Valga linnavalitsus hoidis infot kinni

Heimar Lenk, kandidat Riigikokku Nr. 702

Möödunud reedel 19. veebruaril andis Valga Linnavolikogu Keskfraktsioon sisse umbusalduse Reformierakondlasest linnapea Ivar Undi vastu. Linnapeale heidetakse ette ebasobivat juhtimisstiili, mitte arvestamist  keskerakondlastest koalitsiooni kaaslastega, tegemata jätmisi linna hariduselu arendamisel. Umbusalduse avaldus tuleb hääletusele järgmisel reedel 4. märtsil.

Hämmastav, kuid Valga Linnavalitsuse ja Linnavolikogu pressiteenistus ei suvatsenud seda tähtsat informatsiooni edastada ühelegi meediakanalile. Isegi maakonna ajaleht Valgamaalane ei saanud teavet umbusaldusavalduse sisse andmise kohta.  Järgmisel päeval ilmunud ajaleht seda tähtsat poliitilist sündmust ei kajastanud.

Kohalik raadiojaam Ruut kuulis inot umbusaldamise kohta alles esmaspäeval 28. veebruaril, kui kell 11 hommikul kogunesid valismisstuudio debatile Kagu-Eesti valimisnimekirjade esinumbrid. Ka nemad imestasid väga, miks informatsioon Valga linnas ja maakonnas ei levi, kuigi palgale on vastavad pressitalituse ametnikud võetud. Ei jõudnud teava ka Aktuaalsesse kaamerasse, kuigi rahvusringhäälingu korrespondent Ragnar Kond töötab otse Valga linnas. Lähemal uurimisel selgus, et Valga linna reformerakondlastest juhid, kellele pressiteenistus allub, hoidsid informatsiooni tahtlikult kinni.

Eelmisel neljapäeval esines vabariigi aastapäevale pühendatud perepäeval Valga reformierakondlasest aselinnapea Enno Kase, kes laskus oma kõnes, nagu kohalik ajaleht väljendas, valimispropaganda tasemele. Kase kritiseeris kõvasti koalitsioonikaslastest keskerakondlaste tegemisi. Pidulikul sündmusel viibinute arvates oli sellise räige kõne esitamiseks valinud aselinnapea vale koha, sest perepäeva eesmärgiks oli just sallivuse ja üksteisesse inimliku suhtumise väärtustamine. Aselinnapea kõne nimetati valimisrünnakuks Keskerakonna vastu.  

Loe ja imesta!

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Minu meelest mängib meedia järjekordselt paremerakondadaega kokku ja nagu ikka Keskerakonna vastu.

”Me hoiame Keskerakonna võimult eemal, riigi puhtana ja anname uue majanduskasvu saavutamiseks riigi arengule uue hoo,” ütles IRLi peasekretär Ken-Marti Vaher täna Delfile.

“Kutsun kõiki valima IRL-i, meid valides toetate ka tasuta kõrgharidust, emapensioni ja madalamaid kodukulusid, rääkis ta.”

Küsin nüüd omaltpoolt. Kas keegi suudakse endale ette kujutada, et samalaadse avaldusega pääseks mõne portaali või väljaande veergudele Keskerakonna peasekretär, et kutsuda kõiki üles keskmeeste poolt hääletama.

Vastan ise. Eesti Vabariigis pole see võimalik. Peksta tohib ainult Keskerakonda, Savisaart ja tema toetajaid. Head hääletamist kõigile!

Parlament käib alla!

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku 702

Delfi küsis minu käest:

Kuidas on parlamendi töö arenenud nelja aastaga? Kas koostöö opositsiooni ja võimuerakondade vahel on läinud pigem konstruktiivsemaks või vastupidi?

Vastus: Kahjuks on parlamendi töö läinud tunduvalt halvemaks, kui veel X koosseisu ajal. Koalitsiooni ja opositsioonil koostöö sisuliselt puudub. Reeglina opositsiooniga ei arvestata ja ükski nende seadusparandus naljalt läbi ei lähe. Põhjendatakse, et sama idee on juba kasutusel mõnes lähiajal valitsuse poolt esitatavas seaduseelnõus endas.

Kui meenutan, siis võin nimetada vaid ühe väikese seaduseparanduse, kus koostöö toimis. Selle seadusparandusega, nii öelda pikendadati maanteed kuni praamini. Ehk, et siis liiklusseadus kehtib ka praami peal. See oli saarlaste enda huvides ja nii Keskerakond, kui koalitsioonierakonnad suutsid ka kokku leppida.

Millised on olulisemad seadused, mis nelja aasta jooksul vastu on võetud?

Töölepingu seadus, pärismisseadus, omandireformiseaduse parandusesd, perekonna seadus. Kõik nad pöörasid senise üsna hästi töötava õigussüsteemi pea peale. Töölepingu seadus unustas töövõtjate huvid, pärimisseadus pani võlad pärijate õlule, omandireformi seadus lubab nüüd tagastada vara neile, kes selle eest kord juba hüvituse saanud. Perekonnaseadus pani abikaasad teineteise järel luurama, et kellel rohkem vara kogutud, et lahutuse korral selle endale saada.   

Suurim praak, mis nelja aasta jooksul riigikogus tehtud?

Eks ta ikka see soolise võrdõiguslikkuse seadus oli, mille külge keevitati kohaliku omavalitsuste valimiste kord ja suurendadati Tallinna Linnavolikogu 76 liikmeni. Loodeti, et nii kaotab Savisaar oma keskerakonnaga hääli. Juhtus aga vastupidi ja Tallinna linnapea tegi ajalooliselt rekordilise valimistulemuse.

Kuidas Teie hinnangul on arenenud riigiukogus aegade jooksul vahekord noorpoliitikud ehk broilerid versus nö mõtlevad poliitikud? Kas mõtlevaid päid on jäänud riigikogus vähemaks?

Mõlemaid on vaja. Broilerid ja ka arenevad ning mõtlevad poliitikud vananevad.  Kuid hoidku teavas Riigikogu mõne uue „äraostmatu“ eest. Minu meelest on Res Publica olnud meie parlamendi kultuuri esimesi lõhkujaid. Kõik suurem õigusalane praak on tulnud „äraostmatute“ käest, ka soolise võrdõiguslikkuse seaduse muudatused. Nad on osutunud rohkem ostetavaiks, kui nii mõnigi orav.  

Mis on esimene asi, millega riigikogu uus koosseis peaks tegelema hakkama?

Lõpetama teerulli meetodi opositsiooni suhtes ja alustama konstruktiivset koostööd. Ilma selleta ei saa. Vastupidist ei kannata meie riik enam välja. Ressurss on ju lõpukorral. Nii materjaalne kui poliitilise võimekuse oma. Eesti on palju aega kaotanud ja nüüd tuleks tegemata jäänu tasa teha. Sotsiaalne rauhlolematus rahva seas aina küpseb. Valimiskampaania käigus veendud selles iga päevaga rohkem.   

Kas uskuda seda uuringut?

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Reformierakonna toetus langes 43 protsendilt  novembris 28 protsendile veebruari lõpus.               

TNS Emori uuringu kohaselt juhib erakondade reitingu edetabelit 28-protsendilise toetusega Reformierakond, kellele järgnevad Keskerakond 25 ning Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) 21 protsendiga.

Raske on vastata küsimusele, kas uuring on tõene või hoopis sihitud oravate valijaskonnale, et teda aktiviseerida. Et kutsuda see valijaskonna grupp aktiivsemalt hääletusel osalema. Seda nippi on kasutatud ka eelmiste riigikogu valimiste ajal, kui järsku ilmus uurimus, mis rääkis Keskerakonna populaarsuse järsust tõusust. Hiljem selgus, et see uurimus polnud tõene.

Seepärast tuleb ka selle uuringu tulemustesse väga ettevaatlikult suhtuda.

Lisan oma kommentaarile ülevaate BNS uudisest 25. veebruaril avaldatud uuringu kohta.

Ainsa parlamendiparteina on Reformierakonna populaarsus veebruaris langenud: kui novembris toetas parteid veel 43 protsenti valimisealistest kodanikest, siis detsembris ja jaanuaris oli erakonnal toetajaid 36 ning veebruaris 28 protsenti.

Keskerakonna toetus on kõikunud viimastel kuudel vahemikus 23-26 protsenti: detsembris toetas erakonda 26, jaanuaris 23 ja veebruaris 25 protsenti valijatest.

Keskerakonnale järgneb populaarsuselt Reformierakonnaga koos koalitsioonis olev IRL, keda detsembris toetas 15, jaanuaris 16 ja veebruaris 21 protsenti inimestest. Samuti on oma toetust kasvatanud Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE), kel oli detsembris 13, jaanuaris 14 ja veebruaris 16 protsenti toetajaid.

Eelmistel riigikogu valimistel kuus kohta saanud Eestimaa Roheliste ja Rahvaliidu populaarsus ei ole veebruaris jaanuariga võrreldes muutunud: rohelisi toetab uuringu kohaselt neli ja Rahvaliitu kaks protsenti valijatest. Üksikkandidaatide toetus on nii jaanuaris kui veebruaris püsinud kolme protsendi tasemel.

TNS Emori uuringueksperdi Aivar Voogi sõnul tuleneb Reformierakonna reitingu vähenemine ilmselt teiste, sarnase valijaskonna profiiliga erakondade - IRL-i ja SDE - suuremast aktiivsusest ja ka sellest, et nende kampaaniad on olnud efektiivsemad.

"IRL-i ja sotsiaaldemokraatide aktiivsuse kasv on potentsiaalsele valijaskonnale paremini tajutav, kuna eelnevatel aastatel jäid nad kommunikatsioonis selgelt Reformierakonna varju. Paljudele valijatele tunduski, et Reformierakonnale eriti alternatiivi ei ole," ütles Voog.

Reformierakonna peasekretär Kristen Michal ütles BNS-ile, et erakonnale ei ole uuringu tulemused üllatavad. "Oleme pikalt rääkinud, et valimised on tasavägised. Üllatus saab see olla vaid neile ennustajatele, kes on rääkinud Reformierakonna liiga suurest edust - mingit liiga suurt edu pole ja iga hääl loeb," lausus ta ning meenutas, et eelmistel valimistel otsustas võidu 1,7 protsenti valijatest.

Michali sõnul on ka praegu erakondade reitingutes vahe väike ja iga valija hääl võib olla otsustav. Tema kinnitusel on Reformierakond valinud programmis majanduslikult vastutustundliku tee ja on pigem tagasihoidlikult teinud ka oma reklaamikampaaniat. "On inimeste otsustada, kas nad hindavad seda kui olulist väärtust - see ongi meie peamine vahe teiste erakondadega," lisas ta.

Keskerakonna aseesimees Kadri Simson avaldas arvamust, et Reformierakonnal on põhjust uuringu tulemuste üle rõõmustada. "Kui seni oli neil hirm, et võidavad liiga suurelt ja teised erakonnad koonduvad nende vastu, siis nüüd on see võimalus märkimisväärselt vähenenud," ütles ta BNS-ile.

Simson märkis, et kuigi uuring viitab Reformierakonna populaarsuse langusele, ei pruugi see tegelikus valimissituatsioonis midagi tähendada. "Praegu on käimas e-valimised ning selline uudis võib mõjutada valimisaktiivsust Reformierakonnale soodsalt. Reformierakonna pooldajad võivad olla kindlad oma heas positsioonis nendel valimistel," lausus ta ja lisas, et kurvastada on pigem põhjust IRL-il, kes lootis saada poliitilisel maastikul Reformierakonnaga võrdseks mängijaks, aga pidi järjekordselt pettuma.

Keskerakonna toetus sõltub Simsoni hinnangul väga oluliselt nendest inimestest, kes majanduslikel põhjustel on lahkunud välismaale. "Nemad on sageli kõige rahulolematumad jätkuva seisakuga Eestis ja nõuavad muudatusi. Üldiselt aga areneb Keskerakonna toetus tõusujoones, mis on meie jaoks hea märk," lisas ta.

IRL-i esimees Mart Laar ütles BNS-ile erakonna reitingu kasvust rääkides, et IRL on erinevalt teistest otsustanud välja minna väheste, aga konkreetsete valimislubadustega ning julgenud paika panna oma punased jooned, välistades näiteks astmelise tulumaksu kehtestamise ja palgaarmeele ülemineku.

Laar ei soovinud siiski prognoosida, mitu kohta võiks IRL viimaste uuringute tulemusi arvestades valimistel saada. "See sõltub ikkagi sellest, mida nii meie kui ka teised erakonnad viimasel valimiseelsel kümnel päeval teevad," märkis ta.

Roheliste riigikogu fraktsiooni esimees Valdur Lahtvee oli erakonna neljaprotsendilise toetuse osas optimistlik. Tema hinnangul näitab roheliste reitingu stabiilsus TNS Emori küsitlustes, et rohelistel on välja kujunenud kindel valijaskond, keda päevapoliitilised tuuled ei kõiguta.

"Kui lisame neile ka meie ridades kandideerivate vabade kandidaatide - keda vastajad ehk tihti ka ekslikult üksikkandidaatide alla arvavad - toetusprotsendi, siis Emori viimane küsitlus kinnitab meie prognoosi, et Erakond Eestimaa Rohelised saab esindatud ka järgmises riigikogu koosseisus," lausus ta.

Erakondade igakuise populaarsusuuringu käigus küsitles TNS Emor 2.-23. veebruarini 792 valimisealist kodanikku. Neid vastanuid, kes ei osanud eelistada ühtki parteid, oli veebruaris 25 protsenti. Viimaseid erakondade toetusprotsentides ei arvestata.

Neli aastat tagasi ehk vahetult enne eelmisi riigikogu valimisi oli Reformierakonnal TNS Emori andmetel veebruaris 27, Keskerakonnal 29, IRL-il 13, SDE-l 11, rohelistel 10 ja Rahvaliidul seitsme protsendi suurune toetus.

2007. aasta 4. märtsil toimunud valimistel sai Reformierakond parlamendis 31, Keskerakond 29, IRL 19, SDE 10 ning rohelised ja Rahvaliit kumbki kuus kohta.

Saagem hoolivaks rahvaks?

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

„Mu unistus järgmiseks 20 aastaks ongi see, et me saame hoolivaks ja sallivaks rahvaks. Et me ei avastaks endas kaasatundmist ega näitaks hoolt alles siis, kui meid on tabanud mingi vapustus...“

Nii ütles president Toomas Hendrik Ilves vabariigi aastapäev kõnes Estonias. Kuid mina küsin vastu. Kas me siis siiani pole olnud hooliv ja salliv rahvas? Kui me pole tuhande aasta jooksul saanud hoolivaks, kuidas siis nüüd kahekümne aasta jooksul saame?

„Püüdes sõnastada seda, mida ma tahaksin näha enam kui seni, enamate jaoks kui seni, siis kõlaks see nii – et me usaldaksime iseennast. Et me usuksime oma kaaskodanikesse...“

Nii ütles president riigi sünnipäeva kõnes. Kas me siis seni pole ennast usaldanud? Kas me laulva revolutsiooni ja Balti keti ajal ei usaldanud iseennast? Kas me siis seni pole uskunud kaaskodanikesse? 

„Sallivus nõrgemate ja teistsuguste suhtes peab ilmnema me tegudes enne tragöödiaid, mitte tagantjärele näpuga näidates...“

Nii ütles president.  Haapsalu puhul pole minu meelest küll keegi veel tagantjärele näpuga näidanud. Mis puutub aga tegudesse enne tragöödiaid, siis tuleks küsida konkreetselt. Miks maksab meie riik Euroopa viletsamat lastetoetust, madalamat pensioni ja palka, nigelamat haigusraha puuetega inimestele? Miks me oleme töötaja vabastamise teinud tööandjale lihtsamast lihtsamaks?  Miks panustame tervishoidu nõnda vähe ja nõuame arstiabi puhul inimese omaosalust nii kõrget?

Kas pole hoopis nii, et president pidaski silmas meist kõigist rääkides riiki ennast. Ju on see meie Eesti riik ise nii sallimatu teistsuguste ja hoolimatu nõrgemate suhtes, ükskõikne viletsamate vastu ja usaldamatu rahvaga suheldes. Vist nii see ongi. Aga me oleme jõudnud selle kõigega harjuda. Kas pole mitte nii?

Käisin Põlvas Kalevipoja vastuvõtul

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Olgem rõõmsad, tähistades Eesti sünnipäeva! Seda ütleb Kalevipoja vastuvõtu lauluraamatu esiküljel  menulaulik Ivo Linna. Mul on hea meel, et Kalevipoja kutsel nii suur hulk elurõõmsaid ja teotahtelisi inimesi on kogunenud vabariigi aastapäeva tähistama, lisab ta.

Lauluraamat oli ammu enne üritust valmis trükitud ja nii ka Ivo Linna sissejuhatus. Seepärast juhtuski nii, et tegelikkuses läks pisut teisiti ja rahvast tuli vastuvõtule pisut vähema, kui loodeti. Aga asi ise on kiitmist väärt. Miks mitte üle Eesti saalides kokku saada. Näitemängu vaadata, lauljaid nautida ja ise laulda.

Televisioon ühendab kõik peod kokku ja kui ülekande tehniline külg kaasa tuleb, siis õnnestuks kena telesilla teha. Las siis rahvas juubeldab. See rahvas, kes Kadrioru vastuvõtule ei mahu. Kohalikud klubid on valmis kõiki vastu võtma. Kui vaid rahvast ennast jätkuks! 

Kümme aastat! Miks nii kaua?

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku nr. 702

Peaminister Ansip tunnistas täna, et tööpuudusest saame võitu ja buumi eelne tööhõive taastub alles kümne aasta pärast. See hirmutab. Sellepärast hirmutab, et alles rääkis valitsus kiirest kriisit väljumisest ja kordab pea iga päev, et töötus väheneb. Et tuhanded inimesed on töökoha leidnud. Nüüd selgub, et vale puha.

Kas suudame ülejäänud majandusnäitajate poolest siis tõusta, kui töötus ei lange. Kõik see paneb kahtlema kogu ametlikus infos. Üks päev on ühesugune, teine päev teistsugune. Kas pole kätte jõudmas see majanduskriisi järellainetus? See nn. Surnud kassi põrge, mis majanduse taas miinusesse viib.

Tsiteerin sel puhul AS Tavidi nõukogu esimeest Alar Tammingut tema mõtteavaldusest 8. veebruari 2011, Delfis. Kindlasti aitab see meie olukorda pisut paremini mõista kui valitsuse vastukäiv info:  

Mis toimub praegusel ajal majanduses ja rahanduses? Kuidas seletada seda tavalisele inimesele? Mida on majanduses ja rahanduses oodata? Oodata pole midagi head. Hüperinflatsioon hävitab varsti kõik kogutud raha.

Tänaseks on USA ja Euroopa võlad ületanud igasuguse mõistliku piiri, kuid seda protsessi ei saa enam pidama. Küsimus on selles, kes need kinni maksab. Suure tõenäosusega makstakse võlad kinni raha väärtuse drastilise languse, enneolematu hindade tõusu ja elatustaseme järsu kukkumise arvelt. Väited, et kohe läheb paremaks, ei tööta, sest süsteemis pole midagi muutunud. Lihtsalt proovitakse võlakoormat kellelegi teisele nihutada.

Euroopa riikide võlakirjad hakkavad jõudma Euroopa Keskpanga bilanssi. Ka siin on olukord terve mõistuse vastane, sest kuidas saab pank, millel on põhikapitali viie miljardi euro eest, osta võlakirju 80 miljardi eest? Süsteemi korrastumist ei toimu.

Mida see kõik tähendab tavalise inimese jaoks? Hüperinflatsioonid tähendavad ainult ühte — seni kogutud raha hävimist ja väärtusetuks muutumist. Kui siiani pole ajaloos olnud ühtegi erandit, siis oletus, et praegune majanduskriis laheneb senise rahanduspoliitika raames, kuulub psühhopatoloogia ja luululise mõtlemise, mitte majandusteooria valdkonda.

Hüperinflatsioon on pöördumatu protsess ja see lõpeb rahareformiga. Kahjuks on võimalik hüperinflatsioon praegusel hetkel veel tabuteema. Ilmselt hakatakse selle saabudes imestama, kuidas keegi seda ette ei näinud. Aga märgid on juba ilmsed. Ja märke tuleb jälgida mitte statistikaameti arvude, vaid enda mõistuse abil. Praktiliselt kõik hinnad on võrreldes eelmise aastaga tõusnud. Ja see protsess jätkub.

Kuna antud teemal ei hakka tulema valitsuse ja ministrite soovitusi, siis peab igaüks ise vaatama, otsustama ja vastutama. Aga üldised nõuanded on järgmised: ära usalda ametlikke infokanaleid; hoia oma vara enda kasutuses, mitte pankades; hoia vara vääringus, mille kohta sa tead, et see elab üle inflatsiooniliseprotsessi (rublaaja lõpul jätsid inimesed pudelid taarapunkti viimata, et oma vara säilitada); säilita kaine mõistus; hangi informatsiooni mineviku kriiside kohta ja toeta oma lähedasi.

Matustel ei tantsita!

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Meie rahvuskultuuris pole seda kommet olnud. Hea, et peaminister Ansip samal meelel. Ta ütles, et ei tea, mida arvab Kadriorg, aga tema jätaks tantsu ära. Mõni tund hiljem tulid Toomas ja Evelin sama mõttega välja. Eks nad siis hommikul Andrusega asjas kokku leppinud. Et tants jääb ära! Vastuvõtust ei loobuta, sest kallid kleidid peavad ju kaamera ette saama. Tegelikult oleks võinud ka vastuvõtust loobuda. Aga olgu pealegi. Kostüümid maksavad palju, peab demonstreerima.    

Presidendiball on ideeliselt ammu devalveerunud. Enam pole oluline, missuguste teenete eest Eesti Vabariigi ees keegi kohale on kutsutud, vaid missugune on kutsutu või ta kaaslanna tualett ja kui hästi või koomiliselt keegi ballil tantsib. Ja loomulikult „peamine”: missugune on seekord presidendiproua kleit?

Need pole minu sõnad. Kirjaneitsi Kertu Rakke arvab nii. Mina võin lisada vaid, et ei kümne lapse surm Haapsalus, ei Estonia katastroof, ei Kurkse uppunud sõdurid suutnud pidurdada glamuurset vastuvõttu Kadriorus. Kuid oli ka aeg, mil pingviinide paraad oleks peaaegu pidamata jäänud. Siis kui Arnold ja Ingrid Rüütel Kadriorus resideerusid. Tol perioodil kukkus meedia Kadriorgu ründama, et pingviinide paraad on aja ära elanud. Tuleb see maitselagu üritus lõpetada. Peaaegu olekski nii läinud.

Kuid tarvitses vaid uuel presidendipaaril lossis end sisse seada, kui meedia vana rünnaku unustas. Vastuvõtt on tore, see seob rahvast ja ta on meie iseseisvuse sümbol, ei väsi press kordamast. Seda kuni tänaseni. Isegi kümne haige lapse surm tules ei suuda avalikkuse arvamust muuta. Seda arvamust, mida ei kujunda mitte rahvas ise vaid mõjukad ajakirjanduse väljaanded. Nii on tarvis, mis sest, et lapsi pole enam meie seas. 

Eestlased! Leinakem, vähemalt kordki!

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Ma mõistan, et minu kirja püüab nii mõnigi ajakirjanikust kolleeg tõlgendada, kui populismi ja vaevalt, et Delfi minu kirja avaldab, aga ma soovikisn siiski, vähemalt arhiivi jaoks oma mõtte jäädvustada.

Püüdkem, kasvõi kordki, olla kristlased ja mõelda, millega me mängime. Meil juhtub üks tulekahju teise otsa, kuigi turvasüsteemid oleks nagu maailma tasemel, mille eest maksame hiigelhinda. Meie trafo alajaaamad oleks nagu parimad, kuid esimese tormi puhul langeb sadade viisi neist rivist välja. Meie tuletõrje süsteemid on rohkem, kui kontrollitud, nagu siseministeerium kinnitab, kuid esimesel tõsisel katsumusel nad ei tööta. Nõmme turul istus turvatöötaja terve öö oma putkas ja valvas, häiresüsteem olevat olnud korras ja tuletõrje komando asub vaid 500 meetri kaugusel turuplatsist. Aga näe, unikaalne turuhoone põletati tunni ajaga maani maha!

Padaorg asub suurel rahvusvahelisel magistraalil saja kilomeetri kaugusel pealinnast, aga lumetormi ohvreid päästsime 24 tundi järjest. Terve ööpäeva! Kuid öelge palun, kui oleks olnud sõda? Mis siis? Kas siis oleks ohvrid jäänudki omapead? Tänaseni vaidlevad maanteeamet ja siseministeerium, kes asja eest vastutama peaks. Kuid vastutajaid ju pole. Keegi pole kedagi vastutama pannud. Kedagi pole tagandatud, kedagi pole karistatud.

Nüüd laseme päise päeva ajal vigaste laste kodu maha põleda. Kesket linna põleb maja ja keegi ei suuda abituid invaliide päästa! Kas pole mitte jube? Kes üldse enam kedagi päästa suudab, kui haigelt sündinud lapsed kaitseta jäetakse? Päev varem põleb maha turismitalu. Enne kui tuletõrje kohale jõuab. Ja jälle mitte kaugel asustatud punktist. Eestis polegi paika, mis asuks kaugel asustatud kohast, aga majad põlevad kui küünlad. Kas pole see mitte meie reformide tulemus? Pooled komandod on ju kinni pandud, päästeametnike palgad naeruväärselt madalaks kärbitud. Kas pole see mitte meie kõigi ükskõiksuse vili? Mitte kedagi enam mitte miski ei huvita. Peale raha, muidugi!

Ma tean, et minu üleskutse ei kõla ja teda keegi ei avalda. Kuid siiski! Kallis eesti rahvas! Ehk annaks kõik, kes kavatsevad presidendi vastuvõtule minna, selle raha, mis glamuurse üritusega kaasneb, hoopis lastekodu taastamise fondi. Meil polegi nii hullu õnnetust lastega olnud. Ehk püüaks  kristlaseks saada ja  seekord 24. veebruari muuta järele mõtlemise päevaks. Peatugem hetkeks ja andkem endale aru, et nii edasi minna ei saa. Leinakem ometi abitud haigeid lapsi, kes ise ennast aidata ei saanud ja keda meie päästa ei suutnud.

Mõtteavalduse saatsin 20. veebruari õhtul uudiste portaalile Delfi

Pensionärid jälle valimistel jalus

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Lausa hämmastav, milline ahnus lööb meie nooremapoolsete suurettevõtjate mõttelaadis ja sõnapruugis välja.Tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriis on mures, et kulutused pensionidele ainult kasvavad ja need hakkavad sööma järgmise nelja aasta riigieelarveid.  Ja mis siis, küsin ma?

Küll on tore, ütleksin veel juurde! Eelarved tehaksegi inimeste tarvis ja see, et kaasaegne põlvkond elab kauem kui eelmised, on üks vahva asi. Kas pole mitte aastasadu unistanud inimkond pikemast elust? Nüüd, kus saja aastane eluiga üsna reaalseks saanud, nutab Kriis, et vanaema peale kulub liiga palju raha.

Mina tahaks Kriisi ja tema liidu liikmete käest hoopis teist laulu kuulda. Ja nimelt! Miks on eesti ettevõtluse areng kahekümne aasta jooksul nõnda nigel olnud? Miks on eesti ettevõtjad nii ahned? Miks juhtub ikka nii, et kui täna loed Äripäevast säravat edetabelit paremate ettevõtete kohta, siis võid juba ette kindel olla, et oma kolmandik edukaist ärimeestest aasta pärast mõne maksupettuse või sulitembuga  sama lehe esiküljel ära trükitakse. Kriis võiks rohkem arutleda selle üle, miks Eesti tööstus oma tootlikkuselt Euroopa viletsamate hulka kuulub.

Hoopis ettevõtluse efektiivsus ja ettevõtjate ausus võiks meil suureks valimisteemaks tõusta. Kuidas tõsta tööviljakust? Selles peaks olema ettevõtjate põhiküsimus? Riigi ja seadusandluse osa ettevõtluse- ja ärikliima loomisel peaks valimiseelsel perioodil arutluse alla tõusma. Aga meie oigame, et küll on häda, et  ema ja isa, vanaemast rääkimata liiga kauaks elavate kirja jäänud. Lihtsalt piinlik, härrased ettevõtjad!  

Kriis peaks ju teadma et kasvanud on ainult neid toetatava oravate loodud emapalk! Teised pensionid on juba teist aastat paigal, kuigi inflatsioon on sealt juba 10% ära närinud. Tööandjate unistus on pension muidugi ära kaotada sest nende liikmed on omale soojadel maadel pensionisambad ammu valmis pannud. Aga millal tööandjad omale normaalselt palka hakkaksid maksma, kust tuleks ka riigile maksuraha? Seni susserdatakse ju suuremalt osalt ainult dividendidega.

Viimased polnud minu sõnad. Nii arvas üks minu mõttekaaslane Delfi portaalis.

Kriis, rõõmustab, et kurikuulus tööandjate manifest kajastub valimisprogrammides hästi.

Tööandjad soovivad, et valimisprogrammides väljenduks selgemalt üksikud toetusmeetmed ettevõtlusele. Kuid küsin. Kui palju on seal töötajatele mõeldud? Kui üks erakond välja arvata, siis peaaegu mitte kui midagi. Põhiküsimus ikka, kuidas ise toetusi saada.

Aga kuidas saada paremat töömeest? Kuidas teda kasvatada, õpetada? Selle üle tööandjate manifesti autorid mõtteid ei mõlguta. Nemad peavad enne valimisi nõu, kuidas väiksemat pensioni maksta. Erakond, kes selle välja mõtleb ja ellu viib, saab ka suurettevõtjate hääled ning toetusraha.

Mida tegi Ansipi valitsus?

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Et otsustada, kelle poolt 6. märtsil hääl anda, peaks valija meenutama ka seda, millega on hakkama saanud praegune Reformierakonna ja IRLi valitsusliit. Kas nelja aastaga on elu paremaks läinud? Vaevalt saaks enamik Eesti elanikkonnast sellele jaatavalt vastata. Järgnevalt tooks välja vaid mõned tähtsamad punktid, mille ellu viimisel langes rahva elatustase märgatavalt.

Andrus Ansipi juhitud valitsus:

Kaotas 400 kroonise ranitsatoetuse koolilastele

Vähendas pensioni tõusu lubatud 14% lt 5%le

Tõstis pensionile mineku ea 65 eluaastani

Tõstis üldise käibemaksu 18%lt 20% peale

Tõstis käibemaksu kütusele, soojusele, elektrile

Tõstis käibemaksu raamatutele ja ajalehtedele

Tõstis töötukindlustuse maksu 5 kordseks

Tõstis matuseteenuse käibemaksu 5%lt 18% peale

Kaotas hambaravi 300 kroonise toetuse tööealistele

Hakkas haigusraha maksma alles 9ndast päevast

Sulges sajad postkontorid ja koolid maal

Lõpetas pensionide tasuta kojukande

Kaotas matuseteenuse toetused

Tegi 9 korda kõrgema elektriaktsiisi kui ELiidus

Tõstis elektri hinda paari aastaga 24%

Lasi toiduainete hindadel aastaga tõusta 14%

Tekitas Euroliidu kiireima töötuse kasvu

Lõi rahva seas käega löömise meeleolu,

et nagunii midagi ei parane

Valimistulemus kiirem, kas ka õigem?

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Vabariigi valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul lubab, et 6. märtsil toimuvate riigikogu valimiste tulemuse selgumise kiirusele pannakse valimispäeva õhtul erilist rõhku.

„Lihvime töökorraldust ja jagame paremat praktikat selleks, et ühiskond saaks ikka enne magamaminekut hääletustulemuse teada,“ ütles ta "Aktuaalsele kaamerale" ja lisas, et

kõik jaoskonnad saavad sel korral plastikust valimiskastid, mis suletakse spetsiaalsete turvaplommide ja -kleepsudega. Valimiskorralduse usaldusväärsuse tõstmiseks tulevad turvaelemendid ka hääletussedelitele. Kasutusele tuleb aknajoonlauad, millega saab valija käest väga täpselt allkirja võtta.

See kõik on ju hea. Kuid Sibul ei räägi midagi sellest, kuidas käib hääletustulemuste üle andmine. Kui näiteks Lumememme vallast saadab nooruke blondiin valimiskomisjoni sekretärineiu Oravapartei 300 poolthääle asemel Tallinna poole hoopis 350 häält, kas keegi seda märkab. Mitte mingil juhul. Enne kui mõni kontroll tuleb ja hakkab protokolle arvutiga võrdlema. Aga seda reeglina ei juhtu.

Kesknädala ajaleht tõestas eelmiste valimiste ajal suuri rikkumisi Räpinas, kuid midagi ei järgnenud. Eurovalimiste ajal tõestas Keskerakonna komisjon, mille liikmeks ise olin, tõsiseid rikkumisi Palupera vallas. Ja mis siis, öeldi valimiskomisjonis. Mitte midagi. Mingit kordusvalimist ei tehtud ja nii jäidki keskmehed 6 häälega kolmandast kohast Europarlmendis ilma.

Tegin ise arupärimise Heiki Sibulale, kuid mingit sisulist vastust temalt ei saanud. Paljud veel mäletavad, missugune segadus oli eelmiste Riigikogu valimiste ajal keskkomisjonis tulemuste kokku lugemisel.  Erakonnad tähistasid mitut võitu järjepanu, enne kui päris tõesed andmed saabusid. Mitu tundi võttis aega.

Küsisin tookord, et kes need arvutifirmad on, kes sellist praaki toodavad. Mulle seda ei öeldud. Avalikkus ei tea tänase päevani, milline firma häältelugemise keskomisjoni teenindab. Nii, nagu ei tea me, missugune ehitusfirma Pronkssõduri teisaldas. Ainult punasest kraanast on räägitud. Väga tahaks teada, kes siiski hääled lõplikult kokku lööb. Tahaks teada, kui suur see kontroll patsiga poiste kõrval on. Aga me ei tea. Tegelikult on ju arvutikeskuses imelihtne häälte arvu võltsida. Pole kuulnud, et erakondade esindajaid sinna kontrollima minna lubataks. Väga tahaks teda, kui tõesed need valimistulemused, mis rahvale teleekraanil välja hüütakse tegelikult on. Ma kardan, et me ei saagi teada.

Oleme vaesemad, kui rahvale öeldud!

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Valgustan lähemate päevade sissekannetes mõnda neist probleemidest, mis valijatega kohtumisel eriti silma paistavad. Üleüldine vaesus maal, oleks neist esimene. Reeglina suurtalunikud minu kohtumistel ei käi, sest nende erakonnad on teised. Seepärast, saan rääkida vaid sellest tavalisest ja keskmisest külainimesest, kellel hakkama saamisega üksjagu tegemist.

Palgad, kui tööd õnnestub leida, on Kagu-Eestis tunduvalt viletsamad kui pealinnas, Harjumaal või isegi Kesk-Eestis. Kui ma toon vahel näiteid inimeste elatustaseme kohta ja nimetan Eesti keskmist palka, siis puhkeb saalis reeglina naer. Kus seda keskmist palka saada? Siinkandis peab enamik hakkama saama nii 8000 krooniga kuus. Suur osa saab vaid miinimumpalka.

Imelik, et kohalik rahvas on selle viletsa elustandardiga nii harjunud, et virisemist suurt ei kuule. Lihtsalt ohatakse vaikselt ja vaadatakse pealinna meest, kui mingit ebamäärast olendit, kes saabus kusagilt ebareaalsest maailmast, millist siinkandis ei teata. Too on Tallinna mees! Mis tal viga! Tallinn on nagu muinasjutu loss, kus kõigil hästi läheks, kui vaid sinna pääseks.

Muide sama moodi räägiti esimese Eesti vabariigi ajal!   

  

Mulle tundub, et suur osa eesti rahvast elabki kusagil kaugel reaalsusest. Tema mõttemaailma formeerib meedia ja televiisoris on ju kõik hästi. Töötute arv väheneb, masu taganeb, kriisist oleme välja tulnud, kinnisvara turg elavneb, pangad taas kasumis... Kui tuletan kohtumistel külarahvale meelde, et meie palk on Euroopa viletsam, pension Euroopa madalam ja sotsiaalhoolekande rahad Euroopaga võrreldes pea olematud, noogutatakse lihtsalt peaga. No ja mis siis? Saal saab väga hästi aru, et nii on ja nii jääb veel kauaks.

Inimesi peab mõistma. Päevast päeva ja õhtust õhtusse kuulevad nad raadiost ja telest vaid häid uudiseid. Meil on kõik hästi, pahasti läheb vaid Egituses ja Venemaal. Kõik rahvusvahelised reitingutabelid, mis näitavad Eesti riigi nigelat olukorda, on Ansipi poolt pihuks ja põrmuks tallatud. Riigikogu saalis on ta korduvalt saadikutega riielnud, et kõik, kes selliseid negatiivseid näiteid toovad, ei sallivat meie riiki. Loomulikult ei tunnistanud valitsusjuht ka  seda tõsiasja, et alles hiljuti asetasid rahvusvahelised uuringud Eesti maailma 215 riigi hulgas viie kõige suurema majanduskukkuja hulka. Selle kukkumise maksis kinni tavakodanik ehk lihtrahvas.

2008. aastal elas suhtelises vaesuses iga kolmas 65-aastane. Väga kurb, et see juba enne masu nii oli. Tähendab tänane pilt, pärast kahte aastat kui pension pole märkimisväärselt suurenenud, kuid kütte, energia ja toasooja hinnad ligi kolmandiku võrra kasvanud, oleks statistika peeglis vist üpris hirmuäratav. Kuid sellest me ju ei enne valimisi räägi. Seda statistikat pole avaldatud. Vara veel! Pärast 6. märtsi, palun. Siis juba võib.

Mida püüaksime muuta? Mida ära teha? Kui valitsuses oleme.

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Need pole valimislubadused vaid ühikonna valupunktid, mille lahendamise kallale asume kohe, kui võimule tuleme. Panin nad kirja Keskerakonna Kagu-Eesti valimisnimekirja Nr.11 platvormi.  

Esitame tööpuuduse vähendamise programmi

Nimetame abinõud hinnatõusu pidurdamiseks

Vähendame kohe toiduainete käibemaksu

Alustame uue maksusüsteemi välja töötamist

Laiendame tasuta hariduse võimalusi

Lõpetame ülekohtuse 3:1 pensionisüsteemi,

kus 3 tööaasta eest saab vaid 1 aasta tööstaaži 

Taastame pensionide tasuta kojukande

Tõstame pensione vastavalt elukalliduse kasvule

Alustame 3000 kroonise hambaravitoetusega

Eraldame rohkem raha tervishoiule

Loome töötervishoiu ja kutsehaiguskindlustuse 

Maksame lesepensioni abikaasa surma puhul

Tõstame kohe puuetega inimeste toetusi

Vähendame toasooja ja ravimite käibemaksu

Anname 90% toetuse laste ja vanade ravimeile

Tõstame toimetulekutoetuse piirmäära

Taastame matusetoetuse maksmise

Õpetajate palga alammääraks Eesti keskmine töötasu

Taastame riikliku ranitsatoetuse, toome lasteaeda tasuta toidu

Arendame piiriülest kaubavahetust Venemaaga

Toetame hoiu-laenuühistute levikut

Asutame Eesti Vabariigi ühistulise panga

Selge, et kõiki valupunkte pole võimalik kohe parandada.

Loomulikult sõltub see maksude laekumisest ja

riigeelarve rahalisest seisust.

Kõigeks kohe raha ei jätku. Kuid meie eelistused peavad valijaile selged olema.

Valimislubadused peavadki näitama valimisnimekirja püüdlusi ja soove midagi muuta. Valija peab saama pildi, mida see seltskond võimule tulles teha kavatseb. Seda me teada annamegi.

Valimised valel ajal!

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Absoluutselt! Jälle talve kõige külmem nädal. Päästeamet keelitab kõiki kodus püsima.  

Ilmajaama andmetel tuleb alanud nädal väga külm: minimaalne õhutemperatuur langeb -32 kraadini. Tugeva külma korral soovitab päästeamet väljas liikuda võimalikult vähe.

Kui pikem autosõit külmaperioodil osutub möödapääsmatuks, tuleks sõidukile varuda piisavalt kütust ning kaasa võtta laetud mobiiltelefon.

Laetud mobiiltelefon mul on, kütust ehk ka piisab. Aga kodus püsimiseks pole mingit võimalust. Lendan ringi nagu vurrkann. Tallinnast Valka, Valgast Põlvasse ja Põlvast Võrru. Ikka valijate manu. Kuidas siis teisiti? Nädalavahetus möödus kui ainus hetk. Enam täpselt mäletagi, kus äge vaidlus astmelise tulumaksu ümber puhkes, kus aga ülekohtust pensioni- indeksit kiruti. Kontakte valijatega nõnda palju, et segi kipub minema.

Ega mina üksi. Kümned teised kandidaadid Riigikokku samamoodi. Külast külla, linnast linna viib nende tee. Ega nad kihutakski, kui mitte valijad ei kutsuks. Ja nii kestabki trall tuhatnelja edasi. Mööda kiilasjääd ja läbi lumehangede. Kraadiklaasi skaalal -32 kraadi. Ikka hooga valimispäeva poole!

Tore, et rahvaga suheldakse! Aga miks peab see kõik käima pöörases pakases? Miks peavad  valijad kandidaatide punaseid kõrvu ja külmast siniseks tõmbunud nina vahtima. Oli siin üks kohtumine, kus külaklubi vesi kinni külmus, nii et tualetti ka saanud. No mis kampaania see niisugune on?  Kas poleks aeg töö valijatega näiteks maikuusse või juunisse viia. Mäletate Eurovalimisi? Hoopis teine lugu. Suur suvi väljas, rahvas lahke, kandidaadid rõõmsad.

Talvise valimismaratoni idee mõtles omal ajal välja villaste kampsunite seltskond. Siis Isamaaliit. Et vabariigi aastapäeva ümber oleks lihtne igasugu isamaalisi koosolekuid pidada. Saaks konkurentide eest edumaad. Aga võta näpust! Mis sa külmas toas koosolekut pead. Rahvas pahur ja vihane. Ei taha lubadusi kuuldagi. Nüüd räägivad juba mitmed poliitikud vajadusest valimised soojemale ajale viia.

Mina neid toetan! Olgu kohtumised ikka soojas toas. Saaks rahulikult ilma kasuka ja kinnasteta istuda, külarahvaga nõu pidada ning tulevikuks plaane pidada. Võidaks kõik. Riik, rahvas ja parlament. Valimisaktiivsus oleks kindlasti suurem ja valijate suhtumine kandidaatidesse palju lahkem. Mõelgem sellele! Teeks ehk asja ära.              

Valimistulemus võib üllatada!

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr.702

Kirjutasin oma blogis juba nädalapäevad tagasi, et valijate aktiivsus tundub kõrge olema. Riiki ja valitsust kirutakse kõvasti, aga valimistele pole veel käega löödud. Valima lubavad minna kõik, kel selleks õigus. Harva kuuled, et üldse ei kavatse häält anda. Kaugemates külades on aga see probleem, et jaoskonnad vaid keskustes ja lihtsalt raske kohale jõuda. Kambaga ja ühe autoga käiakse, vahel paar-kolm sõitu päevas. Arvan, et valimiste aktiivsus tuleb suur ja tulemused võivad ka üllatusi pakkuda. Kirjutasin nii 5. veebruaril.

Nüüd teatati et hääleõiguslikke inimesi on 912 565 – üle 15 000 enam kui eelmistel parlamendi valimistel. See on positiivne uudis, mis annab kokkuvõttes lootust ka suuremaks valimisaktiivsuseks. Viimaste päevade uuringud seda ka kinnitavad. Nii, et minu enda tunne aktiivse publikumi suhtes, mis Võru-, Valga- ja Põlvamaa linnades ning külades ringi sõites tekkis, peab paika.

Kuid on ka üks probleem. Paljud, kes valijate hulka kantud, ei ela Eestis ja ei pruugi hääletada. Seetõttu pakub Faktum-Ariko firma valimisaktiivsuseks 50–60 protsenti ehk vähem kui 2007. aasta valimistel. Viimasel ajal on räägitud 100 000 eestlasest, kes elavad hoopis mujal ning nemad on väljas nii küsitlus- kui ka valimis­käibest. Üksikkandidaatide individuaalsed võimalused on tühised, kuigi kokku saadakse tubli protsent häältest, 8%. Roheliste väljavaated erakonnana on olematud.

11. veebruaril avaldatud Faktum-Ariko uuringu järgi toetab Reformierakonda 39% valijatest.

Reformierakond saaks selle järgi 47 kohta, keskpartei 28 ning IRL 15 kohta, sotsidele jääks 11 kohta, kirjutas Eesti Päevaleht.

Erakordselt huvitavalt mõjus aga Reformierakonna peasekretäri Michali poolt Delfi portaalile antud intervjuu.  „Erinevalt EPLis avaldatud oletustele on meil käes reedel (11.02.) laekunud ja täpsema metoodikaga tehtud küsitluse andmed ja need räägivad teist keelt – Reformierakond juhib Keskerakonna ees vaid kahe protsendiga," teatas ta.

Michael jätkas. "Usun, et see on ka enam-vähem reaalne seis – ka neli aastat tagasi otsustas valimistulemuse lõpuks 1,7 protsenti inimesi. Kui Reformierakond oleks saanud 1,7 protsenti vähem hääli oleks meil täna peaminister Edgar Savisaar, raha küsitaks Kremli sõpradelt tema tasemel ja eurot meil poleks," jätkas Michal. "Tegelikkuses on vahe Reformierakonna ja Keskerakonna vahel üliväike ja valijad otsustavad kas peaminister on Andrus Ansip või Edgar Savisaar – seis on väga tasavägine," ütles ta.

Seega on seis tõepoolest väga põnev. Lõpptulemuse ehk siis austava ülesande, kellele president  Ilves on sunnitud andma õiguse valitsuse moodustamisesks, võib otsustada üsna väike number valijaid, kes osutuvad kaalukeeleks.  Seega kujunevad eelseisvad paar nädalat tõeliseks võitluseks iga hääle pärast. Mäletame ju hästi, et president Ilves võitis ju Rüütli üsna tühise häältearvuga ja Eurovalimistel jäi Keskerakonnal kolmanda saadikukoha saamiseks puudu ka imeväärselt väike arv hääli. Vist 6 häält, kui ma õigesti mäletan.

Kohtumised valijatega? Normaalne!

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Jälle mõnitab meedia kohtumisi valijatega. Ma ei saa aru, miks? Ühes portaalis kohe naerurubriik üles pandud, et andke nüüd tuld. Mul on viimastel nädalatel üks kohtumine teise otsa ja kõik väga toredad olnud. Eile oli Valgas, üleile Otepääl ja Võrus. Täna näen vist Vastseliina rahvast. Varem veel Tsirguliinas, Soorus, Laatres Valgamaal ja palju teisi.

Kui keegi kommentaatoreist ise rohkem kohtumisel käinuks, oleks ka suhtumine teine. Aga eks meile meeldi ikka rääkida sellest, millest väga hästi ise aru ei saa. Need, kes ühe erakonna kandidaatidega kokku saanud, lähevad kindlasti ka teiste üritutele. Väga huvitav võrrelda.Nii see üldpilt välja joonistub.       

Näiteks paar kommentaari:  ...ei ole siiani kuhugi kutsutud ja koju pole ka keegi õnneks kippunud. Ise ei oska neid kandidaate kah kuhugi otsima minna, et ihusilmagagi selliseid imeloomi näha. Küsida pole kah midagi kuna kõik on ju nii p*s juba oma 20 aastakest....

...jumala eest ei! Vastik oleks vaadata ja kuulata seda ila. Mõtetu jutt...

...olen kohtunud Tallinna linnajuhtidega. Nad regulaarselt käivad linnaosades ja kõik saavad tulla ja küsida. Küsimuse võis saata ette, et siis saab kindlasti vastuse, aga võis ka kohapeale küsida (mikker liikus ringi). Räägiti asjalikel teemadel ja teate, Savisaar oli väga sümpaatne. Ta on karismaatiline....

Kui erinevad arvamused, kas pole? Nii, et kui aega saab, tasub ikka mõnelt kohtumiselt läbi astuda. Minu viimase aja kohtumistest osavõtjate arv on kõikunud 300 inimesega saali ja tagasihoidliku 35 valijaga kohviku vahel. Väga asjalikud kokku saamised. Kahjuks on vaid küsimused sageli sarnased. Kust saada elamiseks raha, kust leida tööd, kuidas saaks pensioni vähe suuremaks?

Huvitav, et mina, kellel on paljude aastate jooksul olnud vist küll sadu kohtumisi, pole veel ühtegi ajakirjanikku seal kunagi kohanud. Muide olen isiklikult mitmeid kutsunud, et tulge tehke reportaaž, millest inimesed räägivad. Veel pole ükski kohale saabunud. Aga välja naerdakse neid kohtumisi küll. Neid meie, Eesti omi! Aga USA presidendi valimiste omad on õiged asjad õige koha peal. Neid kiidame taevani. Miks? Mina sellest aru ei saa. Küsida pole ka kellegi käest.      

 

Milleks meile president?

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Tõepoolest, milleks väikesele Eestile president? Me ei suuda parlamentigi ülal pidada ja nuriseme, et see liiga suur ehk 101 liiget on. Milleks siis veel president? Liiatigi veel selline, kelle tegevuse tulemusena vaid mõne uue harjumatu sõna eesti keelde oleme sunnitud lisama või kelle abikaasa uisutamist peame jälgima.

Kui Kadrioru elu-olu vaid proua Evelini kübarate kaudu rahvale tuttavaks saab või Ärma talu ülalpidamise kulude nimetamisel meenub, siis tõepoolest, milleks see kõik? Viimaste aegade ainukese tõsise poliitilise avaldusena meenub vaid hr. Ilvese läbimõtlematu avaldus Keskerakonna pihta, et viimast mingil juhul valitsusse ei võeta. Lihtsalt imekspandav, mida riigipea arvab endale lubatud olevat. Rahvas valimistel otsustab, kellele president ettepaneku teeb valitsuse moodustamiseks, mitte aga Katariina lossi asukad.

Nüüd kuuleme veel miljonilistest arvetest, mis üks talu rahvale maksma läheb. Piinlik, aga president pole aru saanud, et lõpuks võinuks ta avalikult loobuda sellest hüvest, et riik tema majapidamist sponseerib ja elektrikilpi parandamas käib. Öelnud otse, et tänasest maksan ma ise oma talu kulud.   

Ei tahaks end kuidagi võõraste sulgedega ehtida ja seepäras lisan, et enamik eelpool toodust öeldi välja eileõhtusel rahvakoosolekul Otepää Kultuurimajas, kus valijatega kohtumas käisin.

Arvati, et peaministrist ja parlamendi spiikrist aitaks Eestile küll. Viimasest tuleks ehk tulevikus ka loobuda, sest pidevalt koosistuva Riigikogu järgi kaob vajadus. Euroopa seadused on meile taas ülimuslikud, nagu Nõukogude Liitu kuulumise ajal ja need euroseadused võiks ära kinnitada neli korda aastas koos käiv Riigikogu. Nii saaksime oma riigi hulga odavamaks ja võiksime ehk sotsiaalkuludele rohkem tähelepanu pöörata.

Lõpuks kaob pension siiski?

Heimar Lenk, kandidaat riigikokku Nr. 702

Peaminister Ansip võib ju praegu hüüda, et riiklik vanaduspension ei kao kuhugi, kuid uskuda on seda raske. Oli ju Reformierakonna valmimislubadustes eelmistel Riigikogu valimistel ka loosung, et pension tõuseb nelja kordseks. Kas tõusis? Oli ju Ansip see, kes kiitis, et niikaua kui tema valitsusjuht on, negatiivset eelarvet Eestis ei tule. Aga kuidas veel tuli, mitu tükki kohe.

 

Kuidas ta ütleski, Ansip, tsiteerin: „Kohtudes pensionäridega olen kuulnud, et viimasel ajal on levima hakanud hirmujutud sellest, et kaob riiklik vanaduspension. Kinnitan, et need jutud on sama alusetud nagu on olnud varasemad jutud pensionide kärpimisest, krooni devalveerimisest ja Eesti rahva vaesemaks tegemisest enne eurole üleminekut,“ rõhutas Reformierakonna esimees, peaminister erakonna juhatuse koosolekul.

Minu meelest jäi rahvas eurole ülemineku käigus hulga vaesemaks. Vaadake hindade tõusu. 14% kallinesid toiduained, kolmandiku on kütus kallimaks läinud, teenuste hinnatõusu ei suuda enam jälgidagi. Aga kas on kasvanud pensionid? Ei.

   

„Ma arvan, et pensionärid ja tööinimesed mäletavad hästi, et kriisi haripunktis seisis Reformierakond kindlalt vastu erinevate poliitjõudude ettepanekutele ja lausa nõudmistele pensione kärpida. Samamoodi seisame pensionäride ja pensionitõusu eest ka tulevikus, seni kuni Reformierakond on valitsuses, võite kindlad olla,“ rääkis Ansip erakonna juhatuse koosolekul.

Tuletan meelde, et pensionide langetamisest on rääkinud vaid IRL ja ekspeaminister Laar oma teise võimuloleku ajal. Ka äraostmatud on korduvalt ennustanud, et pensione tuleb vähendada, et raha ei jätku. Jätkuks küll, kuid Ansipi valitsus laristas pensionikassa 5 miljardi kroonise reservi kriisi ajal ära ja nüüd on näpud põhjas. Tuleb eelarvest raha võtta. Kuid niisugusel poliitikal pole tulevikku. Kui oravad kaua võimule jäävad, kaob riiklik pension, kui nõukogude aja jäänuk, nii kui nii. 

Tööpuudus suur ja masendav

Heimar Lenk, kandidaat Nr. 702 Riigikokku

Tallinna tööbörss kinnitas eile veelkord, kui palju on tööotsijaid ja kui masendav see probleem on. Tarvitses vaid kohale tulnute silmadesse vaadata, et mõista seda põhjatut kurbust ja lootusetust, mis töötute peredes koha sisse võtnud. Ainuüksi linna pakutavatele sotsiaalsetele töökohtadele esitati ligi 1500 sooviavaldust.

Raepressi andmeil  tõi Tallinna Lauluväljakul toimunud tööbörs päeva jooksul kokku rohkem kui 2000 tööd otsivat inimest ja neist enamus täitsid taotlusankeedi linna pakutavale sotsiaalsele töökohale.

Suur huvi oli ka erasektoris pakutavate töökohtade vastu. Tööbörsil oli pakkumisel ühtekokku 550 töökohta, neist 350 sotsiaalset töökohta ja ligi 200 töökohta erasektoris. Kokku oli erasektorist tööbörsil väljas 19 ettevõtet.

Nagu ikka oli suur taotluste arv linna pakutavatele sotsiaalsetele töökohtadele, neist suuremat huvi tunti eeskätt reisisaatja ja koristaja ametikohtadele. Loodetust mõnevõrra vähem oli aga kanditaate tervishoiutöötajaks ning võõrkeele oskustega kõnekeskuse teenindajaks.

Ka töötute klubidesse registreeris end linnaosade esindajate juures arvukalt huvilisi.

See oli siis reaalsus. Aga kui riigikogu saalis küsid sotsiaalminister Pevkuri või peaminister Ansipi käest töötute kohta, kuuled vaid üldistavaid sõnu, et olukord paraneb, et töötute arv väheneb. Lausa piinlik on kuulda, kuidas need mehed viskavad nalja Tallinna sotsiaalsete töökohtade üle. Lausa valus kuulata, kuidas reisisaatjaid parlamendi kõnepuldis pilatakse.

Aga nagu uudistest loeme, en need samad sotsialsed töökohad väga hinnas. Kahju, et tööandjate erakonna mehed ei suuda tööta jäänute muresid mõista. Vähe sellest. Ise nad tööd pakkuda ei suuda, kuid Tallinna pingutusi kritiseerivad. Ettevõtjaid kiidetakse meil küll taevani, kuid minu meelest on eestlaste seas asjalikke ja ausaid ettevõtjaid üsna vähe. Aga võibolla nii vaid tundub mulle.

Kas Eesti ei saagi Venemaa sõber olla?

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

"Venemaa sõbrad on need, kes tahavad näha Venemaad demokraatliku riigina," vastas Kasjanov küsimusele, mida ta arvab paljude venekeelse Delfi kommentaatorite väitest, et Eesti kutsub külla kõiki, kes "ei armasta Venemaad". "Praegune Kremli võim ei tegutse Venemaa rahvuslikest huvidest lähtuvalt," lisas ta.

Selle lõigu eilsest kohtumisest Venemaa endise peaministri Mihhail Kasjanoviga tõi ära Delfi eestikeelne portaal. Arvatavasti Kasjanov ka nii ütles. Aga siis tekib keeruline küsimus, et Eesti ei saagi Venemaa sõbraks olla, sest me pole ju siiani Venemaad demokraatlikuks riigiks pidanud. Mõni Lääne suurmees on isegi naabreid paariariigiks nimetanud. Täna hommikul nimetati Venemaad kohaliku opositsiooni poolt ka veel maffiariigiks. Ma ei mäleta, et keegi eesti poliitikuist oleks väga kõva häälega kinnitanud, et ta loodab lähiajal Venemaad demokraatlikuna näha.

Kaitseminister Jaak Aaviksoo ütles eile, et tema meelest on: „Eestlased nii hõivatud Venemaa kui ohu nägemisega, et Venemaa kui võimalus jääb käsitlemata.“  No, kui nii suur oht, siis vaevalt, et demokraatliku riigi poolt. Aaviksoo lisas: „Kui Eesti ülesehitamine iseseisva ja oma julgeolekusse uskuva riigina on keeruline, siis veelgi keerulisem on rajada demokraatlikku riiki hiiglasliku impeeriumi vaimsetele varemetele.“

Nagu näeme, on olukord rohkem kui keeruline. Kas siis usume Venemaa demokratiseerumisse, või ei usu? Kui usume, siis kelle poolt selle demokraatia sünnitamist Venemaal ootame. Kas peaminister Putini, president Medvedjevi või kellegi kolmanda poolt. Kasjanovi poolt? Kui nii, siis oleme naaberriigi opositsiooni toetajad ja ametliku Moskvaga häid suhteid loota ei saagi. Aga kui me ei usu Venemaa muutumist demokraatlikuks riigiks, siis ei saa me ekspeaministri sõnul ka Venemaa sõber olla.

Ehk lähtuda Aaviksoo pragmatismist, mis teda enne valimisi Kagu-Eestis ringi sõites on haaranud. Igal kohtumisel räägib ta suhete parandamisest Venemaaga. Varem ei rääkinud, nüüd häälte kaotamise hirmus räägib, sest Lõuna-Eesti talumees ja ettevõtja ootavad juba ammu suhete paranemist idanaabriga. Saaks sibulad jälle Pererburi turule ja liha Moskva poelettidele sõidutada. 

Valijad oskavad üllatada

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Mida kõike huvitavat valijatega kohtumistel kuuled! „Tead, ma tahan Sinu käest andeks paluda,“ astus Valgamaa Tõlliste vallas üks naisterahvas mulle juurde ja surus minu käe kõvasti oma peopessa. „Ma tegin Sulle ülekohut, kui esimesel kohtumisel rahva ees ette heitsin, et Tallinnast meie kanti kandideerima tuled. Et, mis sinust asja, paned nagunii minema. Aga sa kae, oledki meie sekka jäänud.“

Tean seda naist küll. Ta käib meie koosolekutel tihti. Mäletan sedagi, kuidas alguse aastail, kui esimest korda Võru-, Valga- ja Põlvamaale kandideerima saabusin, mõned tõepoolest kõvasti imestasid, et põline linnamees Tallinnast nii kaugele julges tulla. Seesama mind kõnetanud naisterahvas kaasa arvatud. Kohtumised Kagu-Eesti valimisringkonnas Nr. 11 algasid mul 2002. aasta talvel, pisut enne Jõulupühi. Kestavad siiani. Oma kolm korda kuus ikka. Valimiskampaania ajal, nagu praegu, aga iga päev.

Muidu on need valijatega kohtumised, mille üle ajakirjandus lõpmata palju nalja visanud, üsna tõsised ja asjalikud. Probleemid kahjuks aga ikka ühed ja samad. Kus leida tööd, kust saada paremat palka, kas pensionid lõpuks hakkavad tõusma ja kas lähikonna gümnaasium  jääb ikka alles?  Kahjuks saame enamikele küsimustel vastata ikka vaid eitavalt. Tööd pole, palk ja pension madalad, gümnaasium pannaksegi kinni. Muidugi ei jäta ma lisamata, et kui minu valmisnimekiri- ja erakond võidavad, siis teeme mitmed asjad teisiti, kui praegu. Rahvas kuulab ära, suuremat arutama enam ei hakkagi ja läheb laiali. Arvan, et natuke lootust saavad nad meie jutust siiski juurde ja hääletavad 6. märtsil Eestimaa parema tuleviku poolt.

Põlva linnas sain veel ühe üllatuse. „Kas teate, et tänu Teile, hr. Lenk, sain omale naise?“ viskas üks nii kolmkümne ringis sihvakas meesterahvas küsimuse õhku. Tohhoo! Kuidas siis nii? Mismoodi siis mina.“Väga lihtsalt. Naine ütles, et tuleb siis, kui kaine mehe saab. Et, näe Lenk pakub oma valimisloosungis igale naisele karsket meest. Mina lähen ainult sellele, kes ei joo. Ja näete, pole ma kolm ja pool aastat alkoholi suu sisse võtnud. Nii, et aitähh hea naise eest!“

Umbes nii ta rääkis. Andis aadressi ja telefoni ka, et tulgu ma külla. Lubasin minna ja perest veel artikli ajalehte panna. Ütle siis veel, et kandidaadi lubadused midagi ei loe. „2007. aasta valimistel oli mul tõepoolest loosung, mis läks ka erakonna valimisplatvormi: Igale naisele kaine mees!   

Kuula Nõmme Raadiot!

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

See on vapustav! See Nõmme Raadio lõunatund, kus Margus Lepa üksinda ja ligi poolteist tundi järjepanu saadet juhtida vihub. Sõna otses mõttes vihub, sest olla üle 75 minuti üksinda otseeetris ja kommenteerida peast, ilma suurema ettevalmistava tekstita päevasündmusi, on  tõeline katsumus. Samas ka tõeline ja igapäevane Meistriteos. Ma arvan, et ma järgnevaga ei liialda.

Teist sellist, nagu Margus Lepa, Eestimaal ei ole! Ilma paberita peast rääkida, lugeda samal ajal arvutit ja uudiseid sorteerida, kommentaar otse eetris valmis vormida ja sama ajal veel ise helipuldi nuppe keerata, on äärmiselt keeruline. Oled nagu lendur juhtimispuldis, kus iga eksimus maksab rängalt kätte. Lennuk võib alla kukkuda, saatejuht võib kuulaja kaotada.

Aga ei! Lennuk lendab kõrgelt. Lepa kogub kuulajaid üha juurde. Saade on nii põnev, et jäta kasvõi töö pooleli ja aina kuula. Iga lause täpselt paigas. Iga sõna mängib. Ma ei suuda mõista, kust ta selle mahlaka keele võtab. Kus ta nende seoste peale tuleb? Ise veel naudib ka täiega. Tõeline Meister!

See pole kiidulaul. Kuulake näiteks 3. veebruari saadet, mida ta täna eetris kordas. Vapustav, kuidas Lepa päevasündmusi analüüsib. Kuulad ja naudid, kuidas ta Ülle Madise kõne Eesti tuleviku kohta üksipulki läbi võtab ja lõpuks teeb ettepaneku proua Ülle presidendi kandidaadiks esitada. Kuidas ta kassiaasta peensusi avab. Kes on Kass? Kuidas ta ajalootsükleid paika paneb ja numbrimängude asjatundjaile mõtteainet annab.

Nõmme Raadiot saab Tallinnas ja Harjumaal kuulata sagedusel 99,3 MHz. Ülejäänud Eestis Internetist aadressil: http://www.nommeraadio.ee/. Lisaks veel Facebook. Otsige see raadio kohe välja ja alguseks kuulake 3. veebruari saade Lõunatund Nõmmeraadios ära. Siis ülejäänud hiljutised saated ja edasi asuge arhiivi kallale. Vapustav arhiiv. Head kuulamist.

Võiks taaselustada raadio ühiskuulamise ammu unustatud tava! Nii tehti II Maailmasõja eel ja ajal, ning veel palju aastaid hiljemgi! Koos on tore kuulata!

 

Poliitika ei huvita aga valima minnakse

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Olen nüüd mitu nädalat mööda Võru-, Valga- ja Põlvamaa külasid ning alevikke ringi sõitnud. Tänaval või poe ees tuhatkonna inimesesega suhelnud. Neist kümmekond ei tahtnud mind üldse näha ega  kuulda ja panid tuima näoga uulitsat pidi edasi. Oma paarkümmend vabandas, et pole aega ja põrutas kiirustades järgmisse kauplusse. Kusagil sadakond korraks peatus, võttis kiiruga bukleti vastu ja jooksis tuhatnelja oma teed. Oli neid, kes lihtsalt sõimasid. Ropult kusjuures.

Kõige raskem seltskond, aga neid pole palju, jääb seisma ning kukub sinuga vaidlema, arutama ja tõestama. Põnevad mehed ja naised, kuid võtavad kampaaniast hirmus palju aega ära. Iseloomulik, et mitte kedagi neid ei õnnestu ümber veenda. Nad on raudselt oma seisukoha juures. Et astmeline maks on hea asi ja seepärast tulebki Ansipit valida. Räägid, et Ansip seda rikaste maksu ei taha, vaadatakse sulle niisuguse näoga otsa, et vaju häbist või maa alla. Kindel seltskond valib Edgarit, mis sest, et Savisaar pole iial Kagu-Eestis kandideerinud. Üks lubas Rüütlile hääle panna.

Põlva kaubamaja ees sattusin kolme mehega kokku, kes kukkusid Ilvest arvustama. Ei julge mina neid sõnu arvutisse lüüa, mis riigipea kohta lendu lasti. Asi läks nii ägedaks, et suur riid puhkes. Üks kaabuga härra tagus vihmavarjuga jääd, nii et asfalt välja tuli. Lõpuks pani kaks meest kumbki isepoole minema, mõlemad vihaselt kätega vehkides. On ikka parajad, kiitis kolmas, kes mulle veel pikaks ajaks kõrvale jäi.

Kõige toredam seltskond on ka kõige suurem. Sajad. Jäävad seisma, naeravad hambad laiali, võtavad lendlehe vastu, küsivad pastakat või helkurit  ja soovivad edu. Mõni lubab hääle ka anda, teine jälle tuletab meelde, et eelmine kord juba mind valis. Siis muidugi tänusõnad ja vahel ka kirglikud kallistused. Rahvas on päris tore, kuid ühte võin ma kinnitada: poliitika ei huvita eestlasi enam ammu. Liiga räpane, vastik ja üksteist mustav olevat. Igapäeva muredega toimetulek on rahvale poliitikast tähtsamaks saanud.

Venelased on praegu veel ärksamad. Poliitika huvitab väga, kuid laiemalt: Venemaa, USA, Egiptus. Eesti poliitikaga  on neil probleeme vähem-üks kindel keskmeeste partei ja teisi nad ei meenutagi. Ansipit jälle ei kannata neist keegi. Pronksmees pole meelest läinud. Eesti kodakondsus, mis veel eelmistel valimistel tänaval kõige sagedamini jutuks tuli, enam ka kedagi ei huvita.Valima lubavad minna kõik, kel selleks õigus.

Ka eestlased on seekord varmad valima minema. Harva kuuled, et üldse ei kavatse häält anda. Kaugemates külades on aga see probleem, et jaoskonnad vaid keskustes ja lihtsalt raske kohale jõuda. Kambaga ja ühe autoga käiakse, vahel paar-kolm sõitu päevas. Mina arvan, et valimiste aktiivsus tuleb suur ja tulemustes võib nii mõnigi üllatus ilma teha.

Eesti vajab muutusi!

Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702

Meil ei jätku tööd. Meil on vähe raha. Me ei pääse arsti juurde enne, kui oleme nädalaid järjekorras seisnud. Kuude kaupa tuleb oodata lasteaia kohti. Kodule lähedasse kooli on last raske panna. Haigeks jäädes ei julge me koju jääda, äkki lastakse lahti. Noored emad ootavad viimase minutini, enne kui julgevad tööandjale teatada, et varsti on laps sündimas ja ema paluks beebipuhkust.

Meie riik ei suuda vanemat põlve ülal pidada, ei suuda noortele emadele normaalseid toetusi maksta, ei suuda tervishoidu rahastada, ei suuda noortele tasuta kõrgharidust anda? Kas pole mitte palju küsimusi? Kas pole mitte nii, et kui riigil raha pole, siis tähendab see, et seda riiki valitsetakse valesti.

Rahvas nuriseb ammu, et midagi on Eesti riigis valesti. Ehk prooviks edaspidi paremini. Näiteks pärast valimisi alustaks valgelt lehelt. Aga selleks on tarvis Toompeale uus võim valida. Vahest aitab Reformierakonna ja IRLi kaksikvõimust, mis meid kriisi viis. Kakskümmend taasiseseisvuse aastat räägime vaid majandusest, eelarve täitmisest, eurole üleminekust. Viimase oleme nüüd saanud.

Ülejäänus oleme saavutanud aga Euroopa kiirema majanduslangusega, väiksema tootlikkusega ja ühe suurema tööpuudusega riigi tiitli. Rahaline ebavõrdsus kõige rikkama ja vaesema elanikkonna vahel ületab normaalse riigi näitaja. Hinnad on meil Euroopa ühed kõrgemad, palgad ja pensionid aga madalamad, arsti järjekorrad pikemad. Nii ei soovigi paljud ettevõtlikud eestlased kodumaal elada. Kes jäävad, suuremat perekonda ei planeeri, sest pere ülalpidamine on isegi keskmise palga saajaile üsna raske ülesanne.

Kõige hullem, mis viimase aja uurimustest ja ka Eesti inimvara raportist selgub, on eestlaste passiivsus toimuva suhtes ja usu puudumine elu paranemisse. Röövkapitalism, majanduslik kihistumine, töökoha kaotuse hirm ja koos sellega sissetuleku langemise oht on pannud tänapäeva noored pered laste saamist kainelt kalkuleerima. Lisaks hirmutavad kümnete aastate pikkused pangalaenud ühise eluaseme soetamisel. 46% eestimaalasi leiab, et töö ja pereelu ühitamine on neile üle jõu käiv perspektiiv. Nii jäävadki tugevad pered olemata ja lapsed sündimata.

Eesti vajab muutusi! Nii enam edasi minna ei saa. Praegust viisi ka tulevikus riiki juhtides jääme üha vaesemaks ja meie endi arv kahaneb üha. Ärgem unustagem, et täna, 2011. aasta veebrurais, elab Eestis eestlasi vaid 930 000!