglaselt lahendada, ja loob ühiskonnas parema õhustiku. Lootes ainult õigussüsteemile, takerduksime vaid JOKK-mentaliteeti.

Õigussüsteem ei saa olla üksildane õigluse majakas, mis toitub vaid iseenese energiast.

Demokraatliku õigusriigi areng on protsess, mis on meie õigus- ja poliitilise kultuuri arengu üks osa. Ühest küljest peavad uurimisasutused ja prokuratuur nii kohtule kui ka avalikkusele tõestama, et meie tegevus on põhjendatud, erapooletu ja rajaneb seadusel ja õiglusel. Teisalt usun, et Eestis on saabumas aeg, kus kriminaaljustiitssüsteemi tegevuse seaduslikkuse kahtluse alla seadmine põhineb üksnes faktidel, mitte abstraktsel retoorikal.

Mõned kommentaarid:

relo

03.02.2012 06:17

 Lp peaprokurör ei vasta paraku peaküsimustele:

 - miks ründas KAPO 500 euro pärast nii suurte jõududega opositsiooni kontorit? 20 mehega mindi üle võtma ühte tuba?

 - miks siis nii ruttu see 500 eurot ära unustati? oli siis mõjuvõimuga kauplemine või ei olnud? või see pole enam oluline, et seda isegi ei mainita tekstis?

- kuidas sattusid Kapo poolt äravõetud dokumendid koheselt Postimehe propagandaosakonna juhataja Samosti kätte? peaprokurör kirjeldab ülipikalt ja filosoofiliselt, kuidas pabereid võetakse ja kui oluline on iga detail selle juures. miks see nii oluline on, kui järgmisel hetkel oli kogu info juba valitsusmeelse meedia käes ilma mingisuguse õigusliku " vilosofita". kuidas on võimalik selline kiire uurimisdokumentide leke??? ja peaprokurör isegi ei maini seda...

lugeja

03.02.2012 06:36
Jajah, pole see Aasa elu lihtne.
 Korraldusi tuleb täita, aga pärast ei tule keegi appi avalikkusele selgitama, kuidas ometi on võimalik pidada mõjuvõimuga kauplemiseks situatsioone, kus väidetav mõjuvõimu ostja üldse mingit osalust ei omanud (Merepäevade ilutulestik) või kus raha laotas laiali hoopis vastaspartei (Aasa ülemuse koalitsioonipartneri) maavanem. Kuid inimesed ei ole lollid ja jäävadki sellele küsimusele ikka vastust ootama.
 Eriti veel setõttu, et kõrval on kaasused, kus sellesama Aasa ülemuse koalitsioonipartneri parteis toimuvad ministrite poolt kahtlased elamisloaärile kaasaaitamised. MIllegipärast pole selles asjas Aasal kohe mingit huvi.
Ei ole lihtne see parteiliselt juhitava prokuröri elu.

kaugelt
piinlik lugu. kas sellise jutuga tahetakse öigustada rünnet opositsiooni peakorteris?
no mindi ju nn 500 EURO SKANDAALI PÄRAST
aga tehti pöhjalik läbiotsimine
miks peaprokurör ei ütle, kas reformikommunistid olid teadlikud ründest
kes ründe algatas? kas poliitikud?
DEMAGOOGIAGA DEMOKRAATIA VASTU - vot see peaks olema antud jutu pealkiri

arvaja
Mul on piinlik, et riigi kõrgeim süüdistaja tegeleb terve lehekülje ulatuses udujutu ajamisega ega vasta üles kerkinud otsestele küsimustele, sealhulgas põhiseaduskomisjoni esimehelt Marustelt. Kaua võib oma rinnaesist kaitsta niivõrd segaste ja umbmääraste argumentidega!? Prokuratuur süüdistas mõjuvõimuga kauplemises kahte Riigikogu liiget mingi 500 euro eest, mis pole naeruväärne vaid summa suuruse, vaid kogu konstruktsiooni absurdsuse tõttu, samal ajal võis ministeeriumi nõunik Tsahkna kõrvaldada samal kombel enda ja erakonna arvele miljoneid maksumaksja raha ning seda süüasja marineeriti vähemalt kolm aastat., enne kui uurimist alustati. Millest siin veel kõnelda!? Kas oodati, kuni rahavool lõpeb, et alles siis süüdistus esitada???

huvitav

kas see aas ise ka usub, et ta pole tööriistaks riigi võimurite käes?

nipernaadi
Aas hakkas tundma hirmu vastutuse ees. parlamendi liige ON PUUTUMATu, olenemata kuidas prokuratuur EV Põhiseadust tõlgendab. õiguslikult on selline puutumatuse käsitlus vastuolus õiguse üldtunnustatud legaliteedi ja proportsionaalsuse printsiibiga. huvitav, kui isik on kohtu alla antud, milleks siis enam läbiotsida, naljatilk! mitte ühegi süüdistatava suhtes pole peale "toimiku" kohtusse saatmist toimunud läbiotsimisi. selline aasa loogika tähendab, et saadikul PUUDUB IGASUGUNE PUUTUMATUS. edu prokuratuurile, mida rohkem te seadusi rikute, seda rutem hakkab valdav osa rahvast hindama ja väärtustama põhiõigusi. peale seda hakatakse neid põhiõigusi taastama ja kaitsma!

suli
tore jah ja absoluutselt nõus eelkommijatega see mehike paneb täiega pada ja puhub mullikesi millest ta isegi vist aru ei saa ,kuidas siis on ,põhiseadus lubab parlamendiliikme kallale minna kui on kohtuniku ja õiguskantsleri vastav luba,löö letti siis luba ja mida see sisaldab? ja erinaljakas on selle taustal asjaolu, et seda venkudega seotud rahamasinat elamisload pluss kapo enda osalus,pole mingeid erimenetlusi ette võetud, siin peax ammu pead ja kupud lendama need aga ajavad mullikesi mingeist vanapaberikuritegudest ,no ei saa selliste asjadega kohtusse minna ! Ahjaa huvitav kuidas toimus rahvaloendus selles 160 inimesega korteris tallinnas ja 15 miljonäri elamises paldiskis jne jne! astu tagasi vabatahtlikult aas või põgene riigist, sest see päev ei ole kaugel millal ametikohast ilma jääd ja siin ei tule otsus ansipilt kelle käske ilmselgelt silaklapid peas ja tropid kõrvas täidad, vaid see nõue tuleb euroopa liidust ,seal mullitamisi ei andestata!

Tõnu Samuel

Lp. Norman Aas. Palun selgitage, miks jätsite vastamata küsimusele online intervjuus http://www.ap3.ee/interview/2011/12/7/kusi-riigi... ning sisuks oli: "Alustan dokumendist https://www.riigiteataja.ee/akt/713628... Sellega andis peaminister riigi lepingu oma elukaaslasele. Kas kriminaalasja mitte algatamine on julguse taga või on see lihtsalt JOKK, kuna elukaaslane pole naine ja nii on meil lubatud?" Kas meie õigusriigis on midagi, mis takistab kõrgete poliitikute tegudele hinnangut andmast?

Niorman

Paistab et peaprokurööril (kes on kahtlematult õilishing) hakkas kuskilt sügelema, et sellise artikliki kirjutas !!!!
vene maffia respublica taga

Matsimure

(Kommentaaride järjekord: Indrek Põdra kuriteod ulatuvad mitme aasta taha-EP)
erinevalt ajakirjandusvabduselt maailma 3. riigi Eesti eestikeelsest meediast on siinses venekeelses meedias siiski ilmunud ka artikkel "Kes kontrollib Kontrollijat?", kus eesti autor analüüsib põdra grupeeringu haarmeid KaPo, Politsei ja Rahapesu Büroo üle kontrolli saavutamisel (Maksuamet täidab sel puhul juba käsku pimesi). Suur täna autorile selle teema jätkuval kajstamisel, sest oht langeda unustusehõlma on selle protsessi parim lämmataja, mida põdra grupeeringu liikmed, toetajad ja lihtsalt kaasajooksikud vajavad nagu õhku, et uurimine ummikusse jooksutada, prokuratuur ja uurimisorganid küündiatuks tembeldada ja kohus käsi laiutama sundida, sokutades meediasse värvikaid "variskandaale". Võimalikele oponentidele meenutan Diveci skandaalijada ja pakun välja, et ühisknd ei ole küsinud tulemusi vastutavatelt ametiisikutelt, kes tänasks on vastutasuks edutatud partei peasekretäri, riigikogu liikme, panga juhi ja IMFi nõuniku ametikohale. Janek Kalvi märgib õieti, et salaalkohol on ühiskonna hävitaja, aga salaalkohol on üks pisike osa süsteemist nimega VARIMAJANDUS, mida esindavad ja toetavad kõik eelloetletud. Vahest on meie VARIMAJANDUSE osakaal siiski suurem kui meile meeldib tunnistada? Ja kas me oleme soovitud Põhjala majandusruumi kui Trooja hobused Idast????

Ja veel…

 Kui eeltoodud pankurid ja advokaadid ei hooli või on unustanud, siis meenutame, et Riigikassa on ühiskonna rahakott, kuhu põhiliselt maksukohustusena laekuvad maksud ja muu tulu, mida ühiskond riigieelarve järgi kasutab õpetajate, päästjate, riigikaitse, pensioni ja muude ühiste vajaduste rahuldamiseks. Oletades, et mõni selle loo peategelane suudab ühiskonnas osaleda ilma ühiskondlikku teenust kasutamata, kas saab olla kindel, et Riigikassa rahastatud teenus ei ole hädavajalik tema vanemale, lapsele, lähedastele, kes kaaskodanikena kuuluvad samasse ühiskonda.
 Kas justiitsminister Kristen Michal, siseminister Ken-Martti Vaher, rahandusminister Jürgen Ligi ja majandusminister Juhan Parts on teadlikud nende haldusalal toimuvast ja kas nad legaliseerivad Eesti Vabariigi nimel toimuva tingimusteta?

Mis toimub!?

Kõik süüdistused on vigased!
Selline tunne ,et uurijad makstakse kinni,ja väikesed nn.vead mis tehakse,on advokaatidega kokku lepitud!

Jüri

Ikka liiga kegekäeliselt algatatakse menetlusi ilma pühjusteta. Münel juhul toimub asi nagu Stalini reziimia ajal. Keegi mees koputab ja kohe on prokuratuur jaol. Tegelikult peitub tavaliselt selle koputamise taga isiklik vimm.Tüüpiline näide on siin Pärnu endise linnapea Viisitamme juhtum. Asja ennast ei olnud ollagi, tehti suuri sõnu ja anti palju lubadusi suure meediakära saatel. Raisati mitusada tuhat krooni riigi raha ja rohkem midagi. Kui prokuratuur peaks alusetute menetluste puhul kulud ise kinni maksma, võib olla siis hakkaksid mehed mõtlema.

Mihkel

Et kohtud ei ole mõjutatavad, ajab lausa naerma. Ida-Virumaal on kohtunikud ära hirmutatud ja võtavad vastu otsuseid, mis ei ole ühegi eelneva kaasusega vabariiklikust kohtupraktikast sarnane. Ja kuidas me tõestame, et kohtunik tegi otsuse surve all? On ainult kaudsed tõendid.

Jälle saadetakse inimesi kuuse alla!

Täna teatati, et aasta jooksul läheb haamri alla umbes 2300 kodu. Jube! 

Raha ja pankade võim on räige ning halastamatu. Kui võlga ära maksta ei suuda, võetakse kodu käest ja mine, kus sa hing tahad. Sellise külma talvega ei päästa ka kuuse alla minek. Aidata suudavad kas sõbrad, sugulased või kodutute varjupaigad, kes ööseks sooja pakuvad aga hommikul taas tänavale ajavad.

 

Olen ise kahekordne sundüürnik ja tean, mida tähendab kodu kaotamine. Sind lihtsalt visatakse tänavale. Mitte kohe, aga nii mõne kuu pärast. Sinu elu on lõhutud ja kuigi suudad ehk aastatega end pisut koguda, jäävad armid kuni surmani. 2300 äravõetud kodu tähendab tragöödiat vähemalt 23 000 inimesele. Aga kümne aasta kohta teeb see 230 000 õnnetut!

Sinust saab tragöödia ja stressi allikas nii pere liikmetele, kui sinu tuttavaile, sugulastele kui töökaaslastele. Viimaste jaoks oled sa kahekordne luuser, sest kui kodu juba läheb, tähendab töö kadus sul juba varem. Sa oled nüüd töötu ja kodutu. Mida öelda lastele? Keskerakond tahtis paaril korral alustada riigikogus seaduse kehtestamisega, mis kaitseks võlakriisi sattunud perekondi, kuid valitsus seda ettepanekut ei toetanud.

Aga mäletate, kuidas samas koosseisus valitsus, sama keskpank, sama finantsinspektsioon ei teinud teist nägugi, kui meedia ja reklaamibürood noori kodude loomiseks laenama meelitasid. Et kogu maailma elavat võlgades, et võla maksmist saab alati edasi lükata, et võlgu pole mõtet karta. Elada tuleb täna ja homsele pole veel mõtet mõelda. Oli meil selline propaganda. Kes ei usu, lapaku vanu ajalehti.        

Lisan Delfi portaalist võetud tänase materjali kaotatud kodude ja lõhutud elude kohta:

Kohtutäiturid: aasta jooksul läheb haamri alla 2300 kodu

Delfi Majandus

01. veebruar 2012 13:10

Kui aastal 2006 läks kohtutäiturite kontrolli all müüki ja enampakkumistele 198 hüpoteegiga tagatud nõuet, siis alates 2009. aastast on see näitaja püsinud 2200-2300 juures. Sundmüüki jõudnud kinnisvara hulk on seega kolme aastaga enam kui kümnekordistunud.

 

Küll on viimastel aastatel pidevalt paranenud õnnestunud müügitehingute hulk, ulatudes mullu umbes kahe kolmandikuni menetlusse võetud nõuete arvust, teatas kohtutäiturite ametiliit.

 „Võrreldes kuue aasta taguse ajaga on kohtutäiturite kaudu sundmüüki mineva kinnisvara hulk aasta-aastalt hüppeliselt kasvanud, saavutades mõningase stabiilse taseme 2009. aastal. Olles toona tõusnud enam kui 2200 varamüügini, on see suurusjärk praeguseni püsinud,“ lausus Tallinna kohtutäitur Mati Kadak.

„Majanduse kasvades ilmselt kohtutäituritele suunatud hüpoteekidega tagatud nõuete arv hakkab vähenema. Seega on need numbrid ikkagi otseselt seotud inimeste elu-oluga.“

2011. aastal teostati Eesti kinnisvaraturul kokku 32 496 ostu-müügitehingut koguväärtusega 1,545 miljardit eurot.

Kohtutäiturite poolt lõpetati rahuldamisega samal perioodil 1583 hüpoteegiga tagatud nõuet statistilises koguväärtuses 168 miljonit eurot. Ehk siis kohtutäiturite korraldatud enampakkumistel sõlmiti 4,8% mainitud aasta kinnisvaratehingutest.

 

2010. aastal tegid täiturid siinsel kinnisvaraturul 3,2% tehingutest ning 2009. aastal 2,7% tehingutest.

Rahaliselt täiturite vahendusel teostatud tehingute väärtust mõõta on keerulisem ning menetlusse võetud hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamise summa on pigem statistiline kui reaalne näitaja. Rahaliselt on võlausaldajad tõenäoliselt saanud ca 30-50% sellest, mis on statistikas kirjas.

Keskmiselt tuleb vara müügiks korraldada pidevalt hinda langetades 5-6 enampakkumist.

Seega võiks moodustada kohtutäiturite korraldatud enampakkumiste tulemusel teostatud kinnisvaratehingute rahaline maht 2011. aastal hinnanguliselt nii 5-6% koguturust.

„Enampakkumise puhul on üks olulisi küsimusi arestimise juures hinna määramine. Seadus ütleb, et kui võlgnik ja sissenõudja hinna suhtes kokku lepivad, siis on see hind selline. Kui nad aga kokkulepet ei saavuta, määrab hinna kohtutäitur. See peaks olema antud hetke turuhind. Arestimisaktis märgitud hinnaga algab esimene enampakkumine,“ selgitas Kadak.

Reeglina kohtutäiturite juures Kadaku sõnul keegi turuhinnaga ostma ei kipu. Sellel on omad põhjused, mis peituvad riskides. Kohtutäitur müüb asja koos võlgnikuga. Ja kui võlgnik välja ei lähe, on see ostja jaoks täiendav aja- ja närvikulu. On vaja teostada väljatõstmine ja kui on sõlmitud rendi- või üürilepingud, peab ostja kohtu poole pöörduma. „Kui asja ei õnnestu müüa selle hinnaga, siis võib kohtutäitur asja alla hinnata, kuni saab asja müüdud. Kui järgmine aasta tuleb juurde elektrooniline enampakkumine, võib olla läheb müük kiiremini ja huvilisi on rohkem.“

Viimastel aastatel on tõusnud õnnestunud kinnisvaratehingute arv. Menetlusse võetud hüpoteegiga tagatud nõue lõpetati 2011. aastal rahuldamisega 67% juhtudes ning 2010. aastal 43% juhtudest. 2008. aastal oli vastav näitaja 27% ning 2009 vastavalt 33%.

Kadak lisas, et enampakkumistel osalevad erinevad ostuhuvilised – on neid, kes ostavad endale oma tarbeks, neid, kes ostavad kinnisvara investeeringuteks ning neid, kes ostavad selleks, et vaheltkasuga kunagi edasi müüa. „Praegu on tekkinud juurde huvilisi, kes tahavad oma vabad vahendid kinnisvarasse panna – seda seoses ažiotaažiga euro ümber.

Eestis on kokku 47 kohtutäiturit, kes kõik on Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja liikmed. Eesti kohtutäituritel täitus mullu 10 aastat tegevust iseseisvalt vaba elukutse vormis. Kohtutäituri ametipositsioon on Eesti õigusruumis võrreldav notari, advokaadi või pankrotihalduri omaga.