Hakake ometi vanu austama!

Rahva raugastumine paneb löögi alla riigi tervishoiu - muretseb noorepoolne analüütik ühe ajalehe jaanuarikuu viimases numbris. Kuid, milleks siis tervishoid kui vanaks ei tohi elada?

Üldiselt on see lausa kohutav, kuidas me vanemast põlvkonnast räägime. Nad koormavad eelarvet, võtavad noortelt töökohti ära, hoiavad eluaset kinni, küsivad paremat pensioni. Nüüd tahaks hüüda küll kogu eesti rahvale, sellele vähem kui miljonilisele rahvakillule. Pidage kinni, valige sõnu! On ju äraütlemata tore, et me vanemaks elame. Ehk jääme siis alles siia Läänemere kaldale. Kui vanemaks elame ja noori ka peale tuleb, siis saab ju meid rohkem. Rõõmustagem! Ka Teie, alati tõsine ja raha pärast mures finantsminister Ligi.

Vanaks saame kõik, kuid pikemat elu soovime ka kõik. Aastatuhandeid on inimkond unistanud saja aastaseks elamisest. Nüüd, kui see aeg kätte jõudnud, oleme ehmunud, et mis nende aastatega teha. Et noored ei jõua vanu ära toita. Mina aga ütlen teile: ei toida siin ükski noor vanu niisama. Kõik vanad olid kord noored, tegid kogu pika elu tööd ja kasvatasid oma raha eest tänaseid noori üles. Pensioniraha, mis vanadele makstakse, on nende endi teenitud, maksudena riigikassasse tallele pandud ja nüüd paluks lahkesti see võlg vanadele peo peale maksta. Nii lihtne see eluring ongi.

Tänaste noorte mure olgu uute võimaluste ostsimine, kuidas riiki rikkamaks teha. Seni oleme suures jaos elanud Vene ajast saadud varanduse laiaks löömises. Nüüd tuleb hakata ise väärtusi looma. Selleks uuele põlvkonnale edu! Vanadusest tundkem aga rõõmu. Vanu inimesi austage, nii nagu muinaseestlased oma hallipäist külavanemat kummardasid. Vana on noorest alati targem, kuigi see kohe välja ei paista. Aastatega kogutud elutarkus ongi tarkus. Mida kauem elame, seda targemeks saame, mida targemaks saame, seda vanemaks õpime elama. Analüütik, pidage seda meeles!  

President vabandagu rahva ees!

Riigipea on eesti rahva ees vabanduse võlgu. Kuidas saab ühe rahva president välismaiste diplomaatide seltskonnas edvistada, et kuidas teda ikka paluti presidendiks, aga tema ei tahtnud tulla, et ta tunneb oma 5200 eurose palga juures Eestis, kus keskmine palk 760 euro kandis, vaesena aga ta kannatab, sest muidu oleksid Savisaar või Rüütel presidendiks saanud.

Seda, mille WikiLeaks Toomas-Hendrik Ilvese kohta päevavalgele tõi, on tal raske maha pesta. Asi ehk polegi niivõrd poliitikute Savisaare ja Rüütli mustamises. Kuigi ka see on lausa solvav meeste suhtes, kellele kogu eesti rahvas iseisvuse tagasi toomise eest suure tänu võlgneb. Pole Ilvesel midagi nende kahe tegude kõrvale panna. Kuid dokumendid, mis avalikkuse ette toodi, räägivad hullemast. See on Ilvese üldine hoiak Eesti ja tema rahva suhtes. Jätab halva mulje. Kergelt halvustav, mahategev ja välja naerev. Piinlik.

Muide ka Padari pärast. Eurosaadik kolistab ämbritega. „Nagu ka paaril korral varem said sõprade ja mõttekaaslaste palved temast võitu ning ta lubas end kandidaadiks üles seada,” ruttas ta endist erakonna kaaslast Delfis kaitsma, lisades veel, et veenda ja paluda tuli teda tublisti. Minu meelest tõmbas selle avaldusega Padar endale paraja ämbri sogast vette kaela. “Ilvese endine sissetulek oli oluliselt suurem sellest, mida Eestis presidendile makstakse ja seda ta ilmselt ka silmas pidas,” püüdis Padar veel siluda ka presidendi rumalaid ütlemisi oma „vaesusega sarnaneva elu“ kohta Eestis. Ilmaaegu. Mis öeldud, see öeldud. Niipea ta rahva ja valijameeste mälust ei unune.

Miks me küll peamisest ei räägi?

Kuulasin riigiraadio tänased „Rahva teenrid“ ära ja jäin mõttesse - mida nad siis rääkisid? Kuidas nad rahvast teenisid? Mida nad rahvale ütlesid?Jah Ilvesest ja Wikileaksist räägiti, valimistest ka, kultuurist ka. Kuid kuhu jäid arstiabi abitus, töötus, vaesus? Kas polnud mitte need jaanuari viimase nädala märksõnad.

„Nii väike riik ja nii palju vaeseid!“ Nõnda hüüdis lõppeval nädalal toidupanga asutaja Piet Boerefijn. Olukord Eestis jahmatas teda. „On šokeeriv, kui riik on nii väike ja abivajajaid on nii palju,“ ütles Boerefijn ETV saates „Kahekõne“, lisades, et puudust kannatab rohkem kui 100 000 inimest, neist 20 000 last. Ta viitas Saar Polli uuringule, mille järgi ei ole 6% inimestel raha, et osta igapäevast toitu, ning 150 000 eestlasel on finantsprobleemid.

Mida rohkem aasta kodanikuks valitud heategija sõnu kuulad või loed, seda suurem häbipuna näkku tõuseb. Kas tõesti oleme juba sellised? Kalgid ja ükskõiksed, kellele teiste mured korda ei lähe. „See on ohtlik riigi jaoks, kui mõned inimesed elavad väga hästi ja väga paljud elavad sügavas vaesuses. See ei ole õige ja niimoodi ei sobi,“ ütles Boerefijn telesaates.

Saate ajal ta veel ei teadnud, et kohe saabub uudis, mis kinnitab majandusliku lõhe süvenemist rikaste ja vaeste eestlaste vahel veelgi. Värske uurimus näitas, et majanduskriisi käigus said Eesti rikkad veelgi rikkamaks, vaesed aga jäid veelgi vaesemaks.

Kahju, et oleme unustanud peeglisse vaatamise ja kohutav enesega rahulolemise tõbi on meid haaranud. Minu meelest elab Eesti ja tema praegune valitsus justkui nõidusunes, kus kõik paistab magusates roosades toonides. Ajakirjanduski kritiseerib valimislubadustest vaid Tartu maantee laiendamist või arutab kandidaatide soolist jagunemist. Kuid ta ei võta analüüsida seda lõput viletsust, kus suur osa, eriti Lõuna-Eesti peresid elab. Me peame end võidukaks väeks, kuid unustame haavatud lahinguväljale surema. Samas ei tee märkamagi, kuidas meie read hõrenevad...

Uusaasta kõnes unustas presidentki vaesed ja viletsad lihtsalt ära. Ei sõnakestki töötute kaitseks. Küll aga on ta pahaks pannud omaenese 5200 eurost „madalat“ palka. Wikileaks tõi välja  riigipea sõnad USA kolleegidele, kus ta olevat nimetanud oma elu Eestis - vaesusega sarnanevaks. Ilves vist unustas, et selle aasta sügisel võib ta veelgi vaesemaks jääda. Isegi töötuks! Seda juhul, kui 760 eurose keskmise palgaga eestlaste esinduskogu talle Estonia kontserdisaalis vajalikke hääli kokku ei saa.         

Ilvese lõpu algus

Nüüd on siis uue presidendi kampaania alanud. Skeem on tõhus ja Eestis korduvalt läbi proovitud. Üks kandidaat tuleb lihtsalt mustaks teha. Sama kasutati Rüütli puhul, kui kõigepealt lasti lahti Kadriorgia skandaal, et riigipea kodus märatsevad huligaanid ja hiljem pandi kandidaadile ka diagnoos - vanadusest nõder ning ei oska esineda. Kui aga ETV otseeetris televäitluseks, siis lõi Rüütel  oma esinemise meisterlikkusega Ilvese kõvasti ära. Sama skeemi on kasutatud korduvalt Savisaare nullimisel.

Tänaseks on Ilves ise tule alla sattunud. Miks? Kolmel põhjusel:
1. Ansip pole Ilvesega sõbraks saanudki ja tahab järgmiseks hooajaks oma meest kohale panna.
2. Ameerika enam nn. väliseestlasi- või lätlasi-leedulasi,  ehk pagulaste järeltulijaid Baltikumis presidendiks ei nõua. Ilves pole ka USA lootusi täitnud, lasi Pronksiööl toimuda ja ei ole ole suutnud Venemaaga suhteid parandada ega venelasi Eestis integreerida.
3.Samadel põhjustel ei meeldi Ilves Moskvale. Lisaks ka Vene-Saksa gaasijuhtme vastu töötamine, mis tõstis Kadrioru peremehe vastu sappi ka sakslaste seas.
Lisaks võib tuua esimese leedi Evelini lapseliku käitumise, mis riigi prestiižile punkte juurde ei anna.

Lühidalt: Ilves ei anna enam presidendi mõõtu välja. Tal jääb sõpru üha vähemaks ja Kadriorgu tuleb tuua uus peremees. Kes?  Räägime sellest lähiajal. Igal juhul pole see Kallas.

 

Kuhu lähed, Eestimaa?

Mul on sellise pealkirjaga saade Põlva raadiojaamas Marta. Arutame seal koos toimetaja Jaak Madismäega Eesti tuleviku üle. Et kuhu meie, see ühe miljoniga rahvas teel on. Et, mis meist ikka saab? Kas on meil nüüd peale euroraha tulekut veel mingeid sihte. NATOs oleme, Afganistanis sõdime, ameeriklased meid kiidavad, venelasi sõimame, grusiine aitame. Kõik nagu peab, aga ei ole ka.

Ansipi valitsus ei väsi kordamast, et varsti saame viie rikkama riigi hulka, aga seda udujuttu enam keegi tähele ei pane. Ega võta tõena ka rahandusminister Jürgen Ligi surmtõsise näoga öeldud sõnu, et kriis on möödas, tulime sellest edukalt välja, makromajandus kosub ja riigi välisvõlg on Euroopa väiksem. Aga mina küsin valijate nimel ministrilt vastu: mis siis, et riigi välisvõlg on väike, kui tema elanike võlg välismaiste pankade ees on kolossaalne. Oleme Rootsi pankade pärisorjad. Ma küsin veel: mis siis, et majandus kosub, kui oma 100 000 inimest, enamasti pereisad istuvad ilma tööta kodus.

Meile korratakse päevast päeva kui tubli väike Eesti on ja kui edukalt ta masust võitu sai. Ei vaidle vastu. Kuid ma küsin jälle valijate nimel: millise hinnaga see või tuli? Kas mitte rahva vaesumise arvelt? Peaminister on mulle Toompea lossis saalis infotunnis mitmel korral seletada püüdnud, et rahva arvelt peabki riik kosuma. Äkki ta ikka eksib?

Tuletaks meelde, mida kirjutas meie kohta kriisi langenud Kreeka veebiväljaanne Ethnos Online: „Kuidas siis Eesti saavutas nii lühikese ajaga sellise finantsilise ime? Vastus on lihtne kuid valus: hävitades eestlasi! 2009. aastal langes Eesti SKP kuristikku: majanduse vähenemine 15%! Ainult sõjaajal näeme sellist SKP langust. Sõda ei toimunud, kuid valitsus algatas kodusõja Eesti inimeste vastu: see kiirendas töötuse määra. Palgad langesid 20-30% võrra, vallandati kümneid tuhandeid, pensionid langesid hindade tõusu suhtes 20% või enam. Eestlased painutasid oma pead alla selle asemel, et mässama hakata. Samal ajal kui nad vajusid vaesusse ning kannatustesse, jõudsid riigi numbrid enneolematutesse kõrgustesse. Defitsiit kadus, pärast seda, kui valitsus tegi pogrommi riigiteenistujate ja pensionäride vastu, ei jätnud raha haiglatele, koolidele ning valitsusasutustele. Inflatsioon kadus, sest riik oli täis töötuid, kes ei teadnud, kuidas ellu jääda. Õnneks ei ole ega taha me kunagi saada eestlasteks! Meie ning paljud meie sarnased rahvad ei ohverda inimesi numbrite nimel.”

Kas pole mitte karmid sõnad? Kas poleks meil aeg suhtumist inimestesse muuta. See pole õiglane, kui üksikema saab 19 eurost lapseraha ja teine 2236 eurost vanemahüvitist. Pole õiglane, kui suurem osa töötuid peavad hakkama saama vähem kui 80-eurose toimetuleku toetusega, kui 270 eurose keskmise pensioniga kuuluvad enamik 370 000 pensionärist Euroopa mõistes vaeste hulka.Meie töötu abiraha on kümme korda väiksem kui Iirimaal, või Hollandis? Läinud aasta detsembris vastas Postimehe küsitlusele, kas teie jaoks on vaesus probleem, eitavalt vaid 6,4% küsitletuist. Muidugi tahaks meist igaüks end rikkaks pidada, kuid nüüd, mil oma eurodes pangakontot lihtne teiste euroala riikidega võrrelda, peame tunnistama, et me oleme selle ala vaesemaid riike.

Kallis rahvas! Valimised tulevad. Kasutagem alles jäänud aega, et natukenegi analüüsida, mis toimub meie ümber ja meie arvel. Meie riik ei ole jätkusuutlik, kui me jätkame sellesama äärmuslik röövkapitalismiga. Meil on kõik, peale metsa maha müüdud, veneaegne varandus laiaks löödud ja rahvas vaeseks tehtud. Suur osa noori peresid on pankade pärisorjad! Ma küsin: Kuhu lähed, Eestimaa?

Lugu tuleb avaldamisele ka valimislehes Kagu-Eesti Postipoiss Nr.3, mida ma toimetan.